INDIA

HOIATUS: megapikk lohesissekanne friikidele!

Vaaaaaau! Ma jõudsin eile tagasi siis... ja pakin juba asju, et ülehomme Pariisi poole tagasi kihutada. Tegelikult kiman veel pooleteise tunni pärast Tallinnasse ka, aga see ei puutu asjasse. Mis teha, kui ma pudeliski paigal ei püsi. Ei, statistiliselt arvutasin ma, et kui ma Pariisi tagasi jõuan, olen ma täpselt kolme nädala jooksul istunud 25 tunni jagu lennukites, 27 tunni jagu lennujaamades, 15 tundi kulutanud lennujaamadesse või neist ära sõitmisele, kolm ööd veetnud kuskil lennukitega seotud kohtades (lennujaamad või lennukid ise) ja maganud lisaks sellele kümnes erinevas linnas... Uffff. Rääkimata sellest, et kindlasti umbes ööpäeva jagu tunde on kulunud pakkimisele ja kaetud on siis umbes... noh, ma nüüd ei teagi, kokku päris paarkümmend tuhat kilomeetrit ikka...

Aga India siis... Teate, mehed, see oli üks nendest reisidest, mida võib pidada pea täiuslikuks. Lihtsalt võrratu komplekt. Alustades sellega, et mu punt, kes oli üsna pisikene - kõigest 9 inimest - koosnes äärmiselt meeldivatest ja hästi kokku sobivatest isenditest, lõpetades sellega, et India on vapustav maa. Uhh, kui ma peaksin ühe lausega kokku võtma, miks see riik mulle nii ilgelt meeldis, ütleksin ma, et see on nagu Egiptus - kaootiline, vaene ja elav, aga see on värvilisem (võta kasvõi kõikide multikirevad sarid ja turbanid) ja inglise keel on seal riigikeeleks, mis tähendab, et suhtlemine on märksa lihtsam ja vabam. Rääkimata sellest, et moslemeid on seal vähem, nii et ei tule muretseda sellepärast, et kui sa endale põlvini seeliku selga paned, oleksid sa nüüd kohe terve elanikkonna jaoks pind silmas. Vottt.

Pilte tegin ma 1300 või midagi sinnakanti. Jippppiii. Nii mõnigi tuli väga ilus ka, aga ma veel vaatan, kas ma neid kõikse paremaid siia ikka riputan! Ja üllataval kombel tehti ka minust sedakorda palju ilusaid pilte. Hmm, näib, et ma olen fotogeenilisemaks mutunud :D Ma loodan oma vahvatelt reisikaaslastest veel üksjagu fotosid saada, muide, nii et kokku peaks üks muljetavaldav album tulema.

Olgu, aga kuidas siis meie reis kulges... Põhimõtteliselt tuleks vist põhjalikum ülestähendus teha sellest, sest ma tean küll oma mälu - ega teda väga kauaks väga detailselt ei jätku.

Niisiis... 27. detsembri hommikul passisin ma mõned tunnid rõõmsalt Tallinna lennujaamas ja lugesin raamatuid. Siis leidsin üles kõik oma reisilised ja nägin veel pealekauba Liisi ja Erkinit ka. Nendega sai oma kolm korda nägemist jäetud ja ikka sattusime me uuesti kokku :D Heheee. Liis on usutavasti juba pilte ka jaganud teiega sellest, kuidas me kogu aeg seal uuesti kokku sattusime. Aga njah, siis veetsime me oma grupiga mõned tunnid Helsingis kohvitasside taga vennastudes ja saimegi kohe sõpradeks. See oli nii vahva, pisikeste gruppide eelis. Kõik saavad kohe kõiki tundma ja ongi lõbus. Rääkimata sellest, et meil olid tegelikult väga värvikad ja humoorikad kujud koos, nii et oli igavesti vahva.

Delhisse jõudes... Noh, Delhis ma natukene tegelikult pettusin. Selline suhteliselt mõttetu suurlinn - olgu pealegi, pealinn ja puha, aga suurlinnade häda on see, et seal on alati inimesed sellised... kurjemad, kalgimad, tohutult ainult rahale orienteeritud ja nii edasi. Delhis ei olnud ka mingeid sääraseid meeletuid vaatamisväärsusi, mis oleks ohkama võtnud. Olgu-olgu, üks tempel oli küll hästi vinge - üks Bhaide uus tempel, nn Lootose tempel. Nägi välja päris nagu Sydney ooperimaja... Aga peale selle oli linn nagu tüüpiline lõunamaade suurlinn ikka. Liiklus oli pöörane, inimesed nuiasid aina raha (seejuures kui mujal riigis ja väiksemates kohtades kerjati rohkem nagu näiteks pastakaid, kommi ja šampooni, siis Delhis ei läinud need absoluutselt kaubaks, taheti ainult raha) ja kõik oli tolmune ja kaootiline. Kõnniteed muutusid õhtuti magalateks ning kõik olid lõketega ääristatud. Hehee, sealne giid uuris meie käest, et kui meil siin kakskümmend kraadi külma on, kas siis meie valitsus ka kodututele lõkkematerjali annab tasuta, et need ära ei külmuks :D Nojah, aga tegelikult oli see ikka päris kole. Kohati halekoomiline. Näiteks vaatad, kõnnitee peal maas hästi räpane tekk, aga naine ja mees istuvad seal peal, varbavahed ilusasti teki ääre kõrval rivis, sest jalanõudega ju tuppa ei lähe, mis siis, et see on üksainus halli karva tekk kõnniteel... Tegid süüa. Õhtul olid nad ennast sinna magama sättinud, jälle varbavahed korralikult rivis, tekk üle pea. Ja nõnda elasidki. Kõnniteed olid täis pikitud ka vabaõhu-habemeajajaid, kes olid majaseina külge peegli kinnitanud ja kes kõigil möödaminejatel soovi korral juukseid lõikasid ja habet ajasid. See oli päris hull värk, me läksime ühest mööda, see okupeeris nii suure osa kõnniteest, et tegelikult oli temast võimatu mööda saada ilma teda müksamata... Noh, aga kui ta parajasti oma žiletiga tõmbab teisel üle kõri ja keegi ta küünarnukki tonksab??? Ma tõesti ei taha teada...

Igatahes, Delhis puudus selline totaalne indialikkus. Lehmasid väga palju ei jalutanud ringi, turbaneid ka nii palju ei olnud kui mujal näha võis, aga sarides ja hästi värvikirevates hõlstides naisi nägi küll igal sammul. Tänavamüüjad olid palju tülikamad kui mujal Indias ja kõige kvaliteet oli väiksemate linnadega võrreldes pisut nigelam, sest nemad lähtuvad sellest, et neil on klientuuri ikka, ükskõik, kui hea või halb neil see asi on. Näiteks hommikusöök võib seal olla jahtunud, aga mis sest... Mujal tehti hommikusöök ikka otse meie nina all ja kanti korralikult lauale ka, sest seal olime me rohkem imeasjad.

Üldiselt olimegi me tõepoolest ise ka vaatamisväärsused. Kohalikud tõmbasid meid tihtipeale enda sekka, et valgete eksootiliste inimestega pilti teha. See oli nii naljakas :D Ja terve vana-aasta õhtu olin ma tõeline staar, vähemalt paar tosinat tõmmut murjamit palus mind endaga pildi peale ja kui me veel tantsima läksime!!! Noh, siis oli põhimõtteliselt minu ja mu toanaabri ümber selline tohutu sõõr pisikesi musti mehi, kes ammuli sui seisid ja vahtisid; mingi fotograaf jooksis hullumoodi meie ümber ringi ja tegi vähemalt sada pilti meist tantsu vihtumas ning lõppeks ilmus kohale ka mingisugune profikaameraga videomees, kes meid veel tükk aega jälitas :D Päris lõbus oli!

Ent nüüd ruttan ma ette. Delhist läksime me tegelikult esimese asjana hoopis Agrasse - sinna, kus asub Taj Mahal. Muide, need linnast linna sõidud olid hästi põnevad - absoluutselt mitte sellised nagu Euroopas mööda kiirteed kimamine, kus midagi peale põldude tee ääres ei näe. Kogu aeg sõitsime me hoopis mingitest küladest läbi, tee ääres toimus hullem elu ja tegevus ja põhimõtteliselt olime me kõikide sõitude ajal hullus aktsioonis, et õues toimuvast palju-palju pilte teha. See oli lihtsalt nii äge. Noh, rääkimata veel sellest, et bussis sai lauldud ja pidevalt liikus ringi ka kerget hea tuju õli. Ühesõnaga, meeletult lõbus oli.

Aga siis Agra ja Taj Mahal - uhh, seal oli ikka roppu moodi rahvast. Punane fort sai kõigepealt ära käidud - selles too Taj Mahali ehitaja elas ja suri - ja see pidigi meid masside mõttes maailmaime jaoks ette valmistama. Sealgi oli hästi palju rahvast... ja mis kõige armsam - ahvikarjad jooksid ka ringi :D Aga Taj Mahal - tõepoolest, sinna oli mingi tunniajane saba! Naistele. Naised ja mehed olid eraldi järjekordades ja mehi kontrolliti veel hullemini, mis tähendas, et meestel läks sissesaamiseks oma kaks tundi. Meie saime senikaua sees pilte teha ja ringi vaadata, kuni me neid järgi ootasime. Oi, aga olid seal ikka massid. Muidu ütleksin mina, et see uute aegade esimaailmaime tundus palju pisem kui ma arvanud olin. Väga kaunis tõepoolest, aga mitte NII haarav ja NII meeliülendav kui oleks võinud arvata. Aga ärge nüüd arvake, et ma seda maha teen või midagi... Oli ilus küll! Ainult kõik see rahvamass ja ummikud ja kohatine peaaegu jalge alla trampimine... lisaks veel väiksemad mastaabid... Noh, Indias oli palju sama ilusaid kohti!

Näiteks oli megailus Jaipuris asuv Amberi fort - sinna me Agrast järgmisel päeval läksimegi. Jaipuris elasime tegelikult suisa mitu päeva ka ja just seal toimus meie hästi suur ja põnev aastavahetuse pidu ka! Aga enne sai tutvutud vaatamisväärsustega, hästi palju söödud ja mõnuletud jne. Oo, ja seal me sõitsime elevandiga ka. Jälle üks asi, mis oli hästi põnev, aga mitte nii erakordne, nagu ma oleksin arvanud. Noh, igatahes, aga oli vahva küll sellise suure, neoonvärvides ära kaunistatud londilisega mäkke ronida. Päris majesteetlik tunne tekkis!

Ja veel millisesse kohta meid niimoodi transporditi. Palee oli sõna otseses mõttes osaliselt juveelidega kaetud - maharadža eluruumid olid nii rikkalikud, et võtsid silmad kirjuks kohe. Nii lagi, seinad, põrandad, uksed ja nišid olid kaetud peeglite, poolvääriskivide ja juveelidega ja kõik see säras päkesekiirtes pööraselt... Mäherdune luksus! Üleüldse oli palee ehitatud ka väga huvitavaid põhimõtteid järgides - kohas, kus suviti on temperatur viiekümne kraadi ümber, oli väga nutikas jahutussüsteem, võrratud aiad, kaunis järv, imelised koridorid ja arkaadid, ahvid ja turbanites onud jne jne jne... Hmm, ahjaa, ja pärast käisime kõigepealt alkopoes, kust mehed endale aastavahetuseks vingelt viskit muretsesid, ning siis passiti mulle imeilusat sarit selga. Sobis ka, väga hästi. Aga kallis oli natuke - 180 dollari eest jätsin ma ta siiski ostmata, kuigi pisuke okas jäi hinge :D

Sealsamas Jaipuris veetsime ka oma vana-aasta õhtu. Täiesti megapidu oli! Vapustav! Idee järgi vist piraaditeemaline ka, sest kõik ettekandjad nägid välja nagu piraadirõivas Johnny Depp sellel kuulsal plakatil. Ühesõnaga, päris nunnud. Pealuulipud ka lehvisid igal pool. Aga põhimõtteliselt toimus kõik suure hotelli basseini ümber, igal pool olid lõkked, toitu oli kaks tohutut saalitäit, joogid olid kõik tasuta, rahvast oli murdu ja isegi ilutulestik korraldati meile. See oli seda uhkem, et Indias tegelikult keegi ju jõule ja aastavahetust ei tähista, aga selles suures hotellis oli väliskülaliste auks isegi kuusk, psühhedeelsed jõulukaunistused ja turbanitega jõuluvanakujud üles pandud. Noh, ja nagu ma ütlesin, sai kõvasti tantsu vihutud ja tõeline staar olin ma kah veel nii oma riietuse kui väljanägemise poolest. Ainult et piir oli kah - erinevalt läänest, kus aastavahetus on ikka suur asi, oli pidu poole üheks täiesti kaputt läbi ja meie olime niikuinii viimased, kes sealt lahkusid. Ja see oli ka pisut nukker, et ma pidin actually veini asemel viskit jooma, sest vein on seal roppkallis, aga India viski oli sellel üritusel näiteks tasuta :D Aga ma nimelt ei joo tavaliselt kanget värki - mulle ikka meeldib, et asi oleks magus ja maitseks hästi, mitte ei kõrvetaks. Muide, meil oli ikka üks pudel šampust ka aastvahetuseks ja shampaklaas löödi mul uusaasta esimese toosti ajal peos puruks, nii et päris hea oomen, kas pole? Räägivad, et killud toovad õnne! Eks ma siis nüüd oota, et see puuga pähe lööks.

Peost endast väga palju pilte pole, seal oli liiga palju tegemist, et veel klõpsida... Ja tehtud pildid jäid udused. Enne pittu minekut aga tegin ülalt aknast pildi sellest, kuidas lauad paigas olid jne. Kel teravamad silmad, äkki isegi näete midagi!

Kui pidu läbi, oli meil veel mõnda aega päris lõbus. Läksime nimelt sõbrantsiga üles tuppa ja veetsime pool ööd igasuguseid ägedaid fotosid tehes. Me olime tipsis noh. Ja üleüldse sai kõik alguse sellest, et ma kukkusin ristseliti voodisse ja tundsin end nagu laip... ja tahtsin, et ta siis minust pilti teeks, et oleks näha, et ma olin nagu laip. Ja edasi läks lihtsalt omasoodu, et pane nüüd käsi sinna ja vaata tänna ja keera nõnda ja pööra naa... Naljakas, meie toa kõrval elanud tegelinskid mingi hetk pärast uurisid, et mis me tegime, et meil nii naljakas oli olla ja poole ööni lõkerdasime. Hehee, kommentaar tuli, et nad kuulasid küll, aga meeste hääli ei kuulnud ja siis nad ei saanud kuidagi aru, mida me tegime. Igatahes, neid pilte ma veel ootan osasid sõbrantsi fotokast kah, sest me ikka kahe fotokaga kohe lasime :D Neist paremad jäid tema fotokasse kah veel :D Ah, kui kätte saan, küll ma siis üles riputan.

Hmm... aga siis edasi... Ooot, las ma mõtlen... Ahjaa, siis suundusime me Jodhpuri linna, mis oli vastukaaluks roosale Jaipurile ülenisti sinine.

Ja lõpuks läks päris soojaks ka seal! Äge! Sain oma ilusa Hiinast ostetud punase täpilise kleidiga käia ja puha! Ja tore giid oli ka. Käisime järjekordses uhkes lossis, kus meile tantsiti ja kus olid imeilusad vaated... Ja siis käisime koos ühel suurel bazaaril kauplemas - kangaid ja vürtse! See kangapood oli muide päris hull - kaheksakorruseline hoone, kõik ruumid maast laeni kirjusid kangahunnikuid täis. Ülimega :D Isegi Richard Gere olla seal käinud, mulle näidati ajalehe väljalõiget sellest, kuidas ta sealsamas selle sama juhatajaga oli. Hihii. Aga riidekuhjad olid ikka meeletud, andis ronida sinna tippu!

Ja et oleks ikka hästi palju -pur'iga lõppevaid linnu, siis Jodhpurist läksime edasi Udaipurisse. Uhhuu, selles linnas tehti Bondi film "Octopussy" kunagi. Kui ma Liisile külla lähen, eks ma pea seda siis uuesti vaatama, sest see pole mul väga hästi meeles. Kohad tulid aga ähmaselt tuttavad ette küll. Igatahes, see peaks olema ka terve India kõige romantilisem linn ja pidi elatuma mesinädalaturistidest. Ilus oli neh, keset järve oli mitu armsat valget paleed ja puha, lisaks oli linn märksa korrashoitum kui ülejäänud paigad, kus me käisime. Rääkimata sellest, et see asus väga ilusas kohas mägedevahelises orus ja sinnasõit ise oli juba ka uhke elamus. Vahepeal jäime seisma, sest ahvikari oli tee peal (ja vahepeal jäime pühvlivankri taha toppama, siis jälle uitas meil mingi lehm ees, pärast aga olime kaamelikaravani taga kinni...).

Ja kui me tee ääres pildipeatust tegime, oli kole naljakas - poole kilomeetri tagant nähti, et buss peab kinni, ja siis hakati igavese kimaga igast suunast muudkui lippama meie poole, et aga kerjata saaks. Ma arvan, et kõik India kerjused peaksid kergejõustikuvõistlustele minema, neil on ikka ilgelt head sprinterivõimed. Igatahes oli meie bussiukse avaus üsna pea täis mustmiljonit räpast kätt ja kui ma oma kommikoti välja võtsin, et see kellelegi anda, rapsati see mul nii kiiresti käest, et kui ma jõudsin käe üles tõsta, oli pihu juba tühi...

Õhtul läksimegi igatahes sealsamas Udaipuri linnas paadisõidule ja käisime ühes järvepealses valges palees päikeseloojangut vaatamas. Megailus oli... Siis sai küll aru, miks seda linna nii romantiliseks peetakse. Ja mis oli selle päeva juures kõige toredam, oli see, et mu ülimegaarmsad reisikompanjonid kinkisid mulle suure kuukiviga kaelaehte tänutäheks. Nii nunnu! Esiteks oli kivi väga armas ja teiseks meeldib mulle palju rohkem, kui mulle tehakse kingitus, kui et antakse raha ja öeldakse, et osta ise midagi. Siis pole üldse huvitav ega isikupärane. Nii et ma olin tõesti sillas... Kahju oli kohe mõelda, et reis hakkab vaikselt läbi saama.

Ja paadisõit ning päikeseloojang järvepalees nägi siis välja säärane:

Nojah, ja siis sõitsime lennukiga Delhisse tagasi, veetsime päev otsa bazaari mööda tuiates ja elamusi ning suveniire otsides (elamusi saime kuhjaga, suveniire mitte eriti). Muide, käisime ka Delhi metrooga sõitmas. Üllatuslikul kombel täiesti viks, viisakas, puhas, korralik, jõle odav (pilet umbes kaks krooni) ja süsteemilt inglaste omalt maha kopeeritud. Üldse oli Indias päris palju inglisepärast järgi jäänud sellest ajast saadik, kui nende koloonia oldi. Näiteks palju joodi viskit ja õlut :D Ja kogu bürokraatia ja infrastruktuur on jäänud täpselt inglaste loodu tasemele ning pole viimase poolesaja aasta jooksul kuskile poole arenenud :D

Lõpuks sellel viimasel päeval hakkas mõnel ka see kardetud kõhulahtisus tunda andma, meil paar patsienti jäid hotelli puhkama üleüldse terveks päevaks. Aga kui muidu öeldakse, et India toit ajab kohe esimesel päeval kaheksakümnel protsendil sinnaminejatest kõhu lahti, siis meil läks küll päris hästi. Muidugi mine tea, äkki saime mingid pikaajalised haigused külge, sest mina ja mu sõbrants olime mõlemad päris täiesti ilma vaktsineerimata, aga igatahes kõht läks mul küll hoopis kinni lahtisuse asemel. (Andke andeks, ma tean, et mu kõhu seisukord teid ilmselgelt tegelikult ei huvita, aga see oli lihtsalt üllatav. Isegi turu pealt ostetud puuvilja, mis mingi jõleda kirvega pooleks löödi, julgesin süüa ja ikka jäin ellu!)

Mis üldiselt toitu puutub, siis jõõõõõõõõõõõle hea! Kohati küll tõesti pisut liiga vürtsine, meil paar tükki pistsid paar ampsu mingit pipart kogemata põske ja pool tundi nutsid ja lehvitasid suhu tuult :D Kana oli loomulikult põhiasi... ja lambaliha ka. Mõlemaid oli mitut sorti tavaliselt ja kõik eriliselt äravürtsitatud. Viimasel õhtusöögil ma ei julgenudki pärast kahte liharooga rohkem enam midagi proovida, suu juba põles täielikult ja suunurgad on endiselt pisut korpas, sest see ikka põletas! Noh, oma viga, oleks muidugi võinud vähem ahnitseda, eksole. Aga ropult maitsev oli ikkagi ja ma sõin ennast suisa paksuks, sest kuskil mujal ju nii head india toitu niikuinii ei saa kui ainult seal. Ma siis ei raatsinud end tagasi hoida. Ja neil on ju komme, et kui ikka hakatakse toitu tooma, siis tuuakse seni, kuni kõik on sõna otses mõttes lõhkemas... Viis eelrooga, viis põhirooga, magustoit, kohvi... Kõik niimoodi külluslikus korras lauale ja igaüks sööb, palju aga vähegi sisse mahub... Nämm!

Ahjaa, mitmed huvitavad kohad unustasin teile mainida, mis jäid meile sõidu peale, kus me ka peatust tegime. Üks oli konkreetselt megavinge tempel... Ranakpuri tempel. See oli säärase usulahu pühakoda, kes käivad, luud käes, ringi, sest nad kardavad mõnda putukat ära tappa ja siis nad peavad enne kuskile poole sammu tegemist luuaga maad pühkima, et kõik kõige pisimadki elukad jala alt ära pühkida. Üle nina ja suu on neil ka rätik tõmmatud, sest kui nad mõne elusa bakteri ninna tõmbaksid, võiks see surma saada... Ühesõnaga, totaalselt eba-vägivaldne seltskond. Ja totaalne taimetoitlaste kamp. Kõik olid nii kiitsakad, et nad oleksid võinud endale pluusi asemel ainult varruka ümber tõmmata, seegi oleks lotendama jäänud. Aga templi olid, paganad, vinge ehitanud. 1444 ülinikerdatud sambaga oli neil õnnestunud eriti hea atmosfäär keset džunglit tekitada!

Mis mulle veel Indias ropult meeldis, oli see, kuidas kõik riides käisid. Ikka värvikalt, rõõmsalt. Kohatise kõrbemaastiku taustal hakkas igal pool silma selliseid erksaid lapikesi ja teinekord oli see hästi ilus vaatepilt. Naised olid kirjudes sarides ja meestel oli igasugust värvi ja igat moodi seotud turbaneid peas. Ma võisin neist lõputult pilte teha. Ja meeletusuurte kottide pea peal kandmise oskus on ka üks kiiduväärt asi.

Üleüldse olid naised seal päris asjalik tööjõud, selles mõttes, et kohati näiteks ehitati kiirteed ja mis te arvate, kes seal kaevasid ja vanu asfaltitükke pea peal minema kandsid? Loomulikult kirjudes kleitides prouad! Mehed, need olid sihukesed äpud ja loodrid, nemad istusid hommikust õhtuni tee ääres ja vaatasid, kuidas aeg kulgeb. Eks ta ole, traditsioon paneb paika, et mees teeb põllutööd (mida on umbes neli kuud aastas) ja absoluutselt kõik ülejäänud asjad teeb ära naine. Võrdne, kas pole?

Uhhuu, ja nad on jube nutikad ja fantaasiaküllased ka seal Indias. Ikka nagu meil vanal nõukaajal - kui midagi pole, siis tuleb see leiutada ja muudest asjadest tekitada. Ja kõik peaks olema võimalikult multikasutatav. Näiteks olid neil templite juures supiköögid, kus vaestele süüa jagati. Süüa anti neile kuivatatud puulehtedest tehtud ühekordsetes kausikestes - need visati peale sealt leeme lürpimist tänavale hunnikusse ja siis aeti lehmad sinna, kes selle hunniku terveniti omakorda nahka pistsid. Siis kakasid nad selle kuskile lähedusse läbiseedituna välja, naised korjasid sõnniku üles, voolisid nendest pätsid, kuivatasid päikese käes ära ja see läks siis sõnnikubriketina kütteks... Kaval, kas pole?

Ja mida veel? Jõle sõbralikud ja lahked on nad sealmaal kõik. Kerjuseid on küll palju (ja seejuures liiga palju selliseid, kellest on kohe näha, et vanemad on nad meelega sandistanud, et nad tänaval haledust ärataksid ja rohkem raha koguksid), aga samas kui me linnasüdames seisime ja juurdlesime omavahel, et kuhupoole nüüd minna, siis tulid kohe kõik abivalmilt küsima, et kas me oleme eksinud, kuhu me minna tahame jne jne jne. Seejuures olid nad veel solvunud ka, kui me tahtsime selle peale jotsi anda (aga jotsi andmine on seal lihtsalt kõige eest kombeks, nii et eksimine on inimlik...). Eestist polnud enamik neist kuulnudki, ainult üks tüüp kuskil raamatupoes tõi kohe kaardi lagedale ja näitas, kus Eesti on. Oih, ja seda tahtsin veel söögist rääkides mainida, et tohutu kultuurišokk oli see, kui meile juba lennukis anti toidu lõpuks pisikene pakikene, kus sees oli peotäis seemneid - segamini köömneid, aniisiteri, sinepiseemneid, läätsesid, kardemoni ja muud. Ei osanud me midagi peale hakata - mõtlesime, et söök ju söödud, mille peale see siis tuleks panna... Ja minu segadussesattunud kokutava häbeliku küsimuse peale vastas stjuuard, et see on "after dinner mint", ehk siis suuvärskendi. Ja tõepoolest, neil olid kohe spetsiaalsed karbid igal pool restoranides ka, mis söögi lõpus lauale toodi ja seal oli seda seemnesegu sees - tegi suu värskeks küll! Ikka parem kui mingi küüslauguhais, mis muidu oleks üle pea löönud :D Ainult et see tingis ka pärastise hambaorgiraundi - andis neid seemneid pärast hamba vahelt ikka välja uuristada!

Mmm, ja tuleb veel mainida, et meie teenistuses oli seal kogu aeg äärmiselt asjalik bussijuht, kes keeras silmagi pilgutamata rooli, kuigi iga viie minuti takka sooritas keegi meie reast säärast ohtlikku möödasõitu, et mina panin küll paar korda silmad kinni ja surusin jalad vastu maad, sest ma olin veendunud, et nüüd me otsekokkupõrkest ei pääse. Ja siis oli meil veel teenistuses Suunatuli - pmst bussijuhi abi, kes ise roolida ei tohtinud. Tema ülesanne oli vasakule keeramise puhul käsi aknast välja pista ja sinna suunas viibutada. Ja siis keeras ta veel bussijuhile komme paberist lahti ning ulatas daamidele bussist väljudes käe. Hehee, a päris kena poiss oli muidu - üks reisisell kauples teda juba oma tütrele kaasaks: kena mees, kondine, ei söö palju, ei joo, ei suitseta, on viisakas ja vaikne... No mida enam tahta :D

Hehee, ja andestust, kui te minult aastavahetuse sõnumit ei saanud. Me olime omast arust kavalad ja mõtlesime, et hakkame siis saatma, kui meil seal uus aasta tuleb, sest siis pole EMT umbes. Noh, guess what, Indias on miljard + veel 49 miljonit elanikku, EMT võis küll mitte umbes olla, aga INDIA liinid, mida meie telefonid seal ju kasutasid, olid ikka nii umbes, et järgmise päeva lõunani ei õnnestunud mitte midagi kuskilepoole saata.

Olgu, aga kell saab palju, nii et siis veel pisut pildivariat siia alla ja aitab mu pläramisest küll, teil kindlasti juba siiber kah :D Aga ikkagi tuleb veel kord tõdeda, et oli megaäge! Ja ongi nii - kui ma enne reisi olen paanikas ja mures ja mõtlen, et olen loll ja kõik läheb nihu, tuleb suurepärane reis, sest see ületab kõik ootused mitmekordselt; aga kui ma olen suhteliselt enesekindel ja rahulik, siis kisub midagi ikka kiiva. Miks see küll nii peab olema???

PS: ja täna sain ühe uue ilmakodaniku ära näha, kes on minust täpselt veerandsada aastat noorem, sest tal on ka 25. detsembril sünnipäev. Ja sain endale tõlkimiseks raamatu, mida ma juba kunagi lugenud olen ja mille autor mulle kunagi ilgelt meeldis (Catherine Coulter). Njaa...

PS II: kurat, ja tundub, et ma olen selle kuu üleslaadimise hulga ammendanud... Eks me veel vaatame seda asja!