Nii naljakas, kui see ka pole, on mind jälle unetus tabanud. Ma olen tõepoolest väsinud, aga eile näiteks läksin ma voodisse pool kaksteist ning jäin magama lõpuks millalgi kaheksa paiku hommikul. Täpsemalt öeldes umbes veerand tundi enne äratuskella tirinat. Ja juba päris hea mitu ööd on ainuvõimalik lahendus üldse kuidagi olla kell kolm öösel külmkapi kallale nagistama minna. Ei saa mina aru, mul on mingi bulimsomnia või midagi säärast ilmselt... Ja see on nakkav, Triinul on sama häda küljes. Me keerame külge, üks üleval, teine all korrusel, nii et voodi nagiseb. Ja siis mingil suvaliselt hetkel hirnume, vannume, käime süüa otsimas jne. Tüütuste tüütus. Täna ma pole isegi veel esimest katset teinud, nüüd kohe hakkan aktiivselt proovima, aga Triin krutib end hea mitu tundi juba üleval ühelt küljelt teisele...
Muidu elukene aina veereb ja veereb: ikka edasi ja edasi, mitte sammukestki tagasi. Teate, mehed, aprill on! Jõle! Peaks kalendris lehte keerama, aga ei viitsi. Just jõudsin selle pildiga ära harjuda.
Tõlgete-toimetuste mäest niipaljukest, et kui ma veel homme viimased pingutused teen, peaksin nendega enam-vähem sinnamaale jõudma, et ma võin juba mõelda ka millelegi muule kui paaniliselt tekstidest vigade otsimisele. Ma ei tea, kas ma enam oskangi hommikul üles tõusta ja normaalselt käituda - nüüd on kena viis päeva jutti nõnda elatud, et hommikul kell üheksa silmad lahti, toit voodisse, arvuti lahti, siis magamisriietes ja ülestegemata voodis silmi krillitama kohe... ning sedamoodi põhimõtteliselt õhtul üheteistkümneni välja. Tähendab, aga ega nendest tekstidest läbimurdmine muidugi väga mind ka päästa - kui see hunnik on valmis, tuleb ette võtta samavõrd suur laadung koolitöid ja raamatuid: ainult et nendega saab tegeleda koolis või raamatukogus või kusiganes... Lihtsalt mälu parandamiseks: kaks esseed selleks reedeks, üks teisipäevaks, exposé ka järgmiseks teisipäevaks, üks film vaja ära vaadata ja siis veel paar raamatut läbi lugeda, üks raamat tõlkida, nädalavahetusel Meluni sõita Vaux-le-Vicomte'i kaema... Noh, tavaline asi, eksole... Praktiliselt nädala pärast sõidan jälle reisile ka... Uff. Nagu prantslased ütleksid: c'est chaud!
Aga olgu pääle, ma VIST lähen ja teen siiski katse magama jääda. Ehk ei ole lood ikka veel nii kurvad ja keegi pole veel Une Matit tappa jõudnud. Kes see tola üldse tuli sellise asja peale, et teha Unemati tapmise mäng??? See on ebanormaalne. Pandi see mind vägisi kummitama ja nüüd selgub, et ongi Matist ainult tont järgi - kuidagi ei anna end enam kätte...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar