Tarkusehamba saaga jätkub

Oh, homme saab juba nädal aega hamba välja tõmbamiset, aga saaga läheb ikka edasi. Valutab see va loll hammas (hambaauk? hamba asemel olev auk?) siiani ja nii ma siis muudkui ibuprofeeni najal elanud olengi. Kuigi tegelikult oli asi nii, et isegi valuvaigisti mõju all lõug ikka natuke nagu tuikas (kummeli-, saialille- ja salveiteedele vaatamata), nii et täna läks mul kops üle maksa ja ma suundusin Tallinna hambapolikliiniku esmaabisse. Hmm... seal sain õnneks kohe ühe kirurgi juurde, kes lahkesti piparmündimaitselist tuimestavat kreemi haava peale määris, augu dessiga üle loputas, rohujunni ülehomseni sisse toppis ja antibiotsid välja kirjutas. Hmpf. Olevat pisut põletikuline teine olnud. Ma ei saanudki aru, et kas pisut või "pisut". 

Ma õudusega mõtlen selle peale, et muidu see hambaarst, kes tõmbas, tema ütles, et oleks võinud vabalt paar päeva enne reisi ka tõmmata, et see ju tühine asi. No kurat, oleks ta homme tõmmanud ja ma kogu Hiina reisi aja oleks niimoodi hammast valutanud ja tablette närinud, see oleks ikka küll närune lugu olnud. 

Oh jah. Aga no nüüd pärast tänast hambaarstil käimist on justkui juba pisut parem teine. Homseks pidavat rohud korralikumalt mõjuma hakkama. Eks ma siis pean pöialt. Võiks juba küll hakata end jälle inimese moodi tundma...

Kõmaki

Veidi aega tagasi oleks justkui rong teisest toast läbi sõitnud, kole kõmin ja mürin ja vappumine läks lahti. Kümme sekundit hiljem hakkas korterinaaber röökima: "Maris, issand, tule vaata!" 

Meie maja katuselt tuli nimelt alla säärane jäälahmakas, et selle alla jäänud auto esiklaas on täiesti sodi ja kogu kõnnitee on nüüd kenasti selliseid arbuusisuuruseid jääkamakaid täis. Rahvas all suitsetab ja uudistab. Assa, vedas, et keegi alla ei jäänud - sellisega pähe saades oleks inimesest ainult märg plekk järgi. Kusjuures kõrvalt maja katuseid just ükspäev puhastati (kolmandat või neljandat korda sel talvel) ja kuna meie oma on vist ainult korra puhastatud, siis mul isegi korra käis peast läbi mõte, et huvitav, mis meie maja katusel toimub. Vaat, ei näe ka ju nende kõrgete majade katustele... Nüüd on siis teada, mis seal toimus. Kui palju veel alla tulemata on, see on ise küsimus. 

Inimesed, kasvatage igaks juhuks silmad lagipähe. 

Nii ei saa see küll kaua kesta

Pisut üle aasta tagasi oli suur Haiiti maavärin, mis terve riigi põhimõtteliselt jalult pühkis, nüüd on Jaapan omadega täiesti pees, tuumareaktorid plahvatavad pealekauba ja araablased tapavad niisama omasid. Kuhu see maailm niimoodi üldse omadega välja jõuab? 

Uff, suhtlusnädal

Hiina terendab juba järgmises nädalas ja peale Hiinat on mul ju ainult poolteist nädalat ameeriklastega sisustatud aega Eestis jäänud, nii et mul kuidagi tekkis tunne, et kõik hädavajalikud kohtumised tuleks nüüd enne Hiinasse sõitmist ette võtta. Oh, ja kus neid siis nüüd on! Kolmapäeval käisin Türil, eile Tartus Erkki-Sven Tüüri kontserdil, täna tulin hommikul vara Tartust tagasi ja suundun kohe Pelgulinna sünnitushaigla lähistele kahe vana reisikaaslasega kokkama, homme õhtul on veel üks Hispaania-teemaline üritus ees ja esmaspäev on ka sisustatud ja... Päris väsitav :-D. Aga noh, kui see kõik tehtud saab, on süda juba enam-vähem rahul. Mõne üksiku veel oma kohtumist mitte saanud inimesega suhtlen niikuinii tihedamalt ja/või Edi & Patti siinoleku ajal ka, ülejäänu osas võin aga täitsa pillid paariks kuuks kokku pakkida küll. 

Mm, ega ma pikemalt ja detailsemalt parem ei räägigi, tore on ikka üle pika aja igasuguseid vanu reisikaaslasi ja sõpru näha. Kui ainult hambavalu kiiremini taanduks ja väljas poleks nii hall, märg, lörtsine. 

Aga no mis sellest ikka. Ma siis nüüd lähen, asutan end seda Pelgulinna sünnitushaiglat otsima. 

Pasha

Ma olen aja jooksul oma ameeriklastest sõpradele päris palju Eesti kohta käivaid raamatuid saatnud. Nüüd hakkasid nad neid lõpuks päriselt lugema ka. Õigupoolest Patti hakkas, mitte nad. Ja siis kirjutas ta mulle eile kirja igasuguste küsimustega, mis tal lugedes tekkinud olid. Kõige esimene küsimus oli: kas me pashat proovime? 

Hmm... 

Ei oskagi nagu midagi öelda :-D. Peale selle, et ei, kui te seda just väga-väga ei taha, nii et ma seda teile tegema peaksin :-D. 

Nõudepesulapp

Tegime ennist ühe korterinaabriga samal ajal köögis süüa. Mõlemad kasutasime nõudepesulappi, kuni ühel hetkel seda enam polnud. Otsisime kööginurgad, laua- ja kapialused ning sahvrigi läbi, vaatasime prügikasti ja mitte aru ei saanud, kuhu lapp kaduda võis. Kuskilt ei leidnud ja nii me siis otsustasimegi võtta uue lapi, kuniks vana välja tuleb. Mina muidugi omast arust nägin lappi viimati I käes, aga ma ei hakanud seda talle ütlema.

Nüüd läksin kööki kohvi tegema. Tegin kapiukse lahti, et kohvipurki võtta, ja vaatan: minu riiuli peal toiduõli ja ketšupipudeli vahel seisab korralikult püsti pandud nõudepesulapp. Külg ees ja pudelitega võrreldes täpselt veatus rivis. Oli teine muuseas mõnusas seltskonnas äragi kuivada jõudnud.

Vot nii siis.

Türile, külla Jürile

Aga mina käisin eile Türil! Teoorias ühe veinipudeli järel, mis mind seal juba pool aastat ootas, tegelikult pigem paari endise reisikaaslasega kokku saamas. Eelmisel aastal samal ajal olime me sama seltskonnaga veel Malis ja nüüd oli vaja nostalgitseda. Oi, ja kui kihvt päev oli! Nad on kõik sellised hästi terava keele, terve mõistuse ja vaheda huumoriga inimesed ja kus siis terve päev otsa killud lendasid. Noh, tühje veinipudeleid oli ka muidugi pärast laua all üksjagu. Mu fotoraamatud vaadati üle ja Mali videot vaatasime ja paellat valmistamise, kuulasime ühe tüübi muljeid oma käe peal tehtud reisist Alžeeriasse... ja leppisime kokku, et järgmiseks ühiseks reisisihiks on Etioopia. Hullult äge. Nüüd ei jõua seda va sügist ju ära oodata jälle. 

Mm, sedan'd ka, et ma käisin eile üle kahe talve uisutamas. Ma olin küll otsustanud seda mitte enne järgmist hooaega teha, aga näed, arst ütles, et tema järelvalve all võib küll :-D. Nii et ligi pool tundi vist tiirutasime küll seal liuväljal - selle aja lõpuks hakkasin ma isegi end üsna kindlalt jälle uiskudel tundma, aga alustuseks peamiselt kakerdasin. Ühe korra liuglesin kenasti selili maha ka, aga see oli selline õnnestunud kukkumine. Naljakas oli. 

Ja tagasi sain ühe reisikaaslase kaubikuga, nii et kohe eriti mugavaks tehti mu elu. Kusjuures kui me olime juba ära sõitnud, helistati ja öeldi, et see veinipudel, millest kõik alguse sai, jäi ikka maha. Ega's midagi, keerasime otsa ringi ja käisime pudelil ka järel :-D. Aitäh. 

Hmm, aga Jüri jäi hiljaks. Alguses mõtlesime talle ainult toidulõhna anda nuusutada, aga ei, ikka läks süda hardajaks ja sai teine kõhu täis ka...

Uff, nii vahva punt on see ikka sattunud... 

PS: tarkusehamba rindelt - täna hommikul enam väga hull ei olegi. Suu läheb küll endiselt ainult paokile, nii et kaks sõrme päriselt veel sisse ei mahu, aga üleüldises plaanis saab varsti juba millegi tahkema söömisega ehk ka hakkama... See oleks kena. 

Ja veel...

Tegelikult on nüüd juba üpris OK olla. Kui ma söögi alla ruutsentimeetriste tükkidena suhu panen ja hästi ettevaatlikult neelan, ei ole hullu midagi. Ja paistetust pole ka siiani tekkinud. Kõige aktiivsemalt valutavad hoopis need kohad, kuhu süstid tehti, ja suunurk, mida nad nelja käega venitasid ja venitasid ja venitasid... 

Aga aitab nüüd küll, see teema on läbi ja parem võimalikult kähku ära unustada. Tegelikult tahtsin praegu öelda hoopis seda, et LÕPUKS nägin ma täna siis oma Luxembourgi toa pilte ka, mida too sealne korteriomanik mulle nädalate kaupa saata on lubanud. Nii mõttetud pildid, kuidas keegi sääraseid üldse teha saab? Udused, viltused, vastu valgust tehtud jne. Aga noh, nii palju on ikka aru saada, et tuba on korras ja remonditud ja tuba nagu tuba ikka :-D. Ainult imelik oli selliste udukogude pärast sellele majaomanikule iga nädal närvidele käia :-D. Samas, nüüd on ikka süda jälle natuke rohkem rahul - et ju siis ikka on olemas see tuba. Kuulu järgi olla eelmisest praktikantide seltskonnast kolm inimest ettemaksu ära maksnud ja rahadest ilma jäänud, kuigi kuulu järgi olla nad muidugi valinud majaomanikud ka mingite suvaliste kinnisvarasaitide järgi, mitte praktikantide keskuse nimistust...

Ja seda tahtsin ka täpsustada, et mu fotoraamat on nüüd peaaegu valmis. Tähendab, pildid on ära paigutatud ja puha, nüüd oleks vaja leheküljed kõige paremasse võimalikku järjestusse tõsta, tekstid üle lugeda ja siis tellimus üles laadida. Hurraaaaaa... 120 lehekülge tuli lõpuks. Noh, see oli Omaraamatu maksimumpaksus, tegelikult oleksin ma muidu veel nii kümmet juurde tahtnud, veidi liiga karmiks läks valik... Aga oh, ma juba ootan, et saaks selle raamatu trükist kätte. 

Hästi, ongi praeguseks kõik. 

Tarkusehamba uudised

Sain kolmandast tarkusehambast ka lahti. Väga paha on nüüd. Paistis, et annab teise lihtsalt ja kenasti välja tõmmata, aga muidugi polnud määratud nii minema. Hammas läks kohe seda kangutama hakates katki ja siis ta seal surkis kokku kolmveerand tundi neid kilde liikuma ja juuri välja. Päris rõve oli. Fuhh. Suu on õnneks veel tuimestusest paks peas, nii et ei valuta, aga süda on paha ja tegelikult on suhteliselt s.tt tunne see tuimestuse tunne ka, nagu oleks oma lõug, aga nagu poleks ka. Böö... Aga seda ootan huviga, millal ja kui paiste ta minna otsustab. Praegu veel väga pole, ainult natuke...

Ja kõht on kole tühi. Ma küll sõin enne putru ja vastlakukleid ja puha, aga nüüd tahaks kangesti midagi lihast...

Oh, aga nüüd on sellega vähemalt ühel pool. Mu viimane järele jäänud tarkusehammas on muidu suht üleni igeme sees, selle kohta arvas arst alguses, et selle välja tõmbamine saab palju hullem olema kui tänane lugu. Noh, ma nüüd küll vannun, et minu poolest võib ta sinna igeme sisse jäädagi, mina teda vabatahtlikult välja tõmbama ei lähe...

Ahjaa, tahtsin öelda, et polika hinnad vähemalt on ikka sellised toredad. Isegi selle kupatuse eest küsiti ainult 35 euri. Seegi hea, päris halb oleks sellise rõveduse eest end pankrotti maksta. 

Aaaaaaaa

Oh. Pooleteise tunni pärast hakatakse mu tarkusehammast suust lahti kangutama. Väga kole. Mul on juba pulss laes ja kõht lahti. Ei tahaaaaaaaaaaaa...

Spordikanal?

Viimasel ajal on ETV-st saanud täielik spordikanal. Suusatamine vaheldumisi laskesuusatamisega, siis TV 10 olümpiastarti ja ma ei tea, mis veel. See pole ju halb, lihtsalt... naljakas pisut :-). Vanasti tuli vahetpidamata igasuguseid Sõida maale ja Maaelu stiilis saateid, nüüd on aint sport ees ja taga (ja hoopis Pärnu Postimees reklaamib üritust Lehmade toitumisest ja selle seostest nende tervise, sigivuse ja muu säärasega). Aga ega's midagi, ma nüüd hakkan siis laskesuusatamist vaatama. Nad võiks kunagi iluuisutamist ka näidata...

Sinupret ruulib!

Vanasti ma üldse ei uskunud nohutablettidesse, aga tuleb tunnistada: Sinupret teeb imesid. Ükskord emal kodus olid ja ma sõin need ära, päris hästi mõjus. Läksin siis apteeki juurde ostma ja pidin pikali kukkuma, kui nende hinda kuulsin - ja siis veel öeldi, et tegu on taimse ravimiga! Nojah, aga need on tõesti oma hinda väärt! Mul läks nohu kahe öö ja kolme päevaga ära, kuigi alguses tundus, et tuleb selline vastik rõve igavesti kestev põletikuline paks lägane asjandus...  Au ja kiitus Sinupretile.

Kellele neid tarkusehambaid üldse vaja on?

Nii, täna sai selle hambaga, mis vahepeal valutada vihtus, ühele poole. Aga nüüd on järgmine õudus ees - nimelt paistab, et enam ei anna kuskile lükata ühe alumise tarkusehamba väljatõmbamist. On teises juba mõnda aega üsna suur auk sees, ma siiani lihtsalt pole julgenud end kokku võtta ja selle teemaga tegeleda... Muidu ülemistest tarkusehammastest jäin ammu ilma ning nendega läks lipsti, mõlemad tõmmati nii välja, et ma veel arugi ei saanud, mis toimus. Pärast ei valutanud ka ega midagi. Seevastu alumiste tarkusehammaste väljatõmbamise kohta liigub paraku igasuguseid õudustäratavaid linnalegende ja tõsilugusid ka. Emal näiteks kunagi kangutati hammast nii, et tangid ära libisesid ja emale kurgulakke suure augu tegid. Ja teised on nädal otsa jäätist söönud ja näost nagu pandakarud olnud. Oeh... Kohe üldse ei kutsu seda läbi elama! 

Ma mõistan, et ühel päeval tuleb see ikka välja tõmmata, vahet ei tohiks siis olla, kas nüüd või aasta pärast. Võiks ju maha saada asjaga, ei peaks enam muretsema selle pärast. Aga edasilükkamine tundub ikka nii palju ahvatlevam... Oi, ma ei tea, mida teha... 

Uutest ja vanadest kohtadest

Uutesse kohtadesse on alati tore minna - saab palju teada ja kohtab hirmus palju vahvaid inimesi. Ainult uute paikadega on see häda, et need on kohutavalt väsitavad. Tähelepanu on kogu aeg haripunktis, eriti veel siis, kui juhtumisi mõningate teiste inimeste eest ka vastutada tuleb. Jah, ma pean silmas, et reisisaatjana on uued kohad ühest küljest meeletult põnevad, aga samas ka päris parajaks väljakutseks. No näiteks esimest korda Etioopiasse minek oli ikka üsna hull, toona polnud ma kordagi kuskil päris Aafrikas käinud. Oh ja närv oli püsti kogu aeg, esimesest reisist ei jäänud üldse nii kena mälestust. Liiatigi oli mul veel paar frukti ka kaasas, mis kõike oluliselt hullemas valguses lasi paista. Teine kord, teine kord oli juba PAAAAAAAAAALJU parem. Kuigi, tegelikult on ikka ülim adrenaliinilaks kuskile uude riiki minna... Seda on aeg-ajalt ikka vaja!

Vanad kohad, vanadesse kohtadesse on ka alati tore minna - neiski on alati midagi uut avastada ja mingeid peenikesi nüansse märgata. Ning seal ees olevate vanade tuttavatega on ju ikka rõõm kohtuda. Nii tähelepanelik enam ei tule olla, saab hoopis detailidele keskenduda, sest suuremad põhimõtted on juba selged. Samas - mingil hetkel tekib suurem adrenaliinivajadus. Enam ei piisa sellest harjumuspärasest. Egiptusega on nii, Egiptus on juba tavaline. Ma tean, mis kuidas toimib ja kõik on nii sisse töötatud, et reis möödub kui linnutiivul. Ise ka ei saa aru, kuidas reis järsku läbi saab. Nagu konveieril oleks. Aga iseenesest on see ju ka hea. Sest seal tunnen ma end kindlalt ja miski ei löö mind rööpast välja. 

Ja siis veel on sellised natuke uued/ natuke vanad kohad. Sellised, kus paar korda on juba käidud, nii et kõik on ikka veel justkui uus, aga samas juba natuke tuttav ka. Enam ei pea pööraselt katsuma endale kõige elementaarsemaid selle kultuuri põhimõtteid pähe tuupida, sest see on juba tehtud, aga sellegipoolest on põnev iga teemaga rohkem süvitsi minna, sest näiteks selle riigi kokakunst pole veel nii selgeks saanud, et peast retsepte vuristaks. Praegu on nii tore Hiina reisiks valmistuda, laiem raamistik on paigas ja nüüd saab seda pilti järk-järgult täiustada. Ma nüüd juba tean, millised pilvelõhkujad Shanghai sadade pilvelõhkujate seast huvipakkuvamad on - ja nüüd saab lõpuks neile ka keskenduda, enam ei pea püüdma meeletu läbitöötatud materjalide järgi paaniliselt neid teiste majade seast ära tunda. Nii hakkab inf päriselt lõpuks meelde ka jääma. 

Novat, aga kogu see lahterdus algas sellest, et ma ikka juurdlen ühe dilemma üle. Nimelt... seekord sattus kaks gruppi ühele ajale: Egiptus ja Hiina. Kui egiptlased poleks mässama hakanud ja kui mu ameeriklased poleks otsustanud Hiina tulla, oleksin ma pidanud valima, kuhu minna... Huvitav, kumba ma valinud oleks? 

Ma ARVAN, et Hiina. Aga ega ma tegelikult tea ka...

Iroonia

Jõudsin Hiina saatkonda liiga vara ja läksin Kadriorgu jalutama. Ronisin üle hangede, et lahtilükatud rajale jõuda. Esimese lumehange otsa jõudes lendlesin ma graatsiliselt, kaunilt ja valutult alla selle hange otsa potsti istuma. 

Iroonia mõistmiseks vaata eelmist postitust. 

Mina igatahes käisin pärast ümber saatkonna nagu tõbine - lagistasin üksinda kõva häälega naeru. Ime, et mind pärast veel saatkonda lasti. 

Ei või olla!

Just ükspäev tegin inventuuri ja jõudsin järeldusele, et see talv pole ma ei kukkunud ega haige olnud. Kõik teised olid purutõbised kogu aeg, aga mul polnud nohuraasugi, muust rääkimata. Selle välja ütlemine oli saatuse narrimine, aga ma sülitasin pärast küll üle õla ja puha!

No, nüüd on kurguvalu ja nohu käes. Selline nohu, et teda veel päriselt kohal pole, aga põskkoopad ja neel ja muu olemasolev on juba kuumad ja vastikud, nii et varsti on nohu ka plaksti olemas. Paksu löga ja muu säärasega. Fuhh. Aga mul on homme hambaarst ja üldse tahtsin ma überkorralikult proovis käia, kuniks Eestis olen... Mis nüüd siis? 

Oli seda nüüd vaja?

Uus karjäär

Ma lähen täna jälle kooli joonistajatele istuma :-D. Hihii... kunagi pole hilja uut karjääri alustada. 

Aga muidu polegi midagi öelda. 

Tere-tore

SELLES artiklis on kirjutet: 

Iga tund ületab Liibüa-Tuneesia piiri umbes 2000 inimest ning väidetavalt ootab piiriületust veel vähemalt 20 000 inimest. Enamik väljarändajatest on egiptlased, kuid hulgaliselt on ka hiinlasi ning bangladeshlasi. BBC korrespondendi Jim Muiri sõnul on egiptlased vihased, kuna tunnevad, et valitsus on jätnud nad üksi.

No kurat, mida te vihastate, ise kukutasite oma valitsuse! Oh seda püha lihtsameelsust...

Aga ma ei saa pikalt kirjutada, mul on oma Pariisi piltidega nii põnev :-D. Muusa kogu aeg lehvitab, väga innukalt pealekauba. Vahepeal võtab aju kärssama ja silmad krilli küll, aga sellegipoolest on hetkeks juba 37 lehekülge valmis. Palju kokku tuleb, seda ma ei tea. Alguses mõtlesin end nt 70 leheküljega piiritleda, aga võib-olla tuleb ikka 100 ära. Eks paistab.

Muidu on nii, et ma olen ikka täienisti pildimajandusse sukeldunud ja elu on sellest johtuvalt ka neil päevil kuidagi Pariisi-keskne. Eile sain kokku Pariisi toanaabri ja ühe teise Pariisi sõbrannaga. Ja täna, noh, kuna mul olid käsil pildid sellest, kuidas Kerli mul Pariisis külas käis, võtsin ma kätte ja kutsusin ta peale tööd välja. Niikuinii vaja talle ju ka rääkida, et ma Luxembourgi lähen :-D. Ilma temata poleks ma sellest kandideerimisvõimalusest üldse midagi teadnud...

IRW. Kõik asjad on ikka omavahel hirmus seotud ja läbipõimunud küll. 

Pildid, oh need pildid

Pariisi aastast saadik on mul pildimajandus väga süsteemitu. Sellepärast, et Pariisi pilte oli läbi vaatamiseks ja korraga ilmutamiseks liiga palju, uusi peale tulevaid pilte ei tahtnud ma aga enne ära teha, kui vanematega ühel pool olen - ja nii ongi kolme aasta pildid nõnda arvukateks paisunud, et hirmus kohe (mõnede konkreetsete reiside piltidest olen tõesti ka fotoraamatud teinud, aga need on ikka väga erandlikud juhud). Paar korda olen viimase kolme aasta jooksul kreepsu ka saanud - noh, kui mu arvuti mõnikord näost lillaks on läinud või ta hingamine nii väga korras pole olnud. Õnneks on kõik need seni ajutised juhtumid olnud, aga... ilmselgelt on mu kallis rüperaalis juba praegu liiga palju hindamatuid mälestusi. Kui nüüd veel terve kevad suurt pildistamist ja uusi elamusi juurde lisandub, võib asi täiesti kontrolli alt väljuda. 

Sellest johtuvalt alustasin eile tõelist hiiglaslikku tööd - vaatasin KÕIK Pariisi pildid läbi, kustutasin umbes 1500 neist ära (nüüd on ometi piisavalt palju aega möödas, et pilte objektiivselt hinnata; enne ei raatsinud ma ju uduseid pilte ja topeltkaadreid ka ära kustutada, emotsioon oli liiga suur), sortisin teised enam-vähem arusaadavate nimedega kaustadesse ning valisin välja 1413 pilti, millest fotoraamatut tegema hakata. Oh. Poole ööni nokitsesin, jõudsin isegi esimesed leheküljed enam-vähem ära kujundada... Aga tööd jagub veel vähemalt nädalaks-paariks, selle ettevõtmise mastaabid on ikka mitu korda suuremad, kui seniste üksikute reisiraamatute puhul. Olgu siis juba korralik ja kõikehõlmav, eks! Nii põnev... see on jälle selline hästi haarav projekt, et kuigi ma peaks tõlkima või Hiinat lugema või Tradost näppima, tegelen  järgmiste päevade jooksul raudselt suurema osa ajast fotodega... Aga no mis siis ikka! 

Eks ma siis jälle kekkan, kui valmis saan.

Moosese põõsas

Mina olen kogu aeg Moosese põleva põõsa juures rääkinud hoopis teistsugust juttu, kui see, mida täna ETV-st kuulsin. Minu tohutuks üllatuseks tuleb välja, et täitsa on olemas Moosesepõõsas. Kui kuuma ilmaga selle juurde midagi põlevat panna, läheb ta põlema ja ei põle ometi ära, ainult et see pole põõsas, vaid rohttaim - täiesti tavaline lill. See, mis Katariina kloostris on, see on ometi põõsas. Mingi imelik. Ja siis nad väitsid ka, et taevamanna polnudki manna ega õietolm ega midagi, vaid hoopis samblik. Ja paistab, et samblikke enam ei peeta taimedeks, vaid seenteks. Hmm... ühesõnaga väideti, et juudid Siinai kõrbes ei söönudki taimi, vaid närisid samblikke...

Päris intrigeeriv. 

Mon Dieu...

Suvel toimuvad jälle ilutulestiku meistrivõistlused. Noh, need, kus ma ükskord käisin, Pariisi lähistel. See üritus toimub muidu ka üle kahe aasta, aga neil nüüd vahepeal oli isegi pikem paus, sest sealset lossi restaureeriti ja kui ma sügisel küsisin, siis nad ei teadnud, kas asi seegi kord toimuma saab. Aga nüüd on inf üles pandud, et toimub küll. Issand kui äge. Kolme päeva asemel toimub see nüüd ainult kaks päeva - reede ja laupäev! Veidi nigel ju on, aga põhimõtteliselt laupäevaks annaks isegi kuidagi orgunnida, kui hästi tahta. Ja ma vist tahan hästi! See oli täielik IME.

SIIT näeb neid pilte, mis ma seal tol esimesel seiklusrikkal korral tegin...

Trèves

Ma ei teadnudki, et Trieri linna nimi prantsuse keeles on Trèves ja veelgi enam, luxemburglaste kõnepruugis Tréier! (Samanimeline kunstiajaloo õppejõud tuleb kohe meelde...) Noh, see pole tegelikult oluline. Uba on selles, et ma pole kunagi Trieris käinud, ainult sealt arvutu hulk kordi mööda sõitnud. Nüüd kunagi, kui aeg juba kiiremini mööda läheks, hakkan aga kohe seal külje all elama! Need roomlaste varemed on mind alati intrigeerinud ja transpordiühendus vist on päris hea. Kindlasti kavatsen mingi aeg vaatama minna. 

Mis kohti veel Luxembourgi lähikonnas toredaid on, kuhu päevaks uudistama võiks sõita?

Jajah, tegelikult ma tõesti püüan veel käesolevas hetkes elada, aga kuidagi ei taha välja tulla :-D.




PS: Mm, meelde tuli. Sealkandis on Verduni lahingupaigad ja Maginot' liin arvukate kindlustustega. Hmm... ja emme teadis, et Lõuna-Belgias pidi ilusaid koopaid olema...

No kuidas nii saab?

Kalendri järgi peaks varsti justkui kevad kätte jõudma, aga inimesed alles räägivad jääteede avamisest?

Pühad ruulivad

Hmm, huvitav, kas SEE vastab tõele? Pisut vara saaki lugeda küll, aga kui vastab, siis on aprill detsembri järel aasta kõige pühaderohkem kuu üldse, nii et kuigi ma ohverdan pooled oma nappidest vabadest päevadest Edi ja Patti pärast hiljem Luxembourgi minemise nimel, paistab siiski, et aprillis saab sellegipoolest ühe tervenisti 4-päevase ja ühe 3-päevase nädalavahetuse? Ja mais ka ühe 3-päevase ja juunis ühe 4- ja ühe 3-päevase nädalavahetuse :-). Päris äge, nii võib ju kohe plaane teha ja puha... Ma ikka unistan nimelt Pariisis käimisest ja mulle turgatas pähe, et eriti nummi oleks seda teha 4-päevase nädalavahetuse aegu. Siis oleks ikka nagu asja ette - jõuaks teatrisse ja Montmartre'ile ja igale poole, karjuva hiinlannaga hiinakasse ja prussakatega kebabiputkasse, kodusurnuaeda jalutama ja Madeleine'i samba alla lugema, saapapoodi ja Versailles' parki tuterdama ja nii edasi. Vaja ainult leida keegi, kes mind toanurka tudule ka võtaks... 

IRW. 

Nii palju siis käesolevale hetkele keskendumisest. 

Nii šeff...

Ülimega on säärasesse suurejoonelisse asutusse tööle (no OK, praktikale) suunduda. Ma saan nüüd aeg-ajalt ikka kirju ülestähendustega sellest, mis minu eest juba korda on aetud ja mis paberid ja kaardid ma Luxembourgis mingil kindlal päeval ja kellaajal kuskilt kätte pean saama. Kohe selline meelitav tunne on, et mind päriselt oodatakse sinna! Tunda on, et nii suures asutuses on kõik hästi sisse töötatud nagu õlitatud mehhanismi puhul ikka, neil on iga küsimusega tegelemiseks omad inimesed, kes kõige peale ette mõtlevad ja... Tõesti, nii vahva! Nad päriselt üritavad igati kaasa aidata sellele, et inimene saaks kohale jõudes kohe tööga tegelema hakata ja ei peaks kolm kuud bürokraatiaga võitlema ja kõige elementaarsematele eluküsimustele lahendusi otsima.

Ja varsti ongi juba märts! Ja siis tuleb aprill... Tahaks juba rutem :-P.

Dèja Vu

Hmm, ma olen millegipärast kogu aeg arvanud, et kui üldse tuleks mõnda tõlkemäluprogrammi tunda ja omada, siis on see Trados. Aga kuna mul nüüd siis päris kogenud tõlkijatele mõeldud praktika ees seisab, mõtlesin pisut ka muude programmidega tutvust teha. WordFasti ma olen juba kunagi katsetanud, ei meeldinud eriti. Aga võib-olla oli asi selles, et siis ma ei saanud veel üldse hästi CAT programmide põhimõtetele pihta - igatahes toona leidsin ma, et WordFast on liiga segane ja liiga nuppuderohke (ja etteruttavalt tuleks öelda, et Trados on jälle liiga akenderohke). Ma üldse ei saanud aru, miks Wordfastil neid nuppe nii palju oli vaja - kasutasin neist ju ainult käputäit ja kui mõnele muudest vajutasin, ajasin tingimata midagi untsu. Novat, aga tutvumistuhinas tõmbasin ma eelmisel nädalal endale Dèja Vu prooviprogrammi ka... ja esmamulje on täiesti suurepärane. Täna sain proovikoodi ja hakkasin kohe katsetama - jube hea lihtne oli tõlkemälusid ja terminibaase luua, kõike sai ühes kohas teha, ei pidanud avama järjest multiterme ja workbenche ja ma ei tea, mida kõike veel. Tekstivormingukoodidele sain ka kohe pihta ja nii oli kuidagi parem tõlkida, kui lähtetekst ja sihttekst olid kõrvu - palju parema arusaamise sain sellest, kus maal ma oma tööga olen. Rääkimata sellest, et millegipärast õnnestub minu Tradosel teksti väga halvasti segmentideks jupitada - alati on laused kas poolikud või on terve lõik üheks segmendiks tehtud, Dèja Vu tegi seda aga kuidagi palju kenamini ja loogilisemalt... Ma olen kohe vaimustuses. 

See on tõenäoliselt esmane ahvivaimustus. Asjaga rohkem kokku puutunud kindlasti oskaks mulle nüüd öelda, mis Dèja Vu puhul halvem on ja miks Trados nii levinud on, samas kui Dèja Vu suht kõrvalisena paistab? Et kui ma kunagi peaksin kaaluma Tradose asemel hoopis Dèja Vu ostmist, mida ma siis seejuures arvestama pean (st millest ma ilma jään :D?)? DVX2 lihtsalt tundus nii mõnus ja loogiline ja lihtne Tradosega võrreldes, et kui ma nüüd kohe praegu valima peaks, ma kindlasti Tradost ei võtaks enam... Aga miks firmad päriselt nõutavad Tradost, mitte ei anna tõlkijale endale valida, mis tõlkemäluprogrammi kasutada? Sellepärast, et kõik ekspordiks programmist ühte failiformaati või?

Nad ei tea ju, mida teevad!

Ahastus tuleb peale igasuguseid uudiseid lugedes. Egiptusega on nüüd ühel pool, aga järjest hullemad lood on Liibüas ja intsidente on alates Marokost lõpetades ma ei tea mis kohtadega. Mida nad küll teevad? Kuhu see viib, kui harimatu mass teiste riikide anarhiast tuld võtab ja igasuguse korra kukutab? Osad neist riikidest on ju päris heal järjel, nafta- või turismidollarite eest üles ehitatud ja toimivad. St olid ja toimisid. Kuhu see jaburus küll viib? Oleks asi siis läbi mõeldud, aga ei, see protestilaine on lihtsalt mingi teiste riikide massihüsteeriast saadud nakkus ja nagu Egiptus näitas, ei osanud protestijad kuidagi midagi isegi peale hakata, kui neile lõpuks järele anti - jäid tänavatele ja mõtlesid, et protesteerivad nüüd järgmise asja nimel, olgu selleks siis, mis iganes esimesena pähe tuleb. Nagu kes idioot selle peale tuli, et peale kolme nädala pikkust protestimist ja laastustöid hakata KÕRGEMAT PALKA nõudma??? Aga ükskõik ju, mida nõuda, peaasi, et karistamatult lammutada ja end välja elada saaks - ja karistamatus on juba saavutatud! 

Tõesõna, ahastus tuleb peale. 

Aga no eks igaühel tuleb ju omad vitsad saada. Kurb, aga tõsi. Lihtsalt... nii sant tunne on kõige selle osas. 

Ai!

No kaua võivad inimesel hambad valutada? Kopp on ees, tõepoolest. Peale hambaarsti juures käimist kaks päeva ei valutanud, aga nüüd jälle... See on küll üks kõige julmemaid (ja vist ka tõhusamaid) dieedimeetmeid, mida mina kunagi järginud olen. 

Aga no hästi, mis siis ikka. Ibuprofeen ongi mu parim sõber ja homme hommikul on jälle see arst valves, kelle juurde ma eelmisel nädalal sattusin. Eks ma lähen teatan talle, et ei jaksa veel nädal aega oodata, enne kui teda taas näen. 

Ja ema on reisilt tagasi - tohutu suure puuviljalaadungiga. Ja ma sain uued ujukad :-D. Äge. 

Kolm elu

Pisut hirmuäratav on tõdeda, et ma olen pool nädalat püüdnud elada kolme elu korraga (ühe eest, kes on reisil, teise eest, kes on haiglas, ja enda eest kah veel). Muidugi mitte kõike kolme sajaprotsendiliselt, aga noh, mõnevõrra ikka. Ime siis, et kõik vajalikud tegevused ei taha kahekümne nelja tunni sisse ära mahtuda :-D. Milliste põhimõtete järgi sellisel juhul küll prioriseerida?

Aga ega's midagi, noh, kõik on mööduv. Ja tänase päeva kild oli see, et Pärnu haiglas on külastused praeguse gripihooaja tõttu keelatud. No a ma ikka marssisin sisse, sest teoreetiliselt oli infolett tühi ja kedagi keelamas polnud. Ainult mõni aeg hiljem tuli mu juurde üks vene rahvusest õde, kes kenasti eesti keeles kamandas: "Tulge kohe, pange suukorv pähe ja peske käed ära!" Silmas oli peetud näomaski ja käte desinfitseerimist.

Nummi, ah?

No mõned päevad peavad ju nihu ka minema, muidu oleks ebaaus

Seda et, noh, toredaid asju on viimasel ajal küll juhtunud, on ju kõigest õiglane, kui mul vahelduse mõttes mitu päeva hambad valutavad, sest plommi alla oli salapärasel kombel põletik tekkinud. Ma sõin kahe päevaga kaks lehte ibuprofeeni ära, enne kui hambaarstile jõudsin. Noh ja siis nüüd tuleb välja, et ma pean seal selle hambaga veel kolm korda käima, seejuures valu läheb ära ainult vähehaaval, järk-järgult. Aga kui positiivsest küljest vaadata, siis vähemalt ei valuta enam kõik hambad korraga, ainult üks tuikab. 

Muidu ettelaulmine läks hästi. Tähendab, tegelikult igavalt. Me saime selle laulu, mida kõik vist kõige rohkem tahtnud oleksid, aga siis me läksime närvi ja kuigi kõik oli õige - dünaamika ja noodid ja puha, siis me ei pannud üldse nii palju väge ja emotsiooni laulu, kui keskmises proovis :(. Et noh, ettevaatlikuks ja harilikuks jäime, kuigi oleks võinud olla midagi erilist. Aga no see selleks. Hästi läks ju põhimõtteliselt, nii väga kohe, et poole laulu peal öeldi, et aitab, on hästi küll. Eks siis võtame õppust, kohe tuleb käima saada :). 

No igatahes, kuna laulsime teisena, saime imetabaselt ruttu vabaks - olime valmistunud üheksani olema, aga juba enne seitset saadeti meid Salmest minema. Käisime Telliskivi loomelinnakus söömas ja jõudsime pärast veel juba kõvasti kahanenud seltskonnaga natuke mängidagi, enne kui minu bussi aeg kätte jõudis ja me end viiekesti sportautosse pressisime, sest oli nõuks võetud mind bussijaama tuua. Novat... ja kui ma ükskord keset ööd jälle Pärnusse jõudsin, oli peni nii rõõmus, et pissis suurest erutusest koridori täis. 

Nii palju siis vahepealsest. Aga kuna täna tuleb ka tegus päev, siis aitab nüüd kah. 

M.

Dokumenti küsiti!

Uskumatu lugu tuli just meelde. Sellel teisipäeval olin poes kassas, toidukaupade seas ka pudel veini - pidime sõpradega filmiõhtu tegema. Nii, kõik toidukaubad olid juba läbi löödud, aga järsku palus müüja mu käest dokumenti. Ma ei saanud midagi aru, küsisin, et misasja? Milleks? Tema siis keerutas näpu vahel veinipudelit ja nõudis uuesti dokumenti. Ilmselgelt nägin ma alaealine välja.

Saate aru jah? Ma liginen juba kolmekümnendatele eluaastatele ja tema küsib mu käest dokumenti!!! Sõbrantsid ajasid kõik tutimütsi kraesse, aga no, andke andeks!!!

IRW.

Jeee

Nii, korter on mul nüüd Luxembourgis olemas. Kirjutasin lepingule alla, maksin depo ära ja sain omanikuga veel pärast ka kontakti, nii et paistab, et sellega on kõik korras :-). Ta lubas mulle homme veel pilte saata - seni saadetutele lisaks, äge. Ootan. 

Tahaks juba kohe homme minema hakata. See pole üldse aus, et mul terve kuu aega vaja passida on (noh, kuu aja pärast on ka alles Hiina ja siis on Ameerika sõprade kaks nädalat ja alles siis saan Luxembourgi). Kõik see tundub hirmus kauges tulevikus. 

Mis nüüd siis veel ette ära teha võiks, et ootamise aega lühendada? Ülejäänud 800 lehekülge Tradose manuaali läbi lugeda? :-) Dèja vu üritasin endale ka eile lõpuks ära installida, aga ei läinud läbi. Ega's midagi. Netti mööda tõlkemäluprogrammide tasuta näidistega tutvuma? Mida üldse Euroinstitutsioonides kasutatakse?

Midagi uut!

Ma lubasin täna modelliks minna :-). Noh, mitte modelliks-modelliks, vaid joonistamise modelliks :-). Jälle saan ühe kogemuse võrra rikkamaks. Ilmselt avastan lihtsalt, et see on puruigav ja võimatult raske, aga mul lubati raamat kaasa võtta, nii et tundub, et mind pannakse vähemalt sellisesse poosi, milles on võimalik lugeda :-). 

IRW. See saab siis tänase päeva saavutuseks :-). 

Vahefiniš

Tundub, et suurem osa pooleliolevaid asju just sai korda - või vähemalt jõudis kuskile maale. Võib kergemalt hingata ja lõpuks ometi raamatukokku selle raamatu järgi minna, mida mulle seal juba pea nädal aega järjekorras hoitakse. Aga vahekokkuvõte siis: 

• Esiteks, ma jäin raudteejaama lähedal asuva korteri juurde. See asi on (peale pikka agooniat) otsustatud. Rohkem võimalusi. Võimalused mulle meeldivad. Kuigi ma neid tihti ei kasuta, aga vähemalt on nad olemas. 
• Sõidupiletid ostan ka see nädal ära. Et lähen siis ikkagi Riiast Brüsselisse ja Brüsselist rongiga. Tuleb igavesti soodsam kui ülenisti lennata - ja kiirem kui Frankfurti kaudu. Ja kui ma raudteejaama juurde kolin ja raudteejaama saabun, on kohale jõudes ka lihtne. Loodetavasti. 
• Põlevate kontoriprobleemidega on nüüd ehk ka kõik kontrolli all. EHK. Eks seda veel paistab. Rongipiletid ja arved ja ma ei tea mis küsimused veel - need lihtsalt tekivad lampi, ootamatult...
• Oeh, ja Karin aitab ameeriklaste majutamisega hädast välja, nii et nendega seotud küsimused on ka lahendatud. Noh, st mõningaid häid mõtteid selle koha pealt, kuidas Eestis nende meelt lahutada, kuluks ikkagi marjaks ära, aga põhimõtteliselt on kõik üsna selge. 
• Reedel on laulupeo ettelaulmised. Eile oli põhjalik proov. Paistab, et kõik on sellel rindel ka väga hästi. Paremini kui kunagi varem. Äge. 

Mul on ainult tunne, et pingutan veidi üle :-). Noh, lõppude lõpuks on enne aprilli ju veel märts ja pool veebruarigi. Nii palju asju jõuab veel vahepeal toimuda, aga minul on juba Luxembourgis korter välja vaadatud ja piletid ka kohe varsti olemas. Naljakas :-). Et nagu üle pingutamine või mis? Samas oleks vahelduseks tore niimoodi kuskile kolida, et kõik sujub õlitatult. Niikuinii ootab seal ees tohutult palju uusi asju ja ega mul selle praktika koha pealt on ka kõik hästi tume maa veel, ma üldse ei kujuta ette, mis mind ees ootab. Selles mõttes oleks ju tore, kui vähemalt mõni muu asi selge on...

Selline näriv tunne ütleb mulle praegu, et ma olen midagi kahe silma vahele jätnud, aga kuna mul pole aimugi, mis see võiks olla, siis ma parem ikka lähen sinna raamatukokku ja pead tuulutama. Hullult ilusad ilmad on neil päevil. Karged ja päikeselised, õhk sädeleb ja kõik muu ka sädeleb. Ja ometi on sellised korralikud külmad talveilmad ka, et mul oli põhjust kasukas välja otsida. Seni sai edukalt sügis-kevadise mantliga hakkama, aga nüüd juba mõnusa karva sees liiga palav ei hakka... 

Aga hüvasti selleks korraks.  

Appi. Kumb?

Üks tuba on Luxembourgis raudteejaama juures. Paistab piltidelt kena ja kõik, möbleeritud, terrassiga, internetiga, mugavas asukohas. Maksab 550 euri kuus. Tahab väikest ettemaksu. 

Teine on äärelinnas. Omanik on tore, korter tundub jutu järgi kena, pilte pole näinud, ka möbleeritud, terrassiga, internetiga. Ebamugavas asukohas. Maksab 420 euri kuus. Üldse ei taha ettemaksu. 

Mõlemad on samaväärsed korterid ja mõlemad asuvad mu töökohast ühekaugusel: ühel sirgjoonel ja EP jääb täpselt nende vahele. Olin peaaegu otsustanud äärelinna kasuks (130 euri on ikka väga kaalukas argument), aga siis võtsin nõuks kontrollida ja tõdesin, et ebamugav asukoht tähendab, et kui ma kõigest õigesti aru sain, siis buss käib sealt tervenisti kord tunnis. St ilmselt on mingeid võimalusi veel sealt kuidagi liikuma saada, aga... kohe palju vähem võluvaks muutus see koht. Tunnis kord käivat bussi passida on ikka ilgelt tüütu ja kui sellest peaks maha jääma, on jama. Tööle peab muidugi mõlemalt poolt sõitma, aga linnas olles oleks vähemalt muul ajal liikumisvabadus olemas. Lisaks on see kord tunnis buss suhteliselt ebamugaval ajal - ma kas jõuan väga vara tööle või jään hiljaks. Rattalaenutust ka pole läheduses... Aga võib-olla sain ma muidugi millestki valesti aru. Ja võib-olla on ikkagi Beggen üleüldises mõttes parem kant kui Gare? Ja samas - 130 euri eest saaks teoorias juba edasi-tagasi Pariisis ära käia. Et siis - ma ei tea, kumba kasuks otsustada. Nüüd on siis arvamuse avaldamise koht. Kumb mõistlikum võtta on? Kas olla kokkuhoidlikum või mugavam?

Mulle ei meeldi telefonid :@

Tegelikult pole mulle telefonid kunagi eriliselt meeldinud. Noh, mitte ainult telefonid kui sellised, vaid ka helistamine. Eriti helistamine võõrastele inimestele ja eriti-eriti helistamine võõrastele välismaalastele. Siis tõuseb alati hästi teravalt päevakorda küsimus, et kuidas ma toru võtnud inimesele ruttu ja konkreetselt selgeks teen, kes mina olen; kuidas saada toru otsa inimene, keda mul vaja on; kuidas saada aru sellest, mida ta mulle vastab ja puha. Vanasti kui oli palju vähem e-mailitsi suhtlemist, tuli palju rohkem helistada ja ma kattusin alati külma higiga, enne kui pidin kellelegi kuskile väljamaale helistama. Seda ikka tuli näiteks reisidega seoses aeg-ajalt ette ja oi kui hirmus see oli! Noh, tänapäeval saab õnneks paljude turismikohtadega asjad meili teel aetud, aga Luxembourgi korteri puhul tuleb võib-olla helistama hakata... Ja see mõte ajab mind juba praegu närvi, kuigi ma pole siiski veel päriselt kaotanud lootust asjad meili teel korda ajada. [Mõnele meilile vastati muidu positiivselt ka, kuigi enamik oli loomulikult äraütlemised. Paraku oli nende paari positiivse vastuse puhul kõikide puhul mõni AGA (netti pole, pärapõrgus asub, tahab ühe toa asemel kaks korda kallima summa eest tervet maja välja üürida jne) mängus, nii et eks paistab, mis neist saab]. Üldiselt on aga nüüd nädalavahetus. Luxembourgi rindel lihtsalt ei toimu nädalavahetusel midagi... Ma saan veel kõik hirmuäratavad mõtted telefonikõnedest kuskile ähmasesse kaugusesse lükata. 

Ühe asja ma pean ära mainima küll - sellistel puhkudel ma telefoniga rääkimist nii väga ei vihka, kui mulle helistatakse. Eriti kui mulle helistatakse minu jaoks tuttavalt numbrilt. Siis on OK. Ja ma võin jummala vabalt kuulata kellegi teise püüdeid end mulle arusaadavaks teha. Lihtsalt ise helistamine on üks rist ja viletsus, sest kunagi ei tea, kes ja mis tujus inimene su kõnele vastab ja väga nõme on. Aga ma tahtsin edasi jõuda hoopis selle ivani, et kuna ma helistamisest just suuresti vaimustuses pole ja võin täiesti vabalt (Eestis olles) oma telefoni päevadeks kuskile unustada ja seda kogu selle aja jooksul isegi mitte vaadata, ei saa ma sugugi aru, miks inimestel on vaja iga kolme kuu takka oma telefon uusima mudeli vastu välja vahetada? Ma saan aru, et telefoni mudelil pole helistamisega niikuinii midagi pistmist, aga no milleks? Mu Kreeka bussijuht on selline, et tal on igal ajahetkel kogu aeg kasutuses kolm kõige uuemat telefonimudelit. Mida ta teeb nendega? Ja mida te, inimesed, teete kõikide nende nutitelefonidega? Miks ei võiks telefon olla helistamiseks, fotokas pildistamiseks, kaamera video tegemiseks, arvuti internetis surfamiseks, diktofon salvestamiseks, GPS tee leidmiseks ja nii edasi? Ühelgi inimesel pole kõiki neid riistu ju KORRAGA niikuinii tarvis, te ei saa mulle väita, et muidu peaks inimene vaat kui palju tehnikat kotis kaasas tarima! No andke andeks, kui ta tahab midagi korralikult pildistada või filmida, peab ta ikka korraliku varustuse muretsema. Sama lugu on diktofoni funktsiooniga - kui sa tahad mittekrõbisevat salvestist, siis parem hangi endale diktofon. No ja mobla otsas uinumine, et meili tšekata... oh issand! Aga kui kõiki teisi asju on küll selliseid, et neil puuduvad igasugused kõrvalfunktsioonid, siis miks ei võiks olla müügil telefone, mis on AINULT helistamiseks? (St peale penskaritelefonide, mis on minu vanuses inimesele veits piinlikud siiski).  Ah? Keegi tehke mulle selgeks see asi!

IRW

olen tuisu ajal oma peniga väljas. tuisk on selja tagant. koer ukerdab minu ees edasi minna. siis vaatab üle õla tagasi, et kas ma juba kiiremini ei saa tuldud, külm on, raisk. nii kui peni pead keerab, lööb tuisk tal kohe nina täiesti umbe, koer kukub aevastama. aevastab ja aevastab, kuni nina puhtaks saab. siis vaatab uuesti üle õla, ilmega, et näed, mida ma sinu, venivillemi, pärast kannatama pean. samal hetkel tuiskab tuul tal uuesti nina täis. peni aevastab viis korda veel. rohkem enam tagasi ei vaata. 

niimoodi pole see üldse nii naljakas. aga kel taksidega kogemusi, see teab, et nad oskavad ÄÄRMISELT ilmekaid nägusid teha. see oli lihtsalt fantast...

Taevas hoia

Ja astuski tagasi. Mubarak, tähendab. Päris hull...

Kinnisvaranalja

Ma siin uurin nüüd vaikselt siis Luxembourgis elamise leidmise variante ja no mõned kuulutused on küll ikka nii andekad, et kõhu võib krampi naerda. 

Näiteks kuulutus: Aadress, telefon. Kirjeldus: pesumasin. Lisainfo: väga abivalmis perekond. 

Ühesõnaga - ei hinda, ei võimaluste kirjeldamist, ei midagi. Üüritakse vist ainult pesumasinat ja perekond aitab nupule vajutada?

Või siis teine: Aadress, telefon. Kirjeldus: suur tuba suures majas. Lisainfo: puudub.  

Kohe võtaks ju :-D.

Vastukaaluks teised on postitanud terve nimekirja elamises leiduvatest majapidamisvahenditest, nii et ei jaksa äragi lugeda. Aga kolmandad on unustanud lisada kontakttelefoni ja e-posti.

Ja mis värk sellega on, et pooltel elamistel Luxis on öeldud, et õhtused väljaskäimised ja külastused keelatud? Hea küll, ma saan aru, et kui kellegagi korterit jagada, et siis on tüütu, kui kogu aeg külalised on kellelgi, aga miks ei tohi õhtuti väljas käia? Eriti puritaanid... No üks säärane kuulutus oligi tegelikult kloostris, aga tõesti paljudel muudel üürikatel on ka mainitud, et öösel väljas ei käi! Ja paljudel teistel puhkudel ei tohi külalisi olla peale kümmet-ühtteist õhtul. Väga... konkreetseid nõudmisi esitatakse. Mitte et mul hakkaks palju külalisi käima, aga keegi võib-olla ikka juhtub selle kolme kuu jooksul läbi astuma... Ühel kuulutusel on külastusaeg äripäevadel vahemikus viiest seitsmeni. Hmm... Oi, ja üks kuulutus nõuab iga külalise eest viis eurot, mitu teist tahavad kaheksa eurot... St ma saan aru, et mitte ööbimise, vaid igaühe eest, kes külla tuleb! Tule taevas appi!

Ja mõni kuulutus hoiatab eriti joviaalse majaomaniku eest... Ma juba kujutan ette, milline see võiks olla :-D. Oi, ja pärl: propriétaire flexible et responsable à l'écoute des problèmes - ehk siis paindlik omanik, kes vastutab probleemide ära kuulamise eest! Imeline!

Issand, ja kuskil linnast väljas pärapõrgus saab tasuta elada, aint et maja kassi eest tuleb hoolitseda! Enam veidramaks ei saa minna...

Aga hästi, ma nüüd olen umbes kolmkümmend kirja laiali saatnud. Esialgu aitab. Liiga ilus oleks loota, et midagi kohe näkkab, aga eks paistab.

Kuulmiseni.

Uued missioonid

Issake, kui põnevaks ikka elu kohe läks. Nüüd on mul talvesaabaste otsimisest täiesti ükskõik (kuigi ühel läks veel lukk ka katki eile õhtul...) Küll sügisel jõuab otsida, kui neid jälle vaja läheb ja valik laiem on, niikuinii lasen varsti varvast - kuu aja pärast kõigepealt Hiina ja siis kevadesse. Nii et nüüd on vaja hoopis:

• leida kõige soodsam viis Luxembourgi jõudmiseks (hetkel soodsaim avastatud variant on sõita 40 EURiga Brüsselisse ja sealt rongiga Luxi - kohale jõuaks 13.40 samal päeval... päris hästi ju)

• leida Luxembourgis elamine. Paistab, et kuigi kunagi paistsid hinnad sellised 500 EURi kanti olema, siis nüüd alla 700 kindlasti mingit elamist ei leia. Hirmus küll... Ja kuna ma oma ameerika sõprade tõttu ei saa Luxemburgi minna enne kui viimasel hetkel, pean ma elamise juba enne valmis otsima, et saaksin kohale jõudes kohvrid üle ukse visata ja end vastuvõtukontorisse näole anda. Mission impossible? No eks me näe, kirjutasin juba sinna vastuvõtukontorisse ka, nad pidavat ehk aidata saama.

• uuesti aktiivselt Tradose ja teiste tõlkemäluprogrammidega tegelema hakata ja prantsuse keele sõnavara tolmust puhtaks pühkida. Mõne prantsuskeelse raamatu peaks igaks juhuks uuesti läbi lugema, saaks keeletunnetuse märksa elavamaks jälle...  

Hirmus põnev ikka! See on ju suhteliselt lühiajaline üritus, aga no ikkagi... Ma just ükspäev sattusin telekas ühe filmi peale, kus peategelased Pariisis Pont des Arts'il jalutasid ja siis  tabas mind selline nostalgiahoog, et pidi hinge kinni lööma. Ma avastasin nimelt, et Pariis oli nii ammu, et ma enam isegi ei mõtle selle peale, et kunagi Pariisis elasin. Päris kole hetk oli. Aga näed, nüüd on jälle võimalus end natuke tuulutada ja uusi asju avastada. Ja Luxembourg on peaaegu sama hea kui Pariis ja oh, kui targaks ma seal nende kuudega veel saada võin!

Hii, nii megaäge...

Ei, ma ikka pean kohe oma OMG välja rääkima!

Hea küll, mis ma ikka, ma kohe ei suuda suud pidada. Enam ei saa niikuinii midagi valesti minna, mina kinnitasin ja sain äsja kinnituse vastu ka. Arvake siis, kes läheb aprillist stipiga Luxemburgi tõlkepraktikale??? See uudis tuli täna ootamatult kui välk selgest taevast... Aga ma olen tänu sellele juba pool päeva pilvedes hõljunud... See on ju kõige ilusamal ajal, kui seal juba puud ja lilled õitsevad ja päike paistab. Tänu Lähis-Ida möllule on mul ainult üks reis vaja ära jätta ja üleüldse... Nii äge lihtsalt! Ja ma saan sealt kindlasti ühe neljapäevase Pariisi-tripi teha, kui ma välja mõtlen, kus Pariisis ööbida. Ja siis veel saadetakse mind päevaks Brüsselisse ja kaheks päevaks Strasbourgi. Lithsalt niiiiiiii äge!!!

Kas keegi teab, kustkaudu on kõige lihtsam Luxembourgi kesklinna kolmeks kuuks möbleeritud korterit või tuba leida? Ja palju on Luxembourgis normaalne studio eest maksta? Ja kas seal on pangakonto tegemine keeruline? Ja kas on veel midagi sellist, mida ma kindlasti enne sinna kolimist teadma peaksin??? À la, et ilma gaasiarveta saavad need kolm kuud mu jaoks põrgu olema...

Ma ostsin pudeli mulliveini ja nüüd koera ja kassi seltsis joon :-D. Elu on ikka ilus!

OMG

Päike paistab. Ja ma sain kirja. Elu on nii imeline!

Ma tean, et nii pole aus teha. Aga ma varsti räägin ka, mis kirjas oli! Natuke (paar nädalat) tuleb veel kannatlikkust varuda. Eelkõige mul endal. Ei tahaks ju midagi ära rikkuda.

Aga no tänane päev on igatahes korda läinud!!!

Snow-how

CNN näitab praegu Helsingit. Rubriigis Future Cities. Sellepärast, et neil on oma strateegia, kuidas lumi linnast välja saada! Snow-How. 

Minu meelest on tore, et Põhjamaad ka ikka aeg-ajalt pildile saavad. Ainult et antud teema avastamine on küll sama hea kui näiteks Floridas või Barcelonas asuvaid hooneid näidata ja väita, et neil on ka oma kliimastrateegia - kõikidel korteritel on konditsioneerid, teeme kõik suviti nii!

Hmm. Vägisi meenub kord, kui ma Cancunis CNN-i vaatasin ja rummikoolat jõin ja see austusväärne uudistekanal oli kutsunud kokku hulga juuksureid, kes detailselt selgitasid, millise soengu Justin Bieber endale lõigata kavatseb. Pooletunnine erisaade veel ka ja puha. 

[Ma siiani ei tea, kes on Justin Bieber. Mul on karvane tunne, et ei taha ka teada.]

Pisut Murphy seadustest

Ma olin täna üle pika aja jälle terve päeva ajutiselt kontoritööl. Ja kontoris istudes tegin ma täna kolm tähelepanekut. 

• Mu küüned murduvad alati ära siis, kui ma olen kümme minutit varem kodust küüneviilita välja läinud. Kui küüneviil kotis on või kui mina kodus olen, ei juhtu seda kunagi. 
• Inimesed helistavad alati siis, kui ma olen kontorist viis minutit varem välja läinud ja ei saa keset tänavat ei nende andmeid üles kirjutada ega infot kontrollida. 
• Eelmise edasiarendus: Neil päevil, kui hiljaks jääda, on raudselt mõni inimene kontori ukse taga ootamas. Neil päevil, kui õigel ajal kohale jõuda, ei tule halvemal juhul päev otsa kedagi kontorisse. Ma ei jäänud täna hiljaks ja keegi ei oodanud ukse taga ka, aga mõnikord kauges minevikus on seda ikka ette tulnud.

Kuidas see küll saab ALATI nii olla?

M. 

Takkajärgi mõned pildid

Kevad

Täna on täiesti kevade tunne. Jääpurikad sillerdavad, päike särab ja lumehang, millest veel paar päeva tagasi käpuli üles tuli ronida, on nüüd juba täiesti üles astutav. Ja täiesti alateadlikult hakkas mul kummitama Mendelssohni "Spring song" [ma ühtegi väga head klaveriesitust ei leidnud], seejärel veel üks pala, mida me eelmisel aastal Haapsalu koorifestivalil laulsime - too algab sõnadega "On kevade tulnud, nüüd voolavad veed"... Naljakas.

Ma vist lähen nüüd välja. Kevadet nautima, enne kui jälle talv tuleb. 

Nublud

Meil on Pärnu kodus pakkimismeeleolu, ema läheb reisile. Ja loomad saavad ju kohe aru. Kass magab ainult kohvri otsas ja koer on sellise mureliku näoga, et kahju hakkab kohe. Kusjuures tavaoludes keelduvad nad üksteise läheduses magamast, aga mure ühendab...

Teksastest: vol 2

Hurraa, ma leidsin endale lõpuks püksid! Läksin nukralt teist tiiru Denim Dreami tagasi ja sinna oli tekkinud üks osavõtlik teenindaja, kellele ma oma mure letti ladusin. Siis ta tuulas seni poes ringi, kuni mulle kolm sobivat alt kergelt laieneva säärega mudelit leidis. Nendest kahel oli mitu häda - vöökoht ei istunud üldse, selja taga oli selline suur auk. Liiga pikad olid ka niikuinii. Viimane paar oli muidu mugav ja paras, ainult sääred olid ka loomulikult liiga pikad. Aga siis tuli välja, et neil on oma rätsep seal tööl ja nad siis lubasid lahkesti paar senti alläärt lühemaks võtta. Novat. Ja nagu lubasid, nii ka tegid. Mina sain püksid juba järgmisel päeval kätte. 

Ma endiselt ei saa aru, ma ei taha ju mingit utoopilist mõõtu pükse, mul lihtsalt on vaja pikkust 32, aga igal pool on 34. Noja lisaks on veel praegu liiga palju skinny lõiget, nii et ülejäänud bootcutidest pikkust 32 leida näib olevat lootusetu ettevõtmine. Aga jah, nüüd on see mure lahenduse leidnud. Ja au ja kiitus Denim Dreamile - teenindus oli ultrahea, ma kiitsin neid kõvasti - ja püksid sai parajaks tehtud nii ruttu ja hästi, et nii justkui pidigi olema. Äge. Mul on hea meel!

Nüüd on vaja uusi talvesaapaid, praeguste talla sisse tekkis auk ja jalad kogu aeg lirtsuvad. Jälle häda - paksu voodriga number 40 saapaid pole ka kuskil eriti näha olnud :-D. Uus missioon!

Köögipoolelt

Neil päevil esineb mul kuidagi kummaliselt tihti isu midagi erilist kokata - erilise all pean ma silmas sääraseid asju, mida ei saa kümne minutiga taldrikule, vaid mille valmistamine on nii umbes tunniajaline protsess. Viimase kahe nädala menüüsse on kuulunud püreesuppe ja panniroogi, seene-veinikaste võikanaga ja koorejuustupasta, üleküpsetatud karbonaad ja igasuguseid muid sääraseid asju. Kõik on eranditult jube head välja kukkunud. Täna avastasin, et külmkappi on kõigest sellest jäänud veidraid jäänukeid - kolmveerand ingverit, kapsast, pisut lillkapsast, porgandeid, kolm sibulat ja türgi ube. Hmm... Esimese pilguga sai mulle selgeks, mis sellest tulema peab - imeline hiinapärane ingveri-kana-köögivilja panniroog. 

Oh. Ja kuna esimese pilgu külmkappi heitsin ma siis, kui hommikul ärkasin, unistasin ma juba hommikusöögist alates wokist. Jõin kohvi ja unistasin ikka wokist. Kui enam suud vesistada ei kannatanud, lippasin poodi, tõin kana ja sojakastet ja tegin oma elu esimese idamaise roa. 

Nüüdseks olen ma seda terve kandikutäie ära söönud. Lõhki tahaks minna, aga nii hea on, et vist pean minema ja juurde võtma. Või siis külalised kutsuma, sest kokates on mul perspektiivitajuga probleeme - toitu jaguks või armeele. 

Nämm. Aga süüa - süüa on nii imeline!

Avastus: infrapunasaun

Jesver-susver, miks ma alles nüüd teada sain, et pool tundi infrapunasaunas kaotab 600 kalorit? Täitsa hull värk, kuidas see nii saab olla? Mille arvelt? Mina igatahes kavatsen nüüd infrapunasauna kolida. Nagu päriselt, elama :-D. Kevadeks bikiinivormi, noh. 

Hea küll, mõni päev olen niisama ka tubli. Täna näiteks kõndisin 20279 sammu, mis teeb 11,51 kilomeetrit ja tähendab 844 kaotatud kalorit. Ise ka aru ei saa, kuidas nii palju tuli, isegi Mehhikos ei kõndinud ühelgi päeval nii palju, ometi olin 16 000 sammu peale täiesti kaputt. Aga täna, noh, sadamasse ja tagasi, Helsingis sai ka tiirutatud ja pärast veel poode kammitud ja nii... Uskumatu. Ja seejuures oleks ma täitsa võimeline veel edasi laskma... 

Aga mis sellest ikka, ma nüüd lähen ära magama... viimased ööd on jälle jõle napiks jäänud...

Ööd. 

M. 

Loterii

Iga loos võidab. Võite on kaks: kas käid käpuli või saad purikaga pähe. Jackpoti puhul on võimalik ühe loosiga võita ka mõlemad peaauhinnad! 

Muuseas, ükspäev sattusin tänaval kokku vilistajaga. Sihuke kurja pilguga mammi oli, hoidis tokki käes ja muudkui vilistas. Lõpuks hakkas käega oma pea kohal pead taguvaid liigutusi ka tegema ja vaatas mulle eriti mõrtsukalikul pilgul otsa. Siis sain aru, ma olen milleski süüdi - ja peale mõningast mõtlemist ja taevasse vaatamist jõudsin äratundmisele, et nii tapval pilgul üritab ta saavutada seda, et mulle ta maja katuselt jääd kaela ei sajaks. (St. seda, et katuselt jääd võib kukkuda, märkasin ma juba varem ja kõndisingi niikuinii sõiduteel juba, aga talle sellest ilmselgelt ei piisanud). Minu möödudes keerutas ta korra oimukohal sõrme ja leidis siis endale järgmise ohvri. Vot nii. Järjekordne sotsiaalne ametikoht? Või ehk usina korteriühistu omalooming? Ennenägematu igatahes!

Teksastest

Miks kuskil enam alt laieneva või sirge lõikega normaalseid teksaseid ei müüda? Jälestan alt kitsenevaid pükse ja millegipärast on kõik kohad ainult neid täis. Eriti hulludel juhtudel on pükste tagumik veel puhvi ka aetud, nii et need näevad välja nagu mingi 16. sajandi mood. Fuhh. Aga mul on uusi teksaseid vaja. Praegustest sai mul täiesti villand. Esiteks on need mulle kogu aeg pisut pikad olnud, aga märjal ajal on see täielikuks nuhtluseks - mul on kogu aeg püksid poole sääreni märjad. Rõve. Ja siis saavad saapad ka märjaks ja edasi hakkavad juba jalad külmetama ja... Pluss mõnikord lihtsalt kohe tahaks pükstega käia, kogu aeg seelikuga olemine on igav - ja kohati pisut ebamugav. Oi, ja siis on veel üks oluline põhjus, miks mul uusi teksaseid on vaja - mu praegustel pükstel on madal lõige ja mu kõht paistab üle selle voltis. Talvevarude värk, noh. Lihtsam on uued teksad osta kui hakata dieeti pidama, eks :-D. 

AGA no lihtsalt pole normaalseid pükse enam mu meelest. Eelmisel nädalal vaatasin Helsingis poodidesse ja ükspäev tegin põgusa tiiru Viru keskuses ka. Kõikidel teksastel oli midagi häda. Suuremalt jaolt ongi mure selles, et praegu on moes alt kitseneva säärega püksid ja need on mu meelest maailma kõige jubedamad asjad. Mõningaid üksikuid boot cut lõikeid ikka olen näinud ka ja üht-teist proovinud, aga nendega oli see häda, et need olid kas liiga pikad või liiga kallid (no ma ei taha Hilfigeri teksaseid, tahan täiesti tavalisi). Ühesõnaga, tulemuseks on siiani olnud ümmargune null. 

Nukker. 

Viin nüüd raamatu kirjastusse ära ja lähen vaatan siis uuesti pisut poodides ringi. Ehk hakkab midagi silma!

Laste poliitika...

Jaa, tänapäeval teevad lapsed ka internetis poliitikat. Kohe sellisel määral, et BBC neid lingib ja neile viitab :-D.

http://www.youtube.com/watch?v=fn1faq0iwRw

Päris sürr!

Nädalavahetus Neemel

Meil oli jälle nädalavahetusel tohutult produktiivne ja muhe koorilaager, mis mulle ääretult positiivse laengu andis. Nii tore on aeg ajalt nõnda reaalsuse eest kuskile paariks päevaks vahva seltskonnaga ära sõita ja hommikust õhtuni ainult laulmisega tegeleda. Sellele toredusele annab kusjuures eriti palju juurde minek kohta, kust keegi ei saa ega kavatsegi mingi kellaaja peale põgeneda - kohta, kuhu minnes kõik päriselt jätavadki oma igapäevaelu küsimused maha ja lähevad sinna kavatsusega kõvasti tööd teha ja seda kõike nautida. Siis on kõik hästi vabad ja avatud ja selliste inimeste seltskonnas viibimine on suisa nauding! Kaheksa tundi proovi päevas võtab parajalt läbi küll, aga see ei loe midagi. Ja nii imeline on, kui lahti hääl kolme laulupäevaga läheb! Tahan tagasi! Tahan järgmist laagrit! Ei taha, et päriselu probleemid jälle pead tõstavad ja selle mõnusa muusikamulli ära lõhuvad. Paraku kolgib mu südametunnistusele juba praegu karjudes teadmine, et teisipäeval on raamatu tähtaeg ja kuigi kõik on kontrolli all, on mul tõlke juures täna-homme ikka veel palju teha vaja. Laagris ma isegi tegin esimesel õhtul paarkümmend lehekülge tööd ära, aga see oli ka kõik. (Hmm, tegelikult isegi hästi, ütleks mina :-D). Nüüd ei jää õnnetuseks ikka muud üle kui end kohe kokku võtta ja asjalikuks hakata. 

Noh, ja eks ma siis lähengi ja vot hakkangi. Aga esmajärjekorras kavatsen ma vist kohvi teha ja siis lähemalt uurida, mis Egiptuses toimub - uudised on küll kõhedavõitu: sõjalennukid linna kohal, tankid tänavatel, rahvas põgeneb vanglatest, laibad lebavad hunnikutes ja internet on endiselt maas... Täitsa lõpp ikka! Maailm on hulluks läinud...

Mis naljakas koor meil küll on?

Meil on selline naljakas koor, kus igas proovis on pisut erinev seltskond, sest rahvas käib kohal suhteliselt suvaliselt. Ja siis on meil selline naljakas koor, kus peaaegu kõik mingit pilli mängivad. Ja siis on veel selline naljakas koor, kus keegi alkoholi ei tarbi - meil on hoopis teeinimesed kõik. Oi, ja siis veel oskavad millegipärast kõik malet mängida. Ja hetkel vist ei ole ka ühtegi suitsetajat. Hmm, jaa, ja maffia mäng on ka äärmiselt levinud ja populaarne meie koori seltskonnas. Uskumatu lihtsalt... Väga ontlikud ja ühtsed inimesed on kõik... Nii äge!

mõtteid ühest konkreetsest demokraatiast ja pooldiktatuurist

Mind ikka väga huvitab, mis sellest Egiptuse asjast välja tuleb. Nüüd on seal nett kah maas, katsu siis kuskilt kuulda, mis toimub. Äh. 

Mu meelest teoreetiliselt on igati tore, et nii kaua kannatanud ja rahulolematud inimesed lõpuks ometi kukil istujatele vastu hakkavad. Nõme on ikka küll, kui tänaval mingi kirjaoskamatust matsist politseinik su kinni peab ja tal on igasugused volitused sind lihtsalt arreteerida, kui sa talle juhtumisi meeldima ei peaks või kui sa ta ees eriti libedalt alandlik pole. Nõme on ikka küll, kui kõik saab tehtud ainult tänu pististele või perekonnatutvustele - ja ma mõtlengi, et kohe kõik. Kui tahad, saad tänu pistisele endale kolmed juhiload ka, siis hea kihutada, võetakse ühed load ära, rallid teistega edasi. Nõme on ikka küll, kui leib hakkab maksma nii palju, et mõni pereisa leiab raha ainult portsu rotimürgi jaoks ja mürgitab kogu oma perekonna ära, sest enam muudmoodi ei jaksa. Nõme on ikka küll, kui lihtsalt oma ausa arvamuse avaldamise eest võib sind oodata arreteerimine, kena keretäis, ametlik vägistamine (olenemata soost) ja vanglasse kupatamine. Päris palju asju on seal veidi viltu, aga samas noh - riik on ju siiani ikkagi toiminud, eks, ja kui arvestada seda, milline on egiptlaste haridustase, siis päris demokraatiaga seal mu meelest ei saagi. See viiks päris võssa...

Minu meelest on suur häda selles, et on küll palju tarku, haritud ja avatud mõtlemisega egiptlasi, aga suurem osa Egiptuse elanikkonnast on siiski suhteliselt harimata virelejad, kes heal juhul lugeda-kirjutada oskavad, aga halvemal juhul isegi mitte seda. Ainus, mida nemad hästi tunnevad, on islam, mis on viimase kümne aastagagi Egiptuses palju rohkem kõlapinda ja mõju saavutanud, kui sel seal varem oli. Ja muidugi on nii, et kui valitsus kukub, siis ainus teine tõsiseltvõetav partei on islamistlik. Hmm, mis te arvate, kes küll siis järgmise valitsuse etteotsa saab? Ja mis te arvate, mis siis juhtuma hakkab? Selles mõttes, et Egiptus oli Lääne (OK, täpsemalt Ameerika) tugisammas Lähis-Idas, kellele ameeriklased pikka aega väga heldelt raha on jaganud, et see nende poolel oleks. Egiptuses hoiti teatud ilmalikkust alal, ent surve selle juurest suurema vagaduse ja islami seaduste juurde pöördumiseks on seal järjest tugevnenud. Hurraa, pöördume tagasi 1400 aastat tagasi mingi suurushullustuses geniaalse juhi poolt välja mõeldud vanamoodsa, kõrbeelu jaoks loodud ja piiritleva reeglistiku juurde! (Tähendab, vabandage, moslemid, ma üldse ei solva te prohvetit, ma hoopis imetlen seda, kuidas tal õnnestus luua säärane süsteem, mis veel nii kaua pärast ta surmagi nii suuri masse kuulekaks lambakarjaks muudab!) Mind isiklikult näiteks täitsa huvitab, mis saab sellisel juhul Egiptuse turismitööstusest. Et kas siis jõutakse seal ka selleni, et välismaalased tohivad ka ainult eraldatud rannaribadel või täies riides supelda? Mis saab siis igasugustest sellistest perekondlikest küsimustest nagu abiellumine, naiste tööl käimine, tüdrukute ümber lõikamine ja muu? Pöördugem islami traditsioonide juurde tagasi! Teeme vähikäigu!!!? Ja ma saan aru, et on ka sääraseid eestlasi, kes on vabatahtlikult läinud sinna loori kandma ja just nende traditsioonide juurde pöörduma, aga teie tegite seda vabatahtlikult ning mul on hea meel, kui selline elu teile sobib ja te seal õnnelikud olete. Seevastu ei maksaks unustada, et hulk kohalikke naisterahvaid tahaksid mõningatestki piirangutest ja jaburatest käskudest-keeldudest pääseda - või kui nad lisavabadusi ei soovigi, siis olemasolevaid nad ka kindlasti kaotada ei taha. Ja mis saab veel näiteks kristlastest, kelle elu Egiptuses juba niigi üpris keeruliseks on tehtud, nii et turvatunne hakkab ära kaduma? Lisaks veel on Egiptus põhimõtteliselt Iisraeli riigi ainus suur oluline naaber (Jordaania on pisike), kes juutidega rahu on teinud. Heakene küll, see on ka nii omaette ja paljude nüanssidega teema, aga no siiski, jahe rahu on ikka parem kui see, et järsku tuleb Egiptuses võimule säärane mass, kes harimatu pööbli survel teiste Araabia maade eeskujul Iisraelile hammast hakkab ihuma. Et mis siis sellest küsimusest saab? 

Novat, potentsiaali kui palju. Ega see eelnev jutt muide pole mingil määral ammendav, igasuguseid huvitavaid küsimusi ja nüansse on asjal mu meelest veelgi. Aga mis sellest nuputamisest ikka kasu, eks paistab, kuidas asjad kulgevad ja mis sellest segapudrust välja tuleb. Asjad lähevad ikka omamoodi. Ma lihtsalt katsusin siin enda jaoks selgeks saada, et kumb siis antud juhul võiks parem olla - demokraatia või pooldiktatuur. Ja pagan mind võtaks, kui ma teaks. Mõlemal variandil on omad suured miinused. Nokk kinni, saba lahti. Ja vastupidi. Äkki ikka läheb nii, et leitakse mingi kuldne kesktee. Nii palju parem oleks. Ainult et seda ei kipu mu meelest kohe kuskilt paistma... 

Ja üleüldse, tahaks lihtsalt teada, mis seal praegu toimub!

M. 

Tore on, kui aeg-ajalt kiidetakse

Hihii. Selle artikli viimast lauset pean silmas. Tore on juhuslikult kuskilt ümber nurga täiesti asjaga mitte seotud inimestelt kuulda, et ma olen oma tööd hästi teinud.

Nii, aga mina lähen nüüd ooperisse. Head õhtut teile ka.
M.

Minu ameerika sõbrad

Nagu kõigil teistel, on ka minul ühed ameeriklastest sõbrad. Juba pikka aega, keskkoolist saadik. Ma isegi ei mäleta, kust ma nad sain. Aga toona oli mul kirjasõbravaimustus - no ikka päris kirjasõbravaimustus. Selliseid penpale, kellele ma pastakaga ilusa paberi peale vähemalt kord paari kuu takka kirju maalisin, oli mul ühel hetkel kuskil 80 kanti - ja üle kogu maailma ikka. Nüüdseks on loomulikult umbes 78-ga neist suhtlemine viimseni katkenud. Aga mõned üksikud on, kellega olengi jäänud kirjutama - ja nende ameeriklastega muuhulgas.

Hästi naljakas tegelikult, tegu on vanema abielupaariga - mõlemad on nüüd pensionil. Võiks ju arvata, et mingil keskkooliplikal ja austusväärsetel töökohtadel tegutsevatel Ameerika väikelinna elanikel ei ole selleks piisavalt ühiseid huvisid, et aastaid muudkui kirjutada ja kirjutada. Noh, arvestada tuleks veel seda, et nendega ma niikuinii vahetasin pigem enamasti e-meile (nende käekirjad on sellised varesejalad, et isegi kui nemad viitsiks päriselt kirjutada, ei jaksaks mina nende sirgeldusi dešifreerida), mis tähendab, et me ikka hoidsime ja hoiame ühendust vähemalt kord nädalas ja nii. Aga näe, kuidagi ikkagi oli alati, millest kirjutada. Siis käisid nad korra Eestis ka - suuuuuuuuuuuure kruiisilaevaga, mis sõitis kahe nädalaga läbi umbes kakskümmend sadamat või nii. Nad olid Tallinnas tervelt ühe pärastlõuna, kui mina kuskil Prantsusmaal või mujal reisil ära olin. Piinlik lugu küll, et mind ennast ei olnud, aga toona moosisin ma oma suurepärast inglise keelt rääkiva klassiõe ära neile natuke Tallinnat näitama. Aga siis me veel ei kohtunud.

AGA siis võtsin ma paar aastat hiljem kätte ja läksin neile pisut enamaks kui kuuks ajaks külla. Raha mul muidugi toona eriti polnud - kogu selle aja peale võtsin ma kaasa kümme tuhat krooni. Hihii. Absurd. Ameerika on ropult kallis - mul enne polnud mingisugustki ettekujutust sellest, KUI kallis täpselt. Nojah, aga nad olid äärmiselt toredad - ma elasin nende juures, sõin nendega koos (burgereid!), käisin nendega nende töö juures, sain tuttavaks nende vanemate, õdede-vendade, naabrite, ristilaste ja muude säärastega, siis sõidutasid nad mind seitsmes osariigis ringi, ei võtnud minult raha hotellide ega sissepääsupiletite eest, me käisime kasiinodes ja teatrites, erinevates linnades ja külades, laatadel ja ilusates looduspaikades. Ikka nagu VÄGA äge oli. Ja miks ma sellest kirjutan - eelmisel nädalal ostsin ma neile jälle ühed lennupiletid (Riia-Kopenhaagen-Chicago 299 EUR nägu koos maksudega!!! Hämmastav). LÕPUKS ometi tulevad nad pisut pikemaks Eestisse - ja enne seda veel ka mu grupiga Hiinasse!!! Kui tuur Hong Kongis läbi saab, tulevad nad meiega Eestisse ja veedavad kümme päeva siin, enne kui Riia kaudu koju tagasi lendavad. NIIIIIIIIIIIIIIII tore! Sellest korrast, kui ma neil külas käisin, on möödas vähemalt 5-6 aastat... Kohe nii kaua pole neid näinud. Ja teate, kui selline mitte enam esimeses nooruses olev AMEERIKA abielupaar otsustab oma mugavast elust välja astuda ja Ida-Euroopas ringi vaadata, siis... see on saavutus! Mina igatahes poleks uskunud, et nad kunagi selleni jõuavad. Päriselt. Seda rõõmsam ma nüüd olen. Ja loomulikult hakkasin juba mõtlema, mida ma nendega siin võiksin ette võtta. Sest ma tean, et nad pole suuremad kõndijad - nad ajasid muiste isegi maja ette postkasti juurde minekuks auto garaažist välja ja tagurdasid pärast tagasi. Ja Chicagos kõndisin mina päev otsa giidiraamatuga ringi, aga nemad istusid kruiisilaeva peale ja sõitsid sellega, sest nad ei viitsinud marssida. Kõik muidugi taandub sellele, et nii ehk naa sõltub siin kõik ilmast, eks. Aprilli algus... no kurat seda teab. Kui ikka vihma lõputult ladistab, siis ma ise ei taha ka nendega tundide viisi linnas ringi uidata. Üldse palju toredaid vabaõhukohti tehakse Eestis tänu etteaimamatule ilmale lahti alles esimesest maist... Nii et nüüd oleks esiteks vaja koguda võimalikult palju nutikaid mõtteid kevadiste ja potentsiaalselt tubaste põnevate tegevuste kohta. Teab keegi äkki midagi soovitada? Anything at all? Kõik mõtted tulevad praegu kasuks.

Muidugi võib tekkida probleem ka toidu osas, sest lombi taga sõime me nendega kõike burgeritena - isegi küpsised olid hamburgerikujulised. Hiina toit maitseb neile ka, ma tean, nii et reisi ajal langeb söömise probleem ära, aga huvitav, mida ma neile Eestisse jõudes kokkan, et nad rahule jääks ja seda süüa ka julgeks? Ja siis veel on see küsimus, et kui Pärnus on meil täitsa eraldi tuba küll, kuhu nad panna, siis Tallinnas pole - ja ma vähemalt osa aega tahan nendega ikka Tallinnas ka veeta. Aga kuhu ma nad seal elama panen? Oma läbikäidavasse elutuppa kindlasti mitte. Enda tuba ei saa ma neile ka anda, sest mul on seal üheinimesevoodi. Hmm... kas keegi pole märtsi viimastel päevadel või aprilli esimesel nädalal paari ööd kodust ära, nii et ma saaks oma ameeriklased sinna tuttu panna :-D? Kui ma hästi kenasti palun ja naeratan - ja natuke võin maksta ka :-D.

Vot millist mõtlemisainet mulle tekkis. Aga iseenesest on mul ikkagi hästi hea meel, et nad tulevad. Ja kohe põnev on planeerida, lihtsalt plaanid on väga toored ja avatud veel ja mul poleks midagi mõningate hüvade ettepanekute vastu...

Egiptuses läheb kuumaks?

Väga põnev! Hommikul räägiti plaanidest, päeval olid ootused ületatud ja nüüd on asi Egiptuses juba piisavalt tõsiseks läinud, et sellest on saanud BBC top news story... Küll on põnev! Mõelda ainult, milline kogu Lähis-Ida võimutasakaalu uppi lööv kaos sellest saaks, kui neil õnnestukski päriselt Mubarak lahti kangutada kohalt! Ma küll sügavalt loodan, et nad seda ei tee, nende alternatiivid on mu meelest veel hullemad kui see seniilne surev ätt, kellest igal pool noorpõlve pilte näidatakse ja kelle kipakad ideed on vähemalt järele proovitud. Aga põnev ikkagi!

Eesti uudised seda muidugi ei maini, aga meil kuuleb ka igasuguseid põnevaid maailma asju. Ükspäev kuulsin raadiost näiteks, kuidas Saksa politsei arreteeris öökulli, sest üks koeraga jalutanud naine nägi teda teel ringi kõndivat ja helistas politseisse. Kui politsei kohale jõudis, avastati, et öökullil on silmad vidukil ja ta taarub. Tema lähedalt leiti kaks väikest alkoholipudelit ning öökull otsustati arreteerida. Talle kutsuti loomaarst, kes ennegi purjus loomi kainestanud on. 

Nuvat. 

Ongi kõik praegu. Tunni aja pärast jõuan Tallinnasse tagasi. Ja jälle pole üldse tõlkinud :-D. 

M. 

Tore poliitiline mänguasi

Iga kord, kui kuskil mõni valimisplakat silma jääb, tekib masendus. Ja masendusele järgneb mõtisklus selle üle, keda praegu üldse valida kannataks?

Novat, eile kuulsin Terevisioonist, et on olemas selline asi nagu Valijakompass. Lihtsalt öelduna on see selline vidin, mis aitab inimese poliitilistes veendumustes selgusele jõuda. Selmet rääkida konkreetsetest erakondadest ja poliitikutest, räägib see poliitika põhiteemadest, esitab väiteid, millega saab kas nõustuda või mitte nõustuda ja siis lõpuks arvutatakse kokku, millise erakonna ja maailmavaatega sul kõige rohkem ühist on ja kelle poolt tuleks hääletada. Nutikas mu meelest. 

Nii, no ja nüüd istun parajasti laevas ja sõidan Helsingi poole. Mõtlesin küll need paar tundi tõlkimisele pühendada, aga nii suur uni on, et sellest ei tulnud midagi välja. BBC uudistes ka midagi pikemas perspektiivis haaravat polnud (peale rabava uudise, et Egiptuses plaanitakse Tuneesia eeskujul suurt protestipäeva tänaseks!) ja nii ma siis otsustasingi hoopis kodumaise poliitikaga tegeleda. Irw. Tegin selle testi ära ja noh, tulemused olid üllatuslikud. Valijakompassi esmane soovitus mulle ei olnudki nii suur üllatus, selle esimesena pakutud erakonna poolt ma just viimased paar korda hääletanud olengi  (aga nüüd otsisin neile alternatiive). Aga teine koht - vot see rabas mind küll! Väidetavalt on mul kohe 54% ühist ühe säärase erakonnaga, mille olemasolustki ma hädavaevu teadlik olen. Ja ainuüksi partei nime põhjal oleks mina arvanud, et mul ei saa nendega suurt ühist olla. Jabur. Päris huvitav kohe. Hmm. Olgu lisaks veel öeldud, et noh, kõige väiksem ühisosa oli minu ja Keskerakonna vaadete vahel. Hihii. 

Igatahes, see vidin on tore. Pärast saab seal graafiliselt võrrelda oma veendumusi parteide omadega ja oma vaadete paiknemist üleüldisel poliitilisel maastikul ja... Minu meelest äärmiselt põnev. Paistab päris tõsiseltvõetav ja täpne ka olevat. Hmm. Võib-olla on säärast asja tõepoolest varemgi kasutatud, aga ju ma olen siis siiani ignorant olnud. Igatahes minu jaoks oli tegu täitsa uue avastusega. Äge. Proovige ka. 

Rataskaevu viirastus

Ma seda juba korra mainisin, et mulle väga meeldis Indrek Hargla Tallinna mõistatuste esimene osa "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus". Novat, nüüd lugesin läbi teise osa, "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus" ja see oli veel haaravam. Ma ei mõelnud kuni lõpuni välja, kes võiks pahalane olla - ja ilmutus tuli ikka täieliku vapustusena. Ma olin suisa jahmunud! Hmm, ning see oli ka hästi tore, et Vana Tallinna Rataskaevu tänava kaart oli juurde joonistatud - kohe teine tera oli. Ja kui esimene osa ei saanud alguses hästi vedama, siis teine osa oli kohe proloogist alates hirmus põnev. Kohe raske oli käest panna raamatut. Ja hoopis teine tera on lugeda mingist kohast, mida hästi tunned - tekivad hoopis uutmoodi seosed ja vahepeal nuputad, et mis selle koha peal nüüd on ja nii. Väga vahva! Väga-väga vahva!

Kangesti tahaks teada, millal "Timuka tütar" ilmub - tähendab siis järjekorras kolmas osa. Aga no pole kuskil öeldud... Juba põnevusega ootan! Ehk ei lähe väga kaua aega...

Uue aasta reisidest

Ma veel loomulikult ei tea kõiki retki, mis mind sel aastal potentsiaalselt ees ootavad, aga mõnedele neist olen ma end kindlalt ära lubanud ja neid ootan ma juba põnevusega. Ma igaks juhuks panen need siia kirja, et kui kellelgi tekib isu reisile tulla, saate aegsasti plaane tegema hakata. Muide, aga kui kellelgi on kodusest talvest juba kopp ees, siis 6-20 veebruar on minekul Tai reis. Mina sinna ise ei lähe, aga eelmise aastavahetuse veetsin Tais küll, samal reisil. Väga tore oli. Nii et julgen reklaamida! Väga viimane hetk on, aga põhimõtteliselt veel jõuab!

Aga et siis 2011. aastal on vähemalt minu jaoks hetkel kindlalt plaanis järgmised reisid: 

• Jordaania (05-12.03), vahva retk, muljeid saab lugeda näiteks SIIN ja SIIN;
• 17-26.03 ja 19-28.05 on Hiina, mis on väga äge linnade- ja tegevusküllane marsruut, kus saab ennast muuhulgas ka imemaitsvast PÄRIS hiina toidust ogaraks süüa. Kui keegi tahab näiteks viimasel Hiina reisil tehtud pilte näha, siis SIIT näeb. 
• Egiptuse kõrberetk (09-16.04), mis on üldse üks kõige überlahedamaid loodusereise üldse. Sellest ma olen kirjutanud kohe nii mitut puhku, et ei mina viitsi teile kõiki linke üles otsida, aga eelmise aasta reisi pilte näeb näiteks SIIT. 
• 10-15.05 on üks lennukiga Pariis. Pariisi kohta ma teile ühtegi muud linki ei pane, hakake selle blogiga algusest peale, kui Pariisi kohta rohkem teada tahate. Aga ma isiklikult ei jõua juba ära oodata, millal sinna saaks...
• Suvel on veel lahtine, kumb minu jaoks isiklikult siis aktuaalsem on: Baikal-Mongoolia või Singapur-Malaisia-Borneo. See sõltub mõnedest inimestest ja muudest asjadest. Mongooliast olen muidu kirjutanud küll, aga see oli sellal, kui ma veel tagisid ja labelseid ei kasutanud ja ma ei jaksa praegu teile lingi otsimiseks kõiki postitusi läbi kammida. Igatahes - seal on ka uhke. Saab ratsutada ja vibu lasta ja lammast grillida ja loodust nautida ja nii. Ja Malaisias on ka hästi mitmekülgne kava...
• 13-21.07 on Pariis ja Põhja-Prantsusmaa. Minul ei saa Pariisist kunagi kõrini. 
• 22-28.07 on Londoni tripp. 
• 5-17.10 on Etioopia metslastesafari. Vaadake ise siit kõrvalt Etioopia sildi alt ise pilte ja muud, kui huvitab.
• 21-31.10 on Egiptuse Niiluse kruiis. 
• Ja siis 29.10-12.11 on uuesti Mehhikoooooo, jee, hurraa...

Suvel toimub loomulikult terve loendamatu hulk igasuguseid toredaid lähemaid-lühemaid reise ka, aga nendega - eks paistab, kas ja kuhu ma satun. Küll aga tahaksin ma mainida ära mõned toredad reisid, kuhu ma vähemalt hetkel ise ei plaani minna, aga mis kindlasti toimuvad ja väga paljutõotavad ja toredad on. Näiteks Gotlandi kuulus keskaja nädal on hästi uhke üritus augustis - ikka veel kordades vingem, kui sellesuvised Pärnu Hansapäevad; aprillis on ikka tore Holland-Belgias lillenäitusi ja -paraade kaemas käia (vt ka mõningaid tagasihoidlikke pilte); märtsis on (nagu alati) toimumas ka Egiptuse suur ringreis ja kellele matkata meeldib, siis juunis ja juulis saab Tatratesse matkaradadele tiirutama minna...

Ja kui te nende seast midagi huvipakkuvat ei leia, siis igasuguseid toredaid reise on veel - nii lähemale kui kaugemale. Alates Taanist ja Gdansk-Sopotist lõpetades Lääne-Aafrikaga (Mali tuleb sügisel uuesti - siit küljepaneelilt Mali sildi alt leiab hulgi aastavanuseid pilte ja reisimuljetusi). Ja olgu siis huvi tekitamise nimel ära mainitud, et üldiselt on praegu putitamisel ka äärmiselt uudne Liibüa tuur, aga sellekohased uudised avaldan mõne aja pärast. 

Vot nii. Kui kellelgi on rännuplaane, mida võiks minu omadega ühildada, siis ma kuulaksin huviga. 

M. 

Pinocchio!

Oi, ai, käisime täna Kõrvemaal suusatamas. Oi, ai. Esimest korda peale pooleteistaastast santluspausi sai midagi sellist  agressiivselt aktiivset tehtud. Oi, ai. Kohe vist natuke üle kümne kilomeetri sai läbitud. Ja korra ristseliti maha ka käidud. Oi, ai. Pärast mängisime tegelikult pinksi ka. Ja tagajärjed? Oi, ai, kõik kohad valutavad ja kõndida tuleb nagu puunukk. Mul oli juba meelest läinud, kui valulik asi see sport on :-D. Aga suusatada oli muidu päris hea - mu sandi jala seisukohast. Kindlasti tuleb veel proovida, kuniks lund jätkub!

Muud hetkel kohe ei oskagi öelda. Sõrmed ja silmad veel liiguvad, aga mõte on kah kuskile kinni jäänud, nii et pakaa praeguseks. 

M.