Miks küll Läti raha kohta nii öeldakse? Aga igatahes, täna käib see metafoor minu kohta. Kolehirmusjubeõudselt pikk ja väsitav päev oli. Noh, mõni ime ka kui kell kolm magama minna ja pool seitse tõusta ja siis pikemat aega koolis asjalikku nägu teha. Ei, ärge saage valesti aru, meil on ikka streik, aga on mõned õppejõud, kellega meil on omad diilid. Muidu rebisin ma näiteks täna (ise hirmunult ümberringi vahtides, et keegi mind fasistiks ei sõimaks ja streigivastasuse pärast läbi ei kolgiks) kooliseinalt mälestuseks plakati, mis kutsub üles kõiki noorkangelasteks hakkama - tõepoolest, nagu päris punakangelasteks juba. Idee selles, et kõik peaks vabatahtlikult ja kollektiivselt seda kooliaastat üldse boikoteerima, keegi ei tohiks see aasta lõpetada ja mitte keegi ei tohiks mitte ühtegi punkti saada. Vabatahtlikult. Sellistest ühte hoidvatest ja üldsuse nimel ohvreid toovatest intelligentidest saavad prantsuse noorsoo iidolid, heerosed ja võih-olla ka pühakud. Toolibarrikaadid kerkivad järjest kõrgemateks ja eile oli isegi raamatukogu kinni olnud. Aga rõõmustav on see, et kooli rektor lubas rahustavalt, et välisõpilased saavad oma punktid mingil moel ikka kätte, isegi kui streik jätkub. Kohalikel... noh, jah... Nendest saavad kangelased.
Igatahes oli meil siis täna kokkusaamine just nende kahe õppejõuga, kellega meil on omad diilid. Üks neist kannatab kroonilise kõrvalekaldumise ja ülerääkimise all, ta nimelt vajub alati peale paari Hiinat puudutavat lauset Kambodzha teemadele ja avastab tunni lõpus, et ta pole meile Hiinast midagi rääkinud, hakkab siis ikka jälle sinna suunas tüürima, aga unustab end taas ja avastab end kõvasti peale loengu lõppu jälle Kambodzha tänapäevasest kurvast olukorrast pajatamast. Hästi huvitav, aga ma üritan siin lihtsalt illustreerida, kuidas kaks loengut võivad terve päeva enda alla võtta. See oli siis üks. Noh, ja teine õppejõud tahab meile nii innukalt prantsuse ühiskonda tutvustada, et ta räägib ja seletab terve loengu aja, kuigi tal oli kavas meile ainult filmi näidata. Ja siis paneb ta peale filmi, mis kestab veel sama kaua. Ma istusin vist pisut enam kui neli tundi järjest ilma liigutamata paigal ja tutvusin aktiivselt Prantsusmaa 1968. aasta üliõpilasrahutustega... Megapõnev tegelikult, ma pean tunnistama, et see oli mulle siiani selliseks üsna halliks laiguks, mis väga vajas täitmist. AGA, te peate tunnistama, et kõlab ju pisut kurnavalt.
Ahjaa, ja kui sellest veel vähe on, siis hommikul kell seitse ei olnud mul muud paremat teha, kui kolme ja poole kilomeetri pikkust jalutuskäiku. Öeldakse ju, et kui pea ei jaga, jagavad jalad. Ma jätsin nimelt oma rahakoti koos nädalapiletiga koju teise kotti. Ja ega ma seda ju ometi ei märganud alles perrooni ees, kui rong oli just ette sõitnud ja mina väravast läbi ei pääsenud? :D Eks me siis Triinuga jalutasime siin hommikupimedas edasi tagasi... Tegime hommikuvõimlemist ja naersime paari üksikut koera jalutavat tädikest - ei, mitte tädikest, koeri naersime, need olid ka nii uimased ja unise olemisega, et käisid pulkas jalgadel ja nina norus, unistades ilmselgelt oma pehmes voodis tagasi olemisest... Ma arvan, et igaüks, kellel on kunagi koer olnud, usub, et nad oskavad mõelda ja nendel siin oli TÄPSELT selliste mõtete nägu peas :D
Hmm... Ma ei tea nüüd, tegelikult selle jutu põhjal... Huvitav, miks ma siis üldse nii väsinud olen? :D Ah, vahet pole, eks ma homme magan. [Ja siis helistab raudselt keegi kell kaheksa siinse aja järgi näiteks Hansapangast ja tahab teada, kas ma olen ikka kindel, et ma pensionikindlustust ei soovi... Või seisavad naabrilapsed keset hoovi ja röögivad nagu ratta peal, samas kui nende vanematel on otse mu voodipeatsi kohal seina taga raevukas tüli, mille käigus nad on ilmselgelt otsustanud ka meie asustatava maja kivi-kivi haaval maha lõhkuda... VÕI seisab minu ukse taga poolpaljas viieaastane punapäine jõnglane, kes piilub igavledes me uksepiludest sisse ja muudkui lõugab PAPAAAAA, PAPAAAAAA, PAPAAAAA... Ja siis karjatab toosama papaaaaaa talle ruuporihäälega vastu, et tasa, tüdrukud magavad. See viimane on, muide, kõige tõenäolisem variant...]
Olgu, aga ma arvan, et ma rohkem ei jäksagi teile siia midagi kirjutada. Head ööd.
Ah jaa, ja sööge virsikuid, need pidada hiinlaste meelest olema surematuse ja igavese elu sümboliks!
Ah jaa veel... Helistas mulle siis lõpuks too imelik dirigent, keda ma eile ka mainisin. Noh, et siis, kõne sisu lühidalt järgmine... Ta saadab mulle veel materjali, tehku ma see ka endale selgeks ja ilmugu järgmine nädal kohale. Et siis... Esimene noot, mille ma avasin, oli tervenisti 19 lehekülge pikk... Ma vist sattusin üle pea kuskile sisse...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar