Niisiis

Ma otsustasin, et ma nüüd kirjutan ka jupp aega ainult kenadest asjadest, siis on kõigil toredam. Ja polnudki raske, terve tänane päev läks õnnestunute kirja, nii et suurepärane, kas pole?!

Noh, näiteks õnnestus mul leida teine kingsepp. Meenutuseks, eelmine tahtis 26 eurot saabas ja nägi välja ning käitus kõigiti nagu mingi Colgate'i reklaami hambaarst. Tänane meenutas rohkem eesti kingseppi - tähendab, nahavärvilt küll mitte, aga kui nüüd kujutada üleni pruuni kingaviksiga kokku mäkerdatud eesti vanameest, kellele meeldib õhtuti napsu võtta ja kellel selleks raha tarvis on, kellel kodus ka mitte midagi teda ootamas pole ja kes seetõttu isegi ajal, mil ta peaks kinni olema, oma putkas istub ja kingi lapib... Siis saate suhteliselt hea ettekujutuse sellest tänasest papist. Sihukene tõsine töömees, istus oma pisikeses putkas, võttis mu saapad rahumeeli vastu, ei uurinud neid laisalt ja üleolevalt nagu hambaarst ja ei kritiseerinud mind, et miks ma nii palju käin... Küsis, et kas mul 12 eurot on maksta... Mina vastu, et ühe saapa eest või mõlema eest, tema hoidis kätega peast kinni ja leidis, et kas ma hull olen, 12 eurot saabas teeb 24 eurot paar, sellega saab juba uued jalavarjud, et ikka kokku, kahe saapa peale. Nojah, ja selle eest lubas ta teha täiesti korda ja kõnnitavaks mu saapad uuesti... neljapäeva hommikuks. Ehk siis ülehomseks. Mehed, ma arvan, et ma sain päris ausa diili! Nii ei pea ma saapaid asja eest teist taga Eestisse vedama kingsepale, seal oleks ka kahe saapa taldamine raudselt maksnud 150 krooni, lisaks on mul siin jälle millegagi käia. Ma armastan neid saapaid, raske on neid kapis hoida, noh...

Siis otsisin üles Gagny peapostkontori. Päris lähedal, nuka taga oli. Aga postkontorites on neil millegipärast alati meeletud järjekorrad. Täna sain teada, miks siis nimelt. Sest prantsuse vanaprouad kardavad oma kirju postkasti lasta, kui neile on mark peale kleebitud. Selles mõttes, et siin on kahesuguseid marke - on päris nagu kleepsud, mida masinast saab osta, ja on margid, mis tatiga ümbriku peale limpsitakse, nagu normaalsed margid ikka. Noh, need vanaprouad kardavad, et kui neil on see limpsitav mark, siis see kukub postkastis ümbriku küljest ära ja kiri ei lähe kohale. Nad arvavad massiliselt, et need tuleb tuua otse postkontorisse ja lasta see suurel turskel murjamionust teenindajal nende silme all jõuliselt ära tembeldada (et kui ikka sihuke lajatab, siis see mark enam ära ei kuku vist). Nii nunnu iseenesest... Ja kuna marke ostetakse ikka kiiruse ja mugavuse poolest kuskilt tubakapoest, siis tullakse postkontorisse neid postitama ja räägitakse sealjuures juttu teiste samasugustega. Vot siis, milline saladus.

Ahjaa, ja pärastlõunal käisime kursusega Olympiades'is avastusretkel. Tõsiselt põnev, ma olin siiani olnud päris veendunud, et hiinalinna kui sellist Pariisis tegelikult ei ole, aga võta nüüd siis näpust. No olgu peale, enda õigustuseks pean ütlema, et ega see seal Olympiades'is ei olnud ka korralik hiinalinn, selles mõttes, et tal puudusid pagoodid ja muu säärane, aga see oli siiski ala, kus elasid ainult hiinlased, seal olid ainult hiina poeketid (tuleb välja et Tang Freres on täiesti rahvusvaheline hiina supermarketikett, millest mina polnud enne kuulnudki) ja orientaalsed restoranid, hiinakeelsed reklaamtahvlid... Isegi jõulukaunistused olid hiinakeelsed. Voh! Väga äge iseenesest, mingi tosina ringis tohutuid 33-korruselisi pilvelõhkujaid ja siis nende all korrustel ja vahel kõik pisikesi hiinlasi täis. Ja lõhn! See toidulõhn... Seal oli päriselt selline lõhn, nagu Pekingis kuskil kõige õigemate hiina restoranide juures, ma pole seda veel kuskil mujal tundnud! Ma pean sinna ühel päeval sööma minema, see vist on kulinaarne elamus. Ahjaa, ja siis olid seal isegi hiinlaste sellised ajaveetmiskohad Pekingi stiilis, kus tädid tulevad välja platsikese peale ja tantsivad tangot või midagi säärast. Päris nunnu. Kahjuks on see kohutavalt ebaturvaline paik, seal on siis põhimõtteliselt kahe tasapinna jagu maa peal tegevust ja üks maa-alune tasapind, mis on põhimõtteliselt kogu terve linnaosa alune ja kõikidele majadele ühine - kusjuures linnaosa siseselt ühest kohast teise minekuks ongi paljudel võimalik kasutada just seda maa-alust korrust... Ja see näeb välja selline tüüpiline julmade krimkade algusstseen... pikad hallid koridorid, kus kuskil kaugel uratab kurjakuulutavalt automootor ja kus üksik hea tütarlaps postide vahel järjest tempot tõstva sammuga oma ukse poole kiirustab, aga siis hakkab see auto sõitma, jõuab tüdrukule järele ja sealt... variant A: kargab välja kari kaake ning... ; variant B: suunatakse hääletult talle näkku püstolitoru ning... ! Jumalale tänu jah, et meie sääraste korteripakkumiste otsa ei sattunud. Ei, põhimõtteliselt prantslasi seal tõesti ei elagi, sest need on kunagi alžeeriast tulnuile ehitatud tohutud tornmajad, kehva kvaliteedi ja ohtliku ümbrusega, aga isegi alžeeria prantslased on sealt juba jõudnud ära kolida, ainult kõige vaesemad kihid - aasialased - on sinna jäänud ja selle täiesti omastanud. Igatahes - tänaseks jalutuskäiguks oli ka suurepärane ilm välja pakkuda, igatsetud päike tuli tagasi ja linnud laulsid. Nii tore!

Nii, ning tänase päeva õhtupoolikul pidasin iseendaga maha vaidluse teemal, kas minna sinna esimesse koori tagasi või mitte. Noh, otsustasin siiski, et eks ma siis lähen, ütlen talle, et ma pärast sõidan Eestisse ja nüüd mind pole tükk aega... Ja siis jaanuaris vaatan, mis edasi teen. Kahes kooris ma kah ei jaksa käia, aga selle parema koori kaen ma nüüd neljapäeval üle - võib-olla on see jälle liiga kaugel minu võimete piiridest väljas, sellisel juhul võib ju jääda selle lihtsama variandi juurde, eksole. Igatahes, läksin siis ja valmistasin end moraalselt ette selleks, et täna maadleme me ilmselt järgmise nelja akordiga. Siis selgus aga, et oli hoopis keegi külalisdirigent kuskilt Aafrikast, kes oli päris tasemel onu ja kelle metoodika oli suurepärane - selles mõttes, et lihtne laul, pange noodid ära ja lihtsalt olge rõõmsad ning laulge järgi... Ja läks märksa paremini kui selle Julie'ga. Noh, laul oli tõesti lihtne, ma arvan, et te kõik teate seda kindlasti... See kõige tüüpilisem suululaul, mida igal pool kõik kogu aeg laulavad. Siyahamba oli ta nimi, aga ärge kirjapilti mu käest küsige küll, ma paningi noodi ära, kui kästi. Seda oli nii mõnus laulda ja see kummitab mul siiani muidugi. Aga väga tore, et ma ikka ennast kohale vedasin.

Ja siis - täna õhtul kell kaheksa pidi jälle rongide streik hakkama, aga hakkas nii vähesel määral, et sellest polnud üldse aru saada ja ma sain rahumeeli koju peale kooriproovi, mis lõppes kõvasti peale kaheksat. Nii et isegi streik läks positiivselt. Seda ma küll ei tea, kas meil õnnestub homme linna saada või mitte, aga eks seda vaata siis.

Ühesõnaga, ma loodan, et oli piisavalt positiivne :D Minul igatahes küll.

Ahjaa, ja kas teie teadsite, et on olemas selline Wikipedia alaliik nagu ChoralWiki??? Kus on tohutus koguses koorimuusikat (klassikalist ja muud), mis on kõik tasuta kasutamiseks, kus on olemas noodid PDF failidena ning lindistused, mida saab kuulata, kogu inf, mis on loo kohta tarvis jne jne jne. Väga põnev. Eesti heliloojaid ma sealt kahjuks ei leidnud, aga seda oli ka, olgem ausad, oodata.

Olgu, aga aitab ka. Kell on 22:22 muide, soovige midagi...