Maris Ümber Maailma: Veinipeost. Ja veinist. Väga paljust veinist.

Mul on küll varasemaidki võlgasid, aga kõige lihtsam ja lühem on alustada siiski eelmisest nädalavahetusest ja sellest, kuidas ma Grevenmacheris veinipeol käisin. Aega ei ole mul nimelt ülearu, sest kohe varsti lähen rongijaama Hellele vastu ja natuke on vaja enne koristada, pesu on ka vaja pesta ja midagi tahaks süüagi. Seepärast ei hakka ma parem pikematele teemadele lähenema...

Ühesõnaga, veinipidu hakkas Grevenmacheris juba eelmisel reedel. Mõned meie praktikandid suundusid sinna laupäeval, sest siis lubas ilusat ilma ja õhtul pidi olema ilutulestik. Mina jälle tahtsin linnas suvehooaja lõpetamist vaadata ja otsustasin, et lähen Grevenmacherisse pühapäeval, sest siis pidi kella kolmest algama ka cortège folklorique. Mina mõtlesin, et peenike värk, näen ehk Luxi rahvariideidki ja puha...

Nonii. Uurisin välja, kuidas sinna saab ja millal bussid lähevad ja puha, aga enne, kui ma jõudsin kodust välja hakata, otsustas ilmataat vingerpussi mängida tohutut äikesetormi alustada. Vihma hakkas niimoodi kallama, et ükski mõistusega inimene poleks vabatahtlikult välja läinud, aga mina muidugi paadunud optimistina leidsin, et kaua siis ikka niimoodi sadada saab, küll üle jääb. Panin kõik riided selga, mis mul kodus üldse olemas olid, ning lippasin ikkagi bussi peale. Etteruttavalt võin öelda, et loomulikult olin ma kõigest täiesti valesti aru saanud. Terve päev otsa kallas kui oavarrest. Vihm jäi järele alles siis, kui õhtu kätte jõudis ja ma kodu poole tagasi sõitsin.

Kui ma Grevenmacherisse jõudsin, paistis olukord üsna hirmus. Esiteks sadas tõeliselt kõvasti, teiseks oli linn puhta inimtühi ja kolmandaks oli linn sisse piiratud ning kõikjal olid kirjad, et paraad on tasuline. Pileti hinnaks oli 7 eurot ja ainsad inimesed, kes üldse kuskil paistsid olid vihmakeepides piletimüüjad, kes absoluutselt igal tänavaotsal juhuslikke linnasaabujaid passisid. Ega mul midagi üle jäänud, buss oli juba ära läinud, järgmine pidi minema 3 tunni pärast (pühapäev, noh) ja see kolm tundi jõe ääres passida oleks olnud tõeliselt narr. Ostsin siis pileti ja suundusin raekoja poole, lootuses, et seal ehk mõni hingeline on.

Sinna jõudes nägin tõepoolest isegi paari vaprat turisti (ma rääkisin nendega, nad olid Pariisist paariks päevaks siia sõitnud puhkajad), kahte vorsti ja kahte veiniputkat, ühe lava, ühte puhkpilliorkestrit ja ühte skulptuuri. Kirjade järgi oli see endine linnapea, nii et sobis juhtmetõmbajaks küll.

Seisin siis natuke ühe maja ukseaugus, kuulasin pasunabändi ja mõtlesin, et see on küll üks hädine pidu. Rongkäiguni oli aega umbes tund aega, järgmise bussini tervelt kaks ja pool. Mõtlesin, et ainuüksi veinipeo nime pärast pean klaasikese veini võtma ja nii ma ka tegin. Võtsin klaasikese veini, siis veel ühe - ja leidsin, et nüüd võin koju kah minna. Et on täie ette läinud küll.

Hmm, kui rongkäigu aeg kätte jõudis, läksin siis paraadi otsima. Olin hästi nutikas ja tõdesin, et ju see läheb piki neid tänavaid, mille äärde mõned vihmavarjudes ja -keepides inimesed ennast elama on sättinud. Nood olid ennast kohe tõeliselt hästi ette valmistanud - ma pole veel näinud ühtegi kohta, kuis KÕIKIDEL inimestel oleksid olnud NII suured vihmavarjud. Mõni oli kohe kohvikust selle päevavarju pihta pannud ja puha. Mina ilma vihmavarju ja keebita paistsin jälle kõigi seast silma kui valge vares.

Ehkki rongkäik jäi oma pool tundi hiljaks ka, hakkas see lõpuks pihta. Ja mis te arvate, kas ma sain oma Luxi rahvariided? Õigus, loomulikult ei saanud. Ainsad rahvariided, mida ma selle päeva jooksul nägin, olid šotlaste omad.

Mida ma siis üldse selle 7 euro eest nägin? Hmm... hulgaliselt trummareid, taldrikumehi ja pasunapuhujaid. Kusjuures need olid juba kõrgemast klassist. Enamasti oskasid nad päris hästi rivisammu ja mõned tegid kujund- ja vigurmarssi ka.

Siis olid rongkäigus ka mõned tantsutrupid. Need olid õige nigelad, arvestades, et nad ei suutnud ühtegi liigutust sünkroonis teha - ega selles kokku leppida, kumbale poole pöörata.

Rongkäigu keskel oli paar erinevat vanusegruppi esindavat veinimissi, -kuningannat ja muidu ilusat inimest:

Miks see rongkäik tasuline oli? Aga sellepärast, et KÕIK rongkäigus osalejad kõndisid seal pudelite, kannude või suisa veinivaatidega, lisaks käis iga rongkäigus osaleva kollektiivi ees ja järel lapsuke, kes vedas järel väikest ratastel käru - see oli muidugi veini täis. Rongkäigu esimesed kollektiivid jagasid kõikidele tee ääres topse, kõik järgmised tulijad lihtsalt muudkui käisid ja kallasid. Nii, kui keegi jõudis topsi tühjaks rüübata, valati see uuesti täis. Ainult valget veini muidugi, aga sordid olid alati erinevad. Riesling, Elbling, Auxerrois, Pinot Blanc, mõnikord isegi vahuvein. Seda polnud ma sugugi oodanud. Esimese topsitäie üle olin rõõmus, teise topsitäie üle üllatunud ning kolmandaks topsitäieks olin juba asja ivale pihta saanud. Ma kaotasin üsna pea arvepidamise ja mul pole ausalt aimugi, kui palju ma tol päeval veini ära jõin. ÄÄRMISELT palju. Aga tänu sellele ei häirinud isegi vihmavaling mind enam nii väga :-D.

Rongkäigus oli ka igasuguseid kentsakaid tegelasi. Oli 20. sajandi alguse härrasmehi (kes laulsid Kättchen, Kättchen...), viikingeid, ergutustüdrukuid, roomlasi jne jne jne. Kõikide riided (ja eriti mütsid) olid vihmast sorgus ja nad kõik olid üdini läbimärjad, aga veini voolas sellel peol rohkem kui vihma, nii et tuju paistis neil kõikidel hea olema.

(sorgus. ma ju räägin, et sorgus)

Mu meelest oli kohutavalt naljakas see, et kui ohjeldamatult veini juua, on ju teadupärast vaja ohjeldamatult pissil käia. Ma käisin rongkäigule kaks tiiru peale, aga eriti lahe oli üks nurk, kus masinad manööverdama pidid ja rongkäik alati toppama jäi. Kõik, kes sinna jõudsid, viskasid oma pillid sinnapaika ja tormasid heki äärde:

Okei. Rongkäigulised olid kentsakad, aga pealtvaatajate seltskond oli sama kirju. Eraldi nurk oli oli ratastoolis vanuritele (kes jõid nagu hobused - neil olid ratastoolide ja tugiraamide korvid pudeleid, klaase ja topse täis), siis oli vaatajate (st joojate) seas paar nunna ja kari lapsi (jah, ka päris pisikesed kaanisid ohjeldamatult veini).

Kui rongkäik läbi sai, sai ka vihm läbi. Edasi oli juba päris tore. Kogu linn oli täis kui tinavile, kõik pasunapuhujad olid sama täis, aga teadupärast on nii, et mida rohkem alkoholi veres on, seda lobedamalt laul, tants ja muusika tulevad, nii et rongkäigule järgnes tõeline tänavapralle. Pasunakoore jagus iga nurga peale ja väga lõbus oli. Siin nägin ma ka Eesti külapidude fenomeni, kus naised vihtusid naistega tantsida, nii et vähe pole. Ja mehed meestega.

Tore, et nad nii purjus olid, muidu oleks nii suurte torude ees kindlasti pisut raske olnud...

Juhin tähelepanu asjaolule, et poisil on veel hinnasilt pasuna küljes :)

Universaalmees: ühes käes pasun, teises õlts - ja tantsupartner kah veel käevangus!

Hästi. Oli täitsa mitu tundi täitsa tore. Siis väsisid aga puhujapoisid ära, pillid visati nurka ja lavale ilmus vanapaarike, kes tegi jololeiololeiololeiololeihhooo... Rahvast hakkas vähemaks jääma, minu viimane buss pidi ka 20.45 linna poole tagasi sõitma hakkama ja... nii oligi. Et siis selline suur jooming ja pillerkaar. Nüüd te vast mõistate, miks ma esmaspäeva hommikul kergelt kahkjas välja nägin ja miks mu mõte pisut aeglaselt liikus. Terve ülejäänud nädala olen ma alkoholist väga kauge kaarega ringi käinud :-D. Aga pidu oli elamus! Kel järgmisel aastal võimalus, minge kindlasti :-D!