Läksin täna linna. Mõtlesin, et pole ammu šopanud ja et tegelikult oleks mul vaja paar paari kingi soetada. Tahtsin saada musti madalaid jalatseid ning valgeid poolkõrge kontsaga rihmikuid. Peale paaritunnist proovimist, kaalumist ja mõtlemist ostsin hoopis valged, lahtised ja ilma kontsata, aga kõrged... peaaegu varbavahed - ühesõnaga, täpselt sellised asjad, millest ma poodlema minnes mõtlesin, et neid mul küll kindlasti vaja ei lähe. Tähendab, iroonia on selles, et mina ja varbavahed ei käi üldse kokku, mulle pole need pea elu seeski meeldinud. Mitte ei tea, mis mulle nüüd sisse läks. Huvitav.
Olgu. Soetasin veel natuke pudi-padi, trini-träni, nipet-näpet ja õhtu möödus Triinu ja tema emaga ühes mõnusas hubases tänavarestoranis Normandia eskaloppi ja crème bruléd süües. Kõht on siiani kohutavalt täis ja mõnus olla. Kui ma nüüd viitsiks, siis vaataks ühte Jean Marais' filmi, aga ma arvan, et ma vist siiski ei viitsi... See võtaks ju kohutavalt palju energiat, et arvuti õigesse positsiooni seada, kõrvaklapid pähe seada ja enterile virutada :D Muuseas, kas keegi tuletaks mulle meelde, kes oli see näitleja, kes mängis pikka blondi meest ühe kingaga? Ta nimi läheb mul järjekindlalt selle moelooja Pierre Cardin'iga segi ja ma ei tea teda ealeski...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar