Meil oli jälle nädalavahetusel tohutult produktiivne ja muhe koorilaager, mis mulle ääretult positiivse laengu andis. Nii tore on aeg ajalt nõnda reaalsuse eest kuskile paariks päevaks vahva seltskonnaga ära sõita ja hommikust õhtuni ainult laulmisega tegeleda. Sellele toredusele annab kusjuures eriti palju juurde minek kohta, kust keegi ei saa ega kavatsegi mingi kellaaja peale põgeneda - kohta, kuhu minnes kõik päriselt jätavadki oma igapäevaelu küsimused maha ja lähevad sinna kavatsusega kõvasti tööd teha ja seda kõike nautida. Siis on kõik hästi vabad ja avatud ja selliste inimeste seltskonnas viibimine on suisa nauding! Kaheksa tundi proovi päevas võtab parajalt läbi küll, aga see ei loe midagi. Ja nii imeline on, kui lahti hääl kolme laulupäevaga läheb! Tahan tagasi! Tahan järgmist laagrit! Ei taha, et päriselu probleemid jälle pead tõstavad ja selle mõnusa muusikamulli ära lõhuvad. Paraku kolgib mu südametunnistusele juba praegu karjudes teadmine, et teisipäeval on raamatu tähtaeg ja kuigi kõik on kontrolli all, on mul tõlke juures täna-homme ikka veel palju teha vaja. Laagris ma isegi tegin esimesel õhtul paarkümmend lehekülge tööd ära, aga see oli ka kõik. (Hmm, tegelikult isegi hästi, ütleks mina :-D). Nüüd ei jää õnnetuseks ikka muud üle kui end kohe kokku võtta ja asjalikuks hakata.
Noh, ja eks ma siis lähengi ja vot hakkangi. Aga esmajärjekorras kavatsen ma vist kohvi teha ja siis lähemalt uurida, mis Egiptuses toimub - uudised on küll kõhedavõitu: sõjalennukid linna kohal, tankid tänavatel, rahvas põgeneb vanglatest, laibad lebavad hunnikutes ja internet on endiselt maas... Täitsa lõpp ikka! Maailm on hulluks läinud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar