Jälle on imet vaja. (Ja ma tean, et pealkirja järgi ei käi punkti).

Kõik on kõige paremas korras. Lihtsalt... 190lk vajab veel ülelugemist ja toimetamist (ja parimal-parimal juhul saan sellest enne ärasõitu tehtud 90lk); siis meenus mulle eile öösel, et üks ammune tõlge pole endiselt toimetaja parandustega minuni jõudnud, mis tähendab, et Murphy seaduste kohaselt saabub see täpselt sellel esimesel reisipäeval, nii et selle ärategemise ajale lisandub reisioldud aja kulu ja tänu sellele on tähtajaga kiire-kiire. Üks raamat on veel täies mahus vaja ära tõlkida ja enne selle tähtaja kukkumist olen ma kodus... tervelt ühe nädala jagu päevi... mille jooksul vajavad tegemist ka eelpoolmainitud ülesanded :-D. Kõik see tähendab, et mul tuleb taas kord imet teha :-D. Ma ei tea, millal. Ma ei tea, kuidas Aga küll see kõik tehtud saab, SELLES ei ole mul kahtlustki!

Vähemalt Maliga tunduvad asjad joonel olevat: kohver on poolpakitud, dokumendid ja materjalid enam-vähem koos ja nii pabinas ma ka pole kui enne Etioopiat - mul on vähemalt ettekujutus nüüd olemas Aafrika elust, eks. Aga raudselt olen ma midagi ära unustanud. Samas ei jõua ma juba ära oodata, kui minema saan... Võib-olla sellepärast, et tahan neid toredaid inimesi näha, võib-olla sellepärast, et tahan eksootikat, võib-olla sellepärast, et tahan mõneks ajaks tõlkeprobleemid süüdimatult selja taha jätta. Nii ehk naa... jõuaks juba kätte see ärasõiduhetk!

Tore on see, et me ümberistumine on Londonis nii minnes kui tulles Heathrowl ja eile õhtul selgus, et see on ju jummalast linnaga hästi ühendatud ja puha. (Ma ei ole Londoni lennujaamadega eriti kursis, pole lennanud sinna kunagi). Ma jõuan lendude vahel ilusti linnas raamatu- ja plaadipoes ära käia... Isegi pakihoid on neil seal lennuväljal olemas, ei tule kaheksa tundi oma kohvri otsas istuda.

Aga nüüd ma katsun enne veel kümme lehekülge läbi lugeda, kui Liisiga Steffi pitsale suundume...

Ahjaa, ja Keeleabi on nii tore!!!

Närv tuli JUST PRAEGU sisse

Appiappi. Eile öösel ei tulnud poole kuueni hommikul und... Suuremalt jaolt ilmselt seetõttu, et ma liiga kaua kohviga iluuisutamist vaatasin niikuinii - või sellepärast, et ma tegelikult päeval pool kaks alles üles ärkasin... Aga kui ma siis seal voodis muudkui külgi keerasin, siis tuli selline mõnus pabin-ärevus sisse küll. Jälle nii palju põnevat ja väljakutseid ees.... Uuu. Mul kohe kangastus (ja just hetk tagasi uuesti) silme ees, kuidas ma öösel Marabu taksoga lennujaama rallin ja oma lennujaamarituaale läbin (kolmveerand tundi enne grupi kohalejõudmist seal, pagas enne ära, siis üleval korrusel lennuradadepoolses lauas kohvitamine ja dokumentide viimane ülekontrollimine, siis kempsuskäik ja R-kioskist viimased pakid nätsu kaasa, misjärel ma tõmban alati sügavalt hinge, heidan endalt kõik Eestimaise ja tõmban üll reisikeskendumise kihi, kougin Gondvana sildikese välja ja suundun uste juurde saabuvaid turiste otsima). Seekord on mul imekombel kõik vanad, läbiproovitud, tuntud reisilised kaasas (va üks naisterahvas), nendega on lausa lust kohtuda ja pläkutada ja uudiseid kuulda ja nad on kõik imetoredad inimesed, kellega ma läheks kasvõi maailma lõppu luurele... Aga seda enam ju tahaks ja püüaks nende heaks ja väike ärevusvõbin on ikka sees, sest minul on ka ju nii palju uut ees... (Samas tuttavate reisilistega pole ka alati nii lihtne leida seda tasakaalu, mil määral olla grupijuht ja mil määral sõbrustada...) Ja mõtted on mul ka kõik juba Lääne-Aafrikas, väga raske on millelegi muule keskenduda - kui keegi mu käest praegu küsiks, mis aastal Jüriöö ülestõus oli, siis ma küll peaks vist nats mõtlema enne... ja arvutaksin, et see oli 51 aastat pärast seda, kui Sonni Ali Ber ära suri... Brr.

Aga nii tore on see ootusärevus!

Kiire on.

Jajah, ma juba nädala aja pärast sellel ajal olen vist Casablancast teel Bamako poole, mis tähendab, et ilgelt palju asju tuleb enne seda ilgelt lühikese aja jooksul ära teha :-D. Ühe raamatu sain eile tõlgitud, homme hakkan toimetama. Täna otsustasin ma endale sellest teemast puhkust anda, kopp on ees vaikselt - ja eile ma tõesõna rabasin endal naba paigast ära selle tõlkimisega - lõpp paistis, siis see andis jõudu juurde, aga ma ikka tõesti üheksast hommikul poole neljani öösel tegelesin sellega. Just seetõttu täna mõtlesingi Mali asjadega tegeleda ja seda mitte näppida. Noh... ja arvake ära. Kell jäi seisma öösel, mis tähendab, et ta ei äratanud mind... ja kui ma hommikul unise peaga ühe silmaga kella vaatasin, arvasin, et ikka on pool kümme, et võib veel tukastada... Ärkasin üles... 13.41. Ma pole AASTAID nii kaua maganud, see on ikka õudne. Ärkasin üles, olin jube tige enda peale. No mis teha... See oli nüüd tõeliselt jäme veebruarilubaduste rikkumine. Häbi on!

Aga siis jah, Timbuktu raamatu konspektid on peaaegu tehtud, Dogonid on poole peal, kaks Aafrika üldajalugu tuleb veel märkmete tegemiseks uuesti üle käia, Mali arheoloogia teemad on vaja ära lõpetada, siis veel on Mali naaberriigis sõjaväelise riigipöörde aeg - sellega peaks end kurssi viima. Ja homme hakkan raamatut toimetama ja vbla teen teisest ka kümme lk tõlget ära, juuksur on homme, hambaarst on homme, ujuma tahaks ka jõuda vähemalt korra veel - aga no võib-olla teisipäeva hommikul siis. Malaariarohud tõin ära, muud vajalikud vidinad on ostetud ka, nii et nädala teise poole võin rahus arvuti taga istuda ja tööd teha. Ahjaa, Liis armas tuleb ju Eestisse, temaga on plaanis paar korda kokku saada... Sassike läheb homme emmega koju tagasi... Ta, vaeseke, sai päris hästi hakkama mu juures ühikas siin, aga noh, olgem ausad, igav on tal siin - kodus on tal peaaegu oma tuba ja nii ja Nubluke... ja kõik tegelevad temaga. Siin on üks väike tuba ja kuigi nari ja mitmekordsed sisseehitatud kapid ja nii, sai ta üsna ruttu selgeks mis kuskil on. Ja mina ka istun muudkui arvuti taga, eks... Lõpuks sai ta ka aru, mida tähelepanu võitmiseks teha tuleb - tuli teine ja istus täpselt keset seda paberhunnikut, kust mina tõlkisin. Eks ta ka nägi, et ma ainult sinna jõllitan... Praegu on teine ka siin arvuti kõrval laua peal ja loodab, et ma aeg-ajalt tema kõrvu näperdan. Ma jõudumööda üritan ka, aga ilmselgelt pole seda tema meelest piisavalt.

EKA vana maja viimasele peole ei jõudnudki... Piletid olid otsas, sabas istuda ei viitsinud ja öösel mingit lahtist akent ei olnud ka tuju otsima hakata. Selle asemel veetsime vana klassiõega toredasti mu juures Mehhiko roogade ja lauamängudega aega. Suusatamist ka kuulasime - Lembitu Kuuse hääl on kuidagi nii kodune :-D.

Kummalisel kombel olen ma viimasel ajal päris mitut puhku joonistanud... ja ma ei oska joonistada. Vähemalt endale teadaolevalt. Ma ei ole kunagi näiteks ajaviiteks joonistanud - st ilmselt peale algkooliaega. Aga nüüd olen ma õhtuti paari filmi vaadanud ja lihtsalt niisama on nagu naljakas istuda. Sirgeldasin siis ajaviiteks  filmi kõrvale Mali raamatutest igasuguseid selliseid vidinaid ja tootempuuslikke ja mošeesid ja säärast asja maha... kohe põnevaks kiskus! Noh, vabanduseks võib öelda, et neil on seal nii lihtsustatud ja stiliseeritud kunst, eksole, et sellised eelajaloolised kaljumaalingud on isegi minule jõukohased :-D. Kummaline siiski... ma ei tunne end ära kohe. Aga vahva oli ka!

Ühel päeval tahaksin ma pikemalt kommenteerida ka seda raamatut, mida ma nüüd kuu aega usinasti tõlkisin, aga praegu pole selleks aega - ja natukene mõtete koondamist poleks ka paha selleks otstarbeks. Aga ma püüan mitte ära unustada. See on üpris jabur... Aga samas soovitaksin ma nii mõnelegi seda siiski lugeda. Mõtteainet pakub ka...

Kohvivesi sai valmis, jälle lugema ära...

Ahjaa, mõned pildid ka - vastlapäevast.

(See pole vastlapäeval, see on emmest lihtsalt ilus pilt)

(Ja see on lihtsalt naljakas kollane ja udune pilt)

Tulge reisile

Malisse on juba hilja, see on juba järgmisel nädalavahetusel, aga kui ma Malist tagasi tulen, siis lähen Egiptusesse - kõigepealt on lihtsalt suur ringreis, millele kohe jutti otsa tuleb aprilli alguses too mu ülematu ja võrreldamatu lemmik, kõrberetk... 

Ja kui ma sealt tagasi tulen, siis oleks kena, kui keegi tahaks tulla minuga aprillis Holland-Belgiasse lilleilu ka vaatama. 

Nende reisideni, mis pärast seda toimuvad, on natukene rohkem aega, eks, aga igaks juhuks võiks ju siin ära mainida, et mul on plaanis säärased reisid.

Maikuus on Kreeka

Juunis on Hiina

Juuni-Juuli vahetusel on ka Kreeka

Juulis on Türgi

Juulis on Pariis-Põhja-Prantsusmaa

Juulis on London

Septembris on Mehhiko

Oktoobris on Etioopia

Oktoobris on Niiluse kruiis

Novembris on Lõuna-Aafrika ja Mosambiik

Detsembris on aastavahetus Mehhikos

Ja siis on veel välja pakkuda igasuguseid muid põnevaid kohti nagu Tai, keskaja nädal Gotlandil, Gdansk-Sopot, Ahvenamaa, Berliini troopikapark, Iisrael, Horvaatia-Sloveenia, Hispaania-Portugal ja üleüldse nii palju igasuguseid paiku, et hulluks võib minna.

Ja kes üleüldse mu blogiga tuttav on, siis poolte nende reiside kohta leiab siit ajas tagasi minnes sissekandeid ja pilte ka, aga ma tõesti ei jaksa neid siin omakorda linkima hakata - neid on suti palju :-D. Ma pole jälle kaks päeva sõnagi tõlkinud, et ma nüüd pean oma tähelepanu sellele pöörama, mitte linke tuustima...

PS: ja täna olime me emmega raadiostaarid :-D.

PPS: ja eile käisime me kilekottidega vastlaliugu laskmas :-D

PPPS: ja mul on nüüd uus toanaaber Sassikese näol :-D.

14. veebruar. Vahekokkuvõte.

Tegelikult ma üldse eriti ei taha tänasest päevast rääkida, pigem sellest, et pool veebruari on nüüd selja taga. Ma olen järginud kaks nädalat oma tublidusprogrammi - mille tulemused on säärased:
  
* tõke osas olen defitsiidis (kuigi mitte üüratult palju - olin juba üsna järje peal, aga täna hakkasin pühapäeva nimel jälle endale pisut luuserdamist lubama ja pool tänast kvooti on veel täitmata... Olgu öeldud, et mu toonane lubadus, et iga päev minimaalselt 20lk, osutus selle raamatu puhul utoopiaks, ma pole üle 16 lehekülje isegi siis teinud, kui hommikul üheksast öösel kaheni ilma mökutamata raban),

* Mali lugemistega olen enam-vähem järjel (täna alustasin ülivõrratut Molefi Asante kirjutatud Aafrika üldajalugu, väga äge, mulle äärmiselt meeldib ta kirjutusviis. Palju parem lugeda ja kaasa mõelda, kui Martin Meredithi kunagi loetud dekoloniseerimisega alanud ajalugu),

* ujumas olen praeguse seisuga käinud veebruarikuus 9 korda (vahepeal olin nohune 4 päeva ja... üks päev tuli sellest, et ma lihtsalt ei jaksanud nii iga päev ujuda),

* pükstele on nüüd jälle vööd vaja (vahepeal käisin ilma, nüüd vajuvad alla), peale kaheksat olen lisaks köögi- ja puuviljade söönud ainult ühel õhtul (ja siis ka kanasalatit, mis tähendab, et juurviljadele lisaks naaaaaatuke kana ja kartulit ja kastet... üleval olin ma asja kompenseerimiseks umbes kolmeni...).

* Peaaegutoanaabri vedasin ka ükspäev ujulasse, talle ka meeldis ja nüüd ta mõtleb minuga kaks korda nädalas kaasas hakata käima. Rõhk on siiski sõnal MÕTLEB...

* Turismimessil käisin laupäeval emmega. Mess oli päris tavaline, ei midagi erilist... Aga tore laupäev oli sellegipoolest.

* Täna läks mul pool kümme ise uni ära, kuigi ma olin otsustanud end pühapäeva nimel poputada ja ärgata kell 10. See on midagi erakordset. Ma polegi enam Dormiglione, vaid saan täitsa 8-tunnise magamisega hakkama.

* Avastasin, et ujulas on ka kaal - katse alguses ma end ei kaalunud, aga järgmise 2 nädala jooksul äkki üritan. KUI ma julgen sellele astuda. Tore on see, et Malis peale kuskussi ilmselt midagi niikuinii süüa pole ja kuskuss mulle ei maitse.

* Tuludeklaratsiooni täitsin ära - mulle ikka nii meeldib see aeg, kui lambist raha ilmub kontole :-D. Ainult muidugi avastus, kui palju ma reaalselt olen jälle makse maksnud, on ahastamapanev... 

* Ameerika sõbrad vaatasid OM avamist ja ütlesid, et neile nii meeldisid me kostüümid, kas ma palun saadaksin Pattile meie valge läkiläki (tal on 24. veebruaril sünnipäev, selleks puhuks ju võiks isegi) - käisin täna Montonis. AMMU VÄLJA MÜÜDUD. Nuuks.

* OMi vaadanud pole - va täna, kui ma laskesuusatamise taustaks mängima panin, kuni ma Aafrika ajalukku süüvisin... Jama värk, et see ajavahe nii ebamugav on ja kuidagi... ma ei tea, ebahuvitavad alad on ka alguseks. Midagi atraktiivsemat tahaks...

* mis puutub valentinipäeva, siis head sõbrapäeva kõigile loomulikult, aga üldiselt ma seda püha pühaks ei pea päriselt :-D.

Järgmiseks nädalaks:

* vaja on kindlasti käia hambaarstil (plommi äärest tuli kild välja, krt),

* juuksuris (mis see toreda juuksuri nimi oligi? Pean vana posti üles otsima...),

* malaariatabletid soetada (kas ma rääkisin, et üks mu vana reisikaaslane käis sügisel Malis ja suri malaariasse?),

* teisipäeval on Pärnus paljude pühade pidu (hurraa, saab üle aastate vastlaliugu minna laskma... huvitav, kas meil kuskil veel kelk on alles?),

* kolmapäeval hakkan raadiostaariks,

* toanaaber kolib millalgi nüüd nädala alguses välja (hurraa, ma olen juba oma keele ja huuled siniseks hammustanud igasugustest tagasihoitud kommentaaridest... tema viimane geniaalsus oli see, et kui ma juhtisin ta tähelepanu tema poolt riiulile tekitatud ilgelt suurele ja kleepuvale latakale, pani ta selle peale pesupulbrikarbi, et see ära varjata, pleki ära koristamine ei tulnud talle mõttessegi, eks),

* Mali muusika üle kuulata ja plaadile panna: Salif Keita, Ali Farka Touré ja Amadou & Mariam... Mulle väga meeldib.
* Malis elavale eestlannale helistada ja küsida, kas ta tahaks meie seltskonnaga õhtustada ja mida ta Eestist kaasa tahaks...

Kõikidele, kes väidavad, et arvutitagune töö pole füüsiliselt raske

Ma juba mitu päeva vaatasin, et mis naljakad plekid mulle käte peale tekkinud on...

Täna sain selgust.

Mul on suurest trükkimisest rakud peos. Nimelt nende kohtade peal, mis kätt arvutiäärele toetavad, kui ma ise meeleheitlikult kümne sõrmega trükkida toksin. Iga päevaga järjest suuremaks lähevad :-D.

APPPPI. Kes on lugenud raamatut "Väikesed naised"?

Kas keegi oskab mulle öelda, mis rooga tegi (eesti keeles) Meg, mis oli hirmus hea ja mida Jo kaasa võttis, kui ta esimest korda Laurie'ga kohtus?

Ma võin teile saladuskatte all öelda, et inglise keeles on see blancmange, aga mul oleks hädasti vaja teada saada, mis nime all see eestikeelses tõlkes oli. Kui keegi fänn seda mulle öelda ei oska, tuleb mul see raamat vist endal lõpuks läbi lugeda, mis poleks ka muidugi paha mõte, aga vihjeks: aega pole...

Mõningaid mõtteid Aafrikast ja muust säärasest

Vot, mina olen nüüd juba mõnda aega Aafrika kohta hoolega uurimustööd teinud - nii Etioopia kui Mali tarbeks ja üldisemas plaanis ka. Noja mina olen välja mõelnud mõningad teooriad, mis on puhtalt minu isiklik arvamus ja seejuures mitte pahatahtlikult rassistlik. Kõige lihtsam oleks seejuures need kõik kokku võtta üheks lauseks: valged on ise Aafrika ära rikkunud ja nüüd pole me millegagi rahul. Ja neegrid ise ka mitte.

Ilmselgelt ei pea paika, et nad seal Aafrikas kunagi ise mitte millegagi hakkama pole saanud... Kui neil olid juba sellel ajal tohutult rikkad kuningriigid seal, kui meil Euroopas rändhõimud ringi möllasid ja mitte miskit eriti ei toimunud... Kui nad juba enne Kolumbust väidetavalt Ameerika avastasid (OK, viikingid olid varasemad, aga no AAFRIKA mingi kuningriik siiski tegi ka hispaanlastele silmad ette)... Kui neil oli nii palju kulda, et nad seda luksuskaupade vastu ise Euroopasse saatsid ja kui nad suutsid seda kaevandada ning eksportida nii palju, et pooltes Euroopa riikides oli käibel rahaühik gini, sest kõik teadsid, et kuld tuleb Guinea riigist... Kui nad on aastatuhandeid saanud hakkama kuivas ja kuumas kliimas ainult tänu sellele, et nad näevad roppu moodi vaeva, kraabivad käsitsi vähest olemasolevat mulda kokku, et kuskile peenar teha, kus midagi kasvatada saaks... Ei saa ju päriselt väita, et see kõik oleks tühine. Muidugi elasid/elavad nad siiani mingites hüttides, mis on põhimõtteliselt seest tühjad heinasaod; nad lippavad paljalt ringi ja eluiga on neil lühike, neid lõigatakse ümber ja pannakse lapsena mehele... Aga kes ütles, et nad ise selle vastu on? Meie meelest on see julm, aga kui see on nende kultuur, siis... kui nende kultuuris on ümberlõikamine põhjus uhkust tunda, miks siis meie peaksime seda maha tegema? Kui seis oleks vastupidine ja nemad oleks tulnud oma nina Euroopa asjadesse toppima, oleks hoopis meie need, keda üldsus põlastaks selle, teise ja kaheksanda kombe pärast. Ja, olgem ausad, kui Karl Martellil poleks aastal 732 Prantsusmaal lahingus vedanud, siis olekski aafriklased juba ammu Euroopat koloniseerinud. Hispaaniat hoidsid Põhja-Aafrikast tulnud maurid ju kaua oma kontrolli all...

Nüüd on aga lood sellised, et neid sigib seal lõputult, näljahädad on alatasa maailmas suure kella küljes, haigusi vohab, kodusõjad ja muud säärased on suhteliselt tavalised asjad, kerjatakse ja anutakse valgetelt kõike, mida kerjata saab... Aga kes selle nii kaugele viis, ah? Valged inimesed on süüdi selles, et neid nii palju on tekkinud, et süüagi ei ole - meie muudkui saadame neile vaktsiine ja ravime neid, nii et ära neid enam nii palju ei sure kui vanasti - tulemuseks nälg ja kurnatud maa. Vanasti hoidis loodus ise asja tasakaalus... Näljahädad... neid oli ka vanasti, need olid suureks regulaatoriks - Etioopia valitsejad ütlesid veel 20. sajandil teisel poolelgi, et mis siis ikka teha, neid on kogu aeg olnud, loodus ohjab olukorda... Aga siis tegid lääneriikide juhid ta nii maha, et mees oli madalam kui muru. Haiguspuhangutega täpselt sama lugu... Ja mis puutub kerjamisse, siis mis head kogu selle abirahaga üldse saavutatud on? Valged maksavad, et pandagu nüüd sinna X-linna UNESCO kaitse all oleva maja ette sillutis maha... Pannaksegi, aga viis aastat hiljem on see sodi alla ära mattunud, sest kohalikele pole seda sillutist ju vaja olnud, miks peaksid nad nüüd seda hooldama? Abirahad ja laiemas plaanis valged on tekitanud sellise olukorra, et neegrid enam omamoodi elada ja valitseda ei saa, sest nad tehakse maha, kui nad paljalt üle lõkke kargavad, rästikupealuud kaelas kannavad ja tahavad 15-aastase tüdrukuga abielluda... Abiraha antakse tingimustel, et nad "normaalseks" hakkavad. Ja nemad siis hakkavadki... [Aga minu meelest - kui nende eluiga on 42 aastat, siis 15-aastasel tüdrukul ongi juba aeg lapsi saada, et ta oma 10 last jõuaks mõistlikul määral suureks ka kasvatada, eks...] No igatahes, me sunnime neid mingil määral läänestuma, mis tähendab, et nad oma eluviisi enam elada ei saa ja siis nad jäävadki igaveseks läänele kaela peale, ootama, et neid nüüd edasi juhatataks ja ülal peetaks. Mina tean küll seda tunnet, kui tahan midagi omal moel teha, aga siis minust autoriteetsem inimene kirjutab mulle ette vastupidise tegevuskava - ja kui ma selle olen ära teinud, olengi ma sunnitud jälle edasist juhatust ootama jääma, sest minu viis ju ei sobinud - ja isegi kui ma tahaksin enda moel jätkata, on vahepeal vastupidiselt tegutsemine ikka kõik mu plaanid ära rikkunud, nii et kõik lähebki vastu taevast.

Ühesõnaga... mina olen nüüd oma aru ja mõtlemisega jõudnud nii kaugele, et kui see vähegi võimalik oleks, tuleks need neegrid jätta sinna Aafrika sügavustesse omapäi kargama ja tegutsema, kui neil endal seda vaja on, saavad nad hakkama korralike saavutustega ja teevad tööd ka; kellegi teise huvides vastumeelselt rügamine ei pane neid ehk tõesti entusiastlikult kohe teenima jooksma, aga igatahes on nad tõestanud, et on juba aegade hämaruses saanud hakkama suuremate tegudega, kui nende kaasaegsed läänlased. Miks ei võiks neil oma süsteem olla? Miks peavad nad kõik elama demokraatlikus riigis? Kui diktaator on mõistlik inimene, saab diktaatorlik riik palju rohkem ära tehtud. Ja mida me üldse kogu aeg topime oma nina teiste asjadesse?

Arvab konservatiiv... [kes annab endale aru, et mõni vesterniseerunud ultrademokraat ilmselt on näost sinine juba selle jutu peale]

Minu meelest saaksid nad seal hulka paremini hakkama, kui läänepoolsed suurriigid laseksid neil oma segadused ise ära klaarida ja keskenduksid pigem sellele, kuidas ise oma asjadega hakkama saada.

Toanaabritest... õigemini ühest toanaabrist ja pisut veel

Minul on toanaabreid olnud üksjagu palju - erinevatel aegadel olen ma koos elanud vähemalt üheksa inimesega... ja ma mõtlen pikemalt. Kõik alates sellest ajast, kui ma Tallinnasse kolisin. Ja nädal aega on mul olnud peale ühesemestrilist interlüüdi jälle uus toanaaber, sedakorda siis kümnes... Mis inspireeris mind kohe natukene toanaabritest mõtlema...

Kindlasti on nii, et kui omavaheline klapp parem on, siis ei käi toanaabri puhul ülemäära palju asju närvidele. Ja kindlasti on nii, et kui olla kogu aeg kellegagi tuba jaganud, on uue toanaabriga ka lihtsam harjuda, kui siis, kui vahepeal on üksi elatud. Ja kahtlemata on nooremana ka kergem igasuguseid selliseid...ekstsentrilisusi taluda. Nii et suur hulk süüd on selles, et ma oma uue toanaabriga sugugi rahul ei ole, kindlasti selles ka, kelleks mina ise aja jooksul kasvanud olen. Aga see ei lohuta mind eriti, kuna terve see viimane nädal tahtis mind lihtsalt hulluks ajada.

Ma ei tea, ma ei ole mingi pedant ja korrafriik. Suht-koht vastupidi ikka on lood alati olnud. Aga ühikatuba on nii ehk naa selline... mitte just kõige ilusamate killast, eks, nii et ma olen tõdenud, et ainus viis, kuidas see saaks kenam välja näha, on selle korras hoidmine. Ja mul on seal septembrist alates valitsenud totaalne kord - kõigel on oma koht ja põrandad ja kapipealsed ja kõik pühitav on puhtaks pühitud, voodi üles tehtud ja nii. Ainult et sellest hetkest alates, kui mu toanaaber sisse kolis, näeb kõik välja kui seapesa ja ilge läbu. Igast riiulikapist sai ta endale ühe sahtli või nii, aga ta toppis oma asjad sinna nii huupi, et nüüd näevad KÕIK riiulid välja kui seapesa. Oma tooli jätab ta jätkuva järjekindlusega KESET tuba, nii et jookse otsa sellele - ja ei paista kuidagi vihjest aru saavat, et ma seda lolli püsivusega tema laua alla tagasi tõstan. Kappi toppis ta ka kõik oma kraami hunnikusse, et paha on kapiust lahtigi teha. Ja VOODI - ohsinamumeie, viimati oli ta kaks päeva kadunud, aga voodisse jättis meetrikõrguse kuhja asju - küll oli seal juhtmeid, riideid ja muud kraami. Tagasi tulles... istus ta ise selle hunniku otsa ja lõpuks jäi sinna magama ka, arvuti kaisus.

Mmm... ja ta pesi mu kahvliga hambaid (no täpsemalt öeldes pani ta hambaharjapea mu kahvliterade vahele ja pesi nii). Ma arvan, et seda kahvlit ma enam tükk aega ei taha kasutada... Oleks ta selle siis veel puhtakski pesnud, krt, a ta toppis hambapastast korpas kahvli mu puhaste kahvlite-nugade-lusikate topsi tagasi. Hommikul hakkasin seda sealt võtma ja... väkk, söögiisu läks ära kohe. Urr...

Rääkimata sellest, et ühikas EI TOHI jätta ust lahti, kui toast ära minna - üks tuttav jäi niimoodi arvutist ilma, et käis kaheks minutiks toast ära. Teised magasid öösel lukustamata uksega ja said lahti rahakottidest ning mobiilidest. No guess what, tulin mina ükspäev koju, uks oli lahti, toas kedagi polnud... Vahetasin riided ära, tegin teed ja juba tõlkisin hoolega, kui tema sisse jalutas... Ja ta ise ei saanud sugugi aru, et midagi valesti tegi. Kuratkurat, MINU arvuti oli seal laua peal kõigile rõõmsalt näha... Ja ta olla sealsamas olnud! Jee, right, sellisel juhul oleks ta pidanud kontrollima tulema, kes me toa uksest sisse astub! Päris ma usun, tead...
 a

Muid asju, mis mind ärritavad, on veel, aga see on juba maitse asi - kes millist raadiojaama eelistab ja nii. Selle üle pole aus viriseda. Aga need suremad teemad - vaadake, ta pole mingi ühikas esimest nädalat elav tegelane... need võiks küll ära lahendada.

Ega ma tegelikult pole talle muidugi korralikult ja otse öelnud, et korista oma seapesa ära... Ta pidi jääma ainult kaheks nädalaks, eks, nii et mul on lootus temast peale järgmist nädalavahetust lahti saada - ja selle lühikese aja kannatan ma konflikte tekitamata ära küll. Vist. Aga kui ta mingil põhjusel jalga ei lase peale järgmist nädalat, tuleb meil küll tõsine kõnelus ette võtta.

Mul on igasuguseid toanaabreid olnud ja mõni varasematestki on mind närvi ajanud, aga enamasti mitte väga hullusti - loogiline ju, et kui ühes toas elad ja privaatsust na vähe on, hakkab teise juures miski pinda käima. Sellest saab ikka üle. Ühesõnaga, et sellised inimese isiksuste erinevused tavaliselt mind väga närvi ei aja, kui üksteisega siiski arvestada ja kui see "ühisruum" võrdsetel alustel kasutust leiab. Ja meeldivad isiksuseomadused tulevad loomulikult ka kasuks. Näiteks ühele eriliselt armastusväärsele tütarlapsele, kes iga päev kell 5-6 tõusis ja usuraadiot kuulama hakkas, siis toas juukseid föönitas ja pannide-pottidega trummeldas, ei pannud ma seda eriti pahaks - esiteks magan ma sügavalt ning inimeste elurütm ikka on erinev - ma tean omast käest, et kui teised magavad, kukub kõik, mida vaikselt üritatakse teha, ilge kolinaga välja (tõsi küll, kui ta kõrvaltuppa kolis ja me uue, hommikuti kauem magava toanaabri saime, ei olnud ma väga kurb ka). Aga näiteks see, kui üks teine külmkapist minu ja me teise toanaabri söögi kogu aeg ära sõi, oli jälle tohutult häiriv - oluliselt rohkem, kui see hommikuse laamendamise kuulamine. Me polnud söögijagamises kokku leppinud, aga ikka ja alati oli kraam, mida ma plaanisin õhtul koju tulles kasutada, külmkapist lännu. Äh jah...

Ühesõnaga... kõik sõltub ja praegu on mul küll raske oma uuele toanaabrile rõõmuga mõelda. Ent ma alati ka nüüd säärane... vaenulik pole. Vähemalt kolme oma endise toanaabriga koliksin ma iga kell kohe uuesti kokku - sealhulgas mu kõige esimene toanaaber, mu Pariisi toanaaber ja too tšehhitar, kellega ma ühikas aasta otsa tuba jagasin... Ja nelja teisega koos elamine oli ka jumalast tore, ma mäletan nende aega igati positiivselt ja kuigi oli asju, mis meile üksteise suhtes närvidele käisid, saime me enamasti väga hästi läbi ja lõbus oli. Vajadusel võiks kooselu jätkata küll :-D. Noh - ja kaks tükki pluss praegune siis jäävad, kellega läbisaamine üldse eriti hea pole...

Ehk jääb see periood lühikeseks, mida ma muud ikka öelda oskan.

Ma teadsin, et pangad on röövlid, aga nüüd veel kerjatakse ka

Heh, käisin pangas. Ilge saba oli seal, aga no see selleks, see pole üldse tähtis, sain omad asjad aetud vähemalt. Lihtsalt selle pangaskäigu puhul jahmatas mind see, et juba panga eesruumi astudes (seal, kus tavaliselt automaadid on) tuli minu juurde üks vana naine, väga korralikult riides iseenesest, pöördus otse minu poole ja küsis: "Vabandage, kas oleks võimalik mind leivarahaga toetada?"

Nojahsis.

Eksperimendipäev 1, ehk kuidas ma tegin kõike muud kui plaanitud.

Ärge kartke, ma ei hakka tegema igapäevast ülestähendust siia, et jess, sain tehtud kõik plaanitu. Lihtsalt... täna mõtlesin siis alustada oma tubliduskuud ja... kõik läks untsu :-D. Või vähemalt see kõige suurem plaan läks untsu...

Ärkasin tõesti 9.15. Peamiselt küll seetõttu, et mu uus toanaaber, kes vahepeal oli mu toa asju täis tõstnud ja siia tõelise läbu tekitanud, ent siis nädalavahetuseks kadunud, ilmus välja ja kukkus kolistama. Igatahes tundsin ma pea plehkupistmise isu, nii et saigi kiirelt kodust minema ja asjatama.

Olin tubli, käisin printimas ja kirjastuses ja sain VEEL ühe raamatu tõlkida, muide, paralleelselt selle teisega; käisin postimajas ja pangas ja ujumas ja sõin korralikult, aga mis töösse puutub, siis seda ma täna praktiliselt teha ei jõudnud :-D. Mul on naiivne lootus, et ehk ma jõuan mõned leheküljed veel täna ära teha, siis koos eilsega annaks 17 lk välja... Peaaegu :-D. Aga lihtsalt on mingi Murphy seadus, et nii kui ma tööd tegema hakkan, hakkab ilmnema pisikesi asju, mis vajavad kohest tähelepanu ja käigu pealt lahendamist. Kõige segavam faktor täna ilma igasuguse kahtlusevarjuta oli üks vana reisikaaslane, kes lihtsalt helistas triljon korda - pidime temaga homme kokku saama noh, aga sellele eelneval päeval on ju vaja iga potentsiaalne detail läbi arutada. Kolm(teist) korda. Pikalt. Ja ta muidugi helistas ka täpselt nii iga poole tunni takka, mis on kõige häirivam variant üldse mu meelest - kui ma üritan keskenduda raamatule, siis kulub mul üleüldse umbes pool tundi, et ennast vajalikku meeleollu viia ja keskenduda... Kui ma pean vahepeal sellest meeleolust välja kargama ja midagi muud tegema, on kindel, et järgmised pool tundi ma midagi asjalikku ei tee - täiesti mahavisatud aeg. Noh... ja kui ma jälle olin õigesse vaimuseisundisse saanud, helistas ta uuesti - või tuli mul näiteks muuhulgas käia kõrvaltoas, sest sinna kolinud naisterahvas ei saanud näiliselt kümneliitrist hernetünni lahti - nii ta siis käis laenamas kõigepealt konserviavajat ja siis mind ennast, sest ta ei saanud selle avajaga hakkama... Ja, oh, neid interlüüde oli lihtsalt NIIIIIII palju. Mali saatkonnas mingi kamm ja kooridokumentide ajamine ja üks potentsiaalne (kolmas) tõlkeprojekt ja komandandi külaskäik, et vaadata, kuidas mu uus toanaaber end sisse sadnud on ja palve, et ma ühe CV üle vaataks ja... Ma panin lõpuks otsustavalt MSNi eest päris kinni ära, aga siis läks mu niigi punast värvi telefon sõna otseses mõttes punaseks ja uksele hakati koputama ka eriti tihti, nii et lõpuks panin telefonil ka hääle maha ja otsustasin, et enam ust ei ava :-D. Ja vaatasin kella - oligi aeg kooriproovi minna :-D.

Sealt ma laekusin... hmm... vahetult enne südaööd. Tuleb küll tunnistada, et ma ei lõbutsenud sugugi niisama sõbrannadega, vaid me tegime valmis koori MTÜks vormistamise paberid. Ja registreerisime oma repsi kuskil konkursil. Ja no igast muud säärast träni. Jube suur hulk tööd sai tehtud selles vallas. Ja ahjaa, mind krooniti täna ametlikult koorivanema staatusest üks aste ülespoole - ehk siis koori presidendiks :-D. [Aga olgu öeldud, et ma tõesti ei kannata silmaotsaski seda Lüdigi "Rändaja" laulu... Uff...]

Ja tegelikult oli tänane päev iseenesest väga tore ja puha ja... Lihtsalt kohutavalt irooniline on see, et ma plaanin midagi kindlat teha - ja plaanin ja üritan ja tahan ja püüan... ja ikka kukub kõik vastupidi välja :-D. Ja seejuures on mul ju päris mitu nädalat praktiliselt paljast lulliltamist ja aja surnuks löömist selja taga - SIIS ei juhtunud midagi säärast :-D. Kus on, sinna tuleb juurde - tean küll.

Vähemalt veetsin ma õhtu porgandite ja tomatisalatiga, mitte šokolaadisaiadega, eks... Vähemalt selles osas suutsin ma endale kindlaks jääda. Ainult, et kui nüüd ausalt rääkida, siis kõht lööb pilli küll juba :-D.

Ja täna oli kõigest esimene veebruar...

Veebruarilubadused

Aastavahetusel ma lubadusi ei anna. Õigupoolest varemalt andsin ka, aga kuna ma loobusin neist hiljemalt kolmandaks jaanuariks, polnud justkui mõtet. Aga vaat täna mõtlesin välja, et veebruarikuuks annan...

Mina nüüd pühalikult tõotan, et terve kuu aega mina olen hirmus korralik ja tubli, tõusen üles kell 9.30, söön hommikul putru (Veski-Mati mustika pudrud on jumalast head, neid ei pea keetmagi), siis lähen ujuma (ostsin täna kuukaardi, mis tähendab, et ma tahaks vähemalt 11 korda veebruaris ujumas käia), tagasi tulles söön kõhu korralikult täis, päeval ei näksi, õhtul söön ainult puuvilja ja (kiusatustest hoidumiseks) koju peale kohvikoore ja puuviljade midagi muud ei ostagi. Ja siis veel seda, et kui ma siis ujulast-söömast koju jõuan, hakkan tõlkima! Ja vannun pühalikult, et üritan iga päev teha rohkem kui 20 lk... Noh... või igal juhul mitte vähem kui 20 lk :-D. Ja käin veebruaris harvemini õhtuti sõpradega väljas, olen sellel ajal asjalik hoopis. Ja kui veini joon, siis mitte üle ühe klaasi korraga. Hmm, kohvi võiks ka juua kaks tassi päevas, mitte 4-5.

Vot nii! Ma olen rääkinud! Igatahes valisin ma katsetuseks aasta kõige lühema kuu :-D. Eks me siis näe, kas kukub välja ka plaanitult või mitte. [Olgu öeldud, et tegelikult on mul nüüd nii palju tööd, et muudmoodi ei anna lihtsalt olla niikuinii... Asjalikkuse poole pealt. Mis sööki puutuvatesse lubadustesse puutub, siis... nende koha pealt olen ma pisut lahtisemal seisukohal :-D. Aga ma ausalt üritan.]

Ja nüüd tööle. Ujulast juba tulin.

Täiesti tavaline pühapäev + Stile Antico

Tegelikult ega ma isegi tea, mis see täiesti tavaline pühapäev on - aga suurema osa tänasest päevast lihtsalt midagi erilist ei toimunud noh. Ainult õhtul... Magasin kaua, siis lürpisin kruuside kaupa kohvi, hakkasin uut raamatut tõlkima, lobisesin sõpradega, kuulasin raadiot jne. Pärastlõunal siis saime kokku ühe sõbrantsiga, kellega söömas käisime ning kellega me pidime õhtul minema barokkmuusika festivali raames toimuvat Stile Antico kontserti vaatama Nigulistes. Ja see kontsert - see oli väga äge... Nagu väga äge. Teadmiseks siis, et Stile Antico on vokaalansambel Inglismaalt, kes laulsid nii kena kõlaga ja uhkelt.  Ja üsna noored olid nad kõik... ja nägid väga head välja... ja laulsid kolmeteistkümnekesti, aga ilma dirigendita, aga samas väga ühtselt. Uhke värk! Niguliste olustik ka aitas juurde, nii et... Viis pluss. Nägin seal igasuguseid vanu kooli- ja koorikaaslasi ka ja... igati tore üritus oli. Pärast Krahlis klaasike veini ka ja...

Aga nüüd tuleks töövaimu endas tekitada. Hakkasin täna siis tasapisi seda uut raamatut tõlkima, kuigi mu arvutused igasugused on tehtud homset alustamist silmas pidades (homme prindin käsikirja välja, mulle ei meeldi failist tõlkida - jõle ebamugav on ja silmad väsivad ka ära) - aga natukene ette pingutada pole kunagi halb. Mine tea, mis ette võib tulla. Noh, tervelt 4 lehekülge tegin hommikul ära :-D. Kui ma edaspidi plaanin iga päev 15-20 teha, siis... 4 lehekülge ei anna justkui maitsetki suhu. Küll aga võib selle põhjal öelda, et päris tore raamat ja suhteliselt lobeda keelega. Hurraa...

Igalt poolt tellitud Mali ja Aafrika teemalised raamatud hakkavad ka riburada pidi kohale saabuma. Üks juba tuli eile... Dogonite kohta, Pariisist tellitud. Üks peaks sealt veel saabuma... ja hunnik Krisostomusest... Saaks juba neile ka käpad külge... nii põnev on alati uute raamatutega tegelema hakata! Ei jõua kohe ära oodata.

Hästi, ma nüüd teen teise tassi teed ja vaatan siis ikka seda tõlget nüüd edasi pisut...

Juhhuuuuuuu

Ma sain tõlkimist :-D. Niiii äge! Seejuures ettevõttelt, millele ma siiani veel tõlketööd teinud ei ole, mis on nagu eriti šeff! Ma olen väga rahul! Suti tegusaks ju läheb - kuu aja pärast on Mali, lubasin selle enne ära teha. Jõuab ka, vabalt, lihtsalt lulli lüüa eriti aega ei jää. Minu veebruarikuu graafik näeb siis nüüd välja nii, et hommikul ujuma (nojah, siiani olen keskpäeval läind, eks siis nüüd tuleb hommikul ikka hakata üles tõusma), pärast 15-20 lk tõlkida ja kui mu tellitud Mali raamatud kohale jõuavad, siis õhtuti nendega tegeleda. Hurraaaaaaaa! Ma just mõtlesin, et kuidagi vähe asjalikku tegemist on viimastel nädalatel ette sattunud, et tahaks asjalikumaks hakata. Nüüd saangi esmaspäeval Barbara ära viia ja kohe värske töö kallale asuda. Oikuiäge, oikuiäge, oikuiäge. Ja kõik algas vähempakkumisest... Kuidas mulle ei meeldi vähempakkumised! Aga selle tulemustega jään ma enam kui rahule :-D. Saatuse sõrm missugune, enam paremat ajastust poleks võimalik olnud korraldada! Ohkuilahe, ohkuiäge, ohkuivinge :-D.

Tuul on pööranud

Ma ei mõtle seda ülekantud tähenduses, vaid täitsa otseses... Minu toas sõltub temperatuur täpselt ainult sellest, kust suunast tuul on. Kui minu akende poolt, on toas selline mõnus kliima, kus (ma lohutan end) inimene kindlasti hästi säilib. Kui aga maja teiselt poolt, siis on toas mõnusalt soe, ainult vetsus on jõle krõbe käia. Novat, nüüd vahepeal oli justkui neetult tuul oma nädal otsa minu poolt, nii et ma siin tegin aga lõket ja keetsin teed ja käisin kampsuniga ringi. Aga eile juba tundsin, et midagi on muutunud... täitsa suurepärane on kohe olla :-D. Sain kampsuni seljast ära võtta ja tänasest alates on võimalik ilmselt ka jälle mõnda aega ühe tekiga magada... Go, ilmataat! Ärge palun tuule suunda muutke!

Üleüldises plaanis aga - saan endale reedel toanaabri. Esialgsete plaanide järgi vaid kaheks nädalaks - üks vana Pärnu trennikaaslane, kes juba ka pikemat aega EKAs on olnud, peaks ühikast välja kolima veebruari keskel, aga samas kellelgi teisel on veebruari algusest hädasti peavarju tarvis. Noh, sai siis nii vangerdatud, et saan endale ajutise narikaaslase. Ma loodan, et ta on varajase tõusmisega - oleks tore, kui keegi mind ka hommikuti voodist motiveeriks välja ronima vahelduseks.

Aga ega midagi uut vahepeal eriti toimunud olegi. Selline tüüpiline talv - toas istumise, kohvi lürpimise ja omaette nohistamise aeg. Kuigi... kui nüüd järele mõelda, siis... nohistamine on kõik tegemata. Hoopis ujumas olen käinud kui kellavärk ja ülejäänud aeg on kulunud lihtsalt Maliga tegelemisele või meilidele vastamisele või filmide vaatamisele... Ise ka ei tea tegelikult, kuidas päevad enne otsa saavad, kui ma midagi reaalselt kasulikku ja käegakatsutavat jõuan ära teha. Oeh. Homme hakkan heaks ja loen Barbara uuesti üle, et saaks ta juba ometi kirjastusse ära pagendada. Luban!

Ja kasutades tema enda väljendit - neegerori asus taas tööle, peaaegu kõik minu sissekanded on nüüd jõudnud Xangast ära kolida... Nii äge, varsti saan vana virtuaalkoha uksed lukku panna ja võtme ära visata.

Jälle sai paar korda teatris käidud

Mina ei tea, kuidas kukkus välja nii, et möödunud kaks nädalat nii kultuursed on olnud. Neljapäeval käisime "La Traviatat" vaatamas Estonias ja täna sattusin NO teatrisse "Onu Tomi onnikest" vaatama. Noh... ja kumbagi etenduse koha pealt ma pole veel päriselt otsusele jõudnud, mida ma neist arvan :-D. Kui "La Traviata" algus oli pisut ehmatav, siis edasi kulges see igatahes igati tõusvas joones, ent Tomi lugu läks mu meelest lõpuks juba üsna tüütuks kätte ära, ma ei pidanud lõpuks vastu enam ja vaatasin kellagi. Ja kogu see lalin (seal ei räägita inimkeeles, vaid mulisetakse ja siis jutuvestja loeb raamatut ette)... Alguses oli päris uudne ja tore ja tähelepanu oli veel terav, jõudis kuulata selle mulina seast neid võõrkeelseid võtmesõnu välja küll, aga lõpuks tekkis tunne, nagu ma mingis araabiakeelses vestluses oleks - et kui väga tähelepanelikult kuulad, saad aru küll, aga lõpuks saab kõrini ja enam ei jaksa igale lausele niimoodi keskenduda. Ja kõik hakkab kõrvust mööda käima. Oh, väga väsitav oli :-D. Ja kui raamatust jäi mulle väga kuidagi... positiivne mulje sellest loost, siis etendusest mitte nii väga.

Ah jah. Väss on peal sellest etendusest, ma ei arendagi rohkem teemat edasi, kuigi etendusega seoses mõtlesin ma jälle selle neegrite töökultuuri ja muu säärase peale ja arendasin oma teooriat edasi... Parem lähen teen üks tee, et peale õuest tulekut üles soeneda, ja siis asun filmi vaatama. "Araabia Lawrence" ja mis mul siin kõik veel järjekorras on...

Avastusi Google Booksist

Ükspäev vaatasin seal ühte raamatut. Näitas lugemiseks umbes 5 lk.

Eile mõtlesin, et tundus jube asjalik, äkki peaks tellima. Vaatasin uuesti. Ooo, lugemiseks üleval 75 lk. Jätsin tellimata.

Hakkasin lugema. Lugesin umbes 10 lk ära, kui edasi oli igal lehel kirjas, et "olete jõudnud selle raamatu limiidini". Vat, Google Books annab muidu teada, et nt see ja see lehekülg ei ole preview osa, siis on teada, et neid polegi skännitud. Aga siis nüüd veel mingil hetkel ütleb, et limiit on täis. Väga tahaks teada, kas see limiit on ajaline, või lehekülgede arvu järgi või selle järgi, palju ma lehekülge üles-alla krutin? Oh jah...

Nonii, järsku oli siis 75st leheküljest 65 nö limiidi all, midagi ei näidanud mulle sealt enam. Ja kui uuesti sisukorda vaatasin, kus muidu on lingid kõikidele peatükkidele, mis raamatust skännitud on, siis olid sealt pooled lingid ära kadunud. Pooled lingid olid alles, aga klikates ütles jälle, et limiit on otsas.

No ma ei tea...

Võtsin täna ema arvutist sama raamatu lahti. Sisukorra järgi oli juba ligi kogu raamat üleval.

Hakkasin siis jälle lugema, lugesin mingi 15 lk, siis hakkas ka too arvuti ütlema, et limiit on täis...

Oh jah...

No eks ma nädala pärast proovin siis uuesti. Või kellegi kolmanda arvutis :-D. Pikapeale saab ikka raamatu loetud ka. Jupikaupa. Õnneks see ainult mingi 120-leheküljeline ongi...

Aga mina olin kogu aeg veendunud, et raamatud, mis seal on, ongi selles määras, mis nad sisse on skännitud, tasuta...

Segane värk.

Ülimalt krapsakas "Kolm musketäri"

Nii vahva, eile käisime Ketsiga "Kolme musketäri" balletti vaatamas ja... ja... ja... Vaat, et ägedam kui see venelaste tehtud film isegi oli!!! Lihtsalt tõeliselt vahva!!! Raamatu sisuga oli tehtud väga originaalseid ja revolutsioonilisi asju - selles mõttes, et Constance jäi ellu ja üleüldse Mileedi võrgutas Buckinghami ära ja magas temalt teemandid välja, d'Artagnan ei jõudnudki Inglismaale, vaid istus sellal Constance'iga koos vanglas, kust nad pääsesid tänu Constance'i kingitud kääridele :-D, Constance pidas vahepeal Mileediga naiste kaklust jne. Ahjaa, ja Constance ei olnudki abielus, vaid elas Pariisis koos oma vulgaarse pesunaisest emaga jne jne jne :-D. Aga kõik see tantsiti väga hästi välja, polnud mingit probleemi teema jälgimisega ja lavakujundus oli ka tore.

Konkurentsitult kõige paremini tantsis aga raamatus suhteliselt mõttetuks figuuriks jäänud kuninganna Anna - tema tõesti nagu hõljus kohe, ühe korra ma vaatasin, et Buckinghami hertsog tõstis teda justkui ühe sõrmega. Ja iga kord, kui ta tõstest maha pandi, siis nii pehmelt ja sujuvalt, et... ohhhhh. Oskaks olla kümnendikkugi nii graatsiline... Mileedi ja Constance näiteks igalt hüppelt ja tõstelt maandusid suhteliselt suure kolksuga temaga võrreldes. Jaa, see oli ekstraklass. Kuninganna oli oriendist, kusjuures...

Ja kui kava ütles, et etendus on täis huumorit, siis ma hästi ei kujutanud ette, kuidas see võimalik võiks olla. Aga võta näpust, oligi nii :-D. Alustades sellest, kuidas mehed neljakesti Calais' poole kimasid oma hobustel, lõpetades sellega, kuidas ballil kaelakeega tagaajamiseks läks... Ja see hetk ka, kui d'Artagnan ja Constance armusid... IRW. Väga überlahe!

Ja kui ooperistaarid olid matsakad, siis siin oli muidugi täiesti konkreetselt kapitaalselt vastupidi. Mul oli vahepeal raske uskuda, et nii peenike, pisike ja habras Mileedi saab üldse paha olla... Ja Porthost ei eristanud ka suururs ja rasvasus, vaid see, et tema oli pidevalt purjakil... Või noh, tantsis õllekannuga :-D. Ohjaa, ja milline kardinal veel oli... Tema oli vist ainus tegelane, kes ei kekselnud ühtegi sammu terve etenduse vältel. Mhmh, ja Kets ütles hästi: "See Buckingham ei olnud pennigi väärt!" Oli litsakas mees tõesti, Mileedil pruukis vaid pool minutit hüpata ta ees ja kohe vajus hertsog temaga voodisse ära... :-D. Annast hakkas kahju kohe :-D. Hmm, kuigi kui nüüd järele mõelda - raamatus neil oli justkui ikka ka afäär olnud, aga ammu, kui Mileedi veel de Winter oli... Hmm, see mulle eile ei tulnud meelde...

Megatore etendus oli! Tõesti väga-väga-väga vahva!!! Mul on nii hea meel, et ma ikka seda vaatama jõudsin!!!

Sherlock Holmes, kebab ja vetsupaber

Jajah, ma pidasin vaikselt plaani, et tahaks selle ära näha - ja eile õhtul jõudsingi kinno! Millegipärast oli mul treilerist arusaam, et eks see üks jabur film ole, aga tegelikult oli see kohe minu meelest üks ägedamaid Sherlock Holmesi kehastusi, mida allakirjutanud silmad näinud on. Holmes muidugi polnud selline, millisena Doyle teda kujutas - raamatus poleks kuidagi olnud võimalik, et tema rahumeeli magab ja siis Watson ja Irene istuvad ja tema ärkamist ootavad - ikka vastupidi oleks olnud. Ja üleüldse - Watson oli kole teraseks ja sihukeseks kaklusvennaks tehtud. Ilmselgelt söötis Holmes talle deduktsioonide käigus kõik vihjed ette, aga arstivennike suutis nende põhjal ikka järeldusi teha väga hästi. Ja üleüldse pakkus Watson Holmesile kena konkurentsi mu meelest selles filmis. Vahepeal, kui Holmes Irenega miilustama jäi, läks Watson suisa ise kurikaela taga ajama... mis lõppes, tõsi küll, üsna traagiliselt, aga siiski :-D. Ei no igatahes, väga lustakas film oli. Ja milline huumorimeel... :-D. Inglise huumor see just nüüd ei olnud, aga lõbus, väga lõbus!

Kinost tulles otsustasin järele proovida selle kebabikoha, mis Narva maanteel juba pelmeenika kõrval tükk aega olnud on. Ma polnud kunagi sinna sisse astunud ja eile õhtul siis proovisin - kange kihu oli uuesti kohe välja ka tulla. Tühi kui kell, aint mingi 6 pisut kummalise välimusega venkut ajas leti taga juttu. Minu sisse astudes võtsid kõik joondu ja pingutasid siiski tähelepanu, et mu tellimus vastu võtta. Küsisin veiseliha kebabi, mille peale nendel omavahel vaidluseks läks, et mida ma siis täpselt tahtsin... Hea küll, hakkasid lõpuks tegema mulle kebabiwrapi. Kaua tehtud kaunikene võiks selle peale öelda - ilmatu aja ootasin... aga ossa, mis nad mulle siis selle peale pihku andsid! Terve suure lavaši võtsid, mässisid selle kraami täis ja kokku tuli nii jäme junn, et mu mõlemad käed ei ulatunud sellest ümbert kinni võtta. Kodus jõudsin ma tunni aja jooksul sellest kolmandiku ära süüa, ülejäänu ootab kapis seda, kuni kõht jälle midagi mahutama hakkab... Maitse - noh, seda ei anna kuidagi võrrelda Pariisi Ladina kvartalis tehtavate kebabidega ega ka mitte Ateena omadega, aga üleüldises plaanis ei olnud see ka kõige halvem kebab, mida ma saanud olen, nii et... Neljakümne krooni eest kohe kaheks päevaks põhiroog kodus olemas :-D.

Muide, hoopis teisest valdkonnast - ma ei kannata neid vetsupabereid, mis on kõvad ja libedad, nii et kümme korda tuleb pühkida, ja samas nii õhukesed, et neljakordseks tuleb see õnnetu paber pakkida, et näpp neist kohe läbi ei läheks. Just selliste peale on meil nüüd siin ühikas üle mindud. Urr... Hea külg on asja juures see, et need vähemalt ei saa otsa enne, kui koristaja uuesti tuleb - need on nii suurtes rullides ja ilmselt nii mõnigi on juba oma vetsupaberile uuesti üle läinud. Mul on kahtlane tunne, et teen seda isegi. Ahjaa, ning kui juba vetsupaberist juttu tuli - miks, kuradi pärast, 97% maailma hotellidest vetsupaberi hoidja vannitoas vetsupoti taha seina külge topitud, kust seda paberit ennast kaheksaks väänamata kuidagi kätte ei saa? Seal Tais andis ikka võimelda, ühel juhul oli see kohe otsapidi valamukasti taha paigutatud! Ma saan aru, et usk käseb, et mõned inimesed end iga kord peale asjatamist hoopis peseksid, aga kui on hotell, siis võiks ikka mõelda, et väljamaalased kasutavad paberit, nii et see võiks olla poti peal istuva inimese mugavas käeulatuses...

Hästi, nüüd on minek.

M.

Seda ja teist

Kool on tühjaks kolitud. Nagu TÄIESTI tühjaks kolitud, isegi stende pole enam seina peal ja elektrit. Ja elektroonilisi lukke, nii et keegi enam vanasse majja sisse ei saa. Internetti ka pole, kes seda ikka seal kasutaks. Aga tänu sellele pole seda ka ühikas jõuludest saadik olnud. Hurraa. Täna pidi kooriproovgi tänu sellele, et koolis enam midagi-kedagi ei liigu olema Toompeal, aga no tutkit - sisseelamine ja ümberkorraldustega harjumine võtab ilmselgelt kõigil palju aega. Ei olnud neil olnud meeles meile ruumi bronnida, hoopis rektorit valiti sealses saalis. Nagu ülla-ülla, kelle vahel nad üldse valivad? Ainult üks kandidaat ju oligi ja tema teistkordne ametissevalimine on 120% kindel ka :-D. Mida iganes...

Eile käisin ooperis üle hirmus pika aja - "Cosi fan tuttet" vaatamas. Sellest ei jäänud mulle eriti palju positiivseid elamusi, aga et keegi ei saaks pahandada, miks ma kogu aeg vingun ja arvustan, siis ütleme nii, et lavakujundaja oli suurepärast tööd teinud. See mulle tõsiselt meeldis, vahva oli. Kõik muu - ajas haigutama. Ja laupäeval siis nüüd saan lõpuks ära näha "Kolme musketäri" balleti, mis pidi kuulu järgi hästi krapsakas olema. Vahva!

Ujumas käisin täna. Nii hea oli kohe, õuest külmast tulles tundus basseinivesi kohe eriti soe olevat... Ega ta just külm olegi, a kui väljas on soem, siis on ikka nii hetkelist harjumist vaja enne karsumm sisse hüppamist vette; nüüd sai aga kohe mõnuga vajutud sooja vannivette... :-D. Ja ma märkasin, et on toimunud mõningane edasiminek - Taimaal sai ka üksjagu sulistatud, nüüd jõudsin siin kohe päris palju kiiremini ja üksjagu pikemaid distantse katta. Nagu veerandi jagu rohkem tegin neid edasi-tagasi otsi kui tavaliselt, kusjuures aega läks ikka sama palju, kui muidu...

Rohkem ei tulegi meelde, vahepeal on küll jälle palju juhtunud ja alles mul oli plaan nii mitmest asjast kirjutada, aga kõik mõtted on jalutama läinud kuskile kuidagi. Uni hakkab tulema - ma ikka vist hakkan vanaks jääma. Sealt Mehhikost tulles elasin kaks nädalat täiesti hirmsas ajavahes, nüüd ka... Mitte, et mul oleks midagi vara üles tõusmise vastu, aga naljakas on kogu aeg juba üheksa-kümme ära kukkuda. Varemalt ei teinud ajavahed mulle midagi... Samas, varemalt ma käisin ka sellistes maades, kus ajavahe oli heal juhul 2 tundi :-D. 6-8 on kergelt teine tera tõesti... Eks me näe, millal ma jälle lõunani magada suudan... Siiani olen iga hommik ilusti kõpsti enne üheksat jalul olnud.

Aga ega's midagi, tuttu ära...

Ööd,

M.