Toanaabritest... õigemini ühest toanaabrist ja pisut veel

Minul on toanaabreid olnud üksjagu palju - erinevatel aegadel olen ma koos elanud vähemalt üheksa inimesega... ja ma mõtlen pikemalt. Kõik alates sellest ajast, kui ma Tallinnasse kolisin. Ja nädal aega on mul olnud peale ühesemestrilist interlüüdi jälle uus toanaaber, sedakorda siis kümnes... Mis inspireeris mind kohe natukene toanaabritest mõtlema...

Kindlasti on nii, et kui omavaheline klapp parem on, siis ei käi toanaabri puhul ülemäära palju asju närvidele. Ja kindlasti on nii, et kui olla kogu aeg kellegagi tuba jaganud, on uue toanaabriga ka lihtsam harjuda, kui siis, kui vahepeal on üksi elatud. Ja kahtlemata on nooremana ka kergem igasuguseid selliseid...ekstsentrilisusi taluda. Nii et suur hulk süüd on selles, et ma oma uue toanaabriga sugugi rahul ei ole, kindlasti selles ka, kelleks mina ise aja jooksul kasvanud olen. Aga see ei lohuta mind eriti, kuna terve see viimane nädal tahtis mind lihtsalt hulluks ajada.

Ma ei tea, ma ei ole mingi pedant ja korrafriik. Suht-koht vastupidi ikka on lood alati olnud. Aga ühikatuba on nii ehk naa selline... mitte just kõige ilusamate killast, eks, nii et ma olen tõdenud, et ainus viis, kuidas see saaks kenam välja näha, on selle korras hoidmine. Ja mul on seal septembrist alates valitsenud totaalne kord - kõigel on oma koht ja põrandad ja kapipealsed ja kõik pühitav on puhtaks pühitud, voodi üles tehtud ja nii. Ainult et sellest hetkest alates, kui mu toanaaber sisse kolis, näeb kõik välja kui seapesa ja ilge läbu. Igast riiulikapist sai ta endale ühe sahtli või nii, aga ta toppis oma asjad sinna nii huupi, et nüüd näevad KÕIK riiulid välja kui seapesa. Oma tooli jätab ta jätkuva järjekindlusega KESET tuba, nii et jookse otsa sellele - ja ei paista kuidagi vihjest aru saavat, et ma seda lolli püsivusega tema laua alla tagasi tõstan. Kappi toppis ta ka kõik oma kraami hunnikusse, et paha on kapiust lahtigi teha. Ja VOODI - ohsinamumeie, viimati oli ta kaks päeva kadunud, aga voodisse jättis meetrikõrguse kuhja asju - küll oli seal juhtmeid, riideid ja muud kraami. Tagasi tulles... istus ta ise selle hunniku otsa ja lõpuks jäi sinna magama ka, arvuti kaisus.

Mmm... ja ta pesi mu kahvliga hambaid (no täpsemalt öeldes pani ta hambaharjapea mu kahvliterade vahele ja pesi nii). Ma arvan, et seda kahvlit ma enam tükk aega ei taha kasutada... Oleks ta selle siis veel puhtakski pesnud, krt, a ta toppis hambapastast korpas kahvli mu puhaste kahvlite-nugade-lusikate topsi tagasi. Hommikul hakkasin seda sealt võtma ja... väkk, söögiisu läks ära kohe. Urr...

Rääkimata sellest, et ühikas EI TOHI jätta ust lahti, kui toast ära minna - üks tuttav jäi niimoodi arvutist ilma, et käis kaheks minutiks toast ära. Teised magasid öösel lukustamata uksega ja said lahti rahakottidest ning mobiilidest. No guess what, tulin mina ükspäev koju, uks oli lahti, toas kedagi polnud... Vahetasin riided ära, tegin teed ja juba tõlkisin hoolega, kui tema sisse jalutas... Ja ta ise ei saanud sugugi aru, et midagi valesti tegi. Kuratkurat, MINU arvuti oli seal laua peal kõigile rõõmsalt näha... Ja ta olla sealsamas olnud! Jee, right, sellisel juhul oleks ta pidanud kontrollima tulema, kes me toa uksest sisse astub! Päris ma usun, tead...
 a

Muid asju, mis mind ärritavad, on veel, aga see on juba maitse asi - kes millist raadiojaama eelistab ja nii. Selle üle pole aus viriseda. Aga need suremad teemad - vaadake, ta pole mingi ühikas esimest nädalat elav tegelane... need võiks küll ära lahendada.

Ega ma tegelikult pole talle muidugi korralikult ja otse öelnud, et korista oma seapesa ära... Ta pidi jääma ainult kaheks nädalaks, eks, nii et mul on lootus temast peale järgmist nädalavahetust lahti saada - ja selle lühikese aja kannatan ma konflikte tekitamata ära küll. Vist. Aga kui ta mingil põhjusel jalga ei lase peale järgmist nädalat, tuleb meil küll tõsine kõnelus ette võtta.

Mul on igasuguseid toanaabreid olnud ja mõni varasematestki on mind närvi ajanud, aga enamasti mitte väga hullusti - loogiline ju, et kui ühes toas elad ja privaatsust na vähe on, hakkab teise juures miski pinda käima. Sellest saab ikka üle. Ühesõnaga, et sellised inimese isiksuste erinevused tavaliselt mind väga närvi ei aja, kui üksteisega siiski arvestada ja kui see "ühisruum" võrdsetel alustel kasutust leiab. Ja meeldivad isiksuseomadused tulevad loomulikult ka kasuks. Näiteks ühele eriliselt armastusväärsele tütarlapsele, kes iga päev kell 5-6 tõusis ja usuraadiot kuulama hakkas, siis toas juukseid föönitas ja pannide-pottidega trummeldas, ei pannud ma seda eriti pahaks - esiteks magan ma sügavalt ning inimeste elurütm ikka on erinev - ma tean omast käest, et kui teised magavad, kukub kõik, mida vaikselt üritatakse teha, ilge kolinaga välja (tõsi küll, kui ta kõrvaltuppa kolis ja me uue, hommikuti kauem magava toanaabri saime, ei olnud ma väga kurb ka). Aga näiteks see, kui üks teine külmkapist minu ja me teise toanaabri söögi kogu aeg ära sõi, oli jälle tohutult häiriv - oluliselt rohkem, kui see hommikuse laamendamise kuulamine. Me polnud söögijagamises kokku leppinud, aga ikka ja alati oli kraam, mida ma plaanisin õhtul koju tulles kasutada, külmkapist lännu. Äh jah...

Ühesõnaga... kõik sõltub ja praegu on mul küll raske oma uuele toanaabrile rõõmuga mõelda. Ent ma alati ka nüüd säärane... vaenulik pole. Vähemalt kolme oma endise toanaabriga koliksin ma iga kell kohe uuesti kokku - sealhulgas mu kõige esimene toanaaber, mu Pariisi toanaaber ja too tšehhitar, kellega ma ühikas aasta otsa tuba jagasin... Ja nelja teisega koos elamine oli ka jumalast tore, ma mäletan nende aega igati positiivselt ja kuigi oli asju, mis meile üksteise suhtes närvidele käisid, saime me enamasti väga hästi läbi ja lõbus oli. Vajadusel võiks kooselu jätkata küll :-D. Noh - ja kaks tükki pluss praegune siis jäävad, kellega läbisaamine üldse eriti hea pole...

Ehk jääb see periood lühikeseks, mida ma muud ikka öelda oskan.