Mis saab siis, kui prantslased streigivad?

Vastus: Pariisist koju jõudmine võtab aega 32 tundi. Oeh jah.

Nimelt loomulikult kui rongid streigivad, tuleb ju juba poole paeva ajal hakata lennujaama poole minema, sest pole kindel, millega sinna saab. No ja rõõmsalt selgubki, et esimene raudteejaam, kuhu ma oma vidinate ja kodinatega suundusin, lennujaamaronge see päev ei tunnista. Saadeti teise raudteejaama ja mõningase ekslemise järel leidsin isegi üles õige perrooni, vajamineva rongi ja sain ilusti Charles de Gaulle'i. Tasuta, seejuures. See on streikide ainus hea asi - kui rongitöötajad streigivad, siis ei küsita piletiraha. Haa, hoidsin 8.55 kokku. Kuigi tegelikult ainult 3.55, mul olid omad kavalad süsteemid. [Ohsinaraip, nüüd on prantsuse klaviatuur end mulle nii sisse söönud, et eesti klaveriga ainult kirjavead tulevad ja täpitähti ma ignoreerin endiselt... Jamps...]

OK. Jõudsin nii vara lennujaama, et oleks veel jõudnud varasemagi Amsterdami lennuki peale, kui keegi oleks pakkunud säherdust varianti. Aga loomulikult ei pakutud ja siis ma niisama passisin seal mitu tundi, lugesin terve raamatu läbi ja puha. Ja kui raamat läbi sai, siis imestasin, et huvitav, lend oleks juba pidanud väljunud olema, aga ikka pole keegi veel meid hakanud pardalegi laskma. Ja siis avastasin rõõmsalt, et ohhoo, muuhulgas streigivad ka lennukontrolliametnikud, mis tähendab, et lennukontrolli tornis oli tööl mingi üks-kaks tegelinskit ja need ei suutnud loomulikult tervet lennujaama opereerida. Mitu lendu meie kõrvalt väravatest tühistati üleüldse ja mina siis jäin põnevusega ootama, et mis edasi saab. Nimelt Amsterdami jõudes oleks mul normaalsetes oludes olnud ainult 40 minutit aega, et jõuda viimase Amsterdam-Tallinn lennuki peale. Ja kui me siis ükskord pea poolteist tundi määratud ajast hiljem õhku tõusime, olin ma juba suhteliselt veendunud, et ma koju ei saa. Õigus mul oligi. Tee peal tehti küll pea pool tundi tasa, aga Amsterdamis maandusime me ikkagi viis minutit peale Tallinna lennu väljumist. Juhhei tõesti. Anti mulle siis uus pardakaart järgmiseks pärastlõunaks, sellel õhtul kehtiv toidutalong väärtuses 10 EUR ja siis sooduskaart järgmiseks lennuks. Ha-haa. KLM lõpetab teatavasti kohe Tallinnasse lendamise ära, jube palju on sellest kupongist kasu.

Igatahes, ööbimise kohta ei öelnud keegi mulle poolt sõnagi. Siis ma ajasingi tund aega tagai vajalikke ametnikke, et keegi mulle hotelli anda võiks... Aga loomulikult tuli välja, et kuna streik polnud lennufirma süü, siis hotelli nad mulle anda ei taha ja ma võin küll ise minna nende hotelli (Marriott :-|) ja seda ise plekkida, kui soovin, aga üldiselt tehku ma, mis tahan. Nuvat. Ja siis ma läksin lennujaama sisetsooni tagasi, leidsin läbi häda veel viimase lahtioleva söögikoha, kust oma kupongi eest suppi sõin ja hommikuks ühe võileiva ja joogi sisse pakkisin, leidsin mingi suhteliselt mugava tooli ja jäin sinna magama. Kell kümme õhtul jäin magama, kell üksteist hommikul tõusin lõpuks üles... Muidugi, tõele au andes, ma tegin silmad lahti ja vaatasin kella umbes iga 15-20 minuti tagant, sest tulesid ju keegi ära ei kustutanud, muusika üürgas edasi ja tool oli ka suhteliselt ebamugav; lisaks oli mu telefoni akulaadija pagasis ja telefon (st ka äratuskell) välja surnud, nii et ma olin sõltuvuses suurest seierkellast... Aga kuidagi üllatuslikult mugavalt sai see öö läbi.

Hommikul tegin kempsus rõõmsalt tualetti ja siis läksin vaatama, kust kohvi saaks. Mul oli raha kapitaalselt otsas, järgi oli täpselt 3 euro senti, aga noh, ma üritasin kaardimaksmise võimalust leida eks... Sattus ette Starbucks... Tellisin kohvi ära, hakkasin maksma ja siis selgus, et ei saa sihukese kaardiga maksta... Noh, mul läks vist nägu üsna kurvaks, aga ma siis ütlesin, et sorry, mul on sularaha ka otsas ja teistsugust kaarti pole, et tühistagu siis mu tellimus üldse. Novat ja päeva kõige positiivsem tegu: see kassas olev tütarlaps ütles mulle, et ah, olgu pealegi, mingu ma edasi, ta teeb mulle selle kohvi välja. Siis ta läkski ja sosistas midagi kohvitegevale tšikile kõrva, kes ulatas mulle hiigelsuure toobi väga head kohvi... ja seda ma järgmised kaks tundi lürpisingi. Vot nõnda! Täiesti hämmastava, ma poleks küll uskunud, et tüdruk, kellel on järjekorras ootamas 20 klienti, kellel on kõigil väga kiire, et ta võiks veel olla nii heatahtlik ja mitte kapsastunud kiirest tööst... ja niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii lahke olla! Vau. Tõeliselt tore juhus oli.

Igatahes, siis hakati meid juba laskma ka Tallinna lennukisse viivasse bussi, kui äkki kuulutati: "Vabandage, tehniline rike, tulge bussist välja lennujaama tagasi, me teatame, kui kõik jälle korras on." No ahhoi küll. Selgus, et lennukit saadeti tankima pooltühi bensuauto, nii et paak ei saanud täis ja tankida tuli mitu korda, see võttis liiga palju aega ja seega jäime me ka selle lennuga kõvasti hiljaks. Muuhulgas lõhuti ära ka mu kott ja üleüldse... Sedakordsed lennud KLMiga jätsid üsna niru mulje. Noh, õnneks muidugi kompensatsiooniks lennujaamaöö eest pandi mind tagasiteel äriklassi ja seal poputati, kus jaksati - kalaroogade, bešamellkastmete, peente veinide ja hõrgutavate marjakookidega... Aga no sellegipoolest... Iga kord, kui ma kuskile üksi sõidan KLMiga, siis juhtub midagi. Ameerikasse minnes jäid nad ka niimoodi esimese hooga hiljaks, et ma ei jõudnud teise lennuki peale, siis pisteti mind kuskile hotelli ja koheldi üldiselt paremini. Aga nojah... See selleks.

Pariisi kohta üldisemalt siis aga veel niipalju, et allpool teile mõned Emilia tehtud pildid... Tema tegi digikaga, mina loomulikult pildistasin filmile ja seni, kuni ma kohe jälle rikkaks ei saa, ei saa ma neid filme ära ilmutada ja teile enda pilte näidata.

Vot. Emilia elas kohe seal nuka taga, nii et hommikul välja astudes umbes teine pilk langes juba Triumfikaarele. Ja üleüldse. Aga tegelt on nii, et ainult üks päev oli meil sihuke sombune ja hall ja see on sellest hommikust...

Emilia korteris oli säherdune tubadejaotus, et wc oli samaaegselt ka köök. Antud fotol praen ma praegu hommikusöögiks mune. Ainus võimalus süüa teha oligi kempsupotil istudes ja üleüldse, sihuke põnev elu. Aga mis sa tahad, tasuta elada kohe Triumfikaare kõrval, eks...

Comedie Francaise'i saal...:P

Mina istusin selles boksis, kus see rohelise pluusiga tädi on praegu... Ja ma pole veel Pariisis ükski kord nii head kohta saanud teatris, see oli ikka saatuse sõrm.

Jajah...

See seal taga on Malmaison, mille Napoleon Josephine'ile kinkis :P

Vestibüül

Sihukene virelev silmapettevõte...

Kuna me olime nii lossis kui lossipargis ainsad hingelised peale piletimüüjatädi, siis sai tehtud igasuguseid hullusi ja lollusi.

Tegelikult oleme me päris kõrgel puu otsas, aga noh...

Arendasime väljendusvõimet ja miimikat.

Boulogne'i metsas oli väga ilusaid ratsusid :P Ja koeri kah.

La Defense'il oli ilgelt lahe valgusinstallatsioon...

Boulogne'i metsas oli veel karjade kaupa paabulinde ja muid sääraseid...

Kevad oli ka :P

Sfinksid ja pilvelõhkujad, milline sobiv kooslus...

Voilà ja nüüd siis ongi Emilia piltidega ühel pool. Kunagi kauges tulevikus on lootust minu tehtuid ka näha :P Ja mingil hetkel ma kirjutan Pariisist kindlasti veel, aga praeguseks aitab.

Moned seigad

Eile istusin umbes paari tuhande inimese keskel Luxembourg'i aias ja lugesin raamatut. Paljajalu ja ilma jakita (Emilia kaest laenasin mitu paeva tagasi juba suvejaki, muidu poleks ule elanud siinseid temperatuure). Tuleb minu juurde mingi suvaline usna nagus mosjoo ja utleb mulle hasti armsasti: "Kuulge, preili, minu meelest olete te nii kohutavalt sharmantne, kas te ei tahaks minuga monikord tutvust teha?"

Kondisin eile mooda Sebastopoli bulvarit, sall selja taga lehvimas. Mooda laks uks hasti shikk daam, kelle kotihaagi kulge mu sall kinni jai. Kull oli harutamist ja molemal lobus. Tema muidugi ei joudnud ara vabandada.

Tana hommikul jalutasin piki St. Martini kanalit. Paike paistis, vesi lohnas. Rohelised mehikesed puhkisid tanavat, uks vanaproua tuli imenunnu kutsuga ja jasmiinid lohnasid nii hasti ja kovasti, et seda voib suisa haisuks pidada.

Istusin eile ohtul ooperis ja ei saanud eriti hasti Mozarti "Idomeneo" suzheele pihta. Aga oi, kui ilusaid kohti ma ooperimajast selle eest leidsin. Enne taiesti tundmatuid galeriisid, rodusid, alkoove ja nurgakesi. Ilus.

Tahtsin tana Pohjavaksalis metrooliine vahetada. Aparaat soi ara mu paevase metrookaardi. Kohe jooksis appi umbes kuus inimest, kes pakkusid, et ma voin nende taga varavatest valja pugeda. Mina ei tahtnud, kaart maksis siiski ju 6 eurot ja sellega saab veel sudaooni soita. Siis tuli uks hiina kutt, kellel oli vorm seljas ja puha... Tema toi veel appi mitu tadikest... Ja koos nad siis kamba peale harutasid aparaadi lahti, naeratasid mulle unisoonis jube nunnult, ulatasid kaardi ja soovisid koige kaunimat voimalikku paeva...

Ja aeg saab otsa. Eks me vaata, kuidas homme labi streigi lennujaama saan :D

Streik. Jalle streik.

Voimatu. Guess what? Moni inimene meist peab neljapaeva ohtuks saama lennujaama. Pariisi lennujaama. Charles de Gaulle'i, kui tapne olla. Novat, aga neljapaeval algab streik. Nii suur streik kohe, et mingid poed on kinni, teatrietendused jaavad ara ja seisavad tapselt need rongid, mida mul vaja on, et lennujaama saada. No vaga persse kull. Vabandust. Aga lihtsalt nad ajavad mul oma streikidega kopsu ule maksa.

Muidu ma tana oosel elasin siis Marie juures vahelduse mottes. Ohtu veetsime taas Montmartre'il - sedakorda rannakarpide ja ainult klaasikese veini seltsis. Kuna endiselt on imeilus ilm, siis nuud lahen varsti Luxembourgi aeda peesitama kohviga. Shoppamine on nuud lopukorral, veel kahed valjavaadatud polvpuksid tuleb ara osta, siis on krediit kokku kuivamas ja ostlemisvajadus ka monusalt rahuldatud... Juhhuuu...

Ja teate mis, ma olen juba nadal aega tousnud ules ebaharilikult vara ja selle ule ulionnelik olnud. Emilia arkas tavaliselt kaheksa paiku, noh Marie, tema touseb suisa kell 7. Nii hea, mind luuakse ka hommikul kohe maast lahti, pole mingit logememist, saab rahumeeli kohvi juua ja dushi all kaia ja ikka juba pool kumme linna suunduda. Oi, ma olen rahul :P Hommikuti on selline eriline tunne - karge lohn, taevas sirav paike ja sihuke tore... Mulle meeldivad hommikud kull, aga no lihtsalt suurema osa ajast olen ma sihuke... Ooinimene, mis teeb hommikute nautimise suhteliselt keerukaks...

Aga ma siis nuud lahen pukse ostma :D

Moni sona Pariisi moest

Jah. Valjas on jalle 18 kraadi sooja. Aga mood on siinmail imelik. Pooled naised juba kaivad naiteks paljaste varvastega ja ilma sukkadeta, paikese kaes on loomulikult koik ka mantlite ja jakkideta. Aga peas armastavad nad see aasta millegiparast kanda Siberi lakilakisid (tapitahed improviseerige ise, eks). Kohe nii, et pariselt paks karv ja korvaklapid ja pea tundub neil kehaga vorreldes jube suur. Mina ei tea, kas nende korvad niivaga kulmetavad voi mis vark on, aga see on suhteliselt levinud ikka. Pooled lakilakid on veel lillad ka, sest see on selle aasta in-varv ja poodides on kolmveerand asju lillad. Jube. Mul ei ole lilla vastu kull midagi, aga praegu on muud varvid peaaegu valja soodud. Valge ja must on loomulikult alles.

Jaa, ja peab veel mainima, et kui ma arvasin enne, et nad on joudnud maksimaalse piirini selles osas, kui mitu kihti valjaveninud trikotaazhi endale selga ajada, siis nuud on moes vahemalt 7 eri kihti mingit mottetut kaltsu endale selga toppida, nii et igast kkohast paistab vahemalt nelja-viie alumise riideeseme aar jne jne jne.

Rohkem pole aega raisata. Ahjaa, kaisin tana Salon de Livre'il, ehk siis Pariisi raamatumessil, mis oli hullult age ja suur - nii palju raamatuid, et silm ei haaranud ei otsa ega aart. Kolm tundi kondisin seal peatumatult ringi ja lopuks andsin alla, tulin tulema, ei jaksanud enam. Piletit taheti ka algul mu kaest, ma ju nuud olen 26 ja mis siis, et opilane, aga nende jaoks vana. Aga lopuks lasti mind ikka tasuta sisse, kui ma nukra naoga oma ISICut pornitsesin... Jeee...

Kiirulevaade asjadest

Oioioioioi, kui age. Ilm on nii ilus tana. Paikese kaes +22 kraadi, varjus +16 :P Loomulikult kaime me sellise asja peale ilma mantliteta ja ainult paikese kaes. Praegu tunnen, et suht palju on paikest saadud ka tana, nagu ohetab ja puha. Aga mida ma siis vahepeal teinud olen? Hmm... uuratus koguses asju. Arhitektuurimuuseumis kaisin naiteks uleeile - Emilia laenas mulle oma aastakaarti, aga siis selgus, et tema oma on ka umbes paar nadalat juba aegunud. Igavesti jama oli sellega siis, sest ma niikuinii polnud nii vaga tema nagu selle kaardi peal oleva pildi jargi, nii et mul oli tema kaardi pikendamisega igati nalja...

Aga siis kaisin ja soin ukspaev oma imehead Normandia eskaloppi ja kaisin vaatasin oma piibukohviku ule (nuud ma olen koik oma armastatuimad kohad labi kainud soogi-joogi mottes, ainult chili con carne tuleb veel kavva votta), lisaks kaisime teatris uhte Stefan Zweigi kirjutatud tukki vaatamas, mis oli kangesti lihtsalt audioraamatu moodi - ainult kahe naitlejaga ja pohimotteliselt nad lihtsalt istusid seal lava peal ilma liikumata ja lugesid uhe sihukse novellikese ette... Veider.

Ahjaa, Marie'ga kaisime mingi Soome disaineri ateljeemuuki vaatamas ja peol, Marie tundis teda, nii et siis oli sihukene veidravoitu erapeokene tolle juures ateljees - veidravoitu selleparast, et jube vahe rahvast, jube eksklusiivsed riided ja sihukene pidu, kus koik seisavad veinitopsikesega seina aares reas ja ajavad peent juttu. Uhhuu... ei ole mina sihukeste urituste fann.

Aga nojah, eile kaisime siis veel Emiliaga Malmaisoni lossi otsimas - uks neist vahestest Pariisi umbruse lossidest, mida ma siiani veel kulastanud polnud. Laksime ka niimoodi umbes, soitsime kuskile ja hakkasime sealt jala astuma... Marssisime tunnikese, leidsime eest taiesti huljatud lossi ja nii me siis olimegi pmst selle kaks ainukest kulastajat. Saime pilti teha, rahus ilusat restaureeritud mooblit uurida, valjas pargis piknikku pidada jne jne jne. Age oli. Ainult ohtuks vottis ikka uksjagu labi kull...

Tana oli ka nii ilus ilm, et tana sai ka jalad ummarguseks konnitud. Jalutasime nimelt Boulogne'i metsa, mis on esiteks tsipa kaugel ja teiseks uuratult suur. Kondisime neli tundi niisama ringi ja tegime pilte ja nautisime paikest, aga nuud on lallud natukene vasinud kull... Poolsurnult maabusime Belleville'i, soime hiinakat, kaisime urbanistika raamatupoes ja varsti on nuud plaanis minek Montmartre'ile ka, sest nii ilusat ilma lihtsalt tuleb maksimaalselt ara kasutada. Emilia sai oma arhitektiprouast patrooni kaest pudeli mingit ulikallist ja head veini ka selleks puhuks suisa... Nonda siis. Ahjaa ja ohtul tuleb veel La Defense'ilt labi astuda, sinna on mingi hullult age valgusinstallatsioon tehtud, me nagime seda eile paeval, aga tahaks kangesti ohtupimeduses ka filmile jaadvustada...

Siis leidsin ma siit endale puksid, mis isegi suht-koht parajad on mulle. Ma olen ikka ammu kurtnud, et siin on koik prantslased nii pikkade ja peenikeste jalgadega, et koik, mis mulle pihast umber mahub, on vahemalt kumme senti liiga pikk. Aga naed, joppas... Ma olen siiani imestusest keeletu.

Ja uldiselt - Pariisi lohnad ja haaled ja varvid on lihtsalt nii tuttavlikud, et see on jabur. Nii tore on :P Ja see jai ka jalle suhteliselt ruttu kae sisse, et punkti saamiseks tuleb shift nupp alla vajutada ja et pooled tahed on omavahel vahetuses siin klaviatuuril, nii et jarelikult on kompimismeelel ka nii mondagi siit sisse harjunud...

Ah, a mis ma patran. Jooksen metroosse. Varsti saame Emiliaga Montmartre'il kokku...

Paris, mon amour

Ninii... pagan, ma olin unustanud, et ma vihkan prantsuse klaviatuure. Aga muude asjadega olen ma praegu ilgelt rahul :P Elu on ilus.

Mul on juba kaks tait paeva selja taga ja nii palju toredat on ara tehtud. Kaisime kebabi soomas ja mu hajameelse ning karjuva hiina tadi juures, ronisime Jumalaema kiriku torni, sest ilm oli nii ilus ja jarjekorda uldse polnud, krookused ja nartsissid oitsevad igal pool, valjas on nii soe, et saab kaia lahtiste holmadega ja ilma kinnaste-sallita, koik on jalle nii armsalt viisakad umberringi ja hoiavad uksi lahti jne jne jne, linn lohnab nii hasti nagu alati, metroo sahiseb nagu alati, ahjaa, loomulikult kaisime juba esimesel ohtul Montmartre'il tinutamas ja vorreldes eelmise aastaga, kui mu emme umbes samal ajal siin oli ja kui vihma sadas, kulm oli ja seal uhtegi muusikut polnud, siis nuud olid koik tavalised moosekandid kohal, lisaks uhe Alaska keskkooli puhkpilliorkester, kes seal poole ooni mangisid. Nii nunnu. Ahjaa, ja Emilia elab pohimotteliselt Triumfikaare korval imepeenes naabruskonnas, nii et hommikul valja astudes esimene asi, mis silma hakkab, on Triumfikaar ise... Mmmm, ja eile ohtul sain ma lopuks kauase soovi teoks teha ja kaisime Comedie Francaise'is "Cyrano'd" vaatamas... See oli iseenesest paras seiklus, me laksime kull poolteist tundi varem viimase hetke piletite sappa, aga Pariis on ikka toesti saarane linn, kus teatrid ja muuseumid vaga moes on, nii et meil oli viimase hetkeni ponevust ja narveldamist, et kas me ikka saame need piletid voi mitte. Kuna aga plaan B-d meil ei eksisteerinud, polnud suurt valikut ja nii me siis seal passisimegi ja narveldasime. Lopuks oli nii, et oeldi, et uks viimane pilet ja ainult alla 28 aastasele on soodustus ka - muidu oli kallis-kallis, aga noorele annavad 12 euroga. Emilia siis kangelaslikult kaskis mul see votta, et ma nii kaua juba sellest etendusest ju padranud olin (eelmisest aastast saadik) ja veel peale moningast kahtlemist votsingi. Aga siis selgus kassatadi kavalus, ta nimelt nagi, et me vaga tahame minna, aga meie ees oli ka veel uks paar, kes tahtis kahte korvu piletit. Noh, aga kui mina selle uksiku pileti katte sain, siis too tadi kassast utles tasa, et tegelikult on tal uks pilet veel, et kui Emilia seda tahaks... No ja loomulikult tahtis... Me ei istunud kull korvu, aga saime etenduse ara naha ja ilusaid pilte teha ja Richelieu vanas palees ringi vaadata. Oi, ma olin ohtul eluga rahul. Ja siis jalutasime piki oist Champs-Elysee'd koju (ma ei hakka siin nende kriipsudega vaeva nagema, taiesti voimatud on prantsuse klaviatuurid niikuinii), ostsime kella uhe paiku oosel veel uhe sandwichi (ilgelt kaua oli moodas sellest ajast, kui ma viimati korralikku voileiba prantsuse moodi soin) ja ikka jalutasime ja latrasime ja nautisime sooja ood. Vot nii.

Ja mu Navigo tootab endiselt, Emilia laenas mulle oma muuseumipasse ja eile kaisime Pompidous naitusel, kohe-kohe hakkan samme arhitektuurimuuseumi poole seadma ja ohtul on plaanis eskalopp ja creme brulee ja ilmselt jalle uks teatriskaik... Elu on iiiiiiiilus....

Muidugi kooris toimuvate muudatuste tottu on mu meilboxis kole palju dramaatilisi kirju, aga isegi need ei suuda praegu mu roomu rikkuda...

Oh seda hajameelsust

No kurat-kurat-kurat, kui kaugele võib asi minna?

Ma printisin täna oma lennupiletid välja. Teadsin siiani, et tulen Pariisist tagasi 18. märts :D Noh, ja mida ma pileti pealt loen? Et tulen tagasi 19. märts!!! No daaaaaaaa, umbluu, no ma ei või... KUIDAS ma saan sellised asjad ära unustada küll? Pärast tuli meelde jah, et oli jah nagu nädal ja üks päev, aga miks ma kogu aeg siiani arvasin, et täpselt üks nädal on? Nonii... Muidugi hästi, et ma märkasin ja 18. märts lennujaama ei kolistanud, aga nüüd ma pean jälle öömajale lisaaega küsima :D Tere hommikust :D See lihtsalt on nii sürr. Misasi küll mu mälu võiks parandada??? Ma peaks seda hullupööra endale sisse sööma hakkama...

Nublu

Mu peni on selline imeinimene. Ma küll ei tea, mõni leiaks, et me raudselt oleme ise segi. Aga tal on nii palju krutskeid sees, et ta on nagu mingi manipulaator-kloun.

Näiteks - kes seda enne näinud on, et kui ekstra koera pärast saab hommikul putru tehtud (juustuviineri-kaerahelbe) ja see talle taldrikusse pandud, siis ta pole seda nõus muidu sööma, kui sa seal viis minutit kõrval ei nämmuta. Kui ta lõpuks mõikab, et seal on tõesti viinerirattad sees, siis ta otsib sealt kaks tükki üles, aga nii, kui mina kõrval nämmutamise lõpetan, otsustab tema, et ta praegu rohkem ei taha. No kammoooooon, aga kui puder ära jahtub, siis ta raudselt ei taha enam üldse. Tuleb jälle mämmutama ja kamandama hakata... ja nii möödub hommik.

Siis veel - tema magab meil voodis. Sai päris kutsikana juba ära harjutatud ja nüüd ongi nii. Aga tema on voodis boss. Inimestel on lubatud külge keerata maksimaalselt kolm korda, ja parem oleks, et nende kolme korra vahele jääks umbes paar tundi vahet, et siis ta ei tunne end sellest nii häirituna. Aga kui sa end sagedamini liigutada julged, või kui kass ka sinu kääru sisse tudule tuleb, siis kostub selle peale masendunud ümatus ja edasi turnitakse juba jube pahasel ilmel üle sinu, et siis teise voodisse või tugitooli minna. Mõneks ajaks. Seal käib talle raudselt ka miski närvidele, nii et eks ta tule mõne aja pärast tagasi, aga siis hakkab see kolme keeramise lugemine uuesti pihta. Noh - ja ega ta selles mõttes ei istu pähe, et ma keeran külge ikka, aga kuna lihtsalt äge on, kui ta kaisus magab, siis saab natukene vähem sibeletud küll, et ta ära ei läheks. Ahjaa, aga samas, kui sa keerad niimoodi, et sellest võib välja lugeda ärkvelolekut, siis on tema kraps püsti ja keerab oma kõhu ülespoole, et süga...

Ja tema sõnakuulamine on ka selline tõeline läbimõeldud süsteem. Kui mina käsin tal enda juurde tulla vms, siis ta teab täpselt, mis vahemaast alates ta ei pruugi seda teha, sest ta jõuab mul eest ära ka siis, kui ma lõpuks lootuse kannatanuna ja instrueerimistujus peaksin teda kinni püüdma asuma. Muidugi, kui mul nänn käes on, siis pole küsimustki, ikka tuleb, eks. Ema käsu peale on ta palju suurema tõenäosusega kõps kohal. Aga kui mina ta lahti lasen ja ütlen, et vaata, et sa ära ei jookse, siis teeb ta seda ka palju väiksema tõenäosusega, kui ema juurest, sest ta on selgeks saanud, et ma jõuan talle järgi ja siis on suurt peapesu ja õnnetust oodata - enamasti näiteks alatakse ringiga uuesti peale ja kuna ta jälestab õues olemist, siis on see tema jaoks õudus. Nii et ta väga ei pane putku... kuigi samas, avanevaid tõeliselt häid juhuseid kasutab ta ikka...

Jalutamaminek on väga riskantne asi. Ta on nimelt linnas olles õues nõus minema ainult kas a) pissirajale või b) autosse, kõik muud suunad ajavad ta täiesti pöördesse, ta ajab neli jalga vastu maad, kui me tal kaelarihma üle pea ära sikutame, ja siis on kodupoole putku panek. Tavaliselt on kindlasti kuskil mõned jotad vahtimas, kuidas koer ees sibab ja mina suure kisaga järel sprindin... Toas sees või maal või metsas on ta täielik türann ja kõva mutt, selles mõttes, et seal ei heiduta teda miski, AGA mina ei tea, mis teda õues nii väga hirmutab... Ta on mõnikord nõus jalutama. Mõnikord mitte. Kui ta on minuga mitu päeva üksi kodus olnud, siis ta jalutab küll, sest ta teab, et tal pole kuskilt abi loota :D Aga üldjoontes on see ikka üks sihukene kahtlane värk, see temaga väljaminek. Tasub alati jooksuriided selga panna. Pissitamisega on ka nii, et ta oskab meil käsu peale pissida ka, sest siis ta teab, et siis saab eriti ruttu tuppa tagasi.

Üldjoontes, vot sihukene neljajalgne diktaator on meil. Ja ossa, kus ta veel oskab solvunut mängida, kui keegi pisemale (st talle) liiga teeb. Ta küll üldiselt ei näe end pisemana, hoopis tähtsamana, aga mõnikor on soodus inimeste südametunnistusele ka nii mängida, eks. Jajaa, ja siis ta veel on meil kassikordnik, sest kui meie ei näe mõnda kassi sooritatud krutskit, siis tema kindlasti näeb ja tõttab jooksusammul karistama... Ikka koera jalas on meie majas püksid, pole mingit kahtlustki...

Kuidas küll üleüldse mõni inimene saab arvata, et koerad ei mõtle või et nad on kõik ühesugused loomad, ah?

Mmmmm...

Kevad on. Nii äge. Ma võtan kohe jalad selga ja suundun randa jalutama, kes ainult ütleks, kas Nublul on ka jalutamise tuju, või on targem ta koju jätta? Sest kui tal pole tuju, siis ei mina viitsi talle iga natukese aja takka järele kimama hakata, jää on kah maas veel ja - sellest tuleks siis üks õnnetus kindlasti. A kui tal oleks tuju, siis oleks temaga ju lust kõmpida... Tal võiks ju olla tuju, ta on alati ontlik, kui ta minuga üksi kodus on, sest siis ta teab, et tal pole tegelikult pääsu, aga...

Hmm...

Ja kuna homme on naistepäev, siis ma mõtlesin, et toon pärast Steffanist ühe pitsa :P Jälle sihukene idülliline nädalavahetus grandioossete mõtete seltsis.

Oi, ja siis ma lähen juba kolmapäeva hommikul Pariisi :P Hurraaaaaaaa. Emiliaga Comédie Francaise'sse "Cyrano de Bergeraci" vaatama, Marie'ga opérasse Mozarti "Idomeneot" kaema, siis veel mõlemaga Montparnasse'i teatrisse kahele etendusele, arhitektuurimuuseumi ja Maison Rouge'i, Malmaisoni lossi ja natuke suurema seltskonnaga Montmartre'i treppide peale veinitama, oma hiinakatädi juurde ingveriga veist sööma, Père Lachaise'ile jalutama, rattaga Boulogne'i metsa sõitma ja niiiiiiiii edasi... Oi, ma ei jõua ära oodata. Seal on päris kevad ka juba :P 88 tundi veel ja counting down...

Ja üleüldse, see nädal oli hästi äge, selles mõttes, et ma seadsin sisse senisest palju paremad suhted päris mitme (täpsemalt kolme) inimesega, keda ma mõnda aega juba tean ja kes on nii ägedad, et tahaks nendega sõbraks saada. Ikka tasa ja targu, aga näib, et asjad liiguvad õiges suunas... Ja üleüldse puhub igal rindel praegu nii soodus tuul - kevadine värk vist.

Nii naljakat päeva ei anna lihtsalt olla

Eile sai hommikust õhtuni niimoodi naerda lagistatud, et mul on tõesõna täna kõhulihased haiged. Ma isegi ei tea, kuidas see nii läks, ma ei oodanud sellist päeva üleüldse (kaks kontserti ja nende vahel kooriproov tegelikult tõotab üsna kuiva tööd), aga õhus oli kevadet, päike paistis, veed vulisesid, seltskond oli nii tore ja nii sürre apsakaid juhtus, et me lihtsalt naersime lõputult iseenda üle ja tundsime end igati hästi. Noh, vahepeal oli natukene piinlik ka, aga igatahes, kuna meil oli eile publiku näol tegu peamiselt hullude või vaimselt alaarenenutega, siis me sobisime nendega hästi kokku :D Tasakaalustasime neid, võib öelda - vähemalt hullaris olid kuulajad muidu alguses üsna õnnetute ja mornide nägudega, aga kui me omadega lõpetasime ja olles vahepeal lava peal viis minutit lihtsalt krampidesse naernud ennast, olid nad meie esinemisest nii heldinud ja rõõmsad, et nõudsid isegi lisalugusid :D:D:D

Igatahes, kirss tordi otsas oli see, et kui kogu see päev ükskord läbi oli, võtsime me kuuekesti paar pudelit veini ja jätkasime mõnusat koosistumist, ise kooriasju (-ja inimesi) arutades, edasi lõkerdades ja poole ööni telekast ooperit vaadates. Sekka saime jälle pisarateni lagistada ja see oli lihtsalt nii äge. Uhhuu. Vinge-vinge. Ja juba Frances Burnett kirjutas, et pool tundi tublit naeru iga päev teeb terveks soetõbise poisigi. Noh, mina naersin eile absoluutarvestuses VÄHEMALT 4 tundi ööpäevast :D:D:D Või ei, ilmselt siiski rohkem...

Teate, minge kõik koori, see on uskumatult lõbus!

Nädala kild

Google pole just kõige nupukam, teadsin. Aga Tikker saatis eile mulle nädala killu!
Teate ju kõik seda laulu:

Jää vabaks, Eesti meri,
jää vabaks, Eesti pind!
Siis tuisku ega tormi
ei karda Eesti rind

Tõlge Google'i moodi:

Ice-free, for the sea,
ice-free, for the surface!
Belisle and the storm
Estonia is not afraid of boobs

Millest sa elad ja hingad?

Inimesed juba küsivad mu käest, et miks ma õige oma lõputöö teemat ümber ei muuda ja seda laulmisest ei kirjuta. Et see oleks palju loogilisem, kuna hommikust õhtuni jooksen ma proovist proovi ja vahel ka esinemistele, õhtuti tulen maandun laua taha ja hakkan päeval tehtud lindistusi läbi kuulama ja analüüsima ning siis teiste entusiastidega tähelepanekuid võrdlema, uusi proove ja asju organiseerima, plaate kõrvetama jne... Isamaalised laulud on ennast niivõrd mu veresoonkonda sisse söönud, et kui tänane proov ükskord läbi sai ja ma üheteistkümne paiku õhtul Sadamamarketis süüa kokku kahmisin, mõtlesin ma tõsimeeli, et olen hulluks läinud, kuna hakkasin järsku kuulma Sisaski loo juppe... Punnitasin seal üksi keset saali seistes mõne hetke hämmastunult silmi, aga siis tuli õnneks välja, et diktofon oli kotis käima läinud ja ma kuulsin päriselt Sisaskit, mitte ei kujutanud seda endale ette... :D Ahjaa, sellest ei maksa üldse rääkida, et igal õhtul voodisse minnes kummitavad mul mitu tundi peas viisijupid (ning uni lihtsalt EI tule) ja hommikul esimese asjana kargab pähe mõte: mis kell on? LAULMA ju vaja!!! Kummaline. Rainer Maria Rilke olla kunagi rääkinud sellest, et kui magama minnes suuta ainult kirjutamisest mõelda ja hommikul ärgates ka, et siis oledki sa kindlasti tõeline kirjanik. Novat, mida siis mina nüüd järeldama peaks oma kinnismõtetest???? Lihtsalt väga veider periood on praegune, ma ütlen. Kõik muud tegevused on jäänud nii kõrvale, nii kõrvale, et need tunduvad täiesti võõrad ja ebameeldivad olema. Ei tahagi nendega enam tegeleda, nendest ei saa sellist energiat. Lõputööst näiteks  :D Aga mnjah, mis ma ikka oskan öelda, nädal aega veel. Järgmine teisipäev on juba ettelaulmine, eks pärast rahunevad asjad maha ja tuleb normaalne rütm elule tagasi. Pariisi lähen ka ja... Kurb, ei taha praegu üldse mõelda, nii tore on ainult laulmisest elada...

[Samas ma natukene huviga ootan ka, et kas ja millal mul üle viskab - tegelikult on vist siiski mingi limiit ees, kui palju võib laulda näiteks "Kaunimad laulud pühendan sul" jne... Esialgu veel piire ei paista... :D]

Aga jah, andeks, kui ma olen viimasel ajal hakanud hullunult ja hajameelselt käituma, aga mul endal vähemalt on selle juures ülitore :D Kui tavaliselt kannatavad muude tegemiste kõrval kõik mu hobid, siis on ainult õiglane, et mõnikord on vastupidi ka :D

Toanaabrid on jumalast antud

Kui esmaspäeva õhtul öeldakse, et teisipäeva hommikul peab kontserdil olema kingadega ja kui sul ei ole oma pisikeses ühikapugerikus muid kingi kui 10cm kontsaga jalatsid, millega on võimalik seista maksimaalselt 20 minutit, siis tasub alati vinguma hakata, sest toanaabril, kelle jalanumber on muidu 37, on ju ikka täiesti ilusad number 40 kingad kuskil kapis vedelemas, mida ta ise kanda ei saa!!!

Kui hirmus

Käisin kinos täna. Kolme musketäri tagasitulekut vaatamas. Ja see on täiesti hirmõudne film. Kohutav. Kuidas saab midagi nii ära lörtsida? Nõustun sügavalt selle artikliga ja kõigi selle kommentaaridega. Lisaksin niipalju, et kuninganna Anna on pandud kokutama, Louis XIV on täiesti poolearuline, Louise de la Vallière on väga litsakas, Mazarin lihtsalt hale, d'Artagnani tütre mehekskehastumine absoluutselt ebausutav, Aramis väga halvasti vananenud, muusika on mingi mõttetu tümps, kostüümid eksitavad, Inglismaal ja Prantsusmaal ei tehta filmis mingit vahet, püssirohutünnid plahvatavad nagu terve dünamiiti täis maja, süžee on lihtsalt lambist kellegi jaburate unenägude peale kokku keeratud vist ja veel see surematuse sõrmus - no tule taevas appi!!! Ahjaa, tõlkija on ka olnud absull idikas - selle peale võiks ikka inimene tulla, et vene keeles on välismaised koha- ja inimesenimed teistmoodi. Nad lähvad Gavre'i teed mööda Inglismaale. Jeeeeeeeee, raittttttt. On olemas sihukene linn nagu Le Havre ja sedakaudu käidi tõesti enamasti Inglismaal. Suur linn. Ikka veel. Võiks nagu teada. Või kaardilt järgi vaadata. Ja sellest saan isegi mina aru, et kui seal öeldakse, et "võ" ja tõlgitakse "meie", et siis on midagi mäda... Ja need on vaid kaks näidet...

Ärge minge seda vaatama. Isegi kui vana film väga meeldis, siis SEDA idiootsuse tippu ÄRGE kindlasti minge vaatama. See on veel hullem, kui need Ameerika versioonid, kus musketärid kung fu ässad on. Öakk.

Muust niipalju, et mul on hääl vägaväga ära. Eilsest kontserdist ofkoors. Polnud nali - kaks alti 8 soprani ja 7 mehe kõrval :D Ärge helistage, mul on vaikusekuur ja niikuinii poleks mind toru otsas kosta. MSN ongi nüüdsest mu parim sõber :D

Shuffle game

Mnjaa. Jabur asi, mille peale aega raisata, aga iseenesest väga naljakas :D Asja idee siis selline - on olemas ports küsimusi. Paned oma arvutist kogu olemasoleva muusika mängima ja tingimata juhusliku esituse peale - et arvuti ise valib järgmise loo kõigi su lugude seast. Ja siis järjest iga loo paned ühe küsimuse vastuse taha... [Pean tunnistama, et ma panin siiski mängima ainult oma 4-5 tärnised lood, sest muidu on mul neid suti paljuvõitu].

Tulemus:

IF SOMEONE SAYS 'IS THIS OK?' YOU SAY?

I love Paris - Ella Fitzgerald

WHAT WOULD BEST DESCRIBE YOUR PERSONALITY?

Sind surmani - Kunileid

WHAT DO YOU LIKE IN A GUY/GIRL?

Humoresque – Antonin Dvorak [jaa, huumorimeel pole üldse paha :D]

WHAT IS YOUR LIFE'S PURPOSE?

Vaid sinu naer - Jaak Joala [Minu? Sinu? Kelle siis?]

WHAT IS YOUR MOTTO?

Panis Angelicus - Cézar Frank

WHAT DO YOUR FRIENDS THINK OF YOU?

Mona Lisa – Nat King Cole [Kui usuks, oleks täitsa meelitav :P  T sai selle küsimuse alla - Freeek :D]

WHAT DO YOU THINK ABOUT VERY OFTEN?

Non, je ne regrette rien - Edith Piaf

WHAT DO YOU THINK OF YOUR BEST FRIEND?

No slava bogu jest druzja - Dunajevski [no vot see on tõesti kokkusattumus]

HOW ARE YOU IN BED?

And all that Jazz – Muusikalist "Chicago". Ebb/Kander seega.

WHAT DO YOU THINK OF THE PERSON YOU LIKE?

Tell me why? – Aventura [selle peale ei oska kohe muud teha, kui naerda]

WHAT WILL YOU DANCE TO AT YOUR WEDDING?

Ya mina el habayeb – Fairuz

WHAT WILL THEY PLAY AT YOUR FUNERAL?

Sunrise, sunset – Filmist "Viiuldaja katusel". [Täitsa paslik!]

WHAT IS YOUR HOBBY/INTEREST?

Besame mucho – Joala esituses. [hehhee]

WHAT IS YOUR BIGGEST SECRET?

Kaunimad laulud pühendan sul - Saebelmann

WHAT DO YOU THINK OF YOUR FRIENDS?

Pour toi, Armenie – Mireille Mathieu

WHAT IS THE WORST THING THAT COULD HAPPEN?

I’m gonna love you a little bit more – Dr Hook

HOW WILL YOU DIE?

La valse d’adieu - Chopin

WHAT MAKES YOU CRY?

If I were a rich man - Filmist "Viiuldaja katusel" [ohhoo... ]

WHAT SCARES YOU THE MOST?

Tiigrikutsu - Steinfeldt [Tiigrijahile ilmselt ei ole mul asja]

DOES ANYONE LIKE YOU?

Kuuskümmend viis – Ivo Linna [Kui ma tervelt kuuekümnele viiele inimesele meeldin, on ju päris hästi :P]

IF YOU COULD GO BACK IN TIME, WHAT WOULD YOU CHANGE?

I can’t help falling in love with you - Elvis Presley

WHAT HURTS RIGHT NOW?

Oui, la mer a bercé tant d’amours - Salvatore Adamo

Laulupäev

Sai mööda see laululaager. Üheteistkümnest seitsmeni laulmist. Peaaegu jutti. Kahe väikese teepausiga. Nii tore oli.

Kõik inimesed on sündinud sinise mere ääres.

Nädalavahetus vol 2

Jah, terve see nädal on tegelikult olnud idülliline nagu nädalavahetus. Hehee... Teisipäev-kolmapäev olin ise Tartus, neljapäeval tuli emme reisilt koju ja sai Pärnusse tuldud, eile oli kostüümipidu töö juures (teemaks transvestiidid ja soovahetus) ja täna sai Jõulumäel suusatamas käidud ja jõulukarinad tavaliste vastu vahetatud, Tex-Mexis söömas käidud ja parajasti on kook ahjus, mis peab olema homse koori linnalaagri kostiks :P Igati äge.

Jõulumäel olles ma muuseas mõtlesin välja, miks paremad suusatajad kõik hästi uisusammu suusatavad: kui maha on tehtud klassikarada, siis senikaua suusatavad kiired mehed ka klassikarajas, kuni neile mingid kobad amatöörid (loe: nagu meie) ette jäävad. See juhtub tavaliselt tõusude algusepoole. Ja siis ei jää neil muud üle, kui kobade taga kakerdada, või neist mööda minna ja rajast välja astuda ja seega uisku mäest üles sõita. Sest mina nimelt olen veel enam-vähem talutav klassikarada sõites, aga uisku, no näed, üle seitsme sammu ei suuda. Jalad lähevad ise liiga harki ja hoogu pole ei miskit. Ilmselt on viga osaliselt mu suuskades ja suusakeppides, mis ei ole uisustiiliks ette nähtud, AGA suurem osa tuleneb siiski minu nappidest võimetest... Aga taset ei anna eriti parandada ka, kui kord üle kahe aasta suusatamas käid, eks...

Siis tõdesin ma kurvastusega, et Eestis ei saa ikka korralikku chili con carned. Täitsa õudne, mis käki kõik Mehhiko sööki pakkuvad restoranid sellest kokku keeravad. Kus on lihtsalt tomatiga praetud hakkliha, kus on ülivürtsikad mögin, kus on lihtsalt Uncle Ben's kaste hakklihaga... Fuh.

Ja minu kiisule lihtsalt MEELDIVAD karbid, kuigi ta neisse ühtegi päriselt hästi sisse ei taha mahtuda.

Suund: bambus. Aga asend loeb :D

Ilus värviline:

French maid ja Karlsson/Toomas-Endrik:

:D

Nädalavahetus

Tegelikult ei olnd küll täna ega eile nädalavahetus, aga kangesti sedamoodi tundub. Ma ju otsustasin ühel hetkel, et lähen õige Tartusse. Tikrile külla. Ja mõeldud-tehtud. Eile hommikul kobisin hirmvarase rongi peale, jõudsin enne kümmet juba Tartusse ja seal oodati mind pannkookide ja kohviga. No enam pühapäevalikum poleks see hommik saanud olla - lund ka sadas ja selline ilus-ilus oli. Ja terve päev otsa sai lihtsalt lobisetud, vahepeal jalutamas käidud, söödud, lobisetud, tibuga tegeletud, söödud ja jälle otsast peale kõike seda. Õhtuks oli meil varutud paar pudelit ja paar filmi ja olgugi, et mul oli kavatsus hommikuse rongiga täna tagasi tulla, tõusime me lõpuks üles kell üheksa, veetsime veel terve päeva lobisedes, süües, lobisedes, süües ja tibuga tegeledes... ja koju jõudsin lõpuks õhtuse rongiga. Vot nõnda! Aga nii tore "nädalavahetus" oli kohe, tõsiselt mõnus, vahva, hubane ja hää. Nii tore on vanade sõpradega jälle üle pika aja tükk aega lihtsalt olla - lihtsalt olla ja kõigest rääkida, mis pähe tuleb :P Mulle hakkab nii veel Tartu meeldimagi :D Hehee, ja minu kõige ägedam pilt kõigest sellest on siin :P Ma pidin ennast kõveraks naerma lihtsalt, kuidas lapsevanemad alatasa selili oleva lapse silmade läbi tunduvad :D

Ahjaa, ja ma olen kindlasti näinud nüüd viimase nelja päevaga ära rohkem filme, kui kunagi varem ühe kuugagi... Tartus vaatasime ka ju, "Ocean's 11" ja "Love Actually" :P Hihii, hirmus äge oli, kuidas PM inimeste uste taga tantsimas ja laulmas käis :D

Üldjoontes... ja siis me avastasime netist sellised asjad :P Tahan ka :P

Siis selgus, et Kaia Kanepi võitis maailma kolmandat reketit. Muidu mul on tennisest poogen, aga no kui mõni eestlane nii kaugele jõuab, siis on ju ikka lihtsalt tore! Palju õnne!Ja mul oli tegelikult enne nii palju asju veel, mida kõike oleks tahtnud kirjutada, aga läks meelest...

Eks vbla pärast siis...

Pora-pora-poradujemsja

Või kuidas iganes seda eesti keeles võiks kirjutada. No vahet pole, tegelikult tahtsin öelda seda, et avastasin, et sellele on järg tehtud. Kohe päriselt ka. Ma praegu sebin endale kinokaaslast ka järgmiseks nädalaks, kohe põnevusega tahaks näha, kas venelased ka oskavad ameeriklaste kombel kõik järjed ära solkida... Süžee igatahes ei tundu suurem asi olevat... Eks me vaata.

Muuseas, Edelaraudtee rongis on nüüd ka teises klassis wifi. Juhhuu.

Filmiõhtu(d)

Mnjah, peale mõnevõrra närviajavat reedet läks üldjoontes nii, et laupäeva märksõnadeks olid Tourest 2009 ja filmid; pühapäeva märksõnadeks põhimõtteliselt ainult filmid - ja olgu, üks pikem jalutuskäik jõejääl ja tuludeklaratsioon ka... [täiesti õudne, kui palju raha läheb ühe korraliku kodaniku palgast maksudeks ikka... nutune...]. Aga nüüd olen ma ametlikult jõudnud ära vaadata kõik filmid, mis ma Pariisist näiteks kunagi kaasa ostsin (millal ma sealt ostetud raamatutega samale järjele jõuan?), mõned veel pealekaubagi.

Kahe päevaga olen ma ära vaadanud "Cyrano de Bergeraci" Depardieu'ga peaosas (täitsa OK film, a natuke pudikeelne), "Husaari katusel" (ei mäleta selle ilueedipoisi nime, aga Juliette Binoche mängis seal naispeaosa), siis "Arsène Lupini" (mida ma tegelikult seal juba korra vaatasin, aga olles nüüd Arsène Lupini raamatuid vahepeal hullunult lugenud, tahtsin seda uuesti üle vaadata - endiselt ei meeldi mulle selle näitleja nägu, aga nojah), edasi avastasin kapist veel "Hea aasta" (mis oli natukene liiga ninnunännu iluslugu, aga samas täitsa OK ikkagi) ja nüüd veel "Puhkuse", mille ma peale panin, olgugi, et kell juba poolt kahte näitab.... Ahjaa, paar osa "ERi" sai ka ära vaadatud ja "Katõn" ootab ka järge. Heh, vot nii. Ja kui ma poleks "Kooripoisse" juba vähemalt kolmkümmend korda näinud, oleks ma seda ka vaadanud veel korra... Noh, võib-olla homme hommikul - kohvi kõrvale :D

Sihuke nädalavahetus peaks vist klassifitseeruma lõputööst võetud puhkuse alla küll... Ja lõppude lõpuks, tuleb ju seda va suurt telekat maksimaalselt ära kasutada, kui ta kord juba olemas on :D

Vot nii. Ma nüüd lähen vaatan seda "Puhkust" siis hoolikamalt.

Heanaaberlikkusest

Täitsa hull värk, ma küll alati olen oma naabritest esile tõstnud ühte nn "Hullu mutti", kes meid vihkab, kuna meil on koer, ja kes igal viimsel kui võimalusel oma väiklust demonstreerib. Oma ülejäänud naabritest tean ma suht-koht vähe ja eks ma tere ikka ütlen koridoris kõigile, aga tegelikult ma tunnen neist linna peal ilmselt ära äärmisel juhul üks-kaks. Ja, olgem ausad, ma olen neid lihtsalt mõttes kõiki selle Hullu muti järgi hinnanud ja pole neist suurt miskit pidanud.

Aga täna selgus, et tegelikult on meil äärmiselt usaldusväärsed naabrid. Sest juhtus nõnda, et postitädi leidis emme võtmed ja viis need naabrite kätte. Poolteist nädalat tagasi. Täna jõudsin ma üle kogu selle aja koju ja nägin ukse peal silti, et võtmed saate kätte korterist nr X (õnneks siiski mitte Hullu muti juurest)...

Ja kujutage pilti, oligi tuttav võtmekimp. Saingi võtmed kätte.

Ja kodus olidki kõik jumala asjad täitsa alles. Kõik need poolteist nädalat.

Täiesti hämmastav...

Kõik minu eelarvamused on purunenud, ma leian kohe, et meie naabrid on ikka oluliselt etemad inimesed, kui ma neist oodanud oleksin...

Sellele tädile peaks mingi koogi viima või midagi...

Sest - olgu öeldud, et need võtmed tilpnesid ilusti postkasti ees, kus oli puha korterinumber peal ja... Polnud nii, et postitädi maast korjas üles ja andis naabrile, kes siis ootas, kuni keegi nõudma tuleb... Kõik teadsid, et meie võtmed on noh... Iga suvaline oleks võinud korteri neli korda tühjaks tassida selle ajaga...

Ma olen ülimeeldivalt üllatunud!

POSTSCRIPTUM: Olgu öeldud, et kook sai viidud ja kohe parem tunne.

Kontserdikorraldus täies hoos...

Oeh... jajah, tegemist on ikka palju, kuigi kooli pole ja tööd ka pole võtnud ja... Hull kooriaktsioon on jälle lahti minemas...

Hey all.

To put all the important dates and times in one mail...

22.02 (next Sunday) - full day rehearsal at school. 11-19.00. [Does anybody volunteer to bake a cake?]

25.02 - we meet at school at 15.30. At 16.00 we go to park with thermoses and maybe some snacks and do an open-air concert.

26.02 - we sing at the Independence Day ball. Time is not clear yet, probably first part at 20.00; second part at midnight.

02.03 - a concert for old people in daycare centre. We meet there at 13.00, the concert starts at 14.00.

10.03 - at 14.00-18.00 second united rehearsal in Salme + qualification rounds.

Voilà.

I did hit the SEND button...

Now - waiting for the sentence. Death row or galleys???

Muus mõttes - nüüd saab vähemalt selle mu antava kursuse plaani rahuliku südamega ära teha ja siis saan homme toimetajalt teksti ka kätte. Selle, mille ma Mehhikost tulnuna ühe nädalaga ära tegin... Ma juba kuulsin eile õhtul ta käest, et tema meelest oli see tekst suurepärane... Mis on omakorda suurepärane, vähemalt MIDAGI ma siiski natukenegi oskan, isegi kiiresti tehes...

POSTSCRIPTUM: Raibe! Mina ei kaota tavaliselt mitte kunagi midagi, võib-olla pastakad välja arvata. Kindad püsivad mul kenasti alles, võtmeid pole ka kaotanud teab mis ajast... (ptüi-ptüi-ptüi)... aga mis siis nüüd lahti on läinud??? Ühel päeval kaotan raamatukogu kaardi, teisel päeval kaotan raamatud (olgu, need leidsin üles ka), täna avastan rõõmsalt veel pealekauba, et teadmata ajahetkel olen ma teadmata kohta kaotanud oma märkmekaustiku, mida ma juba maailmatu aja muidu kogu aeg korralikult kaasas kannan ja kus mul on kõike alates laulusõnadest ja võõrkeelsetest fraasidest lõpetades loengukonspektide ja kokkulepitud ürituste detailidega... No lihtsalt minge kanni küll...

POSTSCRIPTUM-POSTSCRIPTUM: ja märkmiku leidsin ka üles! Loomulikult olin selle raamatukokku jätnud :D

Hirnu herneks

Einojah, ma teadsin, et automaatsed tõlkeprogrammid on jaburad, aga ma kogemata klõpsasin kohal "tõlgi see leht" selmet kohe originaallehele minna...

Tahtsin lugeda Maupassant'i lühijutukest "Öö". Prantsuse keeles. Aga vot ta tõlkis selle kogemata eesti keelde ära. Õigupoolest on seal umbes kaks kolmandikku eesti sõnu, aga sekka üksikuid prantsuse, inglise, soome ja saksakeelseid sõnu. Ja üleüldse... jutt on selline, et tee või püksi :D Mõju on suht sama nagu mister biinil - hirnu hulluseni.

Nii et ma tahan naerukoht naudingu nagu OWLS, sõida katustel nagu kasse ning tormakas on võitmatu soov pöördub love my soonteta.

Loogiline, eks?

Rõõm on suur

Sest üksik relvastamata amatsoon, kelle vastaseks on terve kahurvägi, sai endale ka ühe väljamaal kokku pandud kahuri (ja lubadused läheneva abiväe jaoks).

Nüüd tasuks ainult meeles pidada, et tegu on esialgu siiski kõigest ühe kuulipildujaga ja vastas on palju kõvemat pauku tegevaid kahureid ikkagi kardetavasti liiiiiiiiiga palju. Aga sellegipoolest on sihuke võimas ja võitmatu tunne, et tormaks kohe lahingusse :D

Kuidas keegi...

VOL 1

M says:

täna käisin raamatukogus, avastasin, et raamatukogu kaart on kadunud. Sain pikkade seletuste peale uue. Võtsin raamatud. Nüüd avastasin, et raamatud on ka kadunud

M says:

ilmselt koolis aulas, aga valvur ei lase sisse sinna, see valve all

M says:

ja 1) mul oli vaja neid lugeda 2) on need raamatukogu omad ja kui ma ei peaks neid üles leidma, on väga nõme

M says:

3) mitte ükski inimene ei tohiks olla nii pöördesse aetud, et tarib mitmekümnete kaupa raamatuid koju, nii et ta ei märkagi, et mõni neist kuskile kadunud on

M says:

urr

S says:

:(

M says:

eriti tore on minna homme tagasi ja öelda, et kuulge, ma kaotasin lisaks raamatukogu kaardile raamatud ka ära

S says:

pisut koomiline

VOL 2

bizarre says:

hei

M says:

ahoi

bizarre says:

miks sa kutsud üles end tapma?

M says:

urr

M says:

sest ma olen täiesti väärt seda

bizarre says:

noo?

M says:

ma olen muutunud nii hajameelseks, et hirmus, ma ei tea, mis minust pensionieas saab

M says:

täna läksin raamatukokku ja avastasin, et raamatukogukaart on kadunud

M says:

selgitan pikad jutud ära

M says:

nii, võtsin siis raamatud, läksin kooli kooriproovi

M says:

ja praegu avastasin, et raamatud olen kuskile unustatnud

M says:

urr

M says:

ma pakun välja, et aulasse, aga ma juba käisin koolis ja turva ei lase aulasse, see on valve all

M says:

ja ma nüüd ei teagi, kas muretseda rohkem sellepärast, et mul oli actually vaja neid lugeda, või sellepärast, et äkki ma ei jätnudki neid kooli vaid umbes ma ei tea, krdi kaubamaja tunnelisse

M says:

või äkki võttis keegi need ära

M says:

ja ma ei taha tõesti minna raamatukokku seletama, et kuulge, eile kaotasin kaardi, täna raamatud ka

M says:

ja üleüldse

M says:

hommikul kell 8 koristajatega aulasse esimese asjana ronida pole nagu ka meelitav alternatiiv

M says:

ja isegi kui ma saan nad kätte, siis see ei muuda asja, et mul oli vaja neid lugeda, selle mõttega ma nad üldiselt raamatukogust ära vedisin

bizarre says:

njaa...

bizarre says:

kaastunne

Olgu öeldud, et minu meelest pole üldse koomiline ja tegelt on see hoopis väga nõme; see, et mul antud hetkel on laua peal 21 raamatut, mis kõik ootavad äärmisel kiirusel vähemalt läbilappamist, ei tähenda, et ma peaksin endale 10-protsendist kadu lubama. Ja üleüldse...:(

POSTSCRIPTUM: Olgu öeldud, et kätte sain. Tõusingi kell pagana pool kaheksa üles ja läksin kooli tagasi. Selgus, et polnud päris ainult minu süü. Oli klaveri peal, silma alt ära. Panin sinna koos noodimapiga, aga ära tulema hakates ulatas keegi viisakas inimene mulle noodimapi, ent raamatu jättis sinnasamasse peale. Mis silmist, see südamest, eksole... Vähemalt polnud ma nii lolliks muutunud, et oleks selle mantli pealt kõrvalpingile tõstnud riietumise ajaks ja siis seda sinna jätnud, nagu ma alguses arvasin. Jajah, ja tegelikult oli üks raamat. Teine oli nii pisike, et selle olin kotti toppinud ja leidsin öösel sealt üles . Nõnda siis...

Kohvikupühapäev

Sa jeerum, ma olen täna põhimõtteliselt üheteistkümnest hommikul kuni kuueni õhtul erinevates kohvikutes passinud. Väike vahe oli kolmest poole neljani, kui ma isegi korraks jõudsin kodust läbi joosta, aga enne, kui ma koju jõudsin, kutsuti mind juba mujale... Kusjuures, olgu mainitud, et mul oli plaanis kohvikutada kõigest üheteistkümnest kaheteistkümneni, aga no kuidagi ise läks nii, et oli vaja ühest asjast ja teisest rääkida, siis oli äkki hädasti tarvis minu kui koorivanema kohalolu kooriaktivistide koosolekul jne. Vot nõnda. Et ma olen ennast põhimõtteliselt täiesti kohviks joonud. Söömise unustasin seejuures ära, alles nüüd koju jõudes avastasin hundiisu. Aga muidugi, esimesed kolm ja pool tundi olime ühes Kehrwiederis, teise seti teises Kehrwiederis, kes endale üldse seal söömist lubada jaksaks? Igatahes, ma arvan, et ma pole mitte kunagi Eestis nii palju järjest kohvikutes passinud kui täna - tavaliselt ei veeda ma isegi nädalas nii palju aega söögikohtades kokku... See on kohe omamoodi rekord.

Nii palju siis sellest, et ma loen täna kõvasti raamatuid, alustan bibliograafiaülevaatega ja siis teeme lõunaks pannkoogipeo...

Но, слава богу, есть друзья

Einoh, täiesti hämmastav! Murdsin siin ikka oma lõputöö üle pead ja tegin nädal aega tagasi ühe umbkaudse võimaliku plaani valmis, kuidas ülesehitus võiks olla, aga miski jäi mind selle juures pisut häirima. Tundus nagu kuidagi liiga laialivalguv ja tal justkui puudus see selgroog või põhiküsimus, hirmus lai oli. Arutasin ühega, arutasin teisega, aga ikkagi ei suutnud kuidagi paremaks formuleerida. Ühesõnaga - klassikaline ülemõtlemise juhtum, jäin ühte kohta kinni ja enam liikuma ei saanud.

Noh, ja siis jõudis kätte täna õhtu - saatsin selle Ketsile, lihtsalt tema kommentaaride kuulmiseks :D Ja millega tema peale paari tundi nuputamist lagedale tuli??? Täiesti geniaalse ülesehitusega, mis näeb välja täitsa selline nagu üks lõputöö kava olema peakski! Neiu võttis lihtsalt kätte ja tõstis kõik mu märksõnad pisut teise järjekorda ja mõned üksteise alla alapeatükkideks. Ja sellise pisikese vangerdusega sai laialivalguvast asjast täiesti respektaabel asi :P Ma tahaks seda hirmsasti teile siia kleepida, aga ma tegelikult veel ei tee seda, enne kui ma pole A.V. (ilmselt mu tulevane juhendaja) arvamust kuulnud - ja see juhtub teisipäeval. Aga ma arvan, et talle võiks see sobida küll. Ja seitsmele targale peaks see ka meeltmööda olema.

Nii äge, mul on tõsiselt hea meel. Ja ma olen täna pool päeva kodus lugenud ja pool päeva rahvusraamatukogus istunud (neetud, et nad enam prantsuse saalist raamatuid välja ei laenuta), endale seina peale plakati pannud, kuhu kõik märkmed kokku kirjutada ja üleüldse, täna oli nii produktiivne päev. Küll mul on hea meel, et ma Pärnusse ei sõitnud... Selline ajavõit kohe, et praegu on juba täitsa pühapäeva tunne, ainult et nüüd mul on veel üks ekstra pühapäev ka :D

Aga kuna ma tunnen hetkel, et mu silmad hakkavad juba väga ära väsima, siis ma vist lähen voodisse ära. Esialgu vist siiski edasi lugema, aga iseenesest - ma lubasin hommikul kell üksteist juba raekoja platsil olla, nii et peaks varsti magama ka minema, et ikka üles saaks kindlalt. Ja homme on meil plaanis pannkooke küpsetada toanaabri ja peaaegutoanaabriga. Ja siis paar raamatut peaks läbi lugema ja talveakadeemia kursuse projekti päriselt valmis kirjutama ja ära saatma :P Toredat tegemist jätkub :P

Ulmeliselt asjalik päev

Ma lugesin täna tervelt kaks raamatut läbi ja kell hakkab alles pool kümme saama, nii et umbes veerandi raamatu jaoks on justkui veel aega. Ja seejuures raamatuhunik mu laual muudkui kasvab, sest iga päev otsustan ma raamatukogus käies sealt muidugi neid vähemalt kolm tükki koju kaasa ka tuua eks. Ma varsti ajan oma laua ette juba juured alla ja tolm hakkab peale kogunema :D Igapäevane rutiin on selline, et umbes üksteist üles, siis kohviga lugema, pärastlõunal korraks kooli raamatukokku ja kooli sööklasse suppi sööma, siis uuesti koju ja kohviga lugema, nõnda kuni kella kolmeni öösel.

Ei, kõik on tore, häda on ainult selles, et ma kuidagi ei leia päriselt täpselt asjassepuutuvaid ja pädevaid raamatuid. Kõik, mis esmapilgul on tundunud üliasjalikud, täpselt rusikas silmaauku, on lõpuks kujunenud suhteliselt teemast möödahiilivateks eeposteks. Nukker... Sellegipoolest on mul vaja järgmise nädala alguseks oma magtöö bibliograafiast kümme lehekülge kokku kirjutada ja selleks puhuks välja otsida, klassifitseerida ning sõnaohtralt ära lahata kõik vähegi olulised allikad, keda mul plaanis kasutada on. Oh õudust, ütlen ma.

Ja täna rääkisin ma ka oma potentsiaalse juhendajaga, saan temaga järgmise nädala alguses kokku ja kuulen tema käest loodetavasti midagi asjalikku. Ehk oskab tema ka mulle midagi ägedat lugeda soovitada...

Ega mul vist tegelikult midagi mud polegi öelda, pea on juba selline vati sees ja pilk klaasistunud :D

Nalja nabani

Täna selgus, et ma ei tunne Tallinnat ikka üldse. Nimelt tulin lennujaamast ja kuna näib, et ma eeldasin, et Tallinnas liigub üksainus linnaliin, hüppasin ma pikemalt mõtlemata esimesse ettejuhtuvasse bussi, mis seal lennujaama peatuses parajasti seisis. Idee oli kesklinna jõuda, eks.

Noh ja kõik oli ilus, kuni see buss päriselt ka sõitma hakkas ja kuskile Lasnamäele kimas. Muudkui sõitsime ja sõitsime, keegi maha ei tahtnud minna, mis tähendab, et peatused jäeti ka järjest vahele ja mu ainus tõdemus oli see, et Viru keskuse kirjadega bussid tulevad vastu, järelikult sõidan ma valesse suunda. Kuna aega mul oli, väljas oli külm ja kant näis olevat mingi tehastevaheline mõttetu mülgas, otsustasin, et ei hakka siiski peatust nõudma ja heas usus teisele poole minevat bussi ootama, sõidan hoopis senikaua edasi, kuni mõne koha ära tunnen. Et ehk saab otse kuidagi ka... või läheb see buss ka ringiga kesklinna.

Nii ma sõitsingi oma kena 20 minutit, kuni lõpuks kuulutas robothääl, et järgmine peatus on Pinna. Juurdlesin ja juurdlesin, siis tuli meelde, et seal on Lasnamäe kergejõustikuhall, kus ma isegi täitsa hea mitu korda käinud olen. Kobisingi õnnelikult bussist välja, läksin tuttavasse bussipeatusesse ja orienteerusin busside valikus nõnda, et suutsin isegi sobiva sõiduki välja valida, millega ma veel 20 minutit hiljem Gonsiorisse jõudsin.

Päris naljakas oli olla küll :D Juhtub ikka... See on Tallinnas teine kord, kus ma sellise lollusega hakkama olen saanud, ainult et sedakorda jõudsin ma isegi hästi kuskile välja, esimene kord sõitsin ma kaks aastat tagasi kogemata linnapiirist väljaspoole kuskile metsa sees olevale parkimisplatsile, kus oli hulgaliselt parkivaid busse ja nende kõikide juhid olid venelased... :D

Nojah. Aga kui ma Lasnamäe halli klaasseina märkasin ja seal sees igasuguseid jooksvaid ja hüppavaid tegelinskeid nägin, tuli hull nostalgia peale, otsustasin, et lähen mõni päev Kalevi halli jooksma ja jõusaali. Olid head ajad kunagi :)...

Ja siis veel üks tõdemus - Lasnamäe on ikka üks Jumalast hüljatud koht ja vähemalt mingid urkad, kust ma täna läbi sõitsin, on ikka täiesti trööstitud. Ja ei tunne ma Tallinnat nii hästi midagi...

Sa näed ja sa ei mürista!

Käisin teatris täna. Etendus oli täitsa hää (Rakvere teatri külalisetendus "Cyrano de Bergerac"), koju minnes vaatan nüüd kinlasti selle Depardieu'ga Cyrano filmi ka ära... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Rääkida tahtsin ma sellest, et ma istusin seal ja tundsin end täiesti ära eksinult nagu Alice imedemaal. Me ees istus üks armunud paarikene, kes terve etenduse aja kiimles, musitas ja üksteist käperdas. Loomulikult olid nad seejuures veel rõdurinnatise najal täpselt niimoodi, et neist mööda või üle näha oli võimatu ja nõnda nägime me kulisside taustal etenduse asemel erootilist vaatemängu.

Meie mõlemal pool kõrval oli kari inglasi, kes ei saanud mitte millestki aru, nii et neil oli seal nii igav istuda, et nad jäid juba esimese kahekümne minuti järel magama. Sõna otseses mõttes päriselt magama, kerisid jalad kõige saabastega endale krõnksu istumise alla sametisele toolile, toetasid pea sinna peale ja tudusid. Hingasid korralikult, sügavalt ja ühtlaselt ja puha. No polnud neil ka kuskil mujal paremas kohas magada...

Siis oli seal seltskond säherdusi, kes oli dressides. Päriselt dressides, ühel hullemad kaltsud seljas kui teisel. Ja jalas olid karvase äärega inimsööjakummikud. Ma tundsin end ilmselgelt liiga peenelt riietatuna ja üleüldse nagu mingite marslaste seas. Ise põdesin enne veel, et vanasti ikka käisime alati vahetusjalatsitega teatris ja puha...

Ja siis veel avastasin ma täna, et ühe järgmise etenduse eest tahavad nad 480 krooni saada :-|

Jabur. Õudne. Nõme. Haige. Niimoodi ei saa ju teatris käia!

Talv

Ma olen praeguste ilmadega niiiiiiiiiiiiiiiii rahul. Kohe talve moodi üle pika aja - lumi on ja külm, eriboonusena on veel ilus päikeseline ka. Eile kusjuures läksin õhtul koeraga õue ja tundsin, et ohhoo, külm näpistab kohe täitsa hoolega nina - ja see tundus nii ebaharilik... Siis tuli meelde, et jajah, kaks aastat pol mina korralikku talve ju näinud, Pariisi talv oli täiesti mõttetu. Vaat et hakka või homme hommikul talvepalitut välja otsima - talvesaapad panin ka üle kahe aasta eelmine nädal jalga :D Ja täna tundsin ma isegi mütsi järgi vajadust... Nii äge. Püsiks seda nüüd veel kenasti terve veebruarikuu jagu, et ma paar korda ikka suusatama-uisutama ka jõuaks - täna ei tulnud sellest mitte midagi viga, suurem osa ajast läks fenomenoloogilise, narratiivse, semiootilise, interdistsiplinaarse ja hermeneutilise uurimusmetodoloogia põhimõtetega tutvumiseks, oma potentsiaalsele juhendajale potentsiaalse tööplaani saatmiseks, igasuguste inimestega akadeemiliste mõtete heietamiseks ja muuks sääraseks. Jõle...

Sellegipoolest, pool tundi sai jalutamas ka käidud...

Ja kunagi jõulude aegu sai sääraseid pilte ka tehtud:

See on surnuaed muideks: