Valmis. Vist.

Ma olen päev otsa kirjutanud. Kolmandale sõrmele on suisa vill tekkimas. Sellegipoolest läbisin ma tõhusas tempos 100 lk internetist kunagi kokkuotsitud informatiivset teksti Egiptuse läänekõrbe kohta, tegin konspektid ära loetud raamatutes ära märgitud kohtadest, pakkisin kohvri ära, käisin toidupoes ja muidu poes jne jne jne. Muuseas, poodidest rääkides - ma ei saa lihtsalt jätta mainimata seda, et ma nägin keset Pariisi raamatupoes müügil eestikeelseid raamatuid! Jah, tegu oli kasutatud raamatute soodusmüügiga ning jah, tegu oli ka prantsuse autori Henri Troyatiga, aga see ei kahanda asja olulisust - tõepoolest, otse Boul'Michil olevas poes müüdi kirjastus "Kunsti" raamatuid! Hinnaga 3-5 eurot tükk. Mine või ostma :D

Siis käisin Bastille' ooperis ka, tahtsin Rossinile pileteid osta. Pähh, absoluutselt kõik etendused olid välja müüdud. Merde. Nii palju siis sellest. Ehk nad mängivad seda maikuus ka, mais-juunis on uued kavad ja selleks ajaks nad veel pileteid ei müü.

Lõpetuseks otsustasin paar tundi tagasi ära ka selle, mis ma homme selga panen ja mis koti ma kaasa võtan (heh, tõepoolest, see oli mu tänase päeva põhiprobleem; usutavasti ajasin ma Triinu hulluks küsimusega, et kumba koti ma siis lõpuks võtan?), nüüd on veel ainult küsimus, et kuidas ma kõik asjad sinna ära mahutan. Ah, poogen. Küll hommikul näeb.

Hommikul muidugi tuleb kõigepealt kooli minna, Majasoku loengusse. Siis otsejoones tagasi, haaran kohvri ja kiman Charles de Gaulle'i poole. Siis poolteist tundi Amsterdamis. Edasi Kairosse. Edasi autoga Hurghadasse. Oeh. Aga miks mul jälle täielik paanika on? Arusaamatu! Ma võiks ju asjaga juba ära harjuda, eksole. Noh, jah. Loodetavasti läheb kõik hästi. Hoidke pöialt. Igaks juhuks.

Mida ma veel rääkida võiks? Tahaks midagi räägida, närv on sees, vaadake, siis lobiseks, nii et vähe pole :D Tegelikkuses peaks aga minema kreemitama ja kulme kitkuma ja küüsi lõikama ja lakkima ja külmkappi tühjaks sööma ja veel lugema ja viimseid asju pakkima et cetera, et cetera, et cetera. Ah, põrgusse, olgu, eks ma siis lähen, kui peab. 19. aprilli hommikul olen tagasi.