Minu ameerika sõbrad

Nagu kõigil teistel, on ka minul ühed ameeriklastest sõbrad. Juba pikka aega, keskkoolist saadik. Ma isegi ei mäleta, kust ma nad sain. Aga toona oli mul kirjasõbravaimustus - no ikka päris kirjasõbravaimustus. Selliseid penpale, kellele ma pastakaga ilusa paberi peale vähemalt kord paari kuu takka kirju maalisin, oli mul ühel hetkel kuskil 80 kanti - ja üle kogu maailma ikka. Nüüdseks on loomulikult umbes 78-ga neist suhtlemine viimseni katkenud. Aga mõned üksikud on, kellega olengi jäänud kirjutama - ja nende ameeriklastega muuhulgas.

Hästi naljakas tegelikult, tegu on vanema abielupaariga - mõlemad on nüüd pensionil. Võiks ju arvata, et mingil keskkooliplikal ja austusväärsetel töökohtadel tegutsevatel Ameerika väikelinna elanikel ei ole selleks piisavalt ühiseid huvisid, et aastaid muudkui kirjutada ja kirjutada. Noh, arvestada tuleks veel seda, et nendega ma niikuinii vahetasin pigem enamasti e-meile (nende käekirjad on sellised varesejalad, et isegi kui nemad viitsiks päriselt kirjutada, ei jaksaks mina nende sirgeldusi dešifreerida), mis tähendab, et me ikka hoidsime ja hoiame ühendust vähemalt kord nädalas ja nii. Aga näe, kuidagi ikkagi oli alati, millest kirjutada. Siis käisid nad korra Eestis ka - suuuuuuuuuuuure kruiisilaevaga, mis sõitis kahe nädalaga läbi umbes kakskümmend sadamat või nii. Nad olid Tallinnas tervelt ühe pärastlõuna, kui mina kuskil Prantsusmaal või mujal reisil ära olin. Piinlik lugu küll, et mind ennast ei olnud, aga toona moosisin ma oma suurepärast inglise keelt rääkiva klassiõe ära neile natuke Tallinnat näitama. Aga siis me veel ei kohtunud.

AGA siis võtsin ma paar aastat hiljem kätte ja läksin neile pisut enamaks kui kuuks ajaks külla. Raha mul muidugi toona eriti polnud - kogu selle aja peale võtsin ma kaasa kümme tuhat krooni. Hihii. Absurd. Ameerika on ropult kallis - mul enne polnud mingisugustki ettekujutust sellest, KUI kallis täpselt. Nojah, aga nad olid äärmiselt toredad - ma elasin nende juures, sõin nendega koos (burgereid!), käisin nendega nende töö juures, sain tuttavaks nende vanemate, õdede-vendade, naabrite, ristilaste ja muude säärastega, siis sõidutasid nad mind seitsmes osariigis ringi, ei võtnud minult raha hotellide ega sissepääsupiletite eest, me käisime kasiinodes ja teatrites, erinevates linnades ja külades, laatadel ja ilusates looduspaikades. Ikka nagu VÄGA äge oli. Ja miks ma sellest kirjutan - eelmisel nädalal ostsin ma neile jälle ühed lennupiletid (Riia-Kopenhaagen-Chicago 299 EUR nägu koos maksudega!!! Hämmastav). LÕPUKS ometi tulevad nad pisut pikemaks Eestisse - ja enne seda veel ka mu grupiga Hiinasse!!! Kui tuur Hong Kongis läbi saab, tulevad nad meiega Eestisse ja veedavad kümme päeva siin, enne kui Riia kaudu koju tagasi lendavad. NIIIIIIIIIIIIIIII tore! Sellest korrast, kui ma neil külas käisin, on möödas vähemalt 5-6 aastat... Kohe nii kaua pole neid näinud. Ja teate, kui selline mitte enam esimeses nooruses olev AMEERIKA abielupaar otsustab oma mugavast elust välja astuda ja Ida-Euroopas ringi vaadata, siis... see on saavutus! Mina igatahes poleks uskunud, et nad kunagi selleni jõuavad. Päriselt. Seda rõõmsam ma nüüd olen. Ja loomulikult hakkasin juba mõtlema, mida ma nendega siin võiksin ette võtta. Sest ma tean, et nad pole suuremad kõndijad - nad ajasid muiste isegi maja ette postkasti juurde minekuks auto garaažist välja ja tagurdasid pärast tagasi. Ja Chicagos kõndisin mina päev otsa giidiraamatuga ringi, aga nemad istusid kruiisilaeva peale ja sõitsid sellega, sest nad ei viitsinud marssida. Kõik muidugi taandub sellele, et nii ehk naa sõltub siin kõik ilmast, eks. Aprilli algus... no kurat seda teab. Kui ikka vihma lõputult ladistab, siis ma ise ei taha ka nendega tundide viisi linnas ringi uidata. Üldse palju toredaid vabaõhukohti tehakse Eestis tänu etteaimamatule ilmale lahti alles esimesest maist... Nii et nüüd oleks esiteks vaja koguda võimalikult palju nutikaid mõtteid kevadiste ja potentsiaalselt tubaste põnevate tegevuste kohta. Teab keegi äkki midagi soovitada? Anything at all? Kõik mõtted tulevad praegu kasuks.

Muidugi võib tekkida probleem ka toidu osas, sest lombi taga sõime me nendega kõike burgeritena - isegi küpsised olid hamburgerikujulised. Hiina toit maitseb neile ka, ma tean, nii et reisi ajal langeb söömise probleem ära, aga huvitav, mida ma neile Eestisse jõudes kokkan, et nad rahule jääks ja seda süüa ka julgeks? Ja siis veel on see küsimus, et kui Pärnus on meil täitsa eraldi tuba küll, kuhu nad panna, siis Tallinnas pole - ja ma vähemalt osa aega tahan nendega ikka Tallinnas ka veeta. Aga kuhu ma nad seal elama panen? Oma läbikäidavasse elutuppa kindlasti mitte. Enda tuba ei saa ma neile ka anda, sest mul on seal üheinimesevoodi. Hmm... kas keegi pole märtsi viimastel päevadel või aprilli esimesel nädalal paari ööd kodust ära, nii et ma saaks oma ameeriklased sinna tuttu panna :-D? Kui ma hästi kenasti palun ja naeratan - ja natuke võin maksta ka :-D.

Vot millist mõtlemisainet mulle tekkis. Aga iseenesest on mul ikkagi hästi hea meel, et nad tulevad. Ja kohe põnev on planeerida, lihtsalt plaanid on väga toored ja avatud veel ja mul poleks midagi mõningate hüvade ettepanekute vastu...