Noh, jah, ei, selgub, et roosamannast jäi väheseks. Eks ma tegin siis asja nüüd ümber. Nüüd on vahukooretort roosamanna, tuhksuhkru ja paari kokteilikirsiga. Ja see läks peale. Kui veider!
Mis muidu? Noh, raamatukokku peaks minema. Kohe praegu. Tähtaeg on täna, ühte filmi pean seal vaatama ja mõned paljundused tegema. Üleüldse on nüüd raamatukogul kaks nädalat imelikud kellaajad, mis tähendab, et sinna tuleb minna võimalikult hommikul. Aga ma ei viitsi veel kuidagi. Tahan enne veel ühte tassi kohvi...
Eile käisime Rouenis siis Triinuga. Päris tore oli, kuigi pärastlõunal hakkas vihma sadama ja läks külmaks ja siis oli meil juba parajalt kõrini, nii et aeg näis täiesti seiskuvat. Aga muidu saime me vahvärgimürgituse, tegime päris palju pilte, kõndisime tervele linnale mitu korda tiiru peale (pagana pisike see Rouen ikka), ma avastasin enda jaoks ka mitu uut nurgatagust + veel ühe reisibusside parkimise koha, käisime Roueni kunstimuuseumi ja paar kirikut läbi, siis sõime täiesti keelt alla viivat eskaloppi Auge'i oru kastmes, jõime päeva peale eri kohtades ära kaks pudelit normandia siidrit, võtsime õhtu lõpetuseks veel imearmsas piktoreskses creperie's ühed võrratud bretannia pannkoogid ja olime poole üheteistkümneks õhtul jälle kodus. Et tore oli! Nüüd tuleb veel mõelda, kas ma saan endale ajaliselt (tõlge, noh) lubada esmaspäeval Toursi ja Chenonceau lossi sõita... Ja millalgi neljapäeval näiteks tahaks Orléansi linna peale lonkima minna... Ja Vaux-le-Vicomte'is tuleb ka kindlasti ükskord ära käia, kasvõi nui neljaks... Aga see pagana tõlge... Olgu, vaatame.
Muide, Rouenis on ikka ilgelt sõbralikud inimesed. Me tundsime end pool päeva ise vaatamisväärsustena, sest üks vanaproua, kes meist tänaval mööda läks ja kellest mu pilk korraks üle käis, jäi niisama seisma ja hakkas pinnima, et ega meil tema käest abi pole tarvis; mingid tüübid sõitsid autoga kõrvale ja muutkui üritasid keelt kõrva ajada; kohvikus istudes põrnitsesid kõik meid, suu ammuli... Jessas, isegi mingid ehitusmehed tellingutelt röögatasid meile jõle õnnelikult: "salut, les filles", mispeale meie sammu kiirendasime ja vehkat tegime. Veider värk. Ikka maakoht :D Eriti Pariisiga võrreldes.
Aga eks ma siis nüüd vist lähen raamatukokku. Kui ma nüüd minema hakkan, jõuan alles kella üheks sinna... Aga ilus ilm on, pärast lähen ehk uitan St. Denis' peal ringi, enne kui koju kirjutama tulen...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar