Mul on mure. Nimelt sain ma täna omale pangakaardi. See pole mure. Isegi raha sain pangakaardile peale pandud. See ka pole mure. Tšekiraamatu sain ka. See ka veel pole mure. Mure on selles, et ma ei oska tšekki välja kirjutada :( Ja ma kohe lihtsalt pean seda tegema. Teatavasti selleks, et saada õpilase elektrooniline transpordikaart, millega ma saaksin muuseas ka kempsu Pariisi maa all, on vaja saata sinna agentuuri koos igavese paberihunnikuga ka tšekk. Ja kui tšekk või mingi avaldus on valesti täidetud, siis nad loevad selle ebatäielikuks ja ei väljasta seda kaarti. Bööö... Muidu oleksin võinud juba homme posti panna ja puha ja saada siis alates detsembrikuust sõita hinnaga 55,56 eurot kuu, selle asemel et sõita 87,30 eurot kuu. Ehk. Mmm... aga ju ma vist pean homme minema kellegi juurde ja paluma endale näidata. Pangatöötaja täna lahkesti näitas, kuidas kasutatakse igasuguseid muid võimalusi, raha sissemakseaparaate jne.
Nojah, aga siis käisin ma veel täna vaatamas oma elu kõige koledamat filmi. Ma pidin nimelt üheks loenguks vaatama ära filmi nimega "l'Ennemi intime", ehk siis intiimne vaenlane või nii. Nojah, äärmiselt verine, äärmiselt masendav, äärmiselt tõetruu, äärmiselt kole. Selles mõttes, et Ameerika sõjafilmid tavaliselt pole nii koledad, seal on vint julmalt üle keeratud ja mingid romantilised tuuled ka kindlasti kuskil alatoonina käimas ikka. Aga prantslaste tehtud sõjafilm... Nojah, me mõlemad Triinuga närisime seal vahepeal küüsi ja tegime täiesti tahtmatult igasuguseid liigutusi. Ärge saage valesti aru, film iseenesest oli väga hea ja kvaliteetne, aga üsna võigas. Teist korda ei vaata enam küll kunagi! Igatahes, idee, miks meid seda vaatama saadeti, oli see, et see pidada olema esimene tõetruu film sellest sõjast üldse Prantsusmaal, kuivõrd Prantsusmaa ju alles kaheksa aastat tagasi üleüldse tunnistas, et seal sõda peeti ning põhimõtteliselt on see siinkandis tabuteema. Nojah, igatahes nüüd oli tehtud kohe selline võimas film, et oi-oi-oi. Muide, jube naljakas, kinopublik oli ka kole kultuurne, selles mõttes, et vaatasid otsa neile, kes saali tulid, need nägid kõik välja sellised korralikud professorid või midagi sinnakanti. Hmm, puhtalt äramärkimise nimel - seanss maksis 6.70. Õpilasele. Kallis. Aga kuna see oli kõige kesklinnam kino, siis kuskil kaugemal oleks ilmselt ehk pisut odavamini saanud. Aga sisu juurde tagasi pöördudes... homo homini lupus est. Ja sellest kogu see film oligi. Ideaalidega mehest, kes läks sõtta ja oli alguses kena, hea ja kaastundlik, aga siis muutus ise vaat et veel suuremaks loomaks kui kõik ülejäänud, keda ta alguses põlastas. Asjas ei puudunud oma iroonia lõpuks ka... aga efektne oli see film igatahes kõige rohkem. Ja mõtteavalduse kirjtamine ei võta eriti vaeva, selle kohta võiks kirjutada kohe oi kui palju. Üks mõte kasvõi siia... Kuidas on nii, et alati on kõige pikaleveninumad ja koledamad (ja ka praegu aktuaalsed) sõjad sellistel maadel, kus on ainult kivid, liiv, üsna ebamugav kliima ja tegelikult tunduks justkui, et see maa polegi niisugust võitlust väärt???? Ee, Iraak või Afghanistan või... no ma ei tea, kasvõi Albaania või ma ei tea... Ah?
[Tähendab, ma mõnikord võin lollusi suust välja ajada, eks ju. Kui keegi kole tark seda loeb ja leiab, et too viimane küsimus oli kole loll, siis andestage. Ega ma nüüd nii palju sellest asjast ka ei tea, et ainult kompetentset juttu suudaks ajada.]
Üks tähelepanek veel prantslaste kohta: nad on kole hirmus tähelepanelikud kõik. Selles mõttes, et nad jälgivad palju rohkem seda, mis nende ümber ja teiste inimestega toimub, kui eestlased. Rääkimata sellest, et hästi paljud on mu juba näo järgi meelde jätnud, käib tänaval liikudes alati üks ette ja taha vabandamine, sest nad panevad alati tähele, kui nad sulle kogemata ette astuvad... Või üks vanamees jooksis mul pool kvartalit sabas ja vabandas, sest ta lasi minu nina ees poeukse kinni ja ma pidin selle ise uuesti lahti tegema. Lastega inimestele antakse alati kohe teed ja istet ja bussides-rongides on alati kohe mehed krapsti püsti, kui mingi vanake tuleb. Ja üleeile kukkus üks vanem naine eskalaatori peal pea lõhki, ümberringi toimus tõeline sprint, tal oli kohe tosin aitajat. Üks neist oli näiteks ema, kes jättis oma kolm titevanuses võsukest kuskile nurga peale ootama ja läks ise jooksuga tädi otsaesist pühkima. Või umbes nädal aega tagasi nägin ma ühte neegrionu kolmeaastaste kaksikutega ja lapsevankriga eskalaatorist alla tulemas. Kaksikud ei julgenud ilma issi käest kinni hoidmata eskalaatori peale astuda, aga vankrist jäi üle ainult üks käsi. Noh, ja siis üks poisike jäi sinna üles eskalaatori otsa nutma. Mina olin paralleelse eskalaatori pool juba all ja isa ei saanud üles tagasi ka minna, sest tema pidi seda lapsevankrit tasakaalus hoidma. Ja esimene mees, kes siis ilmus sinna eskalaatori otsa... issi pidi talle ainult hõikama, et palun, härra, ja juba oli mees poisil käest kinni võtnud ja eskortis ta ilusti ja täiesti loomulikult alla. Ma kujutasin selle peale elavalt ette, et kui minuga Viru keskuses oleks sama lugu juhtunud, siis poleks keegi iseseisvalt selle peale tulnud, et laps eskalaatori peale aidata, ja mina oleks pidanud seal eskalaatori peal kõvasti selgitustöid tegema ja paluma, suurima tõenäosusega aga ise uuesti üles lapse järgi sõitma. Lihtsalt naljakas on vist siit Eestisse tagasi kolida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar