Nii, vaatame, KUI teraapiliselt täpselt siis blogikirjutamine mõjuda võib! Sest antud hetkel oleks teraapiat küll tarvis. Stephane'iga on asjad täiesti käest ära läinud viimase nädalaga, ma võin kihla vedada, et mees üritab praegu meile kaela määrida pooli maailma hädasid, et ta ei peaks meile tagatisraha tagasi maksma. Lihtsalt NII masendav.
Mingi hetk ta näiteks tuli võttis mul taldriku käest, kui ma köögist taldrik ühes ja klaas ning kohvikruus sangapidi teises käes laua äärde suundusin. Pani taldriku kapi peale ja ütles, et käid kaks korda, muidu on kõik kohad toitu täis. Halloo. Ta vist ajas mu oma pojaga segamini.
Siis tuleb ta mingi teine öö pojaga koju, paneb poja magama ja ise hakkab üürgavat telekat vahtima. Meie rääkisime omavahel teisel korrusel Triinuga aeg-ajalt juttu - mitte karjudes, vaid ikka normaalselt nii... Mingi hetk jookseb tüüp trepist alla, et tsss-tsssss-tsssssssssssssssssssss! Ise vaatab otsa nagu koolidirektor loengus, et jääge ometi vait, me segame ta poja und. Tuletagem meelde, et ta ise vahtis sellesama magava pojaga ühes toas palju kõvemini telekat, kui üks normaalne inimene seda tavaliseltki teeks. Ahjaa, ja samasse kategooriasse kuulub ka seik, et mingi lõuna ajal, kui me Triinuga mõlemad kodus olime ja taustaks raadiot kuulasime, tuli tüüp sõnagi lausumata, keeras raadio kinni ja tegi meile nägusid. Ju talle ei meeldinud vist raadiojaam, muud me ei osanud igatahes arvata.
Siis hakkasid asjad kulmineeruma. Eile õhtul tulime Triinuga koju ja tegime söögi valmis ning kuna Steff ja ta poeg vahtisid poole öö aegu veel all telekat, siis mõtlesime, et tuleme sellega üles ja vaatame Triinu arvutist mingit filmi või midagi säärast - all on väga ebamugav süüa, kui nad me suutäisi loevad, nimelt. Ma olen sellel teemal mitmeid kordi kurtnud. Aga Steff sättis end kenasti trepimademele ootama ja ei lasknud meid mööda, ütles, et davai, nüüdsest sööte ainult selle laua ääres siin. Et tema olla terve eilse päeva koristanud ja terve teine korrus on ära lagastatud, et trepp on toitu täis ja vannitoas oli koogipuru. Meie ei oskand selle peale enam midagi öelda, vaadake... Tema on ainus, kes siin majas aeg-ajalt kooki teeb, meie tegime ainsal korral kooki mingi oktoobris vist. Ja üleüldse, mida ta õige mõtleb, et ma teeksin koogi valmis ja siis poleks mul paremat kohta selle söömiseks kui vannitoas kraanikausi all või? Nii sürr. Andke andeks, ta oma jõmpsikas möllab seal kõige enam ringi, praegugi istub vannitoas, taob mänguasju vastu seina ja räägib iseendaga. Samas ei olnud Steffil ka mitte midagi muud öelda, muidugi, sest meie korrusel ongi ainult vannituba ja meie toad, aga meie tubades ta idee järgi käia ei tohiks, nii et nende seisu ei saaks ta meile ka ette heita, kui tahaks. Aga viimati võtsin tolmuimejaga põrandaid alles hiljuti see oli tegelikult täpselt nädal aega tagasi ja Triin tegi seda veel ka neljapäeval), nii et AUSALT, tal ei olekski midagi ette heita. Ega me siiski eriti vaidlema ka ei hakanud, päris tülli ka ei maksa keerata. Ja siis ta tõi veel igasuguseid ülitobedaid ja totraid ettekäändeid, mida me tema meelest oleme pahasti teinud ja mida me pole üldse teinud ja... Nagu lihtsalt, mingu põrgusse. Triin sai sellest pealehüppamisest vappepalaviku, värises pool õhtut ja ei jäänud hommikuni vist magama. Minul oli eile õhtul õnneks kole uni, terve jumala päev sai siiski jõuliselt kraamitud, eksole, mina jäin magama, aga lihtsalt oli jõle sitt tuju ja tänane hommik polnud ka parem. Ja praegu tulin koju ning tundsin ennast mingi täieliku kollina, kui ma salamisi virsikuga üles tulin, sest Steffi polnud kodus ja ma arvasin, et ehk õnnestub see ära peita, enne kui ta näeb. Pööö, ja see peaks kodu olema. Ahjaa, ja kui ma olin virsiku üles toodud saanud, siis tuli Steff ka kohe pojaga koju ning suurepärases pahas tujus, nagu ta viimasel ajal kogu aeg on, pidas mulle loengu sellest, et mis siis, et tema eileõhtuse käsu korras peame me siit kolima välja juba 13. õhtul, mitte 15. hommikul, nagu meil alguses plaanis oli, võtab ta meie käest terve detsembrikuu üüri, mitte poole, sest see teine pool katab kõik mingid whatever kulud alates pottide-pannide seisundist (!) ja lõpetades elektriga, mida meie oleme tal nii palju rohkem kulutanud :S. Lihtsalt nii vastik on... TÄIESTI vastik on olla! Ütlema ma talle seda kõike muidugi ei hakka, ainus variant oleks nii või teisiti teha veel üks säärane hüsteeriahoogne pisaratevalamine, kui ma seda kunagi oktoobris tegin, sest muidu ei kuulaks ta midagi ja keeks oma rahulolematuses edasi... Aga ma jätan selle parem sinnapaika, kirjutan talle lihtsalt ära minnes ühe kirja, kus ma talle oma arvamuse temast teatavaks teen. Niikuinii on tal hea meel, et meist lahti saab, olgu siis veel parem meel... TAHAN MINEMA JUBAAAAAAAAAA!
Hea uudis on aga see, jah, et korter on peaaegu korras juba - päev otsa maadlesin mina vannitoaga, Triin köögiga, nüüd on veel vaja suures toas seinad üle pesta, riiulid ja muud asjad ära puhastada ja põrandad üle võtta. Viimane on keerukas, sest meil on tolmuimeja, aga tolmuimeja lonti pole. Aga noh... Saab hakkama. Kolmandik asju on ka juba sinna ära viidud, nii et rahumeeli võib kolmeteistkümnenda õhtul ülejäänud kraamiga sinna minna. Steff kamandas meid minema, et teda neliteist siin enam pole ja teda ei huvita, mis me teeme, aga tema ei saa meilt neliteist võtmeid võtta... Noh, isegi parem :D Saame hakata vaikselt närve puhkama. Ja tõesti, IKKAGI ma leian, et oleks olnud jäle, kui Steff meid alguses poleks üles korjanud, aga ilmselgelt arvas ta, et üüriliste pidamine on sama, mis mingite lelude soetamine. Igatahes, üksmeelne otsus, enam me siin oldud aja jooksul demonstratiivselt mitte midagi ei söö, mitte midagi ei puutu, ei kuluta tema kalleid potte ega tikke ja istume mõlemad oma toas kinnise ukse taga ilma juttu rääkimata ja midagi kuulamata. Olgu tal siis hea meel.
Mis veel... eile proovisime ära selle piibuka, mis meie uue korteri kõrval on - kompensatsiooniks tervele askelduste päevale. Koristasime seal korteris päev otsa, kulutasime ära tervelt umbes viis pudelitäit puhastusvahendeid - ühe Canard WC (see, muide, tähendab WC parti ehk siis lühidalt öeldes on see Toilet Duck), ühe AJAXI suure nõudepesuvahendi, ühe paksu puhastuskreemi pudeli, ühe pudeli toruummistusevastast vahendit, pool pudelit klaasipuhastusvahendit ja natuke nendest järgijäänud mingit pesuvahendit ka. Nühkisime läbi terve raudharja, 11 karedat pesulappi, 2 pehmet roosat (koledasti tisside moodi välja nägevat) käsna, kahe käsna jagu metallkäsna ja rulli vetsupaberit. Lõpuks nägi juba peeglist suhteliselt meile vastavat peegelpilti, pliidil ja vetsupotist hakkas paarist kohast valge paistma, seinad muutusid arusaamatust kaitseriietusekarva toonist üsna ühtlaseks kollaseks (või valgeks, olenevalt ruumist) ja lüliteid ning ukselinke julgeb juba ilma kummikinnasteta puutuda. Nõusid me veel siiski ei ostnud, kartsime, et määrime need seal ära :D Aga välja valitud on küll juba, ilusad-ilusad :D Mõningad plakatid tuleb ka soetada, et mingid seinapuuritud augud ära varjada - selles korteris on keegi lihtsalt igavusest ringi käinud ja naelu seina tagunud ja auke puurinud, sest neid on seal iga ruutmeetri peale vähemalt viis tükki. Tugevate eesti naistena tõmbasime me enamiku neist paljaste näppudega välja, aga augud on ikka koledad, nii et eks me anna oma parima, et need ära katta. Kahele kunstiteadlasele ei peaks see väga üle jõu käiv ülesanne olema.
Ahjaa, ja homme läheme me järjekordsele tutvumisretkele linna kuskile X ossa selle linnaajaloo kursusega... Nii äge, need on alati hästi põnevad käigud. Pean kindlasti meeles pidama, et võtaks fotoka kaasa. Olympiades on seekordseks sihtkohaks - 14. liini lõpp-peatus. Juhhuuu.
Aga olgu praeguseks, ma arvan, et ma pakin õige järgmise kotitäie asju ära, mis homme kaasa võtta...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar