Appiappi. Eile öösel ei tulnud poole kuueni hommikul und... Suuremalt jaolt ilmselt seetõttu, et ma liiga kaua kohviga iluuisutamist vaatasin niikuinii - või sellepärast, et ma tegelikult päeval pool kaks alles üles ärkasin... Aga kui ma siis seal voodis muudkui külgi keerasin, siis tuli selline mõnus pabin-ärevus sisse küll. Jälle nii palju põnevat ja väljakutseid ees.... Uuu. Mul kohe kangastus (ja just hetk tagasi uuesti) silme ees, kuidas ma öösel Marabu taksoga lennujaama rallin ja oma lennujaamarituaale läbin (kolmveerand tundi enne grupi kohalejõudmist seal, pagas enne ära, siis üleval korrusel lennuradadepoolses lauas kohvitamine ja dokumentide viimane ülekontrollimine, siis kempsuskäik ja R-kioskist viimased pakid nätsu kaasa, misjärel ma tõmban alati sügavalt hinge, heidan endalt kõik Eestimaise ja tõmban üll reisikeskendumise kihi, kougin Gondvana sildikese välja ja suundun uste juurde saabuvaid turiste otsima). Seekord on mul imekombel kõik vanad, läbiproovitud, tuntud reisilised kaasas (va üks naisterahvas), nendega on lausa lust kohtuda ja pläkutada ja uudiseid kuulda ja nad on kõik imetoredad inimesed, kellega ma läheks kasvõi maailma lõppu luurele... Aga seda enam ju tahaks ja püüaks nende heaks ja väike ärevusvõbin on ikka sees, sest minul on ka ju nii palju uut ees... (Samas tuttavate reisilistega pole ka alati nii lihtne leida seda tasakaalu, mil määral olla grupijuht ja mil määral sõbrustada...) Ja mõtted on mul ka kõik juba Lääne-Aafrikas, väga raske on millelegi muule keskenduda - kui keegi mu käest praegu küsiks, mis aastal Jüriöö ülestõus oli, siis ma küll peaks vist nats mõtlema enne... ja arvutaksin, et see oli 51 aastat pärast seda, kui Sonni Ali Ber ära suri... Brr.
Aga nii tore on see ootusärevus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar