Juhhuuu, jipppppiiii aijeeeeeee... ja kokakunstist ka

Niisiis... Olgem ausad, Egiptusest Pariisi tulek möödus palju valutumalt kui Egiptusest Eestisse minek. Või ütleme siis nii, et ükskõik kustkohast Eestisse tagasi minek. Mul on ju alati selline paarinädalane reisijärgne deprekas, mis on tingitud sellest, et reisil olen ma tõeline A&O ja kogu aeg on adrenaliin ka veres, sest kunagi ei tea täpselt, mis edasi saab... Koju jõudes on seega tõeline masendus, sest kõik on nii tuttav ja rutiinne ja asjad on kaugel sellest, et alluda minu tahtmisele ja improvisatsioonile :) Aga siia Pariisi saabumine oli selles mõttes päris hea kerge, et siin olen ma kohe vastamisi Prantsuse bürokraatia tuuleveskitega ja adrenaliin on seega ikka püsti ja mingit rutiini pole.

Aga see selleks, täna käisime siis ühte korterit vaatamas, viiendas rajoonis, väga armsa koha peal ja ise ka nunnu. Vana maja, seest vahvärk ja igati korras, sisehooviga ja puha. Korter ei olnud just eriti suur, aga ka ilus ja korras ja kõik oli olemas alates pannidest ja lõpetades internetiga. Kallis oleks ta muidugi ka, 810 EUR kuus pluss elekter, aga noh... Selles mõttes, et siia kolkasse me igaveseks ei jää: olgem ausad, see on ropult kurnav, kui peab hommikul ja õhtul nii kaua sõitma ja rongiaegade järgi elama, rääkimata veel sellest, et siin ikka päeval korraks koju ei tule... Mis tähendab, et õhtuks olen ma täielik kutupiilu. Vot... Et mul poleks midagi ka selle vastu, et heas kohas ja heas korras oleva korteri eest viiskümmend eurot rohkem maksta, kui see mulle liikumisvabaduse annab. Vottttttttt. Aga jah, pärast seda oli meil Triinuga täielik Pariisi idüll. Läksime tänavakohvikusse, võtsime pannkoogid ja hõõgveini, vaatasime poolraagus puid ja sügisilma trotsivaid prantslasi (jah, nüüd on ka siin lõpuks sügis käes), siis otsustasime raamatupoodi minna, kust me saime mõlemad kolme raamatu võrra rikkamaks (ale noh, kolm eurot ägeda raamatu eest pole ju mingi raha!), ning seepeale läksime minu õhutusel vesipiipu tõmbama. Puhtalt nostalgia, seekord imbusin ma Egiptuses sellest peaaegu läbi ja pole ju võimalik kohe päevapealt lõpetada :) Siis käisime poes, ostsime igast söögikraami ja jõudsime kell viis koju, siis kukkus Triin internetiga mässama (sest täna hommikul tõdesime me, et see nett lubab korraga ainult ühte arvutit) ja mina kokkama. Kaks ja pool tundi hiljem on tulemus selline, et köögis poti peal on tohutu kastrul kartuliputru (nota bene, pudrunuia siin ilmas ei tunta, aga ma olin nii nutikas, et ostsin poest pudeli mingit nn Bulgaaria kastet ja kasutasin selle veel täis pudelit nuiana. Päris hästi kukkus lõpptulemusena välja), hakk-kotlettide jäänused, kolmandik pudelit valget veini, hästi palju musti nõusid ja potte, kõlarid on keset elutoa põrandat ja meie istume mõlemad oma arvutitega ja klõbistame klaviatuuril. Ehk siis - Triin on arvutigeenius, kohe näha, et oma vanemate laps, ning minust on ajaga saanud täiesti kõlbulik kokk. Päris ilus. Arvutisõltuvus on aga üks kole asi, kuna pole ju NIIIIII kaua oma arvutiga omal vabal ja sobival ajal netis saanud olla, siis nüüd me naersime end kõveraks, aga käisime läpakaga suisa vetsus :D. Päris huvitav kogemus on poti peal istudes messengeris klõbistada. Pole midagi öelda, nii see kahekümne esimese sajandi elu käib.

Stephane'i õnneks pole kodus, sest tema kodus olles on allkorrusel kuidagi ebamugav olla ja teiseks on tema ja kokakunst täiesti vastandlikud nähtused... Ühe korra ma tulin koju ja keerasin endale ruttu mingi söögi kokku, hakkasin siis sööma, tema muudkui seletab, et küll lõhnab hästi jne... siis kuulutas väike poiss hästi õnnetu häälega, et tema on ka näljane... misjärel pani Stephane sooja mingi pitsaniru, mis kõrbes kohati ära ja kohati oli mingi suland löts... ja siis nemad kahekesti närisid seda. No andke andeks, päris paha oli süüa niimoodi nende nina all normaalset toitu. Aga üleüldse, kust pidin mina teadma, et nad veel lõunatanud ei olnud, kell oli siis juba mingi kuus või nii. Ja üleüldse on Stephane'il komme iga kord, kui me kokkame, kööki ronida, nuusutada ja vaadata ja kuulutada, et küll näeb hea välja ja lõhnab hästi - isegi mingi tavalise pasta puhul. Et nagu jah, mees ise teeb ainult pulbritoite. Näiteks pulbrikartuliputru või pulbrikooki - ei, tegelt pole isegi pulbrikooki vaja teha, sest neil on poes müügil nn kotikook... sellele pole isegi vaja vett lisada, lihtsalt võtad möksi kotist välja ja möksid vormi ja pistad ahju. Vot - ja saabki ilus lõhnav šokolaadikook valmis. Kui Triinu sõbranna siin olles natuke retsepti muutis ja sellele vahvleid peale pani, ei jõudnud mees ära imestada, et vau, kui imelik kook, et kes see siis nii teeb. Noh... ja nii polegi midagi imestada, et kui ma tavalised türgi oad võiga keema panen, siis tema vaatab, et vau, milline delikatess. Ja kuulge, ma ei hakka temaga ju mingit õndsat perekonda mängima, et teen kõigile süüa. Ei lähe läbi! Aga me katsume lihtsalt kokata siis, kui neid kodus pole... või kui neid mööndusena vähemalt allkorrusel pole.

Külm on siin ka. Nii majas kui väljas. Nad on nagu mingid pagana britid, kogu aeg olgu nina sinine peas.

Homme hakkame me peale kooli mingi pundiga tegema mingi aine jaoks mingit exposéd. Just nimelt meelega kasutasin nii palju kordi sõna mingi, sest mul pole aimugi, mis punt see on ja misasi on eksposé. Näib, et tavaline ettekanne. Ma lubasin teha Bordeaux'st ja siis mind pandi kokku kellegagi, kes teeb ka Bordeaux'st. See on arvestuslik töö, millele lisandub ka eksam... Aga millest see koosneb või kuidas nemad seda teevad, on minu jaoks täiesti müsteerium veel. Tsiteerides sõnumit, mille keegi müstiline Fanny mulle täna saatis: "teoorias peaksime me kohtuma homme peale loengut IFU raamatukogus". Hmm, ma ei tea, miks ta võttis vaevaks rõhutada sõna teoorias, aga no eks me näe. Ilmselt seondub asi IFU raamatukogu lahtiolekukellaaegadega, mis on pehmelt öeldes ette ennustamatud. Eks me vaata... Põnev igatahes. Hiina kunsti jaoks peab kuskile näitusele minema ja mingi raamatu läbi lugema. Prantsuse ühiskonna loengu jaoks peab vaatama ära mingi Alžeeria sõjast rääkiva filmi, aga ma ei mäleta selle nime ja ei tea, kus kinos seda näidatakse. Hirmus. Ja seda ma juba ütlesin, et mulle saadeti mu viimase tõlgitud raamatu toimetus tagasi, juba eelmine nädalavahetus tegelikult... mis tähendab, et mul on nüüd kibekiiresti vaja kolmsada lehekülge ära toimetada. Ja reedel tuleb Kerli, kui vinge!!!!!! Ehk siis temaga on kavas Moreau majamuuseum, katakombid, Jumalaema kiriku torn, Montmartre'i treppidel enda täis joomine ja siis veel üht koma teist kultuurset. Äge! Ootan!

Olgu, aga aitab küll, ma arvan, et minust on aru saada, et kodus on nett olemas, eks ju? Verbaalne kõhulahtisus on välja löönud.

NB! Ja Liis on mingil hetkel saanud valmis oma pildiseeria Pariisi muljetest, nii et ma panen õige siia ühe lingi. Tema sõnutsi olla seal 94 pilti meie kolmest päevast, nii et vaadake ise.