Sigrimigri

Njah. Täitsin eile siia kirja pandud plaani. Läksin Montmartre'ile - muuseumi ja kirikutorni jne jne jne... Täheldasin seejuures rõõmuga, et tänavakunstnikud takseerivad mind nüüd pika pilguga ja otsustavad mul siis endast niisama mööda kõndida lasta - tähendab, et ei hakka enda pilte pähe määrima. Järelikult näen ma suhteliselt Pariislase moodi välja [loe: ei käi, kaart või Pariisi giidiraamat näpu vahel; ei vahi pea laiali ringi; ei jää järsku keset tänavat seisma, et keegi mullen tagant selga jookseks; ei hoia kotti kõhu peal ning kümne küünega kinni ega joo käigu peal purgist Coca Colat]. Äge. Mustad niidijuppidega vennad Montmartre'i jalamil käivad kahjuks ikka veel pinda...

Üks tüdruk tahtis kuskil tänaval minuga intervjuu teha mu mobiilside operaatorist. Ma ütlesin, et mul ei ole seda. Noh, valetasin jah, ei viitsinud. Tema ikka, et kuidas ei ole, et kuidas sa ilma telefonita elad... Mina siis seletasin, et kle, ma olen välismaalane ja mul on välismaa pakett. Ja uskuge või mitte, ta oli tõeliselt hämmeldunud, et ma välismaalane olen. Põnev... Tegelikult on mul kindlasti mingisugune aktsent, ma olen suht kindel ikka, aga samas on siin ka nii palju immigrante, et tegelikult on pariislased vist igasuguse prantsuse keelega ja väga mitmesuguste aktsentidega nii harjunud, et ei pane väga tähele...

Ah, poogen, mul lihtsalt pole vist midagi asjalikku öelda. Kõht on mõnusalt täis. Kalkunieskaloppi kooreses seenekastmes ning riisi ja türgi ubadega, millele ma veel mõnusalt võid peale panin. Normandia õunasiider läks kõrvale; kaks pehmet nektariini ja üks mesimelon magustoiduks... :P Aga tahaks ühte normaalset singikäntsakat ikkagi. Sellist taist ja mõnusat, mille küljest saab ise lõigata sellise viilu, et kohe hamba all ikka tunda on, et viil on. Kurat, ma ükspäev ostsin siit isegi ühe paki seda nende sinki... prantslased müüvad sinki teatavasti viilu kaupa - saad kas kaks või neli viilu, mis on nii õhukesed, et tegelikult ei saa neid üksteise küljest lahtigi ilma, et nad ei rebeneks... ning need maksavad umbes skaalal üks viil = üks euro ja mõni sent peale. Urr. See kaob isegi hambaauku ära ja kui seda võisaia peale panna, siis käib saia maitse singist üle :D Nuuks. Nii et tahaks ühte mõnusat suurt singijuppi. Värskekapsasuppi tahaks ka tegelikult, kui järele mõelda... Endiselt :D Ja peekoniga Layse. Hihii... Olgu, õnn on, et mul kõht täis on, muidu ajaks kõik need asjad praegu suu hullult vett jooksma - ma lihtsalt just täna kokates mõtlesin hea vana Eesti toidu peale ja noh... Heh, ning Triin leidis kuskilt väikese vene toidupoe. Ütles, et oli sinna jube entusiastlikult sisse astunud, aga polnud lõppeks raatsinud sealt mitte midagi osta ning oli selg ees välja tagasi tulnud. Pelmeenid olid tundunud nagu lukskaup, maksnud mingi seitse eurot etc etc etc. Pelmeeniisu on ka küll... Äkki peaks ikka minema ja ka üles otsima selle. Siinsed laialt levinud ravioolid on kõik nii kohutavalt tervisliku sisuga - spinat või juust või misiganes, aga lihaga tahaks ju... Liha enda on nad ka tavaliselt alati millegiga nii ära garneerinud, et pole maitsest peaaegu arugi saada, et liha on. Või siis on küll päris puhas liha, aga toores, seest punane... Oijah. Ja punane lihasalat... Mmmmmm... Aga, nagu ma ütlesin, õnneks on mul kõht praegu ilgelt täis, ma lihtsalt mäletan, et siis, kui ma kokkama hakkasin ja nälg suur oli, tundus mõte neile delikatessidele ilgelt roosiline :D Hmm, aga varsti saab Kreekasse, mis tähendab, et prantsuse köögile vahelduse mõttes sekka ülimegahästi süüa...

No tegelikult mul vist ei ole ikka tõesti midagi öelda. Võib-olla ainult seda, et ma olen välja arendanud tõeliselt vapustava unetuse. Igal õhtul kella kahe paiku asun ma voodis usinalt külge keerama. Üleeile jäin magama kella nelja paiku. Eile - või noh, pigem täna siis - hommikul poole kaheksa paiku. Kui tüütu. Aga kuna täna vedasin ma end siiski kangelaslikult juba üheteistkümne paiku voodist välja - peale mõnetunnist und - siis NÜÜD on mul lõpuks ka uni. Suurepärane.