Hirmus veider. Ma sain eile õhtul küll magama alles mingi kella poole kahest, aga täna hommikul läks iseenesest uni ära juba üheksa läbi. See ei ole päris normaalne, minu kohta veel eriti. Ega's midagi, ma arvan, et varsti on jälle Dormiglione päeva oodata - et mingi hetk vajun magama ja siis ärkan alles järgmisel õhtul üles :D
Olgu. Igatahes on mul hommikusöök pintslis, tass kohvi siinsamas arvuti kõrval ja ei oskagi nagu midagi tarka peale hakata. Pärastpoole tuleb linna minna asju ajama, aga eks ma senikaua siis räägin teile uudiseid :D
Ehk siis...
Nädal aega tagasi läksin selle viimase rongiga lennujaama. Õigupoolest juba sellega oli ropp vedamine. Nimelt, ma vaatasin netist küll kellaajad järgi ja rihtisin enam-vähem eelviimase rongi peale minna. Aga RER-idega polegi nii lihtne, eksole, kõikidel rongidel on omad nimed ja kui nendes nimedes peituvaid koode ei tea, siis tegelikult jääb igaveseks saladuseks ka see, kuhu ta täpselt suundub. Noh, mina rahuliku südamega võtan teadmiseks, et viimane rong läheb Gare du Nord'ist lennujaama kell 00:46, mõtlen, et olgu, lähen 00:31, siis on kindel. Noh, aga kodus siin õhtul passides muutusin kärsituks. Kõik asjad olid ära pakitud, õppimisest enam polnud tolku, närvis olin, otsustasin siis lihtsalt väikese varuga minema hakata. Ja läksingi. Läksin nõnda, et jõudsin suisa 11:15 või midagi sellist vaksalisse. Ja nii, kui ma perroonile jõudsin, pidin rabanduse saama. See oli tagantpoolt arvestades neljas rong, mis parajasti ette sõitis - aga päriselt ka nagu VIIMANE, mis lennujaama läks. Ülejäänud suundusid liini teist haru mööda Mitry'sse. Vot siis oli küll kreeps. Nagu kell 00:15 jõudsin mina sinna ja kell 00:16 juba läks rong koos minuga lennujaama poole. Huupi joppas ikka nii, et vähe pole :D
Transpordist rääkides, tagasitulekuga ka joppas, sest neil oli siin vahepeal jälle mitu streiki, aga õhtuks olid nad rongid mingite hilinemistega siiski käima saanud ja ma sain tagasi ka ühega viimastest rongidest. Jõudsin mingi pool üks koju eile õhtul. Tore. Ma olin päris mures, et äkki pean veel ühe öö lennujaamas veetma...
Aga Kreeka - oli tore. Jälle oli tuttavat rahvast grupis koos päris kenake hulk ning need, kes polnud tuttavad, olid muidu toredad... või vähemalt eestlaslikult tagasihoidlikud, vaiksed ja mittemidagiütlevalt neutraalsed. Kõik läks ludinal, vana tuntud rada pidi ja kui arvata välja mingisugused tillukesed pisiasjad, nagu maipõrnikas kellegi magamistoas ja mingid säärased mured, ei olnudki justkui ühtegi häda... Kreeka söök oli fantastico, nagu alati :D Liha sai ikka söödud, nii et vähe pole. Peaks ka Triinu moodi nüüd ütlema, et oeh, nüüd pole vaja jälle mitu päeva süüa :D
Mis mulle Kreeka juures kohutavalt meeldib, on see, et seal on juba kujunenud välja terve hulk teatud inimesi, kellega on asjad-sotid ära klaaritud ja kellega on täielik klapp kõiges, mis puutub igasuguste asjade organiseerimisse. Kasvõi hotellides-restoranides, igal pool on juba keegi, keda ma tunnen-tean, kellega on alati puhas rõõm asju ajada, kes mind actually mäletab ja küsib mu käest juba telefonis ette, et kas ikka mina isiklikult tulen või tuleb keegi teine selle grupiga :D Nii tore on, kõik teavad juba, mida vaja teha on ja kuidas miski mulle täpselt meeldib ja kõik on rõõmsad. Selles mõttes, et enam ei pea ma kunagi täpsustama, et jah, teeme sellise hinna ja selle eest anname seda, seda, seda ja seda - nüüd on juba see tasand, et hei, kas me saame tulla? Jah, loomulikult, teeme ära, hind on selline... Ja siis ta mäletab täpselt, mida ja kuidas ma selle hinna eest tahan. Ja suhtlemine on ka täiesti isikustatud ja pigem nagu sõpradevaheline, mitte hullult ametlik. Helistasin näiteks sinna veinikeldrisse ja see sealne boss-proua vastas telefonile mitte "hallo" nagu tavaliselt inimesed teevad, vaid hüüatusega: "Hellllooooooooooooo from Estoniiiiiiiiiiiiaa! How are you doing? Are you in Greece?". Rääkimata sellest, et Angelos või Thassos hakkavad juba mitu päeva enne meie sinna jõudmist helistama ja uurima, et kuidas ja mis kell me täpselt tuleme ja kui paljudega ma õhtusööki tahan, mis retsepti järgi mamma kokkama peaks hakkama jne jne jne. Noh, ja mu bussijuhist stiilne papi Iannis on ka vinge vend, kellega saab alati kõvasti nalja, aga kes on ikka säärane proff, et vähe pole. Oi, minu meelest on nii vahva, kuidas tüüp mägiteel kimab, ise küünarnukiga nagu muuseas rooli keerates, samas ühe käega endale pläru keerates, teisega nende komboloidega mängides ja hands-free komplektiga samal ajal veel telefoniga lobisedes. Nojah, misasja ta oligi nüüd, 33 aastat bussijuht olnud või nii... Mõni ime siis, et ta ennast rooli taga kui kala vees tunneb :D
Ja siis meeldib mulle Kreekas veel see, et seal on kõik inimesed minu maitse jaoks piisavalt sõbralikud - mitte nii distantseeritult ja formaalselt viisakad kui Prantsusmaal, aga mitte ka nii kohutavalt pealetükkivad ja lärmakad kui Egiptuses. Nendega saab täiesti rahus asju ajada, nad ei käi pinda, aga on kuidagi tasakaalustatult ja positiivselt soojad ja viisakad. Ja ma tõden taas, et mulle meeldib käia sellistes maades, kus naisterahvale tehakse uksed lahti, mehed maksavad alati, ilma küsimata aidatakse kotte tõsta, lõgisevate hammaste heli peale antakse jakk õlgadele ja nii edasi. Kasvõi suurepärane näide mentaliteetide erinevusest - kui me oma grupiga õhtusöökidel olime, siis ükskõik, millises lauas ma ka ei istnunud ja kes eesti meestest meil lauanaabriteks ka polnud, olid nad kõik piisavalt mõugud, et mitte täheldada mitte kellelegi veini välja kallata. Kui ma mõnele neist sellekohase hillitsetud vihje tegin, siis kallati küll kõigile natukene, aga ega keegi pärast peale oma klaasi mitte midagi muud ei täitnud. Kreeklastega ühes lauas istudes teeb seda alati meesterahvas ja ikka siis, kui teise klaas tühjaks saab, mitte siis, kui endal jook otsas on. Ja üldse pole see ainult alkoholi rida - sama käib mahla, vee või kohvi, söögi või mille iganes muu puhul. Siis ei tulnud eestlased näiteks selle pealegi, et näiteks oma kaaslasele tool laua alt välja tõmmata või kui kuti tüdruk vahepeal vetsu läks, et tüüp siis oleks teinud näogi, et ta ka kergitab ennast istmelt... Ma saan aru küll, et see on võib-olla vanamoodne, peenutsev ja liigne etikett, mis mulle imponeerib, aga üldjoontes on lõunamaadel küll komme, et KÕIK meesterahvad tõmbavad KÕIGILE naistele kõigepealt toolid laua alt välja ja kui keegi, ükskõik milline naine lauast tõuseb või sinna naaseb, siis kergitavad kõik end moe pärast korraks. Ühesõnaga, nende sissejuurutatud ja kasvatatud viisakus on hoopis teistmoodi kui meil ja minu meelest on selline tähelepanu tore :D
Olgu, aga teemavahetus... Mu telefon on nüüd kaputt. Tähendab, ma ei tea isegi, millest hädad alguse said, aga ta ei helistanud päris korralikult juba mõnda aega. Nüüd ei püsi ta tükid üldse enam omavahel koos ja SIM-kaardiga oli ka vahepeal midagi veidrat lahti. Telefon kukkus kõigepealt maha, siis kaotas ta pildi eest, sai siis näo tagasi ja küsis mu käest PINi. Olgu, hakkan seda just sisse toksima, kui tema (jah, ma räägin oma telefonist kui isikust) ilma vastust ära ootamata ütleb, et PIN vale, sisesta PUK. Heh. Noh, ei jõudnud ma midagi sellegi peale toksida, kui tema juba ütleb, PUK vale, sisesta PUK... Oeh. Tüütus. Kõige totram oli see, et pärast õhtul istusin toas ja üritasin telefonides kaarte ära vahetada - mõtlesin, noh, et ehk teises telefonis hakkab kaart normaalselt käituma, sest see PIN koodi mitte ära ootamine oli ilmselgelt pigem mu telefoni mure. Ent otse loomulikult polnud mulle säärast õnne määratud, ainus, mida ma niimoodi saavutasin, oli see, et mõlemas telefonis, kuna ma need vahepeal kaartide vahetamiseks kinni panin, oli vaja uuesti sisestada kellaaeg. Aga arvake nüüd, kui mul tavaliselt on kella vaatamiseks kotis kaks telefoni, aga sellel hetkel ei näita neist kumbki aega, kust ma siis kella vaatan??? Ega polnudki midagi teha, käisin totra näoga umbes poole kahe paiku öösel hotelli pealt kella otsimas ja lõpuks olin sunnitud mõned inimesed selle pärast suisa üles ajama :D Hihii. Jabur.
Ja mis veel? Ah, aitab vist kah, mu kohvi sai otsa ja kui ma muidu teeks veel ühe ja kirjutaks teile veel poole pikema sissekande, siis täna kahjuks ei saa - piim oli tilgastama läinud ja viimane tilk normaalset piima on nüüd otsas. Vot. Ja teatavasti ma joon oma kohvi piima/koorega, kui see just espresso või türgi kohvi pole. Aga olgu pealegi, ma panen pesu pesema ja millalgi varsti tahaks/peaks linna poole astuma. Köharohtu on jälle tarvis - just, ma ei tea, kuidas see mul õnnestus, aga mul on taas tiisikus :D See vist on kutsehaigus - soojad maad ja konditsioneeritud ruumid ei sobi kokku. Ja lisasks veel - nüüd kavatsen ma endale küll päris uue telefoni osta, järelikult tuleb enne natuke poode kammida; veel tahtsin Operast teatripileteid; õhtuks on vist F-ga paar kohvikutundi plaanis jne jne jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar