Neetud, teate, ma ei naera enam kunagi selle ule, et prantslased kogu aeg streigivad. Mina hakkan ka homme streikima! Paris tosimeeli kohe!
Ehk siis...
Kurat, ei teagi nagu kohe, millest alustada.
Stephane on suurusehullustuses ja arvab, et koik mu kulalised peaksid minu juures minu voodis magamise eest maksma kolmkummend eurot oo nakku. Hea kull, sellest me veel raagime.
Stephane on taiesti muretu, konnib ringi ja vilistab roomsalt, raakides, et jaa, ta sober tuleb varsti wifit panema. Kui ma talle paeval resoluutse naoga otsa vaatasin ja utlesin, et ma voin elada ilma koogita, aga ma tahan internetii, siis sattus ta taiesti paanikasse, kratsis kukalt ja utles, et ta tegeleb sellega.
Ohtul ei olnud ta sellega endiselt tegelenud, mis paadis sellega, et me votsime kell uheksa Triinuga oma arvutid ja utlesime, et me lahme nuud Pariisi wifit otsima, sest meil on actually oma arvuteid TARVIS. Selle peale sattus ta jalle paanikasse ja pakkus, et ta tuleb meiega kaasa.
Me ei votnud teda loomulikult kaasa, kuna me olime tegelikult nainud raudteejaama korval kohvikut, mille akendel ja paevavarjudel ilutses tohutusuur kiri WIFI... Idee oli ta lihtsalt natuke paanikasse ajada ja muretsema panna, et ta oma arvutiboksiga kiiremini tegutseks. Ilmselgelt oli see WIFI kiri sinna pandud aga selleparast, et see naeb valja uhe sellise kohutavalt peene luhendi moodi, mida prantslased ilgelt armastavad. Wifit neil nimelt seal kohvikus ei ole. Nad ootavad liini panekut. Lubage markida, et see aknakiri oli usna kulunud, millest tulenevalt ka ennustus, et nad ootavad seda aegade hamarusest ja jaavad ootama maailma lopuni...
Siis saime me taiesti poolkogemata teada, et me ei peagi hommikul uheksasse loengusse minema, sest oppejoud pole koolis end veel registreerinud. Pariselt ka, kui me oleks end Triinuga kell pool seitse voodist valja vedanud selleparast, siis ma oleksin tal taiesti ausalt aidanud telliskividega kooli aknad sisse virutada.
Loengud on siinkandis nagu laat: kes soob, kes kuulab muusikat (makist, mitte korvaklappidest), kes raagib telefoniga, kes mangib kaarte... Oppejoud raagib enda ette ja utleb aeg-ajalt, et te ei tohiks toepoolest raakida, ainult siis, kui teil on minu oeldu kohta midagi kommenteerida.
Uleuldse on siinkandis kombeks, et loengud jaavad ara. Aineid, mida valida, on kole palju, aga samas ei toimu kolmveerand neist... Voi toimub kuskil sellises kohas, mida keegi ules ei leia, voi toimub uhes saalis korraga kaks loengut (parandus, seal on kahe loengu uliopilased, aga mitte uhtegi professorit).
Isegi kuukaardi ostmiseks on vaja kohalikku pangakontot, mida ei ole uldse lihtne saada... Uskuge mind, ma ei hakka neid protseduure siin kirjeldama. Sama palju on sul igasuguseid dokumente ja kaarte ja andmeid vaja ukskoik millise muu eluks vajaliku nahtuse juures. Iga jumala professor tahab sult fiche'i, ehk siis ankeeti, mille sa pead talle ise algusest lopuni (st siis ka kusimused) etteutlemise peale kirjutama. Sekretarid tahavad ka igaks juhuks paari saarast. Ma motlen, et ahikuttega laheks neil elamine paris odavaks, nad suudaksid puhtalt paberiga endal hommikust ohtuni maja kutta.
Prantsuse klaviatuurid ei kolba endiselt kuskile.
Kool kaotasid ara mu stipendiumilepingud, mistottu ma tekitasin jalle Sandrale unetu oo ja pean oma lepingu koopia faksiga kuskile saatma. Vahemalt sai Sandra koik niikaugele, et need rahad (vist) on mulle tanase paeva jooksul laekunud (tahendab, ma sain sellesisulise meili, mis iseenesest ei ole mingi naitaja). Huvitav, kas see on mingi vandenou? Kui keegi nuud mulle utleb, et mu oppemaks on laekumata, siis ma hakkan keset tanavat esimese ettejuhtuva peale karjuma.
Millegiparast peaks ronge kaima iga kumne minuti takka, aga millegiparast on alati, kui ma rongijaama jouan, jargmise rongini aega kumme minutit. Olgu-olgu, tegelikult on transport isegi parem, kui ma arvasin, aga antud hetkel ei ole mul tuju seda tunnistada.
Ma sain taiesti tahtmatult teada, et Stephane'ile meeldib pissida nagu tudrukud - potil istudes... Et ma ei peaks laskma end hairida paarist pisikesest kuivanud tilgast prill-laual, sest need on Valentini omad, kuna too, vaeseke, paris potini hasti veel ei ulatu. (Perverssusest on asi siiski kaugel, ta nimelt kuuris potti ja kommenteeris seda, kui ma peale sattusin).
Madame Gribet saatis mulle tana kell kolm meili, et ta on tana kahest neljani oma paraporgus asuvas kabinetis kattesaadaval... Meeldetuletuseks, tema on see koordinaator, keda ma oleksin pidanud juba nadal tagasi nagema, aga kes kunagi oma kabinetis pole. Muidugi olin mina kella kolmest kuueni teises majas loengus. Ja uleuldse sain ma seda meili lugeda kell kuradi kumme ohtul. Inscriptionidest ei tea tema ka ilmselgelt mitte midagi. Kelle jurisdiktsiooni ma siis loppude lopuks kuulun?
Susteem ERASMUS-opilaste kokkutulekutest liigub siin nii, et mingil hetkel keegi kusib su kaest, et kas sa kaisid seal koosolekul... Mille peale kolmkummend inimest kergitab kusivalt kulmu, et mis koosolekust sa kull raakida voiksid.
Triin sai huvitava kogemuse osaliseks, et tuli keset kooli koridori lihtsalt mingi suvaline, tundmatu kutt ja haaras Triinu tugevasse embusesse, ajas talle keele poske ja parast vagagi prantsuse suudlust kuulutas talle, et ta on armunud.
Nii... ja nuud vist ongi koik. Saate aru noh, elu on iseenesest ilus kull, aga vaata, kui koik sellised pisikesed taiesti naeruvaarsuseni idiootsed pisiasjad hommikust ohtuni kummitavad ja kogu aeg mingi noiaring on, millest valja ei saa, siis ajab lihtsalt narvi. Mitte, et mul konstantselt paha tuju oleks, aga lihtsalt vaikselt viskab kopa ette. Enamik prantslasi muide kusib, et mis imeloom see wifi on, nii et isegi kurta ei saa vaga kellelegi. Ja siis, kui ma jalle kalli raha eest mingi internetikohviku leian, siis on naiteks "xanga down for maintenance" ja MSNi asemel on installitud mingi imeloom "pidgin". Ahjaa, ja kui koolis mone magistrandi kaest kusida, kas asjad toesti kogu aeg nii funktsioneerivad, siis nad leiavad, et jah. No palju voib...
A ei, noh, muidu nats veini ohtul voi siis uks vaike vesipiip ja kovasti kirumist, siis on jalle elu ilus :D. Oi, aga jargmine nadal panen ma streigi pusti. Naljastreigi naiteks. Niikuinii olen ma varsti nii sale, et mahun isegi vanadesse riietesse ara. Triin juba ostab number 34 roivaid :D
Vot.
A elu on siiski ilus. Ja ei, ma ei kahetse uldse, et ma siia tulin. Aga siiski hakkan ma varsti streikima voi kaklema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar