Eino, ma ei või. Kreepsu pidin saama.
Käisime sõbrannaga linnas ringi ja läksime eelkõige kingapoodidesse kolama. Olime parajasti raamatupoes (reisiraamatutele spetsialiseerunud raamatupoes, muide), kui tema äkki mulle ütleb, et ta läheb välja. OK, läksin talle kaks minutit hiljem järele, tema istub vaikselt kõnnitee ääre peal. No aga ei, ta tõusis kohe ruttu üles ja hakkasime siis edasi minema, ta pidi veel ühe teise sõbrannaga kokku saama ja kuskile müütilist Eesti-Soome poodi otsima minema, et musta leiba ja šokolaadi osta. Aga siis tabas teda täielik atakk, nii et ta oli oma poolteist minutit täiesti audis. Minu ehmatanud näo ja suvalisse suunda hõigatud appihüüete peale jooksis muidugi pool tänavat ja kohvikut kohale (au ja kiitus prantslastele, Eestis oleks ilmselt esimene reaktsioon olnud kõigil, et narkar, ah, las olla) ja need kutsusid parajasti kiirabi (NB! Siin tuleb säärasel puhul - ehk siis avalikus kohas juhtunud õnnetuse puhul - helistada tingimata tuletõrjesse; kiirabisse tohib helistada ainult siis, kui keegi kodus haigeks jääb... veider), kui ta sümptomid üle hakkasid minema ja ta jälle millelegi reageerima hakkas. Uff... Mõned suhkrutükid, Coca Cola ja kaks banaani, siis juba julgesime temaga edasi liikuda ja astusime läbi sellest lähedalolevast kiirabipunktist, mis meile juba ammu silma oli jäänud - seal öeldi meile taas, et nad tohivad ainult kodustele väljakutsetele reageerida, muidu ei ole neil õigust mitte midagi teha. Tere-tore. Igatahes... selleks ajaks näis, et ta tundis end juba üsna hästi nii või teisiti, nii et me jõudsime järeldusele, et homme peaks hoopis kooliarsti üles otsima ja vaatama, mida tema tarka öelda oskab. Ühest küljest säärane asi mind tema puhul küll eriti ei üllata, aga no sellegipoolest... Kole lugu, kui täiesti normaalne noor terve inimene äkki su kõrval keset teed niimoodi lambist kokku vajub...
Niisiis, aga igaks juhuks tuleb tal vist homme St. Denis'st uurida, kas kooliarstist on suuremat abi...
Ja kui mul veel hommikupoole oli meeles rohkem asju, mida ma kõik teile öelda tahtsin, siis nüüd läksid need mul ähmiga meelest ära ja ma arvan, et ma jätangi teid hoopistükis siiapaika. Mul on vaja homseks kirjutada 10 000 tähemärgine ingliskeelne artikkel, nii et ma peaks hädapärast selle juurde asuma. Ainsaks hädaks on keskendumisraskused. Hommikust saadik juba. Ainult et varsti pole seda enam kuskile lükata, nii et mis siis ikka. Ponnistama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar