Kui harvad uinumisprobleemid välja arvata, pole minul kunagi magamisega raskusi olnud. Mina magan alati täpselt nii kaua, kuni magada saab. Igasugustes asendites ja igal pool. Vajadusel lennukis, vajadusel rongis, vahel bussis jne jne jne. Hommikuti on minul ALATI raske üles tõusta, isegi siis, kui ma olen maganud 11 tundi. Sellepärast ei teegi ma kunagi suurt numbrit sellest, kui ööd mõnikord järjest lühikeseks jäävad - mul on siis ka raske tõusta, kui öö parajalt pikk on. Aga seda, et mul uni ära läheks, juhtub kord viie aasta jooksul. Enamasti siis, kui ma olen haige, nii et hingata ei saa ja pähh on olla. Novat, aga arvake ära, kes ärkas täna kell 3.40 üles? Jajah... yours truly!
Tegelikult oli asi küll nii, et mina läksin eile magama kell 7 õhtul. Ma jätsin isegi vesiaeroobikasse minemata, sest hull väss oli peal ja mulle tundus, et kuna ma pole hirmaua pikalt maganud, oleks täitsa hea vara koju tulla ja aegsasti voodisse kobida. Sellest johtuvalt olin ma juba kella poole neljaks öösel maganud kaheksa ja pool tundi - ja muidu poleks ma ilmselt ka siis ärganud, aga mu telefon hakkas mulle LÕPUKS saatma sõnumeid, mis nädal-paar kuskil õhuruumis ekselnud olid. Telefon on aga paraku selline asi, mis mind tõepoolest ka äratada suudab - muudest häältest ei tee mina teps välja, aga telefoni hääle peale olen harjunud ärkama... Ühesõnaga. Vaatasin sõnumeid, naersin kõhu kõveraks - ja avastasin, et uni on läinud.
Nüüd on kell 6.13 hommikul, mina olen vaadanud filmi ja telekat, püüdnud magama jääda, käinud duši all, teinud kohvi, kirjutanud kirju ja blogi. Selline reede siis... Aga noh, tegelikult tahtsin ma teile niikuinii kirjutada sellest, kuidas ma kolmapäeva õhtul jälle oma Luksemburgi vanapaariga kokku sain. Kui ma siin juba üle pika aja kirjutamas olen, siis peaks selle asja ka ehk ära tegema.
Asi oli siis nii, et Helle läks kolmapäeva päeval ära ja kolmapäeva õhtuks olin mina juba ammu lubanud oma Luxi vanapaariga õhtustama minna. Kusjuures mina mõtlesin siis ikka oma aruga, et ju kutsuvad külla, äge, näen ühe Luksemburgi kodu ka ära. Aga nagu alati, olin ma asjast valesti aru saanud. Või noh... minu teadmistes olid lihtsalt lüngad. Aga "külla" minekust oli igatahes asi kaugel.
Igatahes, kolmapäeva õhtul kell 19.15 olid nad kokkulepitud ajal autoga minu ukse taga nagu viis kopikat. Lapselaps Lyse oli neil ka veel autos ning kohe alguses tervitasid nad mind teatega, et õhtusöögile ilmub ka nende tütar, keda mina kunagi näinud ei olnud. Ma tundsin end juba päris adopteerituna :). Ja mul oli hirmus hea meel nende Eesti lipukeste üle, mis emme mulle jättis - see kahe ja poole aastane põnn oli lippudest täiesti vaimustatud ja mina teenisin natuke plusspunkte ka. Noh, ettenägelikkuse eest :).
Nemad elavad Leudelange'is ja sinnapoole me suundusimegi, ainult et elumaja asemel sõitsime me mingisse restorani. Igavesti suur ja ilus oli teine... aga millegipärast ei jäänud me parkimisplatsile, vaid nad sõitsid otsejoones restorani garaaži. Ja teate, mis siis välja tuli - lisaks sellele, et nad on pea poolsada aastat kindlustusi müünud, asutasid nemad 2005. aastal restorani. Ja pärast seda teise veel. Nemad rääkisid tagasihoidlikult "väikesest" perekonnarestoranist, aga no teate, ainuüksi see esimene restoran mahutab 120 inimest ja seal töötab 21 inimest (teist ma ei näinud), nii et väikesest on asi kaugel... ja see oli isegi kolmapäeva õhtul jummala täis. Et kohe nii popi koha oskasid teha!
Novat, okei, mina olin endiselt täiesti rabatud, aga siis tutvustati mulle seda Jeanne'i, kes osutus ka äärmiselt toredaks... ja tema istutas meid siis lauda ning mitu meest tormas meid kohe teenindama. Jessuke, ja milline dinee siis järgnes. Kõigepealt toodi pesuehtsat šampanjat - ja ma ei mõtle mingit suvalist vahuveini, vaid päriselt Champagne'ist toodud PÄRIS šampanjat. Kusjuures kõigepealt toodi mingit Moseli kraami, aga see koristati igavese pahanduse saatel lauast ära enne, kui me jõudsime seda proovidagi. Noh, et kui küsiti šampanjat, tulebki tuua šampanjat, mitte mingit kohalikku odava(ma)t kraami, eks. Eelroaks toodi lauale imehea tarte flambée, põhiroaks langustifrikassee kukeseente ja sparglitega (kõlab peenelt, ah? ma sain nüüd ka see aasta ikka kord kukeseeni - ja olin kui seitsmendas taevas...), magustoiduks sain õunte ja calvadosiga (ja päriselt põlema süüdatud) tarte flambée, kõige selle kõrvale jõime veel mingit imelist Saveyroni valget veini ja... ohh, milline õndsus. See oli tõeline gurmeeõhtu. Ma pean ausalt ütlema, et hakkasin ühel hetkel siiski tõsiselt muretsema, et mis saab siis, kui ma peaksin kogu arve kinni maksma - või viisakusest neile veel näiteks välja tegema. Ainuüksi see aperitiiv oli umbes minu nädalase toiduraha hinnaklassis :). Aga noh, siis otsustasin ma, et esiteks ilmselt ei pea, nad ju siiski kutsusid mind ise, aga kui nad mu pakkumise peaksid siiski vastu võtma, noh, siis tuleb vähemalt seda õhtut eelnevalt nautida, et asi seda väärt oleks - ja nii ma siis jätsin need mõtted sinnapaika.
Arvet meile ei toodudki - ja minul oli õnneks kaasas üks Vana Tallinn, mille ma olin palunud emmel nende jaoks kodust kaasa tuua. See sobis neile imehästi. Nad olid väga rahul, korkisid pudeli kohe lahti ja proovisid digestiiviks selle sealsamas ära. Seda muidugi tehti hästi demonstratiivselt, nii et kõik hakkasid meie laua juurde voorima, et näha, mis imeasja nemad seal mekivad. Liks maitses neile hästi, nad olid sellega hästi rahul ja see oli igati omal kohal kingitus. Ma muidugi ei osanud kodust pudelit paludes kahtlustadagi, et mul seda ühel päeval nii hädasti vaja läheb, aga see kukkus igatahes hästi välja :).
Pärast seda näidati mulle restorani. See oli ikka igavesti suur. Üks osa oli vana heinaküün, millele oli siis suur juurdeehitis tehtud - ja päris lahmakas terrass oli restol veel ka. Selle vana heinaküüni poole olla Armand oma kätega valmis teinud - oma metsast ise langetatud tammepuudest üksipäini põrandad teinud ja puha. Mina muudkui kuulasin ja imestasin - esiteks nägi see ikka tõeliselt viisakas välja, aga teiseks tuleb välja, et nad ei ole siin üldse sellised siidikäpad ja nannipunnid, kes ei oska pirnigi vahetada. Tuleb välja, et nad pole isegi loodusepelgajad, sest nemad ütlesid mulle, et käivad igal aastal seenel. Neil pidi siin olema kukeseeni ja kivipuravikke ja midagi muud veel - ja et varsti-varsti pidavat selleaastane seeneaeg ka kätte jõudma! Pole see midagi nii, et kõik luksemburglased arvavad, et metsaandide näppimine tapab! Issake, nad käisid mu pärast isegi võsas kibuvitsapõõsast rüüstamas - nende resto nimi on Kibuvits ja kuna ma ei olnud selle prantsuse nimega tuttav, otsustasid nad pimedas võssa ronida ja mulle illustreerivat materjali otsida. Ühesõnaga - nad on täitsa nagu meie :). Ainult seda öeldi mulle küll pisut põlastavalt, et mõnedel pole maamajades isegi veel vetsu sisse pandud, et nad käivad õue peal väikses majas. Noh, see oli nende jaoks natuke ajast ja arust. Aga nad näitasid mulle restoranis paari inimest, kes veel niisugustes "õudsetes" tingimustes elavad. IRW. Ma siis ei hakanud neile ütlema, et Eestis on ilmselt veel päris palju "väikeseid maju" kasutuses. Me vanaema juures käime küll suviti väikses majas, selmet kogu aeg tuppa ronida.
OK, aga pärast restoraniga tutvumist sõitsime veel kogu Leudelange'i risti-põiki läbi. Mulle näidati, kus nende sünnikodud on, kus nad ise elavad, kus Lyse lasteaias käib, kus nad töötavad ja poes käivad ja kus Jeanne õpetab. Nende tütar on nimelt pedagoog, kes päriselt teenibki kuus 3500 euri ja kellel on aastas 15 nädalat palgalist puhkust. Tema pidavat nädalas töötama 25 tundi ja klassis on tal 18-22 3-aastast jõmpsikat. Aga ega see pole siin midagi nii, et kui muud ei oska või teha ei viitsi, hakkad muidu mehena lasteaednikuks ja kukud mittemillegieest pappi kokku kühveldama. Ametinõueteks on nelja keele valdamine (letseburgi, saksa, prantsuse ja inglise) ja vähemalt 4 aastat pedagoogilist seminari. Seejärel on vaja veel vaba õpetajakoht ka leida, sest tuleb välja, et siin ei taha keegi õpetajaametist loobuda. Õpetajaks saamine pidi olema juttude ja näoilmete järgi otsustades umbes sama keeruline kui EPSO testi läbimine ja parlamenti pääsemine :). Vot nii siis. Tuleb välja, et Luksemburg on ikka üks kentsakas riik - vanainimesed elavad lossis, õpetajakoht on ilmatu au sees ja inimesed oskavad veel ise tammeplankudest ilusat põrandat panna.
Ja see vanapaar on ka hästi tore. Sellest Manette'ist suuremat latatara pole küll olemaski, aga ta latrab nii huvitavaid asju, et seda on igavesti vahva kuulata. Tundub, et nad on võtnud endale südameasjaks mind Luksemburgi elu-olu osas kõvasti harida :). Nad on ikka mitu korda küsinud, et kas nad on tõesti ainsad luksemburglased, keda ma tunnen. Noh, ja nad on kohe lihtsalt nii sümpaatsed :-D. Vinge.
Me leppisime muidu kokku, et püüame veel nädalavahetusel Café des Artistes'is ka kohtuda... see oleks küll tore. Ma niikuinii ilmselt ei tee selle nädalavahetusega enam suurt midagi - istun kodus, pakin asju, teen juhendajate parandustest endale kokkuvõtlikud konspektid... ja kolima pean ju ka :). Kõige selle peale kuluks üks lõbus suaree ära küll.
Davai, aga nüüd tuli terve romaan kokku - ja paistab, et pika kirjutamise peale hakkab vähemalt väljas valgeks minema :). Juba hommiku tunne tuleb :). Ma siis nüüd lähen ja teen hommikusi asju.
Ilusat reedet,
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar