Ärge kartke, ma ei hakka tegema igapäevast ülestähendust siia, et jess, sain tehtud kõik plaanitu. Lihtsalt... täna mõtlesin siis alustada oma tubliduskuud ja... kõik läks untsu :-D. Või vähemalt see kõige suurem plaan läks untsu...
Ärkasin tõesti 9.15. Peamiselt küll seetõttu, et mu uus toanaaber, kes vahepeal oli mu toa asju täis tõstnud ja siia tõelise läbu tekitanud, ent siis nädalavahetuseks kadunud, ilmus välja ja kukkus kolistama. Igatahes tundsin ma pea plehkupistmise isu, nii et saigi kiirelt kodust minema ja asjatama.
Olin tubli, käisin printimas ja kirjastuses ja sain VEEL ühe raamatu tõlkida, muide, paralleelselt selle teisega; käisin postimajas ja pangas ja ujumas ja sõin korralikult, aga mis töösse puutub, siis seda ma täna praktiliselt teha ei jõudnud :-D. Mul on naiivne lootus, et ehk ma jõuan mõned leheküljed veel täna ära teha, siis koos eilsega annaks 17 lk välja... Peaaegu :-D. Aga lihtsalt on mingi Murphy seadus, et nii kui ma tööd tegema hakkan, hakkab ilmnema pisikesi asju, mis vajavad kohest tähelepanu ja käigu pealt lahendamist. Kõige segavam faktor täna ilma igasuguse kahtlusevarjuta oli üks vana reisikaaslane, kes lihtsalt helistas triljon korda - pidime temaga homme kokku saama noh, aga sellele eelneval päeval on ju vaja iga potentsiaalne detail läbi arutada. Kolm(teist) korda. Pikalt. Ja ta muidugi helistas ka täpselt nii iga poole tunni takka, mis on kõige häirivam variant üldse mu meelest - kui ma üritan keskenduda raamatule, siis kulub mul üleüldse umbes pool tundi, et ennast vajalikku meeleollu viia ja keskenduda... Kui ma pean vahepeal sellest meeleolust välja kargama ja midagi muud tegema, on kindel, et järgmised pool tundi ma midagi asjalikku ei tee - täiesti mahavisatud aeg. Noh... ja kui ma jälle olin õigesse vaimuseisundisse saanud, helistas ta uuesti - või tuli mul näiteks muuhulgas käia kõrvaltoas, sest sinna kolinud naisterahvas ei saanud näiliselt kümneliitrist hernetünni lahti - nii ta siis käis laenamas kõigepealt konserviavajat ja siis mind ennast, sest ta ei saanud selle avajaga hakkama... Ja, oh, neid interlüüde oli lihtsalt NIIIIIII palju. Mali saatkonnas mingi kamm ja kooridokumentide ajamine ja üks potentsiaalne (kolmas) tõlkeprojekt ja komandandi külaskäik, et vaadata, kuidas mu uus toanaaber end sisse sadnud on ja palve, et ma ühe CV üle vaataks ja... Ma panin lõpuks otsustavalt MSNi eest päris kinni ära, aga siis läks mu niigi punast värvi telefon sõna otseses mõttes punaseks ja uksele hakati koputama ka eriti tihti, nii et lõpuks panin telefonil ka hääle maha ja otsustasin, et enam ust ei ava :-D. Ja vaatasin kella - oligi aeg kooriproovi minna :-D.
Sealt ma laekusin... hmm... vahetult enne südaööd. Tuleb küll tunnistada, et ma ei lõbutsenud sugugi niisama sõbrannadega, vaid me tegime valmis koori MTÜks vormistamise paberid. Ja registreerisime oma repsi kuskil konkursil. Ja no igast muud säärast träni. Jube suur hulk tööd sai tehtud selles vallas. Ja ahjaa, mind krooniti täna ametlikult koorivanema staatusest üks aste ülespoole - ehk siis koori presidendiks :-D. [Aga olgu öeldud, et ma tõesti ei kannata silmaotsaski seda Lüdigi "Rändaja" laulu... Uff...]
Ja tegelikult oli tänane päev iseenesest väga tore ja puha ja... Lihtsalt kohutavalt irooniline on see, et ma plaanin midagi kindlat teha - ja plaanin ja üritan ja tahan ja püüan... ja ikka kukub kõik vastupidi välja :-D. Ja seejuures on mul ju päris mitu nädalat praktiliselt paljast lulliltamist ja aja surnuks löömist selja taga - SIIS ei juhtunud midagi säärast :-D. Kus on, sinna tuleb juurde - tean küll.
Vähemalt veetsin ma õhtu porgandite ja tomatisalatiga, mitte šokolaadisaiadega, eks... Vähemalt selles osas suutsin ma endale kindlaks jääda. Ainult, et kui nüüd ausalt rääkida, siis kõht lööb pilli küll juba :-D.
Ja täna oli kõigest esimene veebruar...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar