Mina ei tea, kuidas kukkus välja nii, et möödunud kaks nädalat nii kultuursed on olnud. Neljapäeval käisime "La Traviatat" vaatamas Estonias ja täna sattusin NO teatrisse "Onu Tomi onnikest" vaatama. Noh... ja kumbagi etenduse koha pealt ma pole veel päriselt otsusele jõudnud, mida ma neist arvan :-D. Kui "La Traviata" algus oli pisut ehmatav, siis edasi kulges see igatahes igati tõusvas joones, ent Tomi lugu läks mu meelest lõpuks juba üsna tüütuks kätte ära, ma ei pidanud lõpuks vastu enam ja vaatasin kellagi. Ja kogu see lalin (seal ei räägita inimkeeles, vaid mulisetakse ja siis jutuvestja loeb raamatut ette)... Alguses oli päris uudne ja tore ja tähelepanu oli veel terav, jõudis kuulata selle mulina seast neid võõrkeelseid võtmesõnu välja küll, aga lõpuks tekkis tunne, nagu ma mingis araabiakeelses vestluses oleks - et kui väga tähelepanelikult kuulad, saad aru küll, aga lõpuks saab kõrini ja enam ei jaksa igale lausele niimoodi keskenduda. Ja kõik hakkab kõrvust mööda käima. Oh, väga väsitav oli :-D. Ja kui raamatust jäi mulle väga kuidagi... positiivne mulje sellest loost, siis etendusest mitte nii väga.
Ah jah. Väss on peal sellest etendusest, ma ei arendagi rohkem teemat edasi, kuigi etendusega seoses mõtlesin ma jälle selle neegrite töökultuuri ja muu säärase peale ja arendasin oma teooriat edasi... Parem lähen teen üks tee, et peale õuest tulekut üles soeneda, ja siis asun filmi vaatama. "Araabia Lawrence" ja mis mul siin kõik veel järjekorras on...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar