Postkontoritest

Kogu oma rabava kultuurielu kõrvale on vaja millalgi tööd ka teha, nii et terve tänase päeva olen ma üldjoontes veetnud tõlkides. Väga edukalt seejuures, ma olen päris uhke enda üle kohe. Varusin endale kolme sorti ägedat juustu ning punast veini ka, et õhtu nii produktiivse päeva lõpuks mõnusalt mööda saata :D Jah, joodik on minust saanud.

Noh, see selleks. Korraks läksin ma siiski täna välja ka - nimelt sobival kombel ilmuski juba teatis, et kui me elektrit ära ei maksa, siis meil lülitatakse nädala pärast elekter välja :D Eks ma siis võtsin sügavalt ohates selle arve näppu ja läksin Hea uudise bulvarile postkontorisse arvet maksma. Kuulsin koha peal, et kuna ma maksan sularahas mingile tädile, pean ma maksma 2.95 EUR teenustasuks ka. No tere-tore. Selle pärast, et ta mul arvelt tüki paberit kääridega küljest ära lõikab ja mingi templikese lööb, et ma talle raha andsin?!?!?!? Mõttetu.

Samas ei saanud ma pärast järgnenud kogemust postitöötajate peale kaua tigetseda. Nimelt panin ma lõpuks posti Edile ja Pattile mõeldud jõulukingituse. Jah, noh, tean küll, teil pole vaja mind hurjutama hakatagi... Õnneks ei olnud asjad eriti jõululikud nii või teisiti, sobisid igal ajal nänniks. Aga kui teist keegi Eestis on üritanud pakki saata, siis siin on asjad märkimisväärselt lihtsamad, seda peab küll ütlema. Eestis peab pakimajja viima pakendamata asjad, millest on täpselt näha, mis need on ja et need ikka terved ja ühes tükis on ja mis iganes nad ka põhjenduseks ei too. Mingi jõulukingitus ära pakkida ja siis postimajja viia on välistatud, ma olen mitu korda eelnevatel aastatel sõimata saanud (teatavasti oli mul omal ajal umbes 80 kirjasõpra, sai pakimaja ust kulutatud ikka sageli...). Mitu sedelit tuli ära täita, midagi karbi külge kleepida ja täita ja siis pidi tädi kõik asjad arvutisse toksima... ja oma karbi sisse ei võinud ka midagi panna, tuli sealt osta. Aga siin... noh, läksin postimaja butiiginurka ja andsin provotseerivalt pakkepaberisse mähitud vormitu kingituse neegrimammile, kes seal haigutas... ütlesin, et tahan Ameerikasse saata. Tema koukis välja vajaliku paksu ümbriku ja võttis mu käest 14 eurot. Mina sain oma paki vaevu sinna sisse toppida ja ümbriku kinni kleepida, kui tädi selle juba mu käest haaras ja leti alla toppis. Ma olin kergelt hämmastunud, sest üldiselt on vaatasin ma, et kõik teised, kes minu ees sama asja tahtsid teha (st pakki saata), võtsid oma karpi või ümbrikusse topitud asja sealtsamast tädi nina alt kaenlasse ja läksid edasi pakisaatmisletti. Ja noh, üldiselt on kombeks ka ümbrikule aadress peale kirjutada või nii. Ootasin seal siis jahmunud näoga, tädi ei saanud aru, et mis ma tahan. Küsisin, et andke pakk tagasi, tema vastu, et ei, sa võid selle siia jätta, mul siin leti all ongi kast, kuhu lähevad saatmiseks mõeldud pakid. Mina ikka korrutan, et kuulge, lugupeetud kodanik, aga kuhu te siis saadate, kui aadressi pole? Tema vastu, et mis aadress... Mina kannatlikult seletan, et vaadake, madaam, aga aadress tuleks ka ümbrikule peale kirjutada... Lõpuks koukis tädi siis selle ümbriku leti alt uuesti välja ja kohmas, et selle oleksid sa pidanud ju enne kirjutama! Mul oli siiber juba, mis ma talle ikka seletan, et ise ta alles võttis selle oma kuradi sahtlist, millal ma siis seda küll kirjutama pidin... Aga kriipseldasin oma varesejalad ümbrikule ja andsin tädile ta ihaldatud paki tagasi. Noh, ja oligi kõik. Ei mingeid tollipabereid, ei mingit kirja, mis mul seal täpselt on ja palju see väärt peaks olema, ei mingeid pealekleebitavaid sedeleid, arvutis ankeetide täitmist - MITTE MIDAGI. Ainult 14 eurot. Vot! [Tähendab. Ma loodan, et see pakk siiski nüüd kohale ka jõuab, mitte et ta selle 14 euro eest seal leti all nüüd pakihoidu ei jää või midagi. Arvestades, et see nii lihtne oli, ei saaks ma ka seda võimalust välistada].

Ahjaa, neil on mõningates kohtades sellised automaadid ka, kus on eelmargistatud ümbrikud müügil. Kõige suuremad on need paksud immutatud jõupaberist ja mullikilega ümbrikud, mis sa saad suvalisest automaadist endale soetada, sinna kilo jagu ükskõik mis träni sisse toppida ja selle suvalises kohas postkasti lasta. Mitte kedagi ei huvita vähimalgi määral, mida sa posti paned, kas on oht, et sa oled terrorist või mida iganes... Miks siis Eestis elu nii keeruliseks on tehtud? Tähendab, ega see siin just odav ei ole, aga samas ikka väga lihtne...

Kodu poole tagasi jalutades päästsin mingi hiina jõnglase, kes ohjeldamatult oma koolikotti õhku pildus ja mantlit pea kohal näpu otsas keerutas. Nimelt korjasin üles ta kuskile umbluu ilmakaarde pillutatud isikuttõendavad dokumendid, jooksin talle järgi ja käskisin karmi häälega asjade pildumise lõpetada, andsin nende sõnade peale jahmunud ja üliviisakaks viksiks koolipoisiks muundunud pojule sõna kuulamise tänutäheks pihutäie ta õpilaspileteid, metrookaarte ja kõike muud säärast tagasi ning kasvatasin ühesõnaga noorsugu. Arvestades tema üllatunud nägu ta ehk homme veel oma kotti ei loobi, hakkab uuesti alles ülehomme pihta...

Okiiiii, aga ma nüüd lähen teen teist tõlget ka pisut ja siis kougin oma kolm juustu ja veini välja :D Hihii. Homme tuleb ainult kella üheksaks kooli minna :(

Kui palju juugendit...

...ma täna ära nägin! Oeh, kohe väsitav! Aga väga šeff oli! Üle pika aja eriliselt lõbus päev.

Kõik sai alguse sellest, et ma ajasin endale kell kümme kargud alla (ja see tundus kolehirmusvara olevat), sain Emiliaga kokku ning me läksime siis kõigepealt La Défense'ile sinna suure kaare otsa. Heh, see käik oli küll pettumus - ja nad tahavad selle eest 7.50 saada! Urr, samas lasevad nad päriselt katusele vaatama ainult ühes kohas, mingi heal juhul kitsukesele 30 ruutmeetrile. Ebaõiglane minu meelest, täiega. Ma lootsin, et saab seal katusel ringi uidata ja nii... Tegelikult oli seal üleval mingi paar mõttetut näitust, siis näidati 20-minutilist filmi selle kaare ehitamisest ja oligi kaputt. Nojah. Aga liftisõit sinna oli ilgelt äge ja see jupike, mis lasti katusel olla, oli ka mõnus. Aga tagasi ma sinna küll ei läheks, raha eest igatahes mitte.

Aga siis jõudsime me järeldusele, et vaatame siis veel natukene arhitektuuri, ülejäänud urbanistid siinkandis ei tea arhitektuurist niikuinii mitte muhvigi ja ega see neid ei huvita ka. Nii et me olime rõõmsad, et on kellegagi koos majade üle ahhetada ning läksime Hector Guimard'i maju otsima Pariisi peale. Leidsime kohe terve hulga - ühte lasti sisse ka, teisest tuli parajasti meie sinna jõudmise ajal välja mingi vanapaar, seejuures papi tahtis nii kangesti meiega suhelda, et ta ütles mingis imelikus keeles, et kanäe, meie tulime maja vaatama ja nemad on sama vanad kui see maja. Võeh. ta pidi end mitu korda mitmes keeles kordama, lõpuks, kui ta otsustas seda prantsuse keeles öelda, siis me saime aru ka. Selgus, et papi arvas vist, et me mingid mõttetud tavalised turistid oleme. Noh jah - miks, ma ei saa aru, sest me rääkisime ju Emiliaga ka prantsuse keeles :-S. No mida iganes... Ja vaatasime siis need kõik üle (ah, Castel Béranger on ikka üle kõige! :D) ning käisime lõpuks veel spetsiaalselt Lavirotte'i maja juures kuueteistkümnendas ka uuesti ära, et neid hea võrrelda oleks. Igati lõbus! Aga, nagu kiuste sai mu fotoka patarei mingil hetkel tühjaks - saate aru, minu puhul EI ole see normaalne, sest mul on mittedigi ja mitteakudega ja patareid vahetan ma heal juhul kord aastas. Aga Emilial oli õnneks päris hää kaamera ja ta tegi ka mustmiljon pilti, mis ta lubas teisipäeval ka netti riputada ja mulle pulgale panna, nii et siis te saate ka mõningaid huvitavamaid seiku näha meie tänasest avastusretkest. Minu omad (need, mis ma enne patarei ülesütlemist tegin) valmivad kunagi kaugemas tulevikus.

Koju jõudes olin veel niivõrd tubli, et koristasin - võtsin "marise tolmuimejaga" toad üle ja puha, Triin jõudis ka just koju, tema kadus nüüd ämbri ja mopiga vannituppa... Oh jah, mis parata, tuleb vahetevahel nii triviaalsete asjadega ka tegeleda, kui koristamine :D Õige, lisaks riputasime mõned postrid üles... ja avastasime, et mingi riiuli moodi monstrum seinal ei püsi otse ja kui sinna midagi peale panna, siis kukub ta lihtsalt ümber (ma sinnani lihtsalt ei olnud sinna midagi taskurätipakist raskemat peale pannud)... Mina just rõõmustasin, et mul on otse voodi kohal lisariiul, aga see, pagan, kukkus kolme raamatu peale kummuli. Heh. Tore, et ma seal all parajasti ei istunud, ütleksin mina.

Olgu, aga nüüd pean ma küll tõlkima asuma. Homne päev läheb ka selle alla kõigi eelduste kohaselt, kuigi lõppeks peaks ikka minema ja elektriarve ka ära maksma :D Seda tuleb nimelt teha kas 1) tšekki postitades või 2) postkontoris ja sularahas... Mis tähendab, et kumbki pole teatud põhjustel eriti lihtne ja mugav... mis tähendab, et ma olen seda ikka päris kaua juba edasi lükanud. Urr.

Järgmisel nädalavahetusel pidime me aga Emiliaga kokku saama ja minema otsima üles kõik Pariisis asuvad Le Corbusier' majad. Äge, ähh? PS: Emilia on üks Rumeenia tütarlaps, kes on IFU-s peale minu nüüd ainus välismaalane. Ja ta elab päriselt ka Champs-Élysées'l! Vau.

Aktiviseerumas...

Jah, ning ma olen tõepoolest jälle aktiviseerumas. Käisin täna teatripileteid ostmas - mingi tükk nimega "Basile", mida me Triinuga kolmapäeva õhtul vaatama läheme. Ma ei suutnud enam vastu panna, käisin talle ikka peale :D Muidu on nii, et see jääbki sellesse nimekirja, mida kõik Pariisis olles tuleb ära teha... Teater ise tundus päris vahva olevat. Meile päris lähedal ka. Ja see konkreetne pilet maksis ainult 10 eurot... Jipppiiii. Kunagi varsti lähen ja vaatan Opérasse ka, kus nende kassa on ja kas saab midagi normaalse hinnaga sinna ka... Opéra jaoks mul kleiti loomulikult ei ole, aga no põrgusse...

Pompidous käisin ka, nagu lubatud. Käisin näituselt tiiru läbi, tegin ajutisele arhitektuuriekspositsioonile ka üks null, jõin katusel ühe kohvi ja nautisin elu täiega. See katusekohvik on ülivinge. Kallis küll, aga seal on esiteks totaalilus, teiseks on see päikese käes ja seal on klaasseinad täpselt õigesse kohta pandud, nii et seal pole tuult... Ning lõppeks koheldakse mind selle kolm korda kallima kohvi eest nagu kuningannat. Mmmmmõnus! Mulle tõepoolest meeldib, kui mulle uks lahti tehakse ja lill kingitakse ja kelner mulle kummardab ja üliviisakalt vanamoodsalt ja pika fraasiga küsib, et "lubagepalun,madaaam,kuitohib,siismajulgeksinpaluda,ettemulleomasoovidjaihadütleksite,niietmasaaksinteidteenindada,madaam!".Ja selle asemel näiteks, et lihtsalt tšekk lauale panna, öeldakse "vägavabandanmadaam,agamavõtankogujulgusekokkujapalunteilennekohvinautimahakkamistreglaažärateha".

Pärast tegin ma veel midagi kultuurset, aga ma enam ei mäleta, mis see olla võis. Käisin ilmselt kuskil veel pildistamas, St. Merri kirikus näiteks. Ahjaa, seisin seal ees ja tegin pilti ja kuulen, kuidas minu selja tagant lähevad mööda mingid ameeriklased ja need räägivad omavahel, et huvitav, kas see juba on Jumalaema kirik... Noh jah. Selle kohta nii palju, et kuna neil endil seal midagi eriliselt vana ju ei ole, eksole, siis Euroopas tunduvad kõik lihtsaimadki gooti kirikud neile nii uhketena, et neid peetakse Jumalaema kirikuteks. Hihii. Nojah :D

Homme on kavas Emiliaga kokku saada, minna Väike-Ameerikasse ja ronida selle suure ja kõige uuema triumfikaare otsa pildistama ning seejärel kuueteistkümnendast linnajaost seninägemata juugendmajad üles otsida. Ja võib-olla tabab meid veel mingisugune vaimustav välkmõte, mine sa tea. Igatahes, see tähendab ainult seda, et ma pean kella kaheteistkümneks end Champs-Élysées otsa saama. Ei tohiks tükki küljest ära võtta, mis? No aga me veel vaatame seda.

Mida veel? Ah, aitab kah, teen teed ja tõlgin veel ühe peatüki ära.

Kadestan...

Jah, kadestan kõiki pariislasi nende võrratute muuseumide pärast, mis neil kõik siin on. Nimelt veetsin tänase päeva - vähemalt suure osa sellest - tarbekunsti-, moe- ja disainimuuseumis. Selgus, et see on tervenisti samas kompleksis kui Louvre, ainult et sissepääs on natukene eemal. Einoh, ja muljed on muidugi võrratud. Selles mõttes, et mulle sügavalt meeldib, et neil on tõepoolest nii palju ruumi ja nii palju uhkeid eksponaate... Ja kõige parem mõte on kahtlemata see, et sa astudki neisse perioodidesse kohe täiesti sisse, selles mõttes, et lähevad järjest näiteks tüüpilised ruumid - kuidas nägi välja kodu siis ja kuidas nägi välja korter kakssada aastat hiljem. Ei ole nii, et on sul viisteist logu tooli valge seina ääres reas ja siis nüüd vaata ja mõtle ise, millises kontekstis neid kasutati; siin on ikka kogu komplekt alates tapeetidest või seinakatetest, mööblist, lampidest, valgusest, põrandakatetest ja lõpetades sööginõude, ajalehtede, pesuvahendite ja ma ei tea, mille kõigega veel. Kusjuures, eriti hirmutav on lugeda neid selgitusi, kustkohast näiteks selline ja selline tuba pärit on - lihtsalt kohe kuulsatest kohtadest on nad terve sisustuse (ja tihtipeale sealse laemaali takkapihta) kõige kupatusega muuseumisse toonud. Noh, umbes stiilis: selle hertsogi selle linna residentsi muusikatuba ja näiteks tolle printsessi tolle linna maja buduaar ja no ikka kohe niimoodi. Ma tean, ma olen seda teemat kuskil kaugemal juba puudutanud, sest neil on päris paljud muuseumid sellel põhimõttel üles ehitatud - Carnavalet' muuseumis on täpselt samamoodi. Ja see on lihtsalt nii uhke minu meelest, kui palju neil seda luksust, barokki ja rokokood ning neid stereotüüpseid asju jätkub ja kuidas neil neid kuulsaid asju ikka nii ropult palju on. Uhhh. Vinge.

Puhtalt aususe pärast: mis puutub moeosakonda, siis ma pean küll ütlema, et on ikka õudseid asju inimesed endale selga toppinud ja pärast seda veel näitusele saatnud. Fuih. See osa oli küll üsna jõle. Seevastu juveeliosakonnale tuleb suur kummardus teha!

Montmartre jääb vist aga ära, õues on ikka päris külmaks järsku tagasi läinud, me külmaksime viie minutiga seal ilmselt kringliks - kuigi taevas teab, et ega juues ju külma tunne. Noh, otsustasime kodus tinutada ja filmi vaadata. Küll jõuab Montmartre'ile ka kunagi. Varsti, ma ikkagi loodan.

Homme lähen Pompidousse ja ülehomme La Defense'ile suure võidukaare otsa, kui ilm vähegi lubab. Tõotus.

Ei ole võimalik!?!?

Lugege nüüd mu eileõhtust blogi. Ootan päikest ja kavatseme minna Montmartre'ile. Noh, arvake ära, kus täna päikest EI ole? Ja kus nagu ongi konkreetselt +2 kraadi. Urr.

Tagasi traksis? Või ehk hoopis: kus mu traksid on?

Tegelikult traksikiiks lihtsalt selles, et Triin ostis endale LaFayette'ist traksid ja avastas just praegu, et need on äärmiselt saastad - ei püsi kinni ega hoia üleval. Noh, jah. Mina ostsin endale Londonist punaseruudulised traksid, peaks need ka üles otsima ja homme jalga panema.

Muidu aga - olengi jälle traksis tagasi - käisin täna jalutamas ja puha. Vaaaaaaaaau. Mis sest, et eriti kaugele ei jõudnud - surnuaiale esimese päikese käes oleva pingini ja pärast poodi. Aga ikkagi. Homme mõtlesin päriselt kaugemale ka minna :D Näiteks kuskile muuseumi või ilusasse parki või ma ei tea. Või näiteks loomaaeda. Eks siis homme näeb. Ilusat ilma tuleb ju ära kasutada (kuigi ma ikka loodan, et see edaspidigi ainult paremaks läheb). Ei, kui kristalselt aus olla, siis täna oli tegelikult päris külm - auru tuli suust ja puha. Aga päikese käes jälle tekkis küll selline tunne, et hakka või strippi tegema. Homme võiks mõni kraad ikka soojem olla, aga ilmtingimata loodan päikest :D Homme õhtul tahtsime Triinuga teha lühikese tiiru Montmartre'il ka ja lõpuks seal trepi peal kevade esimese veini ära tinistada. Kerliga ma kurval kombel sinna ei jõudnudki. Vähemalt sedakorda mitte. Küll jõuab.

Täna õhtul kiikasin veel tuludeklaratsiooni ka. Oleks peaaegu et ära esitanud, aga stippi pole sinna pandud (see küll vist minu teada maksuvaba, aga no sellegipoolest pean ma vist riigile ütlema, et ma ta sain?) ja ei mäletanud peast ka, kui palju ma selleks märkima peaksin ja üldse... Eks ma küsin järgi, teeks ruttu ära :D Vähemalt järgmisel nädalal ikka tahaks esitada juba.

Nojah, aga mis ma's ikka, vaatan filmi edasi. Kaks filmi iidvana viieseerialise Angélique'i sarja lõpust olid veel vaatamata, nüüd siis teen seda tasa. Hmm... Naljakad asjad mulle ikka meeldisid kunagi... Võtab kohe itsitama.

Norr-norr

Magamine on väsitav. Ma olen pool nädalat kodus olnud ja ainult maganud ning teed joonud. Huvitaval kombel kibelesin ma nädala alguses ikka kooli minema, mis siis, et olemine oli poole sitem kui praegu. Aga nüüd, kus ma seisan vastamisi homme kell kaheksa kooli minemise perspektiiviga, ei taha ma enam kohe kuidagi kuskile minna! On siin nüüd mingit loogikat või ei, mina ei tea... Igatahes, teinekord (kui esimesed koledad vastikud pahad nõmedad halvad) esimesed haiguspäevad möödas on, on jumalast mõnus kodus haige olla ja vaadata, kuidas teised endal tööde-tegemistega naba paigast nihestavad :D Aga jah, see lõbu sai vist selleks korraks läbi. Olgu, no mida ikka, mul on homme hommikul tervelt üks kolmetunnine huvitav loeng ja siis pole midagi... pole midagi kohe teisipäeva hommikuni! Uuuu... Rabav, kas pole? Normaalne elu jõudis kätte!!! Hurraa...

Aga täna ongi see kõik, mida te minult kuulete. Lihtsal põhjusel: ma lihtsalt EI OLEGI mitte midagi teinud. Magasin lõunani. Vedelesin veel kaks tundi lakke vahtides voodis. Kirjutasin paar meili ja lugesin uudiseid. Magasin paar tundi. Tegin süüa ja lugesin järgmiseid uudiseid. Tõlkisin lõpuks nii palju, et jõudsin täpselt poole raamatu piirile. Pesin pea ära. Noh - ja ongi kõik, päriselt ka. Erakordselt sübariitlik mu meelest...

Eks ma siis lähen nüüd jälle magama kogu selle väsitava aktsiooni peale.

Head ööd.

Variat ja lollusi

Kohe on näha, kui ma ei viitsi asjalik olla! Esiteks ei ole ma tänase päevaga s....gi kasulikku teinud - ainult oma kõva 14,5 tundi maganud ja kahele järgmisele tööpakkumisele jah öelnud, aga varasemast raamatust tegin ära... noh, pool lõiku vähem kui ühe peatüki. Hihii. Kui ma end hiljem veel pingutan, ehk saan selle viimase poole lõiguga ka ühele poole. Milline enese neljakstõmbamine. No ma ei või...

Aga millest ma tahtsingi rääkida... Kõigepealt sellest, et täna hommikul ajas mind maast lahti postimees. Tähendab, tegelikult olin ma juba selleks ajaks hommikusöögi endale voodisse tarinud ja nautisin pikutades ning postimees.ee'd lugedes jaburaid uudiseid, kui meie sumisti (jah, meil on sumisti ja see ka töötab mõnikord. Aga ainult mõnikord!) põrises ja mingi onu tahtis teada, mis korrusel ja kumbat kätt ma elan, tal on Triinule pakk. Pakis olid nimelt saapad, mis olla pidanud ideaalis kuu aega tagasi kohale jõudma. Minu meelest oli seejuures nii vahva, et ta küsiski konkreetselt, kumbal pool kätt asuvas korteris ma elan - veel kord meeldetuletuseks, siin ei ole korterinumbreid, ideaalis on olemas concierge, kes kõigi korterite kõiki elanikke teab ja ise kirjad-pakid laiali jagab.

Veel mõistatasin ma teemal, miks meile iga kahe nädala tagant pannakse postkasti pappkaart, kus on peal kõik olulisemad Pariisi telefoninumbrid - noh, kiirabi, politsei, vastumürgikeskus, SOS torumees, ukseavaja (tähendab, ainult, ei saa aru, seltsimehed, kui ma olen end väljapoole lukustanud, kuidas ma saan siis korteris sees rippuvalt kaardilt seda numbrit lugeda???), elektrik, WC ummistuse likvideerija, rongiinfo, lennujaama registratuuri ja veel paari tosina sellise tegelinski telefoninumbrid. Ei, iseenesest on muidugi säärast papkat igati tarvis, sest vaadake - ega siin saa iga hädaga näiteks ühte kiirabisse helistada! Kui siin näiteks põlema süttida, tulebki helistada konkreetselt põletusosakonda ja kui näiteks pudelitäis mingit torupuhastusvedelikku ära juua, tuleb helistada vastumürkide osakonda jne. Muude hädade osas, mida kuskile lahterdada ei oska, ei ole ka kuigi lihtne - siinseid telefoninumbreid juba nii muuseas meelde ei jäta: 0153949494 on näiteks siinne kiirabi "lühinumber". Ma ei tea, meil tegelikult on üks erakiirabi kabinet kohe siinsamas tänavanurga peal (teisel pool nurga peal on veterinaarkiirabi ka!), tegelikult mulle näib, et meil oleks konkreetselt küll lihtsam vist ise sinna roomata, kui meil seda teenust ealeski tarvis minema peaks... [Ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla]. Aga moraal selles, et tegelikult saime me juba esimese korraga selle kaardikese olulisusest aru ja riputasime selle magnetiga külmkapi külge. Mul ei ole neid ausõna nii palju tarvis, et terve külmkapp nendega ära katta, kuigi ka see võib ju ometi mingisugune dekoratiivne lahendus olla. Asi lihtsalt selles, et külmkapp on meil üsna puhas ja korralik...

Puhtalt laiskusest põrnitsesin ma oma kena kolmveerand tundi ka voodi kohale riputatud prantsuskeelset maakaarti. Teate, kui huvitavaks see osutus!!! Näiteks värskendasin ma oma mälu teemal, kus põrgus need Prantsusmaa DOM-TOM'id siis asuvad. Selgub, et näiteks Réunion on suisa Madagaskari kõrval, ei olegi kuskil Lõuna-Ameerikas või Kariibi mere piirkonnas!!! Päriselt ka, ma olen ikka tõeline ignorant. Triinuga sai veel pikalt polemiseeritud teemal, et kuidas, pärgli päralt, sattusid Siberi põhjarannikule Anjou saared (selgub, et mitte Anjou hertsogite ja veinide, vaid kuulsa (!) Vene maadeavastaja Pjotr Anjou järgi)! Ja selle üle, et kas Naatsaret on alati Etioopias olnud, pidasime me ka kena pika diskussiooni maha (tegelikult näib, et see konkreetne Naatsaret tekkis sinna alles 1950. aastail ja see õige Naatsaret on ikka Iisraelis. Aga miks etiooplased mingile külale sellise nime panid, ei osanud isegi mina internetist välja kaevata). Ahjaa, muuseas otsustasin ma veel, et ühel päeval võtan ma kätte ja sõidan Timbuktusse. See on siin nüüd pühalik lubadus, te võite seda mulle nina alla hõõruda, kui ma pensionile lähen ja seda veel teinud ei ole!

Ja siis veel: elagu nohutabletid! Mina olen nüüd igatahes fänn! :P

Pesumasinatest ja lossidest-paleedest

Urrrr, meie pesumasin ütles eile üles. Tähendab, peseb ilusti, aga jääb seisma, terve paak vett täis. Proovisime nii ja proovisime teisiti, ikka on pesumasin poolenisti seebivett täis ja lihtsalt ongi kogu moos. Brrr, lasime öösel oma pesumasinast tulnud pesu kuuma veega duši all üle, aga mida selle veega ette võtta, mis seal endiselt sees on, ei ole me veel otsustada suutnud. Ideid?

Hmm... ja siis ma just lugesin ühte meili uuesti üle, mis ma täna hommikul kirjutasin... Päris asjalik kukkus välja kell üheksa hommikul :D (jaa, ma olen lihtsalt oma une lõpuks täis maganud ja ärkan iseenesest kell 9!!!). Aga vaadake ise:

...see on suurepärane küsimus. Põhimõtteliselt on lossi ja palee vahe see, et loss (castle v chateau v schloss) on paremini kindlustatum, arhitektuuriliselt suletum ja reeglina ka vanem (pärineb pigem sellest perioodist, kus adlikud elasidki veel linnusetaolistes residentsides, mida oli võimalik - ja vajalik - rünnakute vastu kaitsta). Palee (palace v palais v palast) on aga juba uuem ja tüüpiline Versailles' moodi näide, ilus, luksuslik, minetanud igasuguse kaitseotstarbe, see on ümbritseval maastikul igati avali ja laiutav, paljude sopikestega, madal, ilma paksude kaitsemüüritiste ja tornideta, paljude akendega (versus näiteks lossi väikesed aknad, mis olid samas nagu laskeavad jne), ilma vallikraavita jne. [...] Ja üleüldse on barokkperioodil ehitatud uued residentsid pigem paleed kui lossid. Aga see on mõneti pigem selline terminoloogiline, asjalik või tähenärijalik vahe, maakeeli räägitakse eestis juba muinasjuttude kuulamise east sisseharjunult ikka ju loss ja loss eksole, ma arvan, et sellest ka see sõnakasutuse erinevus. [...] Ja konkreetselt: Vaux-le-Vicomte, noh, selle kohta ütlevad ka prantslased ise chateau, ehk siis loss, sest see on veel säärane üleminekuperioodi teos ja sarnaneb üldmuljelt üsnagi veel renessansslossile. Ning Louvre - Louvre oli küll omal ajal kaitseotstarbeline, aga pigem on ta siiski juba palee, sest selle puhul on esindusfunktsioon väga kaua ikka juba peamine olnud :), liiatigi on see prantsuse keeles palais du Louvre. Ning Versailles' kohta ei tohiks kohe päris kindlasti minu meelest öelda loss, vaid ikka palee. [...] Aga üldiselt, kui palee kohta veel hädapärast võiks öelda loss, siis lossi asemel kasutada sõna palee on palju halvem variant...

Niisiis, kõlab päris nii, nagu ma actually teaksin, mida räägin, kas pole? :D Uhke värk! Aga te võite selle nüüd kõik ise ka teadmiseks võtta, kui ma kord selle juba nii ilusti ja põhjalikult kirja olen pannud. Milleks seda veel vaka all hoida?

Unenägudest

Ma täheldasin täna hommikul, et ma olen hakanud viimasel ajal kole palju eriti aktiivseid unenägusid nägema. Ja ma isegi mäletan neid peaaegu kõiki, kui ma üles ärkan. Ning kuna ma nohuse ninaga ärkan päris tihti üles ja näen peale uuesti magamajäämist juba uut und, mitte vana jätku, siis on mul viimase nädala peale ette näidata päris põnevaid unemaailma seiklusi. Ja enamasti leiavad need seejuures aset Pärnus! Väga veider.

Igatahes, alustada tuleb sellest, et esiteks olen ma hakanud kahtlaselt tihti unes nägema, et ma teen jälle trenni. Ühe korra jõudsin isegi võistlustele, toppisin pikalt 400m jooksu stardis endale naelikuid jalga ja puha - ainult et millegipärast jooksin ma koos mingisuguste pägalikkudega ning siis ei olnud ju võitmine mingi probleem. Heh :D Huvitaval kombel toimusid need võistlused Pärnu staadionil... Hihiii! Kõik, kellel asjast natukenegi aimu, saavad asja irooniast aru :D

Teisel korral näiteks veetsin ma "pool ööd" ümber Pärnu rannapargi joostes - ikka nagu vanasti, ring ringi järel. Aga jube detailselt. Konkreetselt kõik puud, nurgad, käänakud, lombid, kivid, kännud - kõik nägin täpselt ära ja täpselt õige koha peal, nagu film oleks olnud! Huvitav, millest siis nüüd järsku selline nostalgia...

Olgu, edasi läheb natukene põnevamaks! Millegipärast sattusin ma kesk ööd Tallinna maantee sinna linna piiri poolsesse otsa, mis veel mingi viis-kümme aastat tagasi oli üsna mõttetu tühermaa, aga kus nüüd on ikka mingisuguseid autoesindusi ja ma ei tea kõik, mida veel tekkinud. Millegipärast sattusin sinna ka ühe vana lapsepõlvesõbrannaga, keda ma viimati nägin ehk aastal 2002. Nimetame teda siis lihtsalt baleriiniks. Nii, ja istusime meie tee ääres maas, rääkisime juttu. Järsku hakkas kuskilt pimedusest karvikuid tulema - noh, tõelisi prükkareid, juuksed pulkas peas, hambad välja löödud ja puha. Ja baleriin otsustas selle peale hakata riideid seljast kiskuma. Huvitav... Noh, igatahes, tekkis neid karvikud juba liiga palju, meil hakkas hirm ja me kargasime lõpuks keset teed, sattusime mingi logu bussi ette, mis kinni pidas ja meid peale võttis. Jäime bussis tukkuma ja muudkui sõitsime ja sõitsime ja sõitsime, hommikul avastasime end kuskilt "üüratu" Eestimaa lagendike vahelt ja vurasime seejuures veel ikka edasi. Lõpuks pandi meid maha kuskil pisikese putka juures, mis pidi väidetavalt olema Jõgeva bussipeatus. Sõime seal putkas ühed pelmeenid ning istusime siis järgmise suvaliselt ette sõitnud bussi peale, mis meid Pärnusse tagasi viis. Korjasime baleriini riided sealtsamast tee äärest üles ning kõndisime siis rahumeeli linna südame poole kaugustesse... :D

Pärast seda ärkasin ma üles ning kui ma uuesti magama jäin, kasvatasin ma kolme merilõvi. Seejuures seisnes see kasvatamine selles, et nad lihtsalt tatsasid meil järel kogu aeg, keegi neid ei söötnud ega midagi... aga lõpuks hakkas üks nagu haigeks jääma või midagi... Meie ei osanud midagi selle peale teha, lõpuks kargas mul pähe geniaalne mõte, et paneks ta õige vanni, neile meeldib vesi. Hakkasin vanni vett laskma, see kuulis aga kaugelt vee sulinat ning tuli hüppas üle minu pea vanni ja muutus kohe ilgelt rõõmsaks ning lustlikuks. Millegipärast vaatasin mina, et huu, vesi on nii äge ja hüppasin ise ka vanni. Hullasime seal vees ning lasime vannivee üle ääre voolata, kuni tegelikult oli vett täis terve vannituba kuni umbes kaelani. Ja siis kostis koridori ukse tagant ema häält, kes küsis, et mida me seal küll teeme ning mina kutsusin teda vaatama... Ja taipasin sellel samal hetkel, et kui ta ukse lahti teeb, tuleb uputus, aga... siis ma ärkasin üles. Vot. Katastroofi ei näinud :D

Ja üks eriti action uni oli täna öösel veel, aga praegu läks meelest ära. Hommikusööki tehes veel mäletasin... Hmm!

Noh, igatahes, te saate aru jah, et suburbs/chantiers intensiivkursuse asemel lesin ma praegu kodus voodis ja kirjeldan teile oma totraid unenägusid. Tegelikult peaks minema apteeki ja nõudma neilt kõige kangemat nohurohtu, mis neil üleüldse on. Soovitatavalt kohe terve konteineritäie. Viieliitrise köhasiirupi peaks ka muretsema, näha on, et vähemaga ma hakkama ei saa see "talv" :D

POSTSCRIPTUM: Nii, nüüd on mul kodus täpselt nelja sorti erinevat asja, mis peaks nohu vastu aitama; köhasiirupeid ja -tablette on ka terve mägi, nii et laud on lookas... Ja ma olen muidugi päris kindel, et neist kõigist ei pruugi nüüd just üliväga kasu olla (kuidas see vanaemade ütlus käibki: nohu ravides läheb seitse päeva, aga ilma ravimata üks nädal... või midagi sinnakanti), aga vähemalt tean ma nüüd, et olen pool apteeki tühjaks ostnud, järelikult olen ma oma alateadvust veennud, et pean homme terveks saama :D Igatahes on elu juba palju ilusam :D Hihii.

Pühapäeviti on apteegid kinni

Njaa, eile hommikul ärkasin üles äärmiselt sita enesetundega. Köha oli tagasi, puha nagu mingil suitsetajal. Nina lörises otsas nagu umbes torupill, pea ja silmad lõhkusid valutada ja põranda tolmuimejaga üle võtmine näis täiesti üle jõu käivat. Point aga selles, et laupäeval kell 12 pidi saabuma Kerli. Noh-jah.

Olukord praegu: köha on kergelt leebem kui eile, nina enam ei lörise, vaid on umbes nagu kinnimüüritud käik. Pea enam valutada ei lõhu, aga põrand on endiselt tolmuimejaga üle võtmata. Kerli sõitis kümme minutit tagasi ära ja meie mõnusad mõtted Montmartre'il veinitamisest ja mööda linna kooserdamisest läksid kõik aia taha. Eile käisime küll väljas, sõime fondüüd ja käisime paaris raamatupoes, aga täna hommikul leidsin ma, et välja minek on täiesti välistatud - tahtsin minna ainult meie kõrval olevasse apteekti, aga selgus, et of course on kõik kolm meie lähimat apteeki pühapäeval kinni. Niisiis veetis Kerli päeva rõõmsalt arhitektuurimuuseumis, mina norskasin kodus ning lõpuks, kui ta naasis, tegime üüratuma laari hõõgveini. See oli ka kõik. Väga hale.

Minu järgmise nädala intensif jääb minust vist ka siiski võtmata, selles mõttes et ma pakun välja, et ma vist magan hommikul seitsme asemel kaheteistkümneni ja siis teen arvuti lahti ning magan pärast seda edasi. Heh. Mõttetu. Väga nõme. Pääääääääh.

Rabandustest ja taksikutsikatest

Ma olen armunud! Ühte neljakuusesse pruuni taksikutsikasse. Eestlasesse :) seejuures. Jah, neid on Pariisis palju. Käisime täna nimelt Triinuga Maarit Murka näituse avamisel kuskil vasaku kalda hästi jõukas kandis. Äge galerii, ilusad tööd, palju veini ja muud hääd kraami, kõvasti väliseestlasi ning siis kunstniku enda neljakuine taksikutsu, kes Eestist kaasa oli võetud. Jumal kui nunnu!!! Tuli kohe igatsus oma Nublu ja Sassi järgi ja ma oleks peaaegu selle kutsika kraepidi kaenlasse tõmmanud ning ära ajanud :) Šeff! Noh, ehk õnnestub teda veel näha, enne kui nad Pariisist lahkuvad.

Siis tegin ma täna selle intensifi eksamit - ettekannet. Noh, ütleme siis nii, et see ei läinud ka minu arusaamist mööda suurepäraselt, aga ma sain siiski 14e. Hihii. Ja teate - millalgi kesk päeva tegi oma ettekannet mingi kolmene loikamite punt: üks valge, üks neeger ja üks mingi lihtsalt lõunamaalane. Noh, neeger ei saanud ühtegi asjalikku sõna suust, valge pingutas ja pingutas ja nägi, et asi suundub järjest rohkem rappa, aga pingutas ikka... aga too lihtsalt lõunamaalane - tema oli kirjutanud kuskilt raamatust maha suure hulga nii akadeemilist juttu, et ta ise ei saanud ka asjast aru - õpetaja ütles talle, et niimoodi pole vaja, pangu paber ära ja mõelgu natuke ja rääkigu siis lihtsamalt... Ja, saate aru, tüüp läks näost punaseks kui keeduvähk ja hakkas nutma. NUTMA. Mingi 20-aastane noormees! Sellepärast, et mingi õpetaja ütleb, et ta sai valesti ülesandest aru! Hull värk!

Ilm oli meil täna ropult soe, oma 18 kraadi küll. Koolist tulin koju veel paksu mantliga, siis kodus vahetasin riided ära ja läksin juba kevadomaga näitusele. Megailus. Täitsa suve lõhn oli ka.

Kurb on see, et mu tiisikus on tagasi. Õigupoolest pole ta päriselt kunagi ära läinudki, kõik muu ikka läks, aga köhisin ma väikest viisi endiselt. Aga mingi eilsest hommikust saadik olen jälle nagu läkaköhaline. Kõik oleks ilus, kui vähemalt köha lahti oleks, aga kus sa sellega... Oh well... Mis siin ikka.

Siis rabasid mind isikud, kelles ma olin ammust aega sügavalt pettunud - nimelt St. Denis' ülikooli Erasmus-koordinaatorid. Selles mõttes, et need, kes üleüldse minuga kõige alguses natuke tegelesid, mitte too Majasokk. Ma saatsin neile nimelt kirja. Ja nad VASTASID! Ja ma vastasin neile ja nad VASTASID VEEL! Ja jumalast üheainsama reedese päeva jooksul! Ma arvan, et ma peaksin lähimasse kirikusse küünla panema. (Kuigi, järele mõttes me juba tegime seda Triinuga täna, sest me sattusime kogemata St. Germain-des-Près kirikusse, kus me veel käinud ei ole, ning kogemata püha Rita kuju ette. Tema oli see võimatuste pühak, vaadake... See, kellest me naersime sügisel, et ta vihastas meie peale... Noh, siis me igaks juhuks nüüd panime küünla, nii harva, kui me teda kuskil näeme :) Hihii.) Igatahes sain ma teada, kuidas konverteerida siinseid hindeid Eesti hinneteks ümber ja sain teada, et mõned ained andsid mulle kohe palju punkte, nii et mul on peale järgmise nädala intensifi 28 ECTS-i, mis on päris äge... See tähendab, et teiseks semestriks on jäänud 17! See tähendab, et ma saan võtta IFU-st need kolm karmi loengut, prantsuse ühiskonna ja kino ning elu on päris ilus! Kui St. Denis's midagi superpõnevat ei tule, ei pea ma sealt vägisi hakkama endale lisaaineid võtma. JA see on ilus mõte! Rääkimata sellest, et minu meelest on täiesti geniaalne, et mingi prantsuse bürokraat ausõna päriselt mulle kaks korda järjest vastas - rääkimata sellest, et reede õhtul! Te ei tea, kui haruldane selline juhus on!!! Aga mina juba tean...

Ahjaa, siis tegin täna rohkem tutvust ühe teise prantsuse tibiga, kellega me seda grupitööd tegime. Eile käisime ühega neist Pompidous, teisega tulime täna koos koolist koju, ta elab minust ühe peatuse kaugusel. Tark ja sõbralik tüdruk, räägib täiesti puhast prantsuse keelt. Aga siinkohal tuleb meelde tuletada õppetundi, et siin ei ole ühtegi inimest, kes end prantslaseks nimetaks. Ma küsisin ta käest kogemata siis, et kas ta on Pariisist pärit. Noh, ja pidin pikali kukkuma, kui ta selle peale sujuvalt vastas, et ei, ta on liibanonlane, aga kuna ta vanemad on diplomaadid, siis on ta elanud Kataris, Saudi-Araabias, Liibanonis, Iraanis, Omaanis ja kuskil kolmes riigis veel veel... Lõpuks oli ta neile öelnud, et tal on siiber, tema jääb nüüd Pariisi ja läheb siin ülikooli :D Vot nii! Heh... Vau! Aga ta oli nii prantslaslike näojoontega ka seejuures, et ma poleks seda ealeski oodanud...

Oeh, olgu, aga aitab. Ma nüüd lähen teen hõõgveini, äkki aitab tiisikuse vastu :P

POSTSCRIPTUM: heldus, sain juba kreepsu, et vajutasin valele nupule ja kustutasin kõik ära. Õnneks oli klahvikombinatsioon ainult ctrl + N, nii et ei kadunudki ära miskit. Hurraaaa!

Muide...

Lubage avaldada rahulolematust kõigi nendega, kes lubasid mulle kirjutada. Ma pole siia postkasti siiani mitte ühtegi päris kirja saanud, ainult bürokraatlikku jama. Keegi võiks ju mind natukenegi meeles pidada, ah ;) Jutt tingitud sellest, et Triin sai eile kolm nädalat hiljaks jäänud sünnipäevakaardi :D Ja lõppeks on meil nüüd postkastivõti, aga kole igav on, kui seal kunagi midagi sees ei ole...!!!???

Äge

Mul on nüüd veel üks plastikkaart kotis - Pompidou keskuse laissez passer, ehk siis aastane tasuta pilet. Õigupoolest, mitte päris tasuta, sest ma pidin tema eest maksma ikka, aga kuna see oli pooleteise korra pileti hind, siis oli see investeering lõppkokkuvõttes mõttekam kui meeletus sabas passida, tahtes ainult ühte piletit osta. Igatahes, kõik sai alguse sellest, et me hakkasime täna valmistuma oma sellenädalase intensifi arvestuslikuks ettekandeks, mis nägi ette kahe kunstiteose võrdlust, millest vähemalt ühte pidime me minema muuseumi oma silmaga vaatama. Noh, läksimegi ja otsisime Mondriani mööda Pompidoud taga, nii et vähe pole. Aga igavesti vahva oli ka. Pompidou ruulib. Seal on ilgelt äge kohvik katusel ja kui te veel teaksite, milline vaade sealt ülevalt avaneb...

Aga mis puutub ülesandesse, siis see oli grupitöö, mina, üks poola tibi ja kaks prantsuse tšikki sattusime kuidagi kokku - võrdlema Jawlenskyt ja Mondriani. Nojah. Aga väga tore oli! Homme peame oma tänase töö viljad ette kandma ja mingi veerandtunnise presentatsiooni tegema. Heh, kukepea. Ainus häda on seejuures see, et homme peab siis jälle nii vara üles tõusma. Täna ma juba jäin metroos magama. Tõepoolest, lugesin hommikuse metroolehe läbi, istusin maha, mõtlesin, et panen korra silmad kinni, aga peatuses teen ruttu lahti, juhuks, kui keegi minust mööda tahab astuda... Ja tegingi silmad lahti, ainult et kuidagi oli kätte jõudnud lõpp-peatus ja keegi tahtis tõepoolest minust mööda minna, et maha saada. Tore, et minul ka sinna lõpp-peatusesse asja oli! Kui ma oleksin kogemata õigest peatusest mööda sõitnud, oleks ma ikka ilgelt tige olnud. Igatahes läksin ma seejärel kohvikust läbi, võtsin endale topeltespresso ja pärast seda hakkasin ma alles vaikselt arvama, et ehk ma siiski elan esimese loengu üle... Vot nii käib meil siin asi...

Olgu, aga ma olen näljane kui hunt ja ma ütleks lõhna järgi, et mu oad hakkavad pehmeks keesma, nii et ma nüüd lähen vaatan, mida mul neile kõrvale on panna...

Rohelistest kuulipildujatest

Tänane päev oli selline, et ma olin õhtuks absoluutselt küpse. Tähendab, ikka olen, aga peale kolme kuuma juustusaia, kahte tassi kohvi ja poolt šokolaadi hakkan ma end juba inimese moodi tundma. Hmm, esiteks tabas mind varahommikune kolme ja poole tunnine kuulipildujavalang majandusgeograafiast - projektor oli kadunud ja õppejõud otsustas millegipärast sellele lisaks, et ta räägib kõike hästi-hästi kiiresti, ilmselt selleks, et keegi ei saaks talle küsimusi esitada. Hirmus. Tahtsin nööri kaela panna. SEEJÄREL tabas mind kolme ja kolmveerandi tunnine keskkonnaloeng, mis oli erinevalt eelmisest nädalast äärmiselt huvitav ja sisukas. Ja väga mõtlemapanev. Kohe sellest pikemalt. Aga SEEJÄREL kupatati meid vihmasajus kuskile x-kohta arhitektuurikonverentsile, kus uhked prantsuse arhitektid rääkisid oma Hiinasse ehitatud majadest. Huh. Nojah. Ühesõnaga, ma ise tunnen, et ma sain täna kohutavalt kolehirmustargaks, ma latrasin sellele lisaks veel prantsuse keele praktika raames kõik meie vähesed pausid prantsuse keeles rumeenia tüdrukuga juttu, ise seejuures arugi saamata, et ma prantsuse keeles räägin. Päris hästi, ütleks mina. Edasi ilmus meile koju üks kodutu eesti blondiin, kes ilmus kohale oma teki, veekeedukannu, müsli, basiiliku, toiduõli ja kõige muu vajalikuga, mis igal normaalsel inimesel kogu aeg igaks juhuks kotis on. (Jääb laupäevani. Hirmus). Siis lugesin meile ja sain teada, millal ma pean jälle mingitel teemadel, mis minu jaoks praegu täitsa hiina keelena näivad, kolesuuri ettekandeid tegema ja kahekümneleheküljelisi esseid kirjutama. Õnneks vist grupitööna. Ahjaa, ja kuna teatud inimesed on minu "kõige paremaks tõlgiks nimetanud", siis anti mulle toredasti veel tööd. Äge!!! Noh, kõlab sisukalt?

Aga, millest ma siin tahtsingi kirjutada... Jah, rohelistest...

Teate, ma ei pea ennast just mingiks kolehirmusraiskajaks, aga ka mitte väga roheliseks. Mulle käib küll närvidele, et mulle antakse poodidest palju kilekotte ja enamasti ajan ma müüjaid ahastusse sellega, et võtan asjad näppu ja jätan koti sinnapaika. Ma kustutan kodust ära minnes tõepoolest tuled ära ja jumal teab, et praegu sõidan ma kogu aja ühistranspordiga. Ma ei osta hullunult uut aparatuuri kokku - üks ja sama mobiiltelefon on mul olnud ikka juba nii mitu head aastat, et ma isegi ei mäleta, millal ta ostetud sai, neli või viis aastat tagasi. Läpakas on ka ikka see kõige esimene ja ammune, ainult et aku sai välja vahetatud... Me sorteerime oma prügi - noh, et ikka plastik, klaas, plekkpurgid ja paber-papp lähevad eraldi. Aga enamasti on see kõik muidugi olnud niisama, tingitud mitmetest muudest faktoritest - rahast, kiirusest, lihtsalt maja või linna nõuetest. Ja ikka muidugi, ma ka vingusin selle Eesti prügisorteerimismeetodi üle (mitte siiski eriti palju, sest mind pole ju tegelikult päriselt seal olnud ja ma ei pea kõike päris nii peensusteni sorteerima, eksole) ja ma tunnistan, et teinekord bussi oodates tuleb ikka pähe, et autoga oleks palju mugavam (kuigi mitte palju, teate isegi, parkimine ja värk) jne jne jne. Aga väga paljudest asjadest, mis ka asjasse puutuvad, ei olnud mul mitte õrna aimugi ja täna hariti mind nende koha pealt ikka nii, et vähe polnud. Kole kasulik oli seejuures, ma arvan, et seda peaks tegelikult kõigile õpetama! Sest ma arvan, et nüüd lülitan ma tuledele lisaks ikka tõepoolest kodust ära minnes kütte ka välja ja vaatan kasvõi oma toidulauda teise pilguga. Ja kole palju lihtsalt põnevat tuli ka välja!

[Olgu siinkohal ära märgitud, et tänane loeng oli endiselt kasvuhooneefektist, õhku paisatud süsinikdioksiidist ja muudest gaasidest, kliimasoojenemisest ja Kyoto protokollist... Aga seda andis väga huvitavalt esitada!]

Aga mõned põnevamad väljavõtted minu aju hallollusesse pesa teinud uutest teadmistest...

Näiteks, kas te teadsite, et kõige tõhusam ja vähem energiat nõudev liikumisvahend on jalgratas, mitte oma kondiaur? Sellepärast, et kui palju käia, siis kulutad enda energiat ja pead seda hiljem kõva söömisega taastama. Ja et kõige kasulikum on süüa kana- või sealiha, üllataval kombel on aga veise- ja lambaliha kole priiskamine, sellepärast, et esiteks on nende kasvatamiseks vaja palju ruumi ja kalleid vahendeid ja ma ei tea mida, siga sööb kõik ära. Seega, ühe kilo kana söömine on maailmale lõpptulemusena 10 korda parem kui ühe kilo lambaliha ära söömine, rääkimata sellest, et kilo kana on umbes 13 korda etem kui kilone veisepraad. Siga on peaaegu sama vähenõudlik kui kana, muide, nii et selle poolest oleme me, eestlased, üsna tublid. Piim ja jahu tekitavad planeedile ka muide võimalikult vähe peavalu. Ja siis Eesti õunad, mitte Poola omad, mida kuskilt auto heitgaasipilvede lõbusate pilvekeste saatel mitusada kilomeetrit transporditakse. Ja kodune tomat, mitte Hispaania oma. Ja nii edasi...

Siis sain ma teada, et linn, kus transpordi tekitatud maa atmosfäärile kahjulike gaasite tekitamine linna tihedusastmega kõige paremas suhtes on, on Hong Kong, seejärel tuleb Moskva (!). Noh, Tokio, Viin, Singapur, London ja Pariis on ka kõik päris heas seisus, samas aga kõige hullemad on absoluutselt kõik Ameerika linnad - nagu oligi arvata. Seejuures veel Detroit on see kõige paham-paham, selgub. Hihii. Sümboolne, ah? Ja seejuures ei suutnud prantslased patriootlikult jätta kuulutamata, et Prantsuse rongid tekitavad palju vähem ohtlikke gaase kui inglise rongid. Ja Prantsusmaal energia tootmine tekitab 7x vähem atmosfäärile kahjulikke gaase kui UK energiatootmisvahendid. Hmm...

Selleks, et heitgaaside õhkupaiskamisest ja kasvuhooneefektist tingitud kliimasoojenemist ja sellest omakorda tingitud liustike sulamist ja meie kõigi uppumissurma actually ennetada, peaks aga... iga ameeriklane oma raiskamist (ja üldse säärast eluviisi) kõvasti piirama. Täpsemalt öeldes peaks iga ameeriklane 10x vähem tarbima (ja sõitma jne jne), iga prantslane peaks seda tegema 4x vähem, sakslane 7x vähem, mehhiklane 2x vähem... Ja hindud, noh, igal hindul on lubatud 20% rohkem energiat kulutada kui nad seda siiani teevad, sest nad on hetkel veel liiga vaesed ja looduslapsed... VEEL. See, mille arvelt siis igal ameeriklasel tuleks kokku hoida, on näiteks 5000 läbisõidetud kilomeetrit autosõitu, 70kg loomalihapraadi, 3000 l piima ja 2 tonni betooni (seejuures sajaruuduse maja saab 17 tonnist!)

Ja, mis kõige põnevam, selgus, et on väga palju ökoloogilise jalajälje kalkulaatoreid, kus saab välja arvutada, mismoodi iga inimene elab! Lõppkokkuvõttes öeldakse sulle seda, kui mitut Maad tarvis oleks, kui kõik maailma inimesed sinu moodi elaksid. Mina tegin konkreetselt viis erinevat testi, iga kord jäi tulemus sellesse vahemikku, et minu raiskamist arvestades peaks meie käsutuses olema 2,3-3,9 planeet Maad. Testide küsimused varieeruvad pisut, aga nad kõik uurivad vähem või rohkem isiklikke eluharjumusi ja kombeid. Siit on võimalik leida üks, mis on üsna põhjalik ja paindlik, hea test. Siitkohast saab ka ühe täitsa asjaliku variandi. Ning kõigile Inglismaal elajaile: siin on üks test, mis on eelkõige mõeldud UK-s resideerujaile. Kõik on inglise keeles, muide, vbla on tõepoolest kuskil midagi eesti keeles ka olemas ;) Aga mind täitsa huvitaks, mis tulemuse teie saate??? Sest mina olin sügavas hämmelduses, kuna ma ei olnud endale hetkekski aimu andnud, et ma kohe SELLINE raiskaja olen! Hmm...

Järjekordseid ülestähendusi

Nii, ma olen nüüd kaks päeva kohe nii tubli olnud, et ma kohe ei või! Näiteks olen ma eriti kõvasti tõlkinud - kulutasin selle peale terve eilse päeva ja tõlkisin ära tervelt 35 lehekülge, mis on vist peaaegu et mu kõikide aegade isiklik rekord. Niisiis, Londonist tulekust saadik, mis oli näiliselt eelmisel esmaspäeval, olen ma tõlkinud ära kolmandiku raamatut. Märkimisväärne, ütleks mina! Ja seejärel õnnestus mul ka tõepoolest ennast kell 7.15 täna hommikul voodist üles venitada. Ma tundsin ennast tõepoolest punaordeni väärilisena. Hmm, samas peab nentima, et me olime kodust lahkudes Triinuga mõlemad nii soodad ja unised, et üks meist pidi ühes metrootunnelite hargnemiskohas valesse kohta minema ning teine tahtis lihtsalt valesse suunda sõita. Hmm... aga kaks pead annab hommikusel ajal ikka lõpuks veerand mõistust kokku, nii et peale mõningaid seiklusi jõudsime me kogemata ikkagi kooli juurde välja, täitsa õigel ajal ka veel.

Sellenädalane intensif - no see oli omaette asi. Vaadake, nad siin koolis propageerivad seda, et inimesed registreeriksid end kursustesse internetis, aga tegelikkuses on see süsteem kogu aeg maas või registreerib valedesse loengutesse või väidab, et enam pole kohti või teab mis veel... nii et neti teel registreerunud tavaliselt tundi ei mahugi ja kursustele registreeritakse selle järgi, et sa kaks esimest tundi (ja õigel ajal) kohal oled. Noh, esimesel tunnil käid vaatad ära, kas meeldib, ja kui teine kord tagasi tuled, siis see tähendab, et pead selle ainega lõpuni jätkama. Samas on see internetiregistreerimine siiski justkui mõneti hädavajalik ja ainuvõimalik lahendus... Täna näiteks olin mina kuuekümne inimese seast üks neist harvadest (peale minu oli veel kaks sellist imetegu) tegelastest, kel oli tõepoolest õnnestunud netis kõige kiuste see registratsioon ära teha, mistõttu oli meie kolmik ainus, keda ei hakatud sellelt kursuselt tagasi saatma. Mure selles, et kursusele mahub ainult 30 inimest ja kõik 60 ei saanud seda ilmselgelt võtta eksole. Igatahes, aga õppejõud oli meil sedakorda üks itaalia tädi, kes hakkas mulle kohe meeldima, kui ta, võti käes, punkt kell üheksa ukse juures oli. Teate, see on ikka nii tore, kui õppejõud ei jäägi pool tundi hiljaks. Eriti veel nii varasel kellaajal on jäle ukse taga kükitada ja õppejõudu oodata ning mõelda, et oleks võinud selle arvelt kodus kauem magada... Noh, igatahes siis ammutasin ma päev otsa veidraid teadmisi alkeemiast, kolmainsusest ja nende kahe üldise mõiste seotusest Duchamp'i pissuaariga. Õnneks oli asi sellest hirmsast hoiatusest, et me peame olema koolis 9-17, üsna kaugel ja ta lasi meid jupike aega varem lahti. Hurraa...

Üks mure oli mul seejuures täna ka - nimelt üks tüüp, kes suvatses jumal teab millistel kaalutlustel punktist A punkti B reisida läbi Pariisi ning siin kahe lennu vahepeal suisa kaks päeva peatuda. Mind asjaga eelnevalt täiesti kursis hoidmata seejuures, aga eeldades niisama, et ma temaga tegelen. Urr. Ja lõppkokkuvõttes kujunes arusaadavalt välja üsna nõme situatsioon. Noh, igatahes, tähendab, näib, et see lahenes siiski enam-vähem valutult, tüüp ronis rongi peale ja sõitis kaheks päevaks Lyoni, mingitele teistele vanadele sõpradele külla. Tähendab, ärge saage valesti aru, minu välja pakutud õhtusöögist või kohvist loobuti, sellega oleks ma küll loomulikult hakkama saanud ja pärastlõunal või õhtul aega leidnud. Aga see, et mul päevasel ajal kiire on ja et mul ei olegi aega, et teda lambist Eiffeli torni vaatama viia (mida ta näis eeldavat igatahes), ei mahtunud talle ikka eriti hästi pähe. Pähh. Ja teate mis, see asi ajas mind täiesti närvi, selles mõttes, et mul on nüüd ikkagi kole ebaviisakas tunne, olgugi, et tegelikult ei ole ma kohe üldse süüdi, et ta mulle oma tulekust varem ei suvatsenud rääkida ja et ma ei saa nii viimasel hetkel plaane pea peale keerata. Oeh, väga keeruline. Hehee, samamoodi nagu Triinule helistas keegi vana klassiõde lihtsalt umbluu ja ütles, et ta on nüüd nädal aega Pariisis homsest alates ja tal pole kuskil elada, kas me saame ta lambist enda juurde võtta :D Mis juhtus selle vana tavaga, et inimesed ikka arutavad kõigepealt omavahel ja küsivad enne, kas sul on aega ja võimalust jne jne jne jne??? Tähendab, mis Triinu klassiõest saab, me ei teagi. Kuna me polnud oma varahommikust tõusmist nõudvate intensifide juures siiski vist eriti meelitav öömaja, siis ta hakkas vist kedagi teist otsima, aga eks lõplikult selgub homme.

Vot ja voila. Sellised uudised siis. Ahjaa. Ja kõige selle tegususe peale jõudsin ma veel teha tiiru St. Eustache'i kirikus, kus sees ma siiani mingil kummalisel põhjusel polnud käinud. Avastasin, et seal sai Louis XIV oma esimese armulaua ja sinna on maetud tema ülivõimas Colbert. Hihii.

Kes kohata mind soovib kaunil laupäeval, see tingimata leida võib Versailles'st mind... :)

Täna oli TÕESTI ilus ilm, soe ja päikeseline, ning eks ma siis tegin oma eile nõuks võetu teoks. Umbes kaheteistkümne paiku tegin kodust sääred ja suundusin Versailles' poole. Juurdlesin kõigepealt tükk aega, kas seista pikas järjekorras ja käia lossist ka tiir läbi, aga siis otsustasin ainult pargi kasuks. Mul oli üks kindel ja konkreetne kavatsus otsida üles too Marie Antoinette'i talumajapidamine ja veskike, kus ta rõõmsalt lüpsinaist mängis ja leiba ahjust välja võttis. Trianonide juurde polnud ma ka veel enne oma elus jõudnud, kuivõrd need on paleest endast ikka kenakese jalutusteekonna kaugusel. Konkreetselt palee aiafassaadi juurest sinna tallu kõndisin ma 45 minutit - ümberringi koplid ja täiesti maaelu. Hobuselõhn, porised rajad või vanad munakiviteed, roheliste tukkadega lambad, idüllilistesse kohakestesse üles pandud pingid, aeg-ajalt möödakihutavad tervisejooksjad, kellel pisikesed karvased (ja üleni sopased) koerad sabas vudisid... Ja nii soe oli, muld lõhnas ja ma sain vist isegi mingil määral päikest, sest nägu täitsa õhetab. Igatahes, see talumajapidamine oli küll äge... Oleks tahtnud sinna kuskile majadesse sisse ka pääseda, aga nendesse ei lastud kedagi. Aga igasuguseid elukaid oli küll kuhjaga, kõige märkimisväärsemad neist terve tosin painäljas kitsi, kes käisid ringi ja ootasid, et keegi neid kurgu alt sügaks, ja siis veel üks hiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiigelsuur jõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõõle paks siga, kes oli kõrvalolevate eeslitega ühte mõõtu, ainult et laiem kui nemad.

Pärast käisin mingi uiu ajel suures Trianonis küll ära, sain sinna jälle kunstiõpilasena rõõmsasti tasuta sisse ja päris tore oli. Meenutas kangesti... kurat, ühte Saksamaa lossi, kus me kunagi KTI-ga käisime... Aga praegu ei saa nime öelda. No ma tean-tean, tegelikult on vastupidi üleüldse, aga mis siis. Ja päevapeale leidsin igasuguseid huvitavaid nurgataguseid, grotte, sammaskäike, hütikesi ja paleesid, sattusin peale sõudetrennile suurel kanalil, sepistatud hundinuiadele kuskil purskkaevus ja päris hundinuiadele kesk puudesalu asuva hirmus vana väljanägemisega pisikese silla juures, ilusatele luikedele ja nii edasi... Ning lõpuks peale loendamatuid tunde vantsimist, kui ma juba mõtlesin, et ma kohe näljast otsad annan, leidsin isegi ühe kohvikuputka, kust ma endale sooja võileiva sain :D Ühesõnaga, täispäev. Äge. Koju jõudsin tagasi kell seitse ja olin pärast loendamatuid läbijalutatud kilomeetreid täiesti küpse. Ilmselgelt sain ma osoonimürgituse ja tänu sellele oma unitõvele ka kõva toetust, sest koju jõudes olin ma kohe nii rammestunud, et lõpetan seda kirjutist siin, üks silm kinni :D

Olgu, aga eks ma siis nüüd tukun Eurolaulude saatel mõnusalt oma tekikuhja otsas edasi ja joon teed :P

Don-Lon II

Et mõned pildid ka jääks kajastama seda vahepealset Londoni nädalavahetust, siis siin hästi pisike valik...

LONDONI SOUTH BANK:

Ja siis ma ei teadnud, kumb on parem:

või

või veel nii mõnedki, aga ma rohkem ei viitsi neid teile siia riputada :D

CAMDEN TOWN:

JA TUBE :D Londoni kõige pikema eskalaatoriga jaamas :P Ja nii möödus muuseas kogu meie maa-alune elu, raamat käes...

Musings

Tähendab, tegelikult ei ole mul teile suurt midagi rääkida, sest ma olen pool tänast päeva süüdimatult maha maganud ja mul on seejuures ka jälle uni. Eile õhtul vajusin ma üsna haledalt vara ära ja ärkasin täna kell pool kaksteist Triinu iroonilise kommentaari saatel, et küll minul on ikka hea uni. Äratuskella ma ka sujuvalt ei olnud kuulnud, aga tema vist oli selle peale kell kümme üles tõusnud. Ja praegu on kell pool kümme õhtul ning mul on jälle uni. Urr...

Aga siis, mis ma üleüldse ülejäänud ajaga peale hakkasin? Käisin koolis, kuulsin, et küll ma oskan intelligentselt kirjutada, ainult et grammatikavead meenutavad inglast, mitte eestlast... Ahjaa, selle toreda uudise sain ka, et oma lemmikaine eest saan ma kohe kuus punkti, mitte neli. Ja seda kuulsin ka, et see läheb järgmisel poolaastal edasi ja ma saan selle eest siis ka kuus punkti :D Võrratu. Ma just muretsesin, et siis on natuke pahasti, kui kõik ained annavad neli ECTSi, sest siis peaksin ma üksjagu palju aineid see poolaasta võtma.

Aga siis tulin koju tagasi ja olen sellest ajast saadik umbes 20 lehekülge oma uut raamatut tõlkinud. Tahaks nii seitse lehekülge veel teha, siis võiksin ma rahumeeli homme linna peale lonkima minna, aga uni on ikka ropp praegu :D Tegelikult oli mul plaan homme (kui vähegi ilma on) Versailles'sse sõita ja ennast sinna parki eksitada. Ma tean, ma just tegelesin seda parki puudutava tõlkega ka, vaadake. Nii et ma tahtsin minna ja otsida üles kõik need imeaparaadid, nurgatagused, purskkaevud ja Marie-Antoinette'i talumajapidamise. Praegu on seal rahulik, turistidevaene ja mõnus kindlasti. See eeldab siiski muidugi mingisugust kena ilma, aga täna näiteks sadas päris koledasti. Isegi pool kaksteist ärgates oli toas pime ja külm, nagu keset ööd. Noh, külma suhtes võtsin ma seda ette, et toppisin neile tihendeid vahele ja tõmbasin seejärel kõik pilud teibiga üle, nüüd isegi enam ei puhu konkreetselt tuult sisse. Siiani oli kogu aeg nii soe, et seda äärmuslikku abinõud polnud nii väga tarvis kasutusele võtta. Aga nüüd vist oli tuul valelt poolt või ma ei tea...

Nojah, ja siis veel sattus Triin Sweeney Toddi filmi lauludest vaimustusse ja siis ma tõmbasin need ja nüüd me oleme pool õhtut neid laule kuulanud :D Mõni on päris tore seejuures!

Olgu, aga manüüd lähen asun oma tõlke juurde tagasi, siis jõuan ehk NATUKENEGI enne ära teha, kui ma magama jään.

Majasokk ja hunnik friike

Ma nägin täna päris Majasokku. Teate küll, nagu seal Karlssoni teatritükis kunagi. Nägi täpselt selline välja. Ja osutus mu linnaajaloo ja -geograafia õppejõuks. Ja muuhulgas ka veel selleks ERASMUS-koordinaatoriks, keda ma terve septembrikuu tulutult otsisin ja keda ma ei leidnudki. Noh, ühest küljest tundus ta päris hirmus. Teisest küljest oli temast hale. Kolmandast küljest oli ta päris sõbralik siiski. Aga kõigest järgemööda:

Ehk siis - jõudsin kell kümme kooli. Ahjaa, rääkimata, et mingi meie klassi kutt ajas mu mingi meie klassi totsiga segamini ja kallistas mind selja tagant :D Rääkis midagi sellest, et ma olla hull... ja siis avastas, et ta on ise hoopis hull. Olgu, aga point selles, et siis too Majasokk... Trulla, kõva krunn kuklas, omal ajal päris autoriteetne kuju olnud kindlasti. Väga hullu juttu ei ajanud - Emilia oli mind nagu ette hoiatanud, et ta loeb sõna sõnalt paberilt maha kõik ja et võib padja kaasa võtta, nii hull see nüüd ka polnud. Aga noh, üldjoontes oli ta ikka selline ehtne vana kooli põhikooliõpetaja :D Ja mõtted käisid tal kummalist rada pidi: alustas jutuga, et on neli linnade põlvkonda. Esimeseks olid Mesopotaamia linnad - no OK, räägime pikalt Mesopotaamia linnadest. Teine põlvkond oli tema meelest... 19. sajandi tööstusrevolutsiooni ajal tekkinud linnad, nt kaevanduslinnad jms. Geniaalne. Enamik meist jõllitas talle pika näoga otsa. Keegi tüüp võttis julguse kokku ja küsis, et oot, aga et kas siis vahemikus 3500 e.Kr ja 1800 p.Kr ei olnudki tema meelest midagi või? Et mis sai Kreeka ja Rooma ja keskaja linnadest... Tema vaatas selle peale eriti kurja näoga tüübile otsa ja ütles, et kui sa oleksid mind kuulanud, siis sa ei küsiks seda praegu. Siis küsis keegi teine umbes sama asja, mille peale talle ka röögatati, et kuula teinekord, siis ei küsi sihukesi asju. Bööö... Lõpuks ta ikka hämas midagi vastuseks, aga jah, oma sellisest liigitusest ta ei taganenud...

Teine huvitav seik oli see, et ... OK, vaadake, prantsuse keeles on sõnamäng. Souligner tähendab põhimõtteliselt rõhutama, aga otseses tähenduses alla joonima. Niisiis... tädi räägib-räägib ja ütles millegipärast, et seda tuleb kindlasti rõhutada, et... (noh, à la, et oli kaubanduskese). Ja siis ma juhtusin just endast vasakule vaatama - ma istun klassi paremal küljel... Olete näinud mõnda ilusat sünkroonujujate võistkonda? Või mingit filmi, kus inimesed täiesti paralleelselt sünkroonis midagi teevad? Noh, järgnev meenutas kangesti seda... Kõik 28 õpilast võtsid seda sõna kuuldes vasaku käega joonlaua, paremaga punase pliiatsi ja tõmbasid sellele lausele punase joone alla... Kui kohutav. Ahjaa, ja siis jagas tädi meile mingeid paljundusi... Selline pisikene kaardikene keset paberilehte. Tähendab, mitte seda ei tahtnud ma kritiseerida, vaid seda, et ma oma silmadega nägin, kuidas mu selja taga istuv poiss samal hetkel selle võttis, pinalist võetud kääridega selle kaardi sealt välja lõikas, samast kohast võetud liimiga selle konspekti kleepis, kollase ja roosa markeriga ära värvis, punase pliiatsiga siksakkmustri ümber tegi ja siis vedas konspektist nooled kaardile (noh, neist kohtadest, kus õpetaja kaardist rääkis). Saate aru nagu jah. Poiss. Baka viimasel aastal. Mul tahtsin silmad pealuust välja tungida, mõtlesin, et mina olen küll üks lohakas hing, et kirjutan heal juhul kaks märkust paberinurgale ja panen selle vihiku vahele.

Olgu, aga siis lõpuks läksin ja rääkisin temaga tunni lõpus ka, sest ta teisi klassi omi tundis nägupidi ja mind mitte... Noh, et tahaks ta tunnis käia ja nii... Ta oli nii rõõmus kohe - oi, meil polegi kunagi kedagi Eestist olnud. Kas sa tead, et mina olen meie ERASMUS koordinaator??? Mina vastu, et jaa, ma otsisin sind terve septembrikuu taga ja saatsin meile ka palju-palju... Tema vastu, et noh, ükskõik, nüüd, kus me sinuga koos oleme, siis meil on aega takkajärge kõik asjad läbi arutada :D Veider, see kõlas nagu kuskilt armastusromaanist - teate küll, "koos saame me kõigega hakkama". Uhhuu. Nojah siis... Lõpuks ma siis ei teagi, milline mulje mulle temast jäi - positiivne või negatiivne.

(Mis haledusse puutub, siis see tekkis korraks, kui ta hakkas meile näitama mingit kaarti 1981. aastal ilmunud ajakirjast... Ilus värviline oli küll. Toona oli see kindlasti kõva sõna. Aga kõik hoidsid selle peale kergelt naeru tagasi, et noh - siiski enne nende sündi ilmunud ajakiri ju ja puha... Tänapäeval ollakse ikka mingite tabelite ja powerpointide ja graafiliste kujutistega harjunud... Siis oli natuke kurb. Tegelikult on ju need vanad asjad ka ägedad ja sel pildil polnud viga midagi, jumalast äge oli. Ajakiri ise oli ainult vist tal kunagi vanni kukkunud, nägi selline ülenisti lokkiv välja...)

Ahjaa, ja pärast käisime Triinuga vaatamas "Sweeney Toddi". See oli ka, ühest küljest hästi äge, teisest küljest hästi jõle. Tegelikult ma arvan, et ta ei meeldinud mulle ikka, liiga kiiksuga ja liiga verine. Tähendab, ma saan aru, et kõrilõikajast filmi tehes peab näitama palju laipu ja nii edasi, aga näidata vähemalt 25 korral täiesti otse ja pisimategi detailidega, kuidas kellegi kõri läbi lõigatakse, sealt verd purskab ja siis kuidas ta kuskile sügavikku kukutatakse, nii et on ilusasti näidatud ka, kuidas ta sinna kivipõrandale röntsatab kõrgelt ja koljud sõna otseses mõttes lömastatakse jne... Võigas. Et üldiselt ei, vastik hakkas.

Vot siis... päris palju üsna kummalisi seiku ühe päeva kohta. Aga seda õppejõudu ma hakkangi nüüd Majasokuks hüüdma :D:D:D