Voimatu. Guess what? Moni inimene meist peab neljapaeva ohtuks saama lennujaama. Pariisi lennujaama. Charles de Gaulle'i, kui tapne olla. Novat, aga neljapaeval algab streik. Nii suur streik kohe, et mingid poed on kinni, teatrietendused jaavad ara ja seisavad tapselt need rongid, mida mul vaja on, et lennujaama saada. No vaga persse kull. Vabandust. Aga lihtsalt nad ajavad mul oma streikidega kopsu ule maksa.
Muidu ma tana oosel elasin siis Marie juures vahelduse mottes. Ohtu veetsime taas Montmartre'il - sedakorda rannakarpide ja ainult klaasikese veini seltsis. Kuna endiselt on imeilus ilm, siis nuud lahen varsti Luxembourgi aeda peesitama kohviga. Shoppamine on nuud lopukorral, veel kahed valjavaadatud polvpuksid tuleb ara osta, siis on krediit kokku kuivamas ja ostlemisvajadus ka monusalt rahuldatud... Juhhuuu...
Ja teate mis, ma olen juba nadal aega tousnud ules ebaharilikult vara ja selle ule ulionnelik olnud. Emilia arkas tavaliselt kaheksa paiku, noh Marie, tema touseb suisa kell 7. Nii hea, mind luuakse ka hommikul kohe maast lahti, pole mingit logememist, saab rahumeeli kohvi juua ja dushi all kaia ja ikka juba pool kumme linna suunduda. Oi, ma olen rahul :P Hommikuti on selline eriline tunne - karge lohn, taevas sirav paike ja sihuke tore... Mulle meeldivad hommikud kull, aga no lihtsalt suurema osa ajast olen ma sihuke... Ooinimene, mis teeb hommikute nautimise suhteliselt keerukaks...
Aga ma siis nuud lahen pukse ostma :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar