Mulle ei meeldi telefonid :@

Tegelikult pole mulle telefonid kunagi eriliselt meeldinud. Noh, mitte ainult telefonid kui sellised, vaid ka helistamine. Eriti helistamine võõrastele inimestele ja eriti-eriti helistamine võõrastele välismaalastele. Siis tõuseb alati hästi teravalt päevakorda küsimus, et kuidas ma toru võtnud inimesele ruttu ja konkreetselt selgeks teen, kes mina olen; kuidas saada toru otsa inimene, keda mul vaja on; kuidas saada aru sellest, mida ta mulle vastab ja puha. Vanasti kui oli palju vähem e-mailitsi suhtlemist, tuli palju rohkem helistada ja ma kattusin alati külma higiga, enne kui pidin kellelegi kuskile väljamaale helistama. Seda ikka tuli näiteks reisidega seoses aeg-ajalt ette ja oi kui hirmus see oli! Noh, tänapäeval saab õnneks paljude turismikohtadega asjad meili teel aetud, aga Luxembourgi korteri puhul tuleb võib-olla helistama hakata... Ja see mõte ajab mind juba praegu närvi, kuigi ma pole siiski veel päriselt kaotanud lootust asjad meili teel korda ajada. [Mõnele meilile vastati muidu positiivselt ka, kuigi enamik oli loomulikult äraütlemised. Paraku oli nende paari positiivse vastuse puhul kõikide puhul mõni AGA (netti pole, pärapõrgus asub, tahab ühe toa asemel kaks korda kallima summa eest tervet maja välja üürida jne) mängus, nii et eks paistab, mis neist saab]. Üldiselt on aga nüüd nädalavahetus. Luxembourgi rindel lihtsalt ei toimu nädalavahetusel midagi... Ma saan veel kõik hirmuäratavad mõtted telefonikõnedest kuskile ähmasesse kaugusesse lükata. 

Ühe asja ma pean ära mainima küll - sellistel puhkudel ma telefoniga rääkimist nii väga ei vihka, kui mulle helistatakse. Eriti kui mulle helistatakse minu jaoks tuttavalt numbrilt. Siis on OK. Ja ma võin jummala vabalt kuulata kellegi teise püüdeid end mulle arusaadavaks teha. Lihtsalt ise helistamine on üks rist ja viletsus, sest kunagi ei tea, kes ja mis tujus inimene su kõnele vastab ja väga nõme on. Aga ma tahtsin edasi jõuda hoopis selle ivani, et kuna ma helistamisest just suuresti vaimustuses pole ja võin täiesti vabalt (Eestis olles) oma telefoni päevadeks kuskile unustada ja seda kogu selle aja jooksul isegi mitte vaadata, ei saa ma sugugi aru, miks inimestel on vaja iga kolme kuu takka oma telefon uusima mudeli vastu välja vahetada? Ma saan aru, et telefoni mudelil pole helistamisega niikuinii midagi pistmist, aga no milleks? Mu Kreeka bussijuht on selline, et tal on igal ajahetkel kogu aeg kasutuses kolm kõige uuemat telefonimudelit. Mida ta teeb nendega? Ja mida te, inimesed, teete kõikide nende nutitelefonidega? Miks ei võiks telefon olla helistamiseks, fotokas pildistamiseks, kaamera video tegemiseks, arvuti internetis surfamiseks, diktofon salvestamiseks, GPS tee leidmiseks ja nii edasi? Ühelgi inimesel pole kõiki neid riistu ju KORRAGA niikuinii tarvis, te ei saa mulle väita, et muidu peaks inimene vaat kui palju tehnikat kotis kaasas tarima! No andke andeks, kui ta tahab midagi korralikult pildistada või filmida, peab ta ikka korraliku varustuse muretsema. Sama lugu on diktofoni funktsiooniga - kui sa tahad mittekrõbisevat salvestist, siis parem hangi endale diktofon. No ja mobla otsas uinumine, et meili tšekata... oh issand! Aga kui kõiki teisi asju on küll selliseid, et neil puuduvad igasugused kõrvalfunktsioonid, siis miks ei võiks olla müügil telefone, mis on AINULT helistamiseks? (St peale penskaritelefonide, mis on minu vanuses inimesele veits piinlikud siiski).  Ah? Keegi tehke mulle selgeks see asi!