Tegelikult on nüüd juba üpris OK olla. Kui ma söögi alla ruutsentimeetriste tükkidena suhu panen ja hästi ettevaatlikult neelan, ei ole hullu midagi. Ja paistetust pole ka siiani tekkinud. Kõige aktiivsemalt valutavad hoopis need kohad, kuhu süstid tehti, ja suunurk, mida nad nelja käega venitasid ja venitasid ja venitasid...
Aga aitab nüüd küll, see teema on läbi ja parem võimalikult kähku ära unustada. Tegelikult tahtsin praegu öelda hoopis seda, et LÕPUKS nägin ma täna siis oma Luxembourgi toa pilte ka, mida too sealne korteriomanik mulle nädalate kaupa saata on lubanud. Nii mõttetud pildid, kuidas keegi sääraseid üldse teha saab? Udused, viltused, vastu valgust tehtud jne. Aga noh, nii palju on ikka aru saada, et tuba on korras ja remonditud ja tuba nagu tuba ikka :-D. Ainult imelik oli selliste udukogude pärast sellele majaomanikule iga nädal närvidele käia :-D. Samas, nüüd on ikka süda jälle natuke rohkem rahul - et ju siis ikka on olemas see tuba. Kuulu järgi olla eelmisest praktikantide seltskonnast kolm inimest ettemaksu ära maksnud ja rahadest ilma jäänud, kuigi kuulu järgi olla nad muidugi valinud majaomanikud ka mingite suvaliste kinnisvarasaitide järgi, mitte praktikantide keskuse nimistust...
Ja seda tahtsin ka täpsustada, et mu fotoraamat on nüüd peaaegu valmis. Tähendab, pildid on ära paigutatud ja puha, nüüd oleks vaja leheküljed kõige paremasse võimalikku järjestusse tõsta, tekstid üle lugeda ja siis tellimus üles laadida. Hurraaaaaa... 120 lehekülge tuli lõpuks. Noh, see oli Omaraamatu maksimumpaksus, tegelikult oleksin ma muidu veel nii kümmet juurde tahtnud, veidi liiga karmiks läks valik... Aga oh, ma juba ootan, et saaks selle raamatu trükist kätte.
Hästi, ongi praeguseks kõik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar