Uhhuu

Nojah, mul on vaja vaadata ära kaks filmi ja neist esseed kirjutada. Ühest juba vaadatud filmist on ka vaja kirjutada. Siis on vaja lugeda kaks raamatut ja neist esseed kirjutada. Mul on vaja lahendada üks statistikaülesanne ja joonistada üks kaart, elamine kokku pakkida, uues kodus koristamine lõpetada, õppida ära veel kolme laulu aldipartiid ja osta ära kaks poolikut jõulukingituse osa... Ja mida ma teen? Pool päeva loen (aga raamatut, mille kohta mul actually EI ole mingit kommentaari vaja kellelegi teha) ja teise pool päeva tegelen siis selle koristamisega. Kiireks läheb. Nädala pärast olen ma juba teist õhtut kodus nimelt. Uhh.

Aga ma tegin täna rekordi - käisin detsembri lõpus dressipluusiga väljas. Üldse polnud külm. Siin inimesed tõmbavad aeg-ajalt veel endiselt paljaste varvaste otsa kingad ja jooksevad T-särgiga ringi. Hull värk.

Mhmm, õppetunni sain ka. ÄRGE KUNAGI JÄTKE OMA VALMIVAT TOITU JÄRELVALVETA, eriti kui teil on gaasipliit! Mina panin täna makaronid all keema (muidugi siis, kui Steffi kodus polnud) ja tulin vahepeal üles asju pakkima. Kui ma kümne minuti pärast alla läksin, oli kõik gaasihaisu täis, tuli kustus ja gaas endiselt lahti. Noh, ma tegin siva muidugi aknad lahti jne jne jne, aga moraal selles, et makaronid keesid üle, kustutasid tule ära ja kui ma oleksin sinna pannud keema hoopis kartulid, mida ma oleks läinud vaatama alles nii poole tunni pärast, siis oleks ikka pisike jama käes olnud.

Ja seda olen tahtnud ka mainida, et kogu Pariis on täis sissemurdjaid. Nimelt iga viienda rõdu all tilpneb moeröögatusena aknast mööda nöörredelit sisse roniv jõuluvana, kingikott seljas. Neid on absoluutselt igas mõõdus, päris koomiline. Oleks ma näinud ainult ühte, siis oleks leidnud, et päris äge mõte. Aga kui te sõidate mööda mingist tohutust kortermajast ja iga viienda rõdu all lehvib tuule käes mingi punane kaljuronija, siis on see vaatepilt üsna naljakas. Ja äärmiselt kriminaalse mulje loob ka, eriti pimedas ja elusuuruste jõuluvanade puhul...