Nii, aitab venitamisest. Ma luban pühalikult, et ei kirjuta enne midagi muud, kui olen kõik vanad võlad likvideerinud. Alustagem siis sellest kõige ammusemast - Strasbourgis käimisest.
Strasbourgi läksin ma siis teadupärast sellepärast, et sain Urve käest tasuta ühe puhkusele läinud kolleegi üheotsapileti. Tema olla Strasbourgis niimoodi ära käinud, et kontrolli ei tulnudki - ja kuna tal tuli puhkus peale, st ise ta sinna tagasi minna ei tahtnud, jättis ta kasutamata ja lahtise kuupäevaga pileti tööle, et ehk keegi soovib. Ja mina kohe soovisingi... Mulle meeldis Strasbourg ja parlamendi istungit vaatamas käies jäi linna peal aega väheks. Kuna ühe otsa pilet maksis muidu mingi nelikümmend eurot, siis edasi-tagasi käik oleks niisama ühepäevaseks väljasõiduks pisut kalliks kujunenud. Ma mõtlesin tükk aega, et munsterdan end hiljem uute praktikantidega koos bussi peale, kui nemad omakorda istungile lähevad, aga siis oleks mul tulnud selle jaoks mitu puhkepäeva välja võtta ning hotell leida. Nendest ebamugavustest päästis mind aga justkui tellitult sülle langenud pilet.
Ja päev läks täiesti asja ette. Ainult ühe asja üle saangi kurta. Nimelt ronge ei lähe siit Strasbourgi üllataval kombel eriti tihti. Ma olin selles avastuses isegi üsna pettunud... Sellist mõistlikul ajal minevat rongi justkui ei olnudki, ma sain siit minema alles pool üksteist läbi ning kohale jõudsin umbes ühe paiku pärastlõunal, mis on mu meelest pisut hiljavõitu. Sams varasem rong läks millalgi viie või kuue paiku ja oleks kohale jõudnud sellisel ajal, et siis poleks linnas veel mõnda aega midagi teha olnud (nädalavahetusel ei alustata ju elu nii varakult kui nädala sees).
Kui kohale jõudsin, avastasin, et Strasbourgis on igavesti vinge suur raudteejaam. Millegipärast on nad otsustanud vanale 19. sajandi fassaadile klaaskupli ümber teha ja nii nägi see välja nagu mingi tohutu ufo. Sõber Wikipedia ütleb, et Strasbourgi raudteejaam on Prantsusmaal mingi Pariisi vaksali järel suuruselt teine! Vahi siis... Oli suur küll.
See laupäev oli juhtumisi ka üks esimesi sooje ja päikeselisi päevi üle pika aja. Mmm... sain lühikese kleidi selga panna ja puha. Pärast olid õlanukid punased ja nägu ka õhetas. Ja päeval sätendasid isegi Strasbourgi majade katused...
Minu esimeseks sihtkohaks oli Väike-Prantsusmaa. Me saime toona maikuus seal Annuga ainult natuke jalutada, sest siis tuli suur äikesetorm peale ja me lasime sealt läbiligunenutena varvast. Aga juba tollest piskust sain ma aimu, et kogu see linnajagu on äärmiselt šarmantne, nii et see oli üks põhjuseid, miks ma üldse tahtsin Strasbourgi tagasi minna. Ja voilà. Tehtud. Seal oli muidugi endiselt imeilus. Isegi mina ahhetasin iga kord, kui järgmise nurga tagant välja astusin ja järjest übernunnumaid vahvärkmaju nägin... Mmm. Ja võluvaid kohvikuid-restorane oli seal jalaga segada.
Illi jõge pildistasin kõriauguni, aga jõe peale laevaga sõitma ei jõudnud ma seekord ka. Järjekorrad olid lihtsalt nii pikad ja piletid tundideks ette välja müüdud. Ma käisin oma kolm korda kassasid piilumas ja seisin ükskord kakskümmend minutit sammugi edasi liikumata sabas ka, seejärel andsin lõpuks alla ja otsustasin jala linnast maksimumi võtta. Ilmselt tegin õigesti. Kui nad veel surnud ei ole, seisavad nad seal tänase päevani...
Aknaluugid. Mulle väga meeldivad aknaluugid. Eriti sellised Lumivalgekese aknaluugid. Ma ju räägin, ühel päeval tahan mina endale ka aknaluukidega maja.
See oli küll kentsakas, kuidas sellistesse vaaaaaaaaanadesse kipakatesse majadesse oli tehtud küll Hiina restorane, küll Ali Baba nimelisi Lähis-Ida roogi pakkuvaid söögikohtasid... Multikulti on ikka kentsakas.
Hapukapsa maja. Hmm...
Oo, see oli mu meelest väga hea mõte. Mina ei taibanud ometi Strasbourgi kaarti kaasa võtta ja olin esialgu üsna segaduses, et mis suunas miski raudteejaamast asub. Aga siis kohtasin sellist ratastel I-punkti, sain sealt kaardi soetatud ja olin kohe täitsa õnnelik. Igavesti vahva mõte mu meelest. Turistiderohkes linnajaos on see täiesti omal kohal...
Pühale Toomale ehitatud kirikust leidsin Pigalle'i tehtud marssal de Saxe'i kuulsa mausoleumi. Tuleb kunstiteaduse aegadest meelde küll...
Oh, katused on ka ikka mõnikord nii nunnud
Ooooo, ja täiesti poolkogemata leidsin ma absoluutselt jahmatamapaneva kiriku. St. Pierre-le-Jeune'i PROTESTANTLIK kirik nägi välja nii äge, et ma vist veetsin seal oma tunni... Seal olid säilinud vanad ja nii vinged seinamaalingud ja kogu see kirik oli isemoodi. Neil olid veel külastajatele sellised mängulehekesed ka tehtud, kus olid peal vihjed mingite objektide või maalingute või raidkirjade kohta, mis tuli kirikust üles leida... Neid oli nii vahva mõistatada. Täiesti ootamatu leid oli see kirik ikka! Palju vingem koht kui katedraal...
Katedraal oli endiselt nii suur, et tervenisti kaadrisse ei mahtunud.
Astronoomilise kella juures oli sedakorda vähem rahvast, ma sain seda põhjalikumalt uurida.
Oooo, ma arvan, et nende kottide peale läheks mu Pariisi toanaaber arust ära :-D. Nii lahedad!
Hmm, seda ma veel pole välja uurinud, miks, aga Elsassi sümboliks on toonekurg. Neid oli neil seal müügil hirmus palju ja väga igasuguseid. Ja kuulu järgi toovad kured neile uudiseid, mitte lapsi.
Lõunat sõin samas kohas, kus me toona Annuga käisime. Ma leidsin selle õige nurgataguse päris edukalt üles ning seekord oli seal ka õues vabu kohti, nii et ma istusin rahus välja, vaatasin tänavaelu, sõin seda traditsioonilist tarte flambéed, jõin veini ja kirjutasin postkaarte. Ma olen avastanud, et pitsad mulle ei maitse. Peale Steffi omade, muidugi. Aga tarte flambée on ka nagu pitsa, ainult tomatikastme asemel pannakse selle peale mingit koore-maitsetaimede segu. Nämm... ja see on lihtsalt ideaalne. Ma sõin seda siin vahepeal koduski üle päeva.
No ja mis ma veel tegin? Lonkisin ringi, käisin poodides, leidsin ühe fantastilise kleidipoe (ja emmele ühe väga ägeda villase kleidi), siis jahutasin purskkaevu ääres jalgu, käisin vanade raamatute turul, sõin jäätist, tegin pilte, kuulasin tänavamuusikuid, kõndisin ümber kirikute, käisin mitu tretti lõbusõidulaevade kassasid vahtimas jne jne jne. Kui enam kõndida ei jaksanud, istusin jõe äärde kohvikusse rongi ootama ja lõpuks loksusin kodu poole tagasi.
Mõnus muhe päev, mis ma ikka muud oskan öelda. Ja Strasbourg on tõeliselt ilus-ilus-ilus.
Huvitav, et ma seda endale varem teadvustanud pole. Ometi olen ma seal kunagi väiksena ka käinud...
Võib-olla siis liiga väiksena :).
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar