Aknainimesed

Jah, näha on, et ma peaksin õppima :D Tegelen absoluutselt kõige muuga, mis aga distraktsiooni pakub :D

Ei, ma olen lihtsalt juba mitu päeva mõelnud, et prantslased on ikka tõelised aknainimesed. Eile istusime Emiliaga ühel pisikese platsi kohvikuterrassil ja sõime jäätist, samas kui selle platsikese kohal oli alati vähemalt kolme akna peal keegi lösutamas ja välja vaatamas. Noored inimesed seejuures, mitte naabrivalve- ja klatšieesmärgil aknast välja põrnitsevad vanamammid. Või näiteks viimati, kui piibutamas käisime - sama lugu - kohviku taga oleva kortermaja eri korrustel oli päris arvukalt siluette, kes üksinda nukralt aknast välja passisid. Pikalt ja kaua. Ning kui näiteks kolmanda korruse tibi ära läks, tuli neljandal korrusel keegi aknale... jne jne jne. Kuna kodus on mu voodi ka nii paigutatud, et sellest paistab 25 vastasmaja akent - ja siis veel kuus, kui ma end natuke liigutan - tuleb tõdeda, aknad on prantslaste jaoks megaolulised. Esiteks sebivad nad kogu aeg nende luukidega. Meil on ka ideeliselt allalastav luuk, aga mina pole seda küll kunagi puutunud - esiteks ma ei saaks siis kuidagi hommikul üles, kui toas kottpime oleks, teiseks on see üks igavene tüütus :D Aga nemad ikka ja alati - hommikul lahti, pärastlõunal päikese eest koomale, siis uuesti lahti, õhtul päriselt kinni... Siis, prantsuse aknad on hästi kõrged, eks, nagu rõdud põhimõtteliselt - igal hommikul näen ma konstantselt kahte vanatädi rõdule tulemas (asi on selles, et nemad on ainsad, kes tõusevad sama hilja kui mina; ülejäänud prantslased teevad seda kõike kell pool seitse) ja lilli kastmas, ringutamas, siis hääääästi kaugele tänava kohale kummardumas ja midagi uurimas. Päeva jooksul teevad nad veel miljon korda akna peale asja - küll tolmutuusti tolmutama, küll riietudes taevasse vahtima, küll ma ei tea, mida tegema. Ja siis teevad nad veel pidevalt akent lahti ja panevad kinni. Lihtsalt ilma mingi põhjuseta.Vähemalt viis korda päevas. Näed, praegugi pani üks tädi jälle oma akna kinni ja passib nüüd seal akna taga, telefon käes. Ja vahib mulle otsa. Alles ta tegi selle lahti, nii et kardinad lehvisid, ma nägin küll :) Ahjaa, ja nad pesevad ka aknaid vähemalt kord nädalas. Eriti aknapesuline on päris kohe vahetult meie akna vastas oleva korteri vanapaar - nad teevad seda näiliselt peaaegu kordamööda ja minu meelest on neil võistlus, kes saab nädalas tihemini aknaid pesta... Praktiliselt iga kord, kui ma aknast välja vaatan, on nad jälle selle kallal ametis. Aga ma arvan, et tädi on vist võistlust võitmas, tal on õnnestunud mulle mõned korrad sagedamini silma jääda... Kardinaid prantslastel ka peaaegu pole - või kui on, siis sellised mitte tüllist, aga pigem nagu hästi kergest valgest musliinist või ma ei tea millest - sellised voogavad, õhukesed, läbikumavad... Noh, ühesõnaga, sellised, et need võimalikult uhkes kaares lendleks, kui aken lahti on! See on minu meelest nende kardinate mõte, sest muud nad küll ei tee - läbi näeb neist päris hästi. Pimendamiseks on neil luugid, selleks pole kardinaid tarvis.

Aga olgu, ma nüüd pööran oma pilgud aknalt uuesti konspektidesse...