25!

Lumel on ikka megasuur jõud. Selles mõttes, et need jõulud ilma lumeta olid ikka märkimisväärselt vähem jõulutundelised. Muidugi olid toredad jõulud ja kõik oli vahva, aga nagu PÄRISELT seda tunnet, et nüüd on talvepidu ja sünnipäev, ikka lõppkokkuvõttes ei olnud. No mis siis, ikkagi olid kenad pühad, nagu ma juba ütlesin. Jõuluvana oli ka lahke vana ja sünnipäevakingitused olid ka kõik geniaalsed. Suured tänud kõigile veel kord.

Ehk siis - nüüd olen ma tervelt päev otsa juba olnud veerandsada aastat vana. Ja uue eluaasta esimene matk algab homme hommikul, ilgelt vara. 4.30 peab hakkama Pärnust sõitma. Hehee, lennuk läheb küll märksa hiljem - ja geniaalsel kombel umbes samal ajal kui Liis ja Erkin lahkuvad, nii et me saame vist veel lennujaamaski kokku. Peen ajastus ikka, kas pole.

Kohver sai täis pakitud - ma ei tea, mida küll, aga täis ta sai... Pole ju aimugi, milline seal kliima on ja mida ma oleks actually pidanud kaasa võtma (erinevalt kõikidest tavalistest reisidest). Temperatuuride mõttes sai üsna mitmekülgselt lähenetud igatahes, pidulikkuse ja konservatiivsuse seisukohalt olen ma ka jõle eklektiline. Nii et midagi peaks ikka kõlbama seal selga panna...

Uhh... kole lugu on ikka minna kuskile esimest korda. Kõik küll räägivad mulle, et ja-jaa, sa ju nii kaua teinud seda tööd, et küll sa, lipp kõrgel, asjast välja tuled, aga no ma ei tea, endal on jõle ebakindel tunne niimoodi, et ma pean mõtlema kogu aeg mitu sammu ja vestlusfraasi ette, et keegi mu käest ei küsiks midagi mu öeldust tingitut, millele ma vastata ei oska jne :D Ei, noh, hakkama saab ikka ja kindlasti päris kenasti ka - esimesed korrad lähevad selles mõttes tavaliselt isegi paremini, et kui ise ei tea väga hästi, siis üritad kõigest jõust kõike kõige paremini teha, et kompenseerida, eksole. Aga lihtsalt endal on kehva tunne, kui pole seda petlikku võltsi enesekindlust, et ma tean seda kõike paremini kui teised :D Aga see õnneks ei pea ju välja paistma, eksole. Vist ka enamuse ajast ei paista, sest mul õnnestub suurema osa ajast ikka kompetentne enesekindel mulje jätta. (Mulle vähemalt meeldib nii mõelda). Üleüldse, millegipärast on alati nii, et kõigil teistel on palju suurem usk minu võimetesse kui minul endal. Aga üldiselt ja niisiis... ma olen kergelt paanikas. Vähemalt on mul sellest üheksasest pundist üks hea tore tuttav ees, kellega ma tuba jagan - tema on minu järel ka grupi kõige noorem (haa-haa, alati olen mina see pesamuna), nii et temaga on meil kindlasti lõbus. Sain endale kaasa ka emme ostetud digifotoka, nii et eks ma tee siis palju pilte ja riputa teile ka üles mõningaid, kui ma tagasi tulen. Tagasi olen kuues jaanuar, muide, nii et võtke teatavaks, et enne seda aega pole lootust siit kirjatükke leida. Vist. Sellest tingituna ka kõigile suurepärast aasta lõppu, vahvat vana aasta ärasaatmist (meie teeme seda kuskil Jaipuris :P), suurt pidu ja paugutamist ning kõike paremat uueks aastaks. Tulgu siis järgmisel aastal teil kõigil muu hea-parema seas ka palju reise, ma võtaks teid kindlasti kõiki hää meelega kuskile sõitu kaasa :D

Olgu pealegi, aga head soovid soovitud, ma nüüd lähen selle aasta viimast veini jooma ja viimseid kuuseküünlaid põletama. Pärast tuleks veel viis ja pool raamatut ka läbi lugeda, siis võiks hommik minu poolest tulla ka.

Muuseas, parem oleks, kui keegi siia mu tagasitulekuks lume maha võluks! Muidu ma ei näegi seda see talv... Nii et hakake heaga nõiduma!

POSTSCRIPTUM: kolm tundi hiljem - kesiganes see ka oli, kes tõesti eelneva üleskutse peale nõiduma hakkas, aga tänud ja aplaus! Nubluga õue minnes ma tõepoolest sain lund! Vähevõitu ja pigem rahelaadset, aga asi seegi.