Mõeldud, tehtud... Võtsin peale eelmist postitust raamatu kaenlasse, fotoka näppu ja läksin surnuaeda. Mõtlesin, et ostan surnuaia kaardi ja longin niisama pool tunnikest ringi, siis aga istun kuskile pingi peale ja loen, sest ilm oli igati ilus. Välja kukkus aga hoopis teistmoodi.
Kaardi ostsin. Lonkisin pool tunnikest niisama ringi ka. Aga otsisin siis parajasti René Lalique'i hauda ja ei leidnud seda paganast kuskilt, kui äkki ilmus välja mingi pisikene muldvana papi - selline tüüpilise prantslase näoga, soni peas ja ise mulle umbes õlani. Küsis minu käest võbiseval häälel, et kas ma Ingres'i leidsin üles. Mina mõtlesin, et ta otsib seda taga, üritasin talle seletada, kus see on - ma just tulin Ingres'i juurest, saate aru. Noh, tema ei kuule ka, pani käed kõrva juurde toruks ja küsis nii armsalt, et mis-mis. Aga mõistes, et ma juba olin Ingres'i üles leidnud, küsis ta, et keda ma siis sihukeses kauges surnuaianurgas otsin... Mina vastu, et Lalique'i, mispeale tema mu sleppi võttis ning otsemat teed Lalique'i suure sarkofaagi juurde viis. No suurepärane. Rääkisime siis veel mõned laused, selgus, et tema elab kohe surnuaia kõrval ja tema erihobiks on surnuaias ringilonkimine. Noh, ja sattusime me jutu peale ja kõndisime koos ringi, tal oli nii jubehirmuskole hea meel, et keegi teda kuulata viitsis ja siis ta muudkui käis ja näitas mulle igasuguseid haudu ja meenutas-muljetas. Nagu tõesti, selles mõttes, et ta oli nii muldvana, et ta mäletas isegi II maailmasõda, noh, ja siis ta selle aja tüüpidest ja lauljatest ja nendest ikka rääkis nii unelevalt, et jaaa, tollel mehel oli nii imekaunis bariton ja ma käisin kõikidel ta kontserditel; tema aga võitis seal selle lahingu ja kõik teadsid teda; siis too mees siin avastas alumiiniumi ja too seal klassifitseeris linnud sulestiku järgi, tolle hauda siin just puhastati ja teda pole siia tegelikult kunagi üldse maetudki, tema kokk leiutas strogonovi ja see kirjutas selle laulu... Ja nii edasi ja nii edasi. Siis näitas ta mulle mingeid pooleldi puujuurte alla mattunud haudu, kuhu olid maetud kunagised markiisid ja krahvinnad, surnuaia ainsat juugendhauda, otsis üles Rotchildid ja Ferdinand Lessepsi ja Jane Avrili, rääkis mulle oma kaks tosinat lugu või legendi tüüpidest, keda ma ei teadnud... ja kõike seda imekaunis prantsuse keeles. Teate, ta meenutas mulle kangesti Pavlovit - sihuke pisike kleenuke iidvana mees, kellel hääl kergelt kärises ja kes rääkis nii ilusat lillelist prantsuse keelt, et uhke kuulata kohe. Väga sümpaatne onu ühesõnaga. Enam ma ta nime kahjuks ei mäleta, vist oli Raymond... Aga nojah. Soovitas, et laupäeva hommikuti kell 9 tegevat mingi mees nimega Bertrand surnuaias soovijaile kahe ja poole tunni pikkuseid ekskursioone... Et see pidi olema kõige suurem Père Lachaise'i tundja. Heh. Noh, ega ta ise sellele ka maha ei jäänud. Ei, sihukesed vanapapid on ägedad, nad teavad nii hirmus palju asju, et kole kohe, ja siis nad on nii õnnelikud, kui keegi neid kuulab, et nad on tõelised varasalved. Äge. Ma olen päris rahul tänase päevaga kohe. Ilus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar