Kampaaniad

Hmm, mulle näib, et mul käivad kõik asjad kampaaniatena. Maaniatena. Hooti. Misiganes. Ja iga maania tabab mind keskmiselt kaks korda aastas. Näiteks on praegu järjekordse jooksumaania kord. Iga jumala kevad ja sügis tabab mind kange kihk võimalikult tihti jooksmas käia. Millegipärast suved ja talved jäävad aga praktiliselt alati vahele, kuigi siis oleks ju ka teoreetiliselt võimalik eksju. Toitudega on täpselt sama lugu: mul on näiteks jätkuva järjekindlusega kaks korda aastas kuumade juustusaiade hoog, aga siis söön ma neid ka tõepoolest nii palju, et kõrini saab ja pool aastat pärast enam ei taha. Ja poole aasta pärast avastan ma jälle, et oi, aga päris head on. Hiina toidu ja kebabiga oli siin Pariisis sama lugu. Ja kohvi joon ma ka nii, et näiteks üks nädal kohutavalt hirmus palju, teine nädal praktiliselt üldse mitte... siis jälle hästi palju, siis üldse mitte... Hmm, lisaks on mul näiteks kirjutamiskampaaniad - no mingi aja tagant lihtsalt tuleb kole kihk kirjutada. Enamasti pole siis selleks muidugi aega. Või näiteks näitustemaaniad - need tabavad mind keskmiselt kolm korda aastas. Viimati oli veebruari lõpus, enne seda oktoobris. Filmide ja sarjade maaniad käivad ka - mingi hetk tegelen nendega hästi palju ja siis jälle ei taha... Need käivad mul harvemini, muide, keskmiselt kord aastas. Viimane filmimaania oli eelmisel aastal samal ajal, kui ma netist "Naist nimega Nikita" vahtisin. Koristan ma ka väga hooti. Tähendab, see on suhteliselt harvaesinev atakk. Raamatuostmismaania on mul ka - mingil hetkel on nii, et (enamasti varasuvel ja talve hakul) lihtsalt hakkab pähe tulema järjepanu neid raamatuid, mida ma kogu aeg lugeda olen tahtnud ja siis ma ostan neid järjest kokku (ainult et lugeda ei jõua, loomulikult). Tähendab, raamatuid ostan ma muidu ka, aga siis tabab mind tavaliselt ikka kerge hullus. Eh, ja noh, selliseid välguna tabavaid atakke on muidugi veel - päris palju seejuures. Huvitav, miks see nii on? Kas see peaks olema Eestiga kokkusobiv katkestuskultuur või? Et kõike jupikaupa...

Noh, igatahes, praegu on mul 1) jooksuhoog 2) ubade maania (mina ei tea, see on mul esimest korda. Mulle pole kunagi oad eriti meeldinud, va soolaoad. Aga nüüd ma olen juba mitu nädalat vähemalt neli-viis korda nädalas söönud kas chili con carnéd või cassoulet'd või keedetud türgi ubasid või Egiptuse oaputru... Kas keegi seletaks mulle teaduslikult ära, mis ainet mul siis nii väga tarvis on, et ma suudan toiduga seoses ainult ubade peale mõelda??? Ma mäletan veel väga elavalt, kuidas ma pisikesena vingusin, kui vanaema meil oli ja oasuppi tegi... Küll ta pidi mind meelitama, et ma seda sööksin...) 3) raamatuostmistung ja 4) kirjutamismaania, aga seda surun ma jätkuvalt alla, sest selleks pole lihtsalt aega. Niisiis. Sellised mõtted täna.

POSTSCRIPTUM: Ma leidsin poest sülti. Selle asja nimi on rulaad à la Caen. Pagana normandlased sihukesed, ütleks mina. "Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt" on tegelikult nende meloodia; sülti teevad kah, raiped, ning isegi verivorst on Prantsusmaal päris populaarne. Nad hävitavad niimoodi veel kogu mu usu Eesti kultuuri originaalsusse...