Luksemburgi nurgatagustest

Võlgade kustutamisega jätkates tahaksin ma nüüd panna tallele mälestused nendest kohtadest, kus me emme ja Varnoga ringi sõitsime. Ma teen seda vist mitmes osas, sest me jõudsime kohutavalt tegusad olla ja päris palju kohti läbi käia. Põhimõtteliselt oli nii, et ühe päeva pühendasime me Luksemburgi külakestele, teise Prantsusmaal käimisele ja Luxembourgis ringi jalutamisele ning edasi suundusime juba Saksamaale. 

Kui nüüd algusest alustada, siis meil oli kindlalt plaanis, et Luksemburgis käime tingimata ära Viandenis. See on teadupärast pealinna järel see kõige kuulsam ja väidetavalt ka ilusam koht kogu suurhertsogiriigis, aga isegi mina polnud seal veel ka käinud, ootasin külalisi :). Tore oli aga see, et kui me siis ükskord sinnapoole sõitma hakkasime, tegime me lõpuks nii minnes kui ka tulles paar spontaanset kõrvalepõiget. Need on alati vahvad! 

NÄITEKS sõitsime me sisse Colmar-Bergi. See on umbes 400-hingelise elanikkonnaga külakene, mis poleks muidu vist mitte millegi poolest märkimisväärne, aga kui ma muiste Luxi hertsogipalees käisin, öeldi meile seal moka otsast, et hertsog elab päriselt Colmar-Bergis. Mõistagi otsustasime me külla sisse pöörata, kui see meile poolkogemata ette jäi. 

Küla... küla oli puhta välja surnud, ühte koeraga tädi ainult nägimegi. Leidsime ehku peale vana surnuaiaga väikese kiriku ja vääääääääääääääääääääga suure müüri taga oleva lossi. Kõik müüriväravad olid lukus, ühe juures seisis tühi politseiauto. Müüri äärde oli maha valatud kuhi mädanevaid õunu ja õhus valitses viimsepäeva vaikus. Ausalt, õite tontlik tundus seal see õhustik. Aga ma eeldan, et hertsog oli puhkusel ja see mürisev vaikus oli tingitud sellest - ja/või nädalavahetusest. (Ausõna, mina tahaks teada, mida kohalikud nädalavahetusel teevad, et kedagi kuskil näha pole. Kas nad tõesti ei tulegi voodist välja või mis?)

Loss

Surnuaed

Edasi võtsime suuna Viandenisse. Ilm ei olnud just eriti kiita, lossi jõudsime veel kuiva nahaga, aga kohe, kui olime lossist välja tagasi jõudnud, saime korraliku saju kaela. Loss oli muidu seal küla kohal uhke küll. Ekspositsioon oli ka täitsa põnev. AGA... üks suur aga on selle lossi juures mu meelest... Neil oli õnnestunud see nii õudselt ära restaureerida, et ma oleks kohe tahtnud kellelegi virutada. Mis mõttes te valate keskaegset kindlust renoveerides betoonseinu ja ei üritagi neid varjata või kuidagi ajaloolise osaga sobitada? Neil õnnestus selles lossis tappa igasugune atmosfäär, nii et ehkki selle eksterjöör nägi välja päris mõjus, oli lossis sees ringi jalutamine kuidagi tuim ja võltsivõitu mu meelest. Oi, ja teate, nad müüsid seal ka keskaegseid kaarte, kus oli muuhulgas peal Eesti - kõigi saartega ja puha. Muidu ju täitsa tore, ainult et nende väitel kandis Hiiumaa juba 11. sajandil nime Hiiumaa ning Saaremaa oli täitsa Saaremaa. Mingu nad kukele oma pseudovärgiga!

Vau, see oli küll tõeline seif. Katsuge sellist lahti murda!

Mhmh, sellise ajahambast puretud kapiteeli alla on nad valanud BETOONIST sambaniru...

Koll-koll, olen hirmus!

See jäi mulle meelde: kaev oli 52 meetrit sügav :)

Oi, ja Viandenis oli laululava!

Ja üks imeuhke altariga tilluke kirik, kuhu me vihma eest sisse põikasime. 

Nii, pärast Viandenist lahkumist käisime me veel aianduskeskuses - me nimelt otsisime roosipuukest. Vanaema jures meil juba üks on - ma kunagi ostsin selle Amsterdamist viie euroga, aga see õitseb nii pööraselt kogu suve ja on nii ilus, et me tahtsime mõnda veel. Siinsed osutusid paraku päris kalliteks - 35 eurot väikese puuniru eest tundub kuidagi paljuvõitu. Jätsime siis ostmata... Ja Diekirchi põikasime ka sisse. Noh, Diekirchi õlut mekkima. Ma küll pole suur õllespets, kogu mu õllejoomisstaaž piirneb kolme-nelja kuuga, aga mulle isiklikult meeldib Diekirchi õlu rohkem kui Bofferdingi oma. Kõndisimegi siis seal ümber ilmatu suure õlletehase, otsisime, otsisime ja otsisime veel, aga ei leidnud tükk ühtegi õlut pakkuvat kohta. Lõpuks jõudsime omadega päris peatänavale välja, saime sealt õlle kätte ja täheldasime veel seda, et peatänava majade nurkadele olid paigaldatud kõlarid, kust pidevalt vanu hitte lasti! 

Luxembourgi tagasi jõudes jätkasime avastusretke tivolis käimisega. Alguses jalutasime seal niisama ringi, aga siis proovisime muuhulgas ära selle, kuidas on peeglikoridorides käia. Pärast ronisime ühe hüpitava trummi otsa ka ja nüüd saan ma vähemalt ausalt öelda, et olen mõne atraktsiooni ära proovinud... See tivoli võetakse vist homme maha, muide. Naljakas, mu meelest on see seal terve igaviku olnud. 

See peeglilabürint oli muidu mu meelest päris äge atraktsioon. Me olime seal koos mingite jõmpsikatega ja need jooksid ikka päris mitu korda täie hooga vastu klaasi, meie, suured ja mõistlikud inimesed, katsusime muidugi enne käega järgi, ega midagi ees pole. Seda saime ka teada, et järjest ei ole soovitatav labürinti sisse minna, sest kohe on ju näha, kuhu eesmineja suundub. Kui me sellest aru saime ning lahknesime, kõndisime me seal päris jupp aega ringi, enne kui välja pääsesime. 

Koll-koll...

Järgmisel päeval, kui olime Prantsusmaalt tagasi jõudnud, käisime veel ka Kirchbergil ning Pfaffenthalis-Grundis. Mmmmmm, ma sain lõpuks ometi jälle sealt MUDAMi juurest mööda seda jalgrada alla matkata. Seal on ikka igavesti äge mu meelest. Isegi päike tuli pärast kahepäevast mossitamist välja. Kuna see Prantsusmaa fort võttis meil päris palju aega, jäime me ainult kahjuks pisut hilja peale... Kohad nägime küll ära, aga pilte sellest õhtust eriti häid ei saanud :(.

Pühapäeva hommikul käisime veel ka Bocki kasemattides luusimas ning enne, kui linnast välja jõudsime sõita, põikasime sisse teeäärsesse kohalikku Ameerika surnuaeda. See üllatas mind küll päris kõvasti. Ma teadsin kuulu järgi, et siin selline on, aga mul polnud aimugi, et see on nii suur. Mina mõtlesin, et on kolm risti ja kogu lugu, tegelikult oli seal kabel, monument, meeletu hulk riste ja veel pannood, kuhu oli suurelt ja punaselt peale joonistatud, kuidas väed II maailmasõja ajal ikka täpselt liikusid. Sõjandushuvilistele on see kindlasti põnev paik. Hmm, mingeid igivanu ameeriklasi oligi kolm bussitäit seda vaatama toodud... Saate nüüd aru, nemad tulevad AMEERIKAST kohale seda vaatama ja mina elan siinsamas kõrval kogu asjaloost õndsas teadmatuses. Häbiväärne, ma ütlen. 

Kasematid

Hästi, aga ma arvan, et aitab praeguseks küll. Pärast kalmistult ärasõitu võtsime me suuna küll Luksemburgi Moseli poole ja käisime veel õige mitmes külas sees, aga sellest juba järgmine kord. Tulgu siis üks suurem Moseli postitus. 

Sau, 

M.