No täiesti mõistetamatu asi juhtus täna. Saime hommikul Emiliaga kokku ja sõitsime Meluni. 10-eurose pileti eest. Jõudsime kohale ja valmistusime siis seda kuut kilomeetrit kõndima hakkama... kui Emilia äkki kukkus seletama, et kuule, ma ei tahtnud sulle küll enne öelda, aga ma tegelikult ei taha kõndida - et ikka mine tea, äkki röövib meid keegi ära ja... No halloo - kes meid keset päist päeva mööda linnatänavat astudes ära rööviks? Tütarlaps ise tunnistas ka, et ta lihtsalt tollest nädalatagusest kotijooksuööst ei julge enam kuskil käia, kus ei oleks vähemalt kümmet inimest temast meetrikaugusel, aga no tere-tore. Tähendab, ma saan veel aru sellest, et inimesel on kõhe, no tõepoolest, aga millest ma mitte üks teps aru ei saa, on see, et milleks SEDA MULLE SIIS ÖELDA, KUI ME OLEME SELLE ÜHEAINSA EESMÄRGIGA JUBA POOLTEIST TUNDI RONGIGA KUSKILE PÄRAPÕRGUSSE LOKSUND JA SELLE EEST VEEL 10 EUROT KA MAKSNUD. It's not as if ta ei teadnud, et meil seisab ees kuuekildine jalutuskäik, eksole! Äkki oleks siis kohe öelnud, et ta ei taha tulla, ma oleks rahumeeli üksi läinud, pole mingit muret - laupäev on, kõik kohad on rahvast paksult täis. Me ei olnud ka ainsad, kes sinna lossi tahtsid minna - viimasel ajal on pool Pariisi ka neid reklaame täis, nii et see on üks pop koht. Aga niimoodi lihtsalt meie mõlema aega ja raha raisata - ta ajas mu ikka päris närvi. On koll küll. Noh, lonkisime siis tujutult (vähemalt mina olin küll ilgelt tujutu) Meluni linna peal natuke, mis osutus suht mõttetuks pisikeseks tavaliseks väikelinnaks, ning tulime siis Pariisi tagasi. Nii palju siis Vaux-le-Vicomte'ist.
Kui ma Egiptusest tagasi tulen, lähen ma sinna kasvõi üksi või kellegi teisega! Aga lähen!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar