Ossa raibe, kus ma täna jälle arenesin. Ma ei või kohe...
Esiteks sain ma teada, kuidas üleüldse laevad kanalitel sõidavad, kui neil kanalitel eri juppides veetase erinev on ja mingid lüüsid või väravad või whatever imeasjad seal vahel on. Oma silmaga nägin, kuidas üks suur lõbusõidulaev St. Martini kanalist Seine'i jõkke kimas, kuigi kanali veetase oli oma paar meetrit jõe omast kõrgemal. Aga vot, ühest otsast pandi väravad kinni, teisest lasti vesi välja, kuni veetase oli ühekõrgune, siis tehti väravad lahti ja läkski... No ma saan aru, et loogiline võib-olla, aga vaadake, mina olen humanitaar. Ma alles hiljuti käisin piki seda kanali äärt jooksmas ja mõtlesin, et misasja need kuradi raamatud kõik patravad, siit ei saa ükski laev sõita... Näed, aga tuleb välja, et saabki. Äge.
Siis käisime me Emiliaga Araabiamaade kultuurikeskuses. Raamatupoodi tahtsime ja katusele vaadet vaatama ja niisama ka maja nurgataguseid uurida, sest see on Jean Nouveli tehtud. Päris äge oli. Raamatupood oli suur... aga mitte eriti asjalik minu meelest. Igatahes ei tekkinud mul seal mitte vähimatki kiusatuseraasu, mis, nagu te kõik teate, on minu puhul märkimisväärne. Hmm, keskuse katuserestoran oli nii šikk, et me tegime ruttu vehkat - ikka valged tärgeldatud maani linad, neli kahvlit, kaks lusikat, kolm nuga, viis klaasi ja kogu kupatus keset lauda jne... Lihtsalt vaateks mõeldud katuseterrass oli loomulikult meie saabumise puhul kinni. Aga natuke nägi sellegipoolest ja ikkagi oli äge.
Avastasime sellise toreda asja, et... Vaadake, mööda Seine'i jõge läheb igal kaldal kaks teed. Ülemine, põhitee, ja alumine, päris kaldapealne tee. Mõlemat mööda sõidavad tavaliselt autod ja mõlema ääres on kõnniteed. Aga nädalavahetusteti on alumine üldse autoliiklusele suletud ja see on terves pikkus jooksjate, koerajalutajate, päevitajade, piknikupidajate ja muidu toredate inimeste päralt. Tõsiselt äge. Minu meelest see on päris õige mõte. Niikuinii on nädalavahetusel liiklus hõredam ja siis on jooksjatel ja niisama kohalikel ka kuskil patseerida - normaalsed tänavad on juba paksult turiste täis. Me kõndisime Emiliaga ka päris pikalt mööda jõge, sest me otsisime nimelt ühte tundmatut vabaõhuskulptuurimuuseumi, mis pidi KUSKIL jõe ääres olema. Lõpuks leidsime ta üles ka, aga ega ta suurem asi polnud. Selgus, et ma olin seal juba enne käinud, aga ma ei teadnud toona, et see muuseum peaks olema.
Oot, ja üks asi oli veel, mis minu meelest väga äge ja põnev oli... Kurat, nüüd läks korraks meelest ära. Noh, igatahes. Siis ma käisin esimest korda Hägen Dazsis jäätist söömas (või kuidas iganes seda ka ei kirjutata). Siiani olin ma seda ketti lihtsalt põhimõtte pärast vältinud; edaspidi väldin ilmselt rahakoti pärast, aga jäätis oli igatahes päris hea. Kas nüüd nii palju parem kui mujal, et selle eest topelthinda maksta, aga no siiski... Banaanidega ja karamellkreemiga iirisejäätis, millel olid mingid krõmpsuvad asjad ja vahukoor ka veel peal... Jesver, ma ei taha mõeldagi, kui palju kaloreid selles kausitäies oli :D
See selleks. Siis oli mul üks eriti meeldejääv kohtumine metroos. Üks pisike Hiina (või muu pilusilmse rahvuse) vanaemakene seisis nõutu näoga keset metroojaama tunnelit ja pöördus kõigi poole küsimusega "eksküüüüüzzzzzzeee muaaaa" ja näitas mingit äranätsutatud paberilipikut. Paberilipikutega on siin sihuke lugu, et kuna pool linna on täis jõle ülbeid kerjusetšikke, kes käivad ringi ja küsivad, et "'scuse me, do you speak English" ja kui talle vastu öelda, et jah, siis pistavad nad sulle nina alla kirja sellega, et tal pole süüa ja ta tahaks raha. Jõle ropud on, kui ei anna - ükskord ma nägin, kuidas üks inglane tüdrukule midagi nähvas, et mis sellel inglise keelega pistmist on ning tüdruk hakkas kohe turja talle selle peale. Ja kuna neid tibisid on terve armee (ma arvan, et see on terve mustlashõim, kes on täielt okupeerinud Jumalaema kiriku esise ja Gare du Nordi ümbruse, mujal liigub neid ka - vähem, aga siiski; täna tabas üks mu näiteks Süütute purskkaevu juures), siis kohe oli kümme ülejäänud tšikki ka kohal ja see vaene poiss oli nii jandis, kui üldse olla saab. Noh, et üldiselt ma olen sihukeste paberiga inimestega jõle ettevaatlik. Aga see tädi oli nii kahjutu õnnetukene ja, heitnud pilgu paberile, selgus, et keegi hea hing oli talle sinna vigases prantsuse keeles trükitähtedega kirjutatud: "Ma tahan minna RER liini A peale ja sõita Nanterre Ville'i". Ise ei osanud vandaam mitte sõnagi prantsuse keelt. Sellest tulenevalt ei suutnud ma talle kuidagi sõnutsi selgeks teha, kuhu ta minema peaks. Muidu poleks ju keeruline olnud (noh olgu, tegelikult natuke siiski), aga neil neetud RER-idel on sada ja viis lõppjaama, nii et kuidas sa teed talle selgeks, et isegi õigele perroonile jõudnuna ei tohi ta iga rongi peale istuda, vaid peab kavast vaatama, kuhu parajasti ette tulev rong suundub jne jne jne... Lõpuks ma võtsin ta siis sleppi, viisin õige perrooni peale ja näitasin näpuga tema rongi kätte. EHK ta sai vähemalt sellest aru, et tal on vaja 5 peatust sõita. Issand küll, kuidas selliseid vanaemasid küll suurlinnas üksi lahti lastakse? Ja pagana julge tädi ikka, ma olen oma reisidel näinud ka selliseid (palju nooremaid seejuures), kes ei julge viiese kambagagi koos hotelliuksest välja minna, et äkki eksivad ära ja ei oska keelt... No taevas, halasta!
Ja ega muud jäägi üle, ma pean nüüd töösse sukelduma jälle. Õigupoolest eksamitesse. Kui kole. Nuuks-nuuks. Õnneks saan Emilia käest vähemalt puuduolevad materjalid... mis on pooleldi rumeenia keeles, aga seegi asi... :D Samas - mõneti päris tore, et nad ühel päeval on, saab kahest kõige hullemast eksamist kohe ühe hoobiga lahti, ei pea muretsema. Ülejäänud asjad on kergemad, nende pärast ei pea nii palju paanitsema...
Ja, just for the record, täna oli ka umbes 26 kraadi sooja ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar