"The effect of the previous shot was fading away and the restlessness for the next one set in" - või vähemalt midagi sinnakanti, mul ei ole raamatut siin käepärast, et täpset sõnastust kontrollida. Noh, igatahes, tema idee oli kindlasti teise tähendusega, aga... Aga ma ei saa üle ega ümber faktist, et peaaegu alati on kaks reisijärgset nädalat nagu neetud. Tahaks kuskile. Ära. Isegi ei tea kuhu või kelle juurde või mida tegema või... Noh. Kreeka on tulemas, aga see on kaugel veel, eksole. Niisiis on vaja kuidagi elu põnevamaks teha ja distraktsiooni leida... Ning sellest tingituna leidiski minu ja Triinu vahel just aset kõnelus:
M: "Kuule."
T: "Ei kuule."
M: "Selge."
T: "Aga kui ma kuuleksin, mida sa siis mulle ütleksid?"
M: "Mida sa neljapäeval teed?"
T: "Midagi."
M: "Kas sa Roueni tahad minna?"
T: "Jah."
M: "Ma ostan siis piletid ära?"
T: "Okei."
Kaks minutit hiljem:
M: "Minek on neljapäeva hommikul pool kaheksa St. Lazare'ist ja tagasi jõuame kell kümme õhtul St. Lazare'i. Pilet on 29 eurot nägu."
T: "Suurepärane."
Kümme minutit hiljem:
M: "See on siis üleülehomme."
T: "Ma tean."
Ja nii ongi. Päris tore on spontaanselt raha kulutada :D, selmet oma kümnetuhadetähemärgist värki kribada. Oeh, teate, ma arvan, et ma olen teinud oma isikliku venitamisrekordi. Ma olen päev otsa arvutit vahtinud ja omast arust "kirjutanud", aga kirja olen ma pannud täpselt viis ja pool rida :P Tõhus töö, kas pole. Noh, tegelikult, mehed, ma arvan, et ma lähen pesen pea ära ja lükkan selle artikli üleüldse homsesse hommikusse. Sealt edasi pole niikuinii kuskile enam venitada seda kummi, küll siis tuleb inspiratsioon kah :D
Kes küll mulle meelde tuletaks, et mul nüüd neljapäevaks plaanid on!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar