Meie majas on mingi tont. Või siis vihastas Triin tõesti võimatuste kaitsepühaku Rita välja, sest majas toimuvad meil tõepoolest nii veidrad lood, et mine võta kinni. Selles mõttes, et eile öösel, kui ma nõusid pesin, ei olnud veel sooja vett. Kui ma olin endale pliidi peal potitäie vett keema ajanud, et sellega pead pesta, otsustasin ma igaks juhuks kraanist lasta vett, sealt alguses poole minuti jagu tuli sooja, enne kui jäiseks läks, aga siis selgus, et ta äkki ei läinudki jäiseks ja ma sain täitsa pea ära pesta. Pesumasin hakkas ka lambist tööle, kuigi ta enne ei töötanud. Me siis pesime end ruttu keset ööd ära ja panime kell pool kaks pesumasina tööle, sest mine tea, mis neil mõttes on. Ainult wifi boksile ei tulnud kellaaega ette.
Hommikul jälle ei töötanud küttesüsteem. Maja oli külm nagu hundilaut, isegi ei tea, kuidas me nii vara üles saime (arvestusega, et me pesime pool ööd pesu, eksole, on kell pool kümme jõle vara)... Ja siis, kui ma olin seda natuke aega näppinud, hakkas järsku nii suure leegiga tööle, et kohe kahtlane... Veerand tunni pärast kustus ära, väitis, et maja peaks olema nüüd soenenud... kuuekümne kraadini Celsiust. Ausalt öelda oli mul veel endiselt sama külm, panin veerand tunni pärast uuesti sisse tagasi, mispeale ta hakkas tööle nii, nagu tahaks terve maja maha põletada... ja siis, kui tema meelest oli majas sooja 70 kraadi Celsiust, panin ma ta paanikahoos kinni ja tegin sääred. Brrr...
Bussiliiklus on aga hämmastavalt ja rõõmustavalt fantastiline, ainult pooltel kordadel võetakse mingi lütseumi juurest peale terve bussitäis noori, kes lõugavad nagu ratta peal. Hmm, mis meenutab mulle, et meil on linnaajaloo loengute raames 4 väljasõitu, esimene neist järgmine teisipäev. Pole just sage juhus, et tõepoolest saab nagu loengute raames tõesti käia ja need asjad ära näha, millest räägitakse. Ma küll veel ei tea, mis on Familistère - seda me nimelt vaatama lähemegi - aga see vist on põnev. Utoopialinnade realiseeritud versioonikene pidavat olema.
Muidu on siinsed õppejõud hämmastavalt... variatsiooniderikkad. Täna näiteks oli üks eriti karm tädi, kes tegi isegi üle kolme tunni jutti... Kui hirmus. Aga üliõpilased on küll nagu keskkoolis oleks - kõikidel on korralikult pinalid ja joonlauad ja värvilised pastakad, et eri pealkirju ja alapealkirju eri värviga kirjutada. Ma vist olen kuskil maininud ka, et nad kirjutavad kõik millimeeterpaberile, mis mind hullult närvi ajab, sest joonelist paberit pole KUSKILT leida. Ah jaa, ja siis neil on kõigil veel täpselt ühesugune käekiri ja täpselt ühesugust värvi pastakad. Ja kõik nende asjad on korralikult laua peal reas, nagu algkoolis lastele õpetatakse... IFUs tegelikult on karm kord majas ja ained ka päris keerulised, nõutakse iga kord mingeid ettekandeid ja kirjutisi ja värke. St. Denis ehk peakorpuses on iga loeng nagu laat, jõle huvitav on vaadata, kes sööb salatit, kes võileiba, kes kuulab kõvasti muusikat, kes räägib niisama nädalavahetusest, kes magab päriselt laua peal kummuli ja silmad kinni... sealseid hindeid antakse kohalkäimise ja konspekti ettenäitamise eest :). Kui kummaline. Teretamisega on ka muide naljakad lood, selles mõttes, et tere öeldakse igasugustele suvalistele - à la bussis või turvamehele või suvalisele inimesele, kes ette jääb - aga mõnele sellisele, keda juba mitu korda näinud oled ja nagu näo järgi ära tunned, sellisele ei öelda tere. Hästi veider. Ja siis on siin kombeks teha keset tänavaid hästi elementaarseid kommentaare. Näiteks seisad tänaval vihmavarjus ja ootad, et vihm vähemaks jääks, tuleb mingi tüüp, vaatab sulle otsa ja ütleb: "vihma sajab". No oh seda üllatust... Või siis oli Triinul kotis pakk krõpse ja keegi tuli tema juurde, näitas näpuga kotti, ültes "chips" ja läks naeratades minema. :). Aga ma arvan, et see on vist see asi, mida kultuurišokiks nimetatakse. Aa, huvitav on veel ka see, et tegelikult ei ole ma siin õpilaste hulgas veel ühegi inimesega rääkinud, kes ennast prantslaseks oleks nimetanud. On välisõpilased ja siis on välismaalt siia päriselt pikaks ajaks õppima tulnud õpilased, kes on tegelikult küll nagu prantslased, aga kes räägivad enda kohta ikka, et ei, mina olen brasiillane, mina vietnamlane, mina olen hispaania perekonnast pärit prantslane, mina olen alžeerlane, mina marokolane, mina tuneeslane, mina kolumbialane, mina lõuna-aafriklane... No tere-tore. Ainus prantslane vist ongi Stephane, sest teistel kõigil ka mingid isemoodi aktsendid ja nimed... Põnev igatahes.
Olgu, aga ma tõõõõõõõõõõõõõesti kõngen kohe nälga, nii et vaadake pilte ja olge muidu mõnusad, ma lähen nüüd koju kokkama!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar