Täiesti masendus, kui ikaldus elu ikka mõnikord tunduda võib. Neli päeva muudkui üritasin pealetikkuvast masendusest võitu saada, aga raibe, näe, ikka läks käest ära. Tahaks... tean küll, mida tahaks praegu, aga see on nii sürr ja nii mõttetu ja nii võimatu ja milleks üleüldse seda tahta - ja ikkagi tahan ja tean, et ei saa, nii et see on kõige suurem ikaldus. Ja kõigest muust on nii kopp ees, et mitte midagi muud ma ka kohe kindlasti ei taha, sest mitte miski ei tule niikuinii nii hästi välja, nagu ma tahaksin, ja kõik muudkui tahavad midagi juurde ja kõik läheb järjest rohkem kuskile kontrollimatusse suunda ja mul on nii kõriauguni kõigist maailma kohustustest ja tegemistest ja tahtmistest ja igasugustest asjadest, et isegi vanduda ei taha. Kui ma veel mõne meili saan täna, siis ma hakkan lihtsalt nutma ja kui keegi mulle veel ütleb midagi, mida ma tegema pean kiiremas korras, siis ma kohe ei teagi, mida ma teen. Lähen lõhki. Vein kah ei hakka pähe, Koera roppusterohked laulud ei mõju ja ma loen juba kolmandat tundi ühte ja sama lehekülge. Tahan pai ja kalli ja kellegi sülle ja kuskile kaugele kaugele maailma otsa ära. Timbuktusse. Nutt ja hala.
Mõni geniaalne mõte kuluks ära!?!?!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar