Ma nägin täna päris Majasokku. Teate küll, nagu seal Karlssoni teatritükis kunagi. Nägi täpselt selline välja. Ja osutus mu linnaajaloo ja -geograafia õppejõuks. Ja muuhulgas ka veel selleks ERASMUS-koordinaatoriks, keda ma terve septembrikuu tulutult otsisin ja keda ma ei leidnudki. Noh, ühest küljest tundus ta päris hirmus. Teisest küljest oli temast hale. Kolmandast küljest oli ta päris sõbralik siiski. Aga kõigest järgemööda:
Ehk siis - jõudsin kell kümme kooli. Ahjaa, rääkimata, et mingi meie klassi kutt ajas mu mingi meie klassi totsiga segamini ja kallistas mind selja tagant :D Rääkis midagi sellest, et ma olla hull... ja siis avastas, et ta on ise hoopis hull. Olgu, aga point selles, et siis too Majasokk... Trulla, kõva krunn kuklas, omal ajal päris autoriteetne kuju olnud kindlasti. Väga hullu juttu ei ajanud - Emilia oli mind nagu ette hoiatanud, et ta loeb sõna sõnalt paberilt maha kõik ja et võib padja kaasa võtta, nii hull see nüüd ka polnud. Aga noh, üldjoontes oli ta ikka selline ehtne vana kooli põhikooliõpetaja :D Ja mõtted käisid tal kummalist rada pidi: alustas jutuga, et on neli linnade põlvkonda. Esimeseks olid Mesopotaamia linnad - no OK, räägime pikalt Mesopotaamia linnadest. Teine põlvkond oli tema meelest... 19. sajandi tööstusrevolutsiooni ajal tekkinud linnad, nt kaevanduslinnad jms. Geniaalne. Enamik meist jõllitas talle pika näoga otsa. Keegi tüüp võttis julguse kokku ja küsis, et oot, aga et kas siis vahemikus 3500 e.Kr ja 1800 p.Kr ei olnudki tema meelest midagi või? Et mis sai Kreeka ja Rooma ja keskaja linnadest... Tema vaatas selle peale eriti kurja näoga tüübile otsa ja ütles, et kui sa oleksid mind kuulanud, siis sa ei küsiks seda praegu. Siis küsis keegi teine umbes sama asja, mille peale talle ka röögatati, et kuula teinekord, siis ei küsi sihukesi asju. Bööö... Lõpuks ta ikka hämas midagi vastuseks, aga jah, oma sellisest liigitusest ta ei taganenud...
Teine huvitav seik oli see, et ... OK, vaadake, prantsuse keeles on sõnamäng. Souligner tähendab põhimõtteliselt rõhutama, aga otseses tähenduses alla joonima. Niisiis... tädi räägib-räägib ja ütles millegipärast, et seda tuleb kindlasti rõhutada, et... (noh, à la, et oli kaubanduskese). Ja siis ma juhtusin just endast vasakule vaatama - ma istun klassi paremal küljel... Olete näinud mõnda ilusat sünkroonujujate võistkonda? Või mingit filmi, kus inimesed täiesti paralleelselt sünkroonis midagi teevad? Noh, järgnev meenutas kangesti seda... Kõik 28 õpilast võtsid seda sõna kuuldes vasaku käega joonlaua, paremaga punase pliiatsi ja tõmbasid sellele lausele punase joone alla... Kui kohutav. Ahjaa, ja siis jagas tädi meile mingeid paljundusi... Selline pisikene kaardikene keset paberilehte. Tähendab, mitte seda ei tahtnud ma kritiseerida, vaid seda, et ma oma silmadega nägin, kuidas mu selja taga istuv poiss samal hetkel selle võttis, pinalist võetud kääridega selle kaardi sealt välja lõikas, samast kohast võetud liimiga selle konspekti kleepis, kollase ja roosa markeriga ära värvis, punase pliiatsiga siksakkmustri ümber tegi ja siis vedas konspektist nooled kaardile (noh, neist kohtadest, kus õpetaja kaardist rääkis). Saate aru nagu jah. Poiss. Baka viimasel aastal. Mul tahtsin silmad pealuust välja tungida, mõtlesin, et mina olen küll üks lohakas hing, et kirjutan heal juhul kaks märkust paberinurgale ja panen selle vihiku vahele.
Olgu, aga siis lõpuks läksin ja rääkisin temaga tunni lõpus ka, sest ta teisi klassi omi tundis nägupidi ja mind mitte... Noh, et tahaks ta tunnis käia ja nii... Ta oli nii rõõmus kohe - oi, meil polegi kunagi kedagi Eestist olnud. Kas sa tead, et mina olen meie ERASMUS koordinaator??? Mina vastu, et jaa, ma otsisin sind terve septembrikuu taga ja saatsin meile ka palju-palju... Tema vastu, et noh, ükskõik, nüüd, kus me sinuga koos oleme, siis meil on aega takkajärge kõik asjad läbi arutada :D Veider, see kõlas nagu kuskilt armastusromaanist - teate küll, "koos saame me kõigega hakkama". Uhhuu. Nojah siis... Lõpuks ma siis ei teagi, milline mulje mulle temast jäi - positiivne või negatiivne.
(Mis haledusse puutub, siis see tekkis korraks, kui ta hakkas meile näitama mingit kaarti 1981. aastal ilmunud ajakirjast... Ilus värviline oli küll. Toona oli see kindlasti kõva sõna. Aga kõik hoidsid selle peale kergelt naeru tagasi, et noh - siiski enne nende sündi ilmunud ajakiri ju ja puha... Tänapäeval ollakse ikka mingite tabelite ja powerpointide ja graafiliste kujutistega harjunud... Siis oli natuke kurb. Tegelikult on ju need vanad asjad ka ägedad ja sel pildil polnud viga midagi, jumalast äge oli. Ajakiri ise oli ainult vist tal kunagi vanni kukkunud, nägi selline ülenisti lokkiv välja...)
Ahjaa, ja pärast käisime Triinuga vaatamas "Sweeney Toddi". See oli ka, ühest küljest hästi äge, teisest küljest hästi jõle. Tegelikult ma arvan, et ta ei meeldinud mulle ikka, liiga kiiksuga ja liiga verine. Tähendab, ma saan aru, et kõrilõikajast filmi tehes peab näitama palju laipu ja nii edasi, aga näidata vähemalt 25 korral täiesti otse ja pisimategi detailidega, kuidas kellegi kõri läbi lõigatakse, sealt verd purskab ja siis kuidas ta kuskile sügavikku kukutatakse, nii et on ilusasti näidatud ka, kuidas ta sinna kivipõrandale röntsatab kõrgelt ja koljud sõna otseses mõttes lömastatakse jne... Võigas. Et üldiselt ei, vastik hakkas.
Vot siis... päris palju üsna kummalisi seiku ühe päeva kohta. Aga seda õppejõudu ma hakkangi nüüd Majasokuks hüüdma :D:D:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar