Mooooooooooosel

Hästi, olen venitanud küll. Otsustasin, et võtan end see nädalavahetus kätte - ja palun väga, siin on siis nüüd teine pool emme ja Varnoga tehtud rännakust. See pool seondus eranditult Moseliga. Me nimelt sõitsime siit otsejoones Remichisse ja hakkasime siis mööda jõge kulgevat veiniteed Saksamaa suunas sõitma. Kõigepealt sõitsime läbi Luksemburgi veinikülad, seejärel Saksamaa veinikülad, öö veetsime Pünderichi kämpingus telgis ja teisel päeval jõudsime omadega Koblenzisse välja. Vaatasime pisut seal ka ringi ning siis tulin mina rongiga koju tagasi, aga külalised võtsid suuna kodu poole. 

Ja noh, need Moseli-äärsed külad on ikka niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii nunnukad mu meelest. Tihti on need küll inimtühjad ja vaiksed, aga see on hämmastav, kui magusalt ilusaks on võimalik mingi koht teha. Lilled ja seinamaalingud ja vahvärkmajad ja pitskardinad ja munakivitänavad ja igal pool kasvavad viinamarjad jne jne jne. See on kohe nii üleliia idülliline, et vägisi tekib tunne, et nad elavad seal oma veiniuimas ja täitsa roosa vati sees, nii et neid ei puuduta seal miski. Iseenesest muidugi hässssssssssssssti tore, et selliseid muust maailmast puutumata jäänud kohti siin Euroopa südameski veel järel on :-D. 

Olgu siis öeldud, et Luksemburgi külad ei erinenud Saksamaa omadest karvavõrdki. Olid teised samasugused ilusad ja inimtühjad. Noh, võib-olla oli Saksamaal vahvärki pisut rohkem. Võib-olla. Aga võib-olla ka mitte. Igatahes, Luksemburgi küladest tegime me peatused Ehnenis ja Grevenmacheris, Saksamaal käisime jalutamas Trieris ja Trittenheimis (seal oli parajasti veinipidu), siis paar tundi Bernkastelis, natuke Kinsheimis (samuti veinipidu) ja Pünderichis, järgmisel päeval veel Ediger-Elleris ja Cochemis (veinipidu). Cochemis käisime lõpuks ka laevaga sõitmas ning pärast seda võtsime suuna otse Koblenzi poole. 

Ehnen

Neil on kohe kõik asjad viinamarjadega. Aiad ja majad ja väravad ja viinamägedest ma ei hakka rääkimagi..

Ahjaa, Ehnenis naersin ma ennast kringliks. Nimelt leidsime me sealsest inimtühjast kirikust Ehneni brošüüri, kus siis need küla nö vaatamisväärsused kenasti välja olid toodud. Annetasime kirikule paar senti, võtsime brošüüri kaasa ja hakkasime selle järgi astuma. Jõudsime tänavanurgale, kus üks nendest huviväärsustest asus, ning mina loen siis kõva häälega brošüürist teistele ka, mida selle maja kohta siis tarka öeldakse. Öeldi järgmist: "See maja kuulus endise linnapea isale!" 

Teate, ma manasin endale vaimusilmas kõrvale nelikümmend turisti ja mõte sellest, kuidas ma neile teatan, et selles majas elas küla endise linnapea isa, ning siis edasi jalutan, ajas mind veel pool päeva takkajärge turtsuma :-). 

Keegi kuulus vana Grevencmacheri pime laulik, kes kirjade järgi olla esimesena Luxi rahvalaule propageerima hakanud. 

Nagu ma juba ütlesin, on neil KÕIK asjad viinamarjamotiividega kaetud. 

Trier... 

Trieris käisime õigupoolest hästi tõtakalt: vaatasime ainult Porta Nigra ja katedraali üle ja siis lasimegi varvast. Saladuskatte all võin öelda, et põhjuseks oli see, et me parkisime nimelt oma auto sellisesse kohta, mis vist ei olnud päriselt parkimiskoht :). Seal oli üks väga kentsakas märk, millest võis LOOTA, et parkimine on lubatud, aga samas tasus ka KARTA, et äkki see siiski pole päriselt nii - ja sellest johtuvalt oli meil linna peal kogu aeg tuli takus. Oh, ma ei taha teadagi, kui palju Saksamaal valesti parkimise eest trahvi tehakse :-D. [Tuleb meelde kord, kus me tühja suure bussiga Prantsusmaalt Eesti poole põrutasime. Mina magasin rahulikult esiistmel, aga kui ühel hetkel silmad lahti lõin, seisime me juba rõõmsalt tee veerel, üks vormis politseinik oli bussi astunud ning põrnitses mind parajasti intensiivsel pilgul. Kui ma silmad lahti lõin, ütles tema kenasti tere, küsis, kuidas magasin - ja kui vastasin, et hästi, väljendas tema selle üle heameelt ning palus mu käest seejärel 30 eurot, kuna ma magasin ilma turvavööta...]

Eriti äge... See on Trittenheimis. Vana maja, teeliste rist on ka seina sisse müüritud ja puha... ja siis on seal Mosel pizza ja Kebabhaus!

Trittenheimi strassenfest oli päris tore - ja üllatavalt suur nii pisikese küla kohta. Sealne vein oli ka jube hea. Me täheldasime ühtlasi, et see erines oluliselt Cochemi veinidest. Leiutasime ise jalgratta ja tõdesime, et pinnas mõjutab veini maitset ikka väga kõvasti!

Mis pidu see oleks, kui keegi šlaagreid ei üürgaks? Lubage tutvustada: Trittenheimi kohalik Karl Madis. Laulis teine parajasti roosidest ja Rosast.

Sakslastel on teadupärast kombeks šlaagrite rütmi kuuldes üksteisel kätest haarata ja end laulu rütmis jõuliselt kõigutama asuda. Seda tegid nad väga entusiastlikult ka Trittenheimis, jorisesid veel laulu ka kaasa ja puha. Aga kas keegi võiks mulle öelda, et miks satuvad laulvad inimesed alati just siis uuu ütlema, kui kaamerast lind välja lendab?

Bernkastel. Olime tublid ja ronisime ikka mäe otsa ka, ehkki hirmus palav oli. 

Poolel teel

Bernkasteli peaväljak

Ja taas kord see kiilukujuline maja. 

Oh, need aiakaunistused on sakslastel küll väga vinged. 

Kinsheimi strassenfest. Sinna me kauaks ei jäänud, sest vaikselt hakkas juba hämarduma ja meil oli vaja veel kämping leida ja laager üles lüüa. 

Oi, seal olid pisikesed tumepunased kõrvitsad - täpselt nagu see korvpall. 

Laagrit püstitamas. Mina kui kõige noorem vaatasin pealt :-D. Hiljem sai minust see-eest lõõtsapuhuja, sest meil oli ühekordne grill ja palju igasugust lihakraami kaasas, aga söed, paganased, ei tahtnud kuidagi hõõguda. Ma siis vehkisin seal õhtu otsa - nüüd on teada, et kõlban sepa õpipoisiks küll. Ja kõik lihad-vorstid said küpseks! Nämmm... Meil oli üldse täielik pidusöök seal, meloni ja toorsingi ja grillitud suvikõrvitsa (nämm-nämm) ja muu säärasega. Lisaks oli meil kaasas spetsiaalne lõkke jaoks tehtud pannkoogipann (+ munad, piim ja jahu), aga kuna oli näha, et me oleme toiduga üle pingutanud, jäid need meist kasutamata. Noh, eks siis järgmine kord. Aga mina olen igatahes überrahul, nüüd olen ma sellel suvel ikka ka ühe korraliku grillitamise ka saanud. 

Eluaset kuivatamas :-D. See oli hommikuks lihtsalt kastest pisut märg. 

Lisaks meie telgile oli kämpinguplatsil veel ainult üks telk, ehkki kämping oli rahvast täitsa täis. Lihtsalt... kõik ülejäänud rändavad siin maal stiilselt ja nii laialt, et kannavad suisa köögimööblit kaasas ja puha. Mõned olid ennast oma majadega seal kämparis niimoodi sisse seadnud, et vagunelamu ümber olid aiakujukesed ja lillepotid ja puha. Nemad sealt vist enne jõule ei liigu...

Käisime hommikul küla peal kohvikut otsimas. Leidsime pagariäri ja värsked saiad, aga kohvi tahtis müüjatüdruk meile ainult ubade kujul anda, seega otsustasime oma raha teise linna viia. Aga Pünderich ise oli hommikuvärskuses muidugi tõeliselt maaliline. 

Seda kämpingut pidas, muide, üks Saksa-Leedu abielupaar - ja too Leedu naine oli meie nägemise üle kohe hirmus rõõmus. Vaatas aknast välja meie auto numbrit ja kukkus siis kohe rõõmust kilkama! Tema oli paraku venekeelsest põlvkonnast ja vene keelt räägin mina teadupärast viipekeele tasandil, aga Varnoga sai ta vene keeles natuke lobisetud küll. Järgmisel hommikul, kui arvet maksma läksin, sain aga rõõmsa Leedu tädi käest küpsist ja kohvi :-D. Nii naljakas, et Eestis olles ei pea me lätlasi-leedukaid miskiks, aga kaugemal viibides on alati kohe rõõm nendega tuttavaks saada. Tunduvad teised kuidagi kodused, nad kohe nagu teavadki, mis ja milline ja kus on Eesti ja see saab välismaal olles kuidagi hästi määravaks ja teeb nii palju rõõmu. 

Siis jõudsime Ediger-Ellerisse, mis osutus jälle kohutavalt nunnukaks kohaks...

Jõle vinge kirik oli neil!

On tänav ja tänava kohal maja :-D

No ma räägin, vahvärk, pitskardinad ja puha...

Ja ülipalju viinamarju. 

IRW.

Cochemis käisime laevaga sõitmas. See kauaigatsetud ettevõtmine on nüüd tehtud! Klaas veini ja ilus möödalibisev maastik - lihtsalt suurepärane! 

Cochemi loss

Koblenzist ei teadnud ma enne (ega tea siiani) suurt midagi. Nii palju täpselt teadsin, et üle Reini silla sõites paistab kesklinn ning Reini ja Moseli ühinemiskoht hästi ilusasti kätte ära ja et seda maariba seal kahe jõe vahel kutsutakse Saksamaa nurgaks (Deutsches Eck). Sellest mulle piisas, et tahta selles linnas korra ära käia - ning kui me siis ükskord linna jõudsime, siis loomulikult võtsime esimese hooga just sinna "nurga" poole. Saime teada, et seal "nurgas" seisab megahirmuskolesuur keiser Wilhelmi monumendi rekonstruktsioon (originaali lammutasid ameeriklased II maailmasõja lõpul, see "uus" tehti asemele alles 1997!), mis on kohe nii suur, et seal seeski saab mitme korruse peal ringi vaadata. Ilus ei saa selle monumendi kohta siiski öelda - see nägi nii suur ja tahumatu ja hall ja raskepärane ja ühesõnaga germaanilik välja, et pigem sobiks seda iseloomustama sõna "võimas".

Deutsches Eck ise. 

Teoorias oleks pidanud monumendi tagant läbi pargi ka Koblenzi katedraali juurde saama, aga võta näpust. Linnas toimus parajasti BUGA aiandusmess ja pool Koblenzit oli seetõttu ära tarastatud ja tavainimestele suletud. Me ei kavatsenud linna nii kauaks jääda, et 20-eurone pilet end ära oleks tasunud, seega katsusime lihtsalt taradest mitte välja teha ning kuidagi siiski linnas pisut ringi vaadata. See ei olnud sugugi lihtne, uskuge mind, sest ausõna, KÕIK oli ära tarastatud, alates sellest Saksamaa nurgast endast, kuhu pääses tavalise pargitee asemel ainult mööda kitsukest kaipealset, lõpetades kogu hiigelsuure kuurvürstipalee kompleksiga. Isegi need tõstukid, millega üle Reini jõe teise kalda mäe otsa oleks saanud, olid tavainimestele kättesaamatuks muudetud. Katedraalile polnud nad veel õnneks müüri ümber teinud. Ja see katedraal... see nägi üsna tilluke ja tavaline välja, aga ohsinaissand, milline vinge lagi tal oli!

OK, kui me olime Saksamaa nurga, katedraali ja sissemüüritud kuurvürstipalee üle vaadanud, tahtsime me süüa saada, aga otse loomulikult ei tulnud me selle pealegi, et pool Euroopat on täis kohti, kus teatud kellaaegadel lihtsalt ei sobi süüa ja sellest johtuvalt pole ka ükski mõistlik söögikoht lahti. Ma mäletan eriliselt markantset juhtumit, kuidas me Kerliga Lille'is kell viis süüa tahtsime ja kuidas restoraniomanikud üksteisele imestunult hüüdsid, et kanäe, kaks lolli tahavad SÜÜA!!! Noh, siin Koblenzis oli enam-vähem sama lugu. Me käisime peaaegu jalad rakku, enne kui lõpuks Koblenzi kuulsa silmapööritaja juurest ühe toimiva poolkiirtoiduka leidsime. Aga mis siis, et see poolkiirtoidukas oli, šnitsel oli ausalt väga hää! Silmapööritajast oli muidu ühes raamatus selline legend kirjas, et ta olla olnud paha-paha onu, kes tegi pahasid-pahasid asju, aga ei jäänud kunagi vahele, nii et temast sai ainult kuulujutte rääkida ja tema pööritas kõlakate peale vaid silmi ning näitas keelt :-D. Selline mees siis!

Ooo, ja teate, Koblenzi raudteejaamas on kohe ekstra WC-center! Kas pole uhke? Ikka kohe samast klassist kui Business Center ja nii...

Igatahes jah, ma tulin sel õhtul siis Koblenzist rongiga tagasi ja ma ei saa siiani hästi aru, kuidas on võimalik, et Luxist Cochemisse sõidab rong ligi tund ja kolmveerand, aga tol õhtul sain ma Koblenzist Luxi kahe tunniga? Koblenz on ju ikka veel oma 50km Cochemist kaugemal - ja päris palju peatusi tegime ka... Kentsakas!

Igatahes, emme ja Varno võtsid sealt suuna kodu poole. Mäletamist mööda jõudsid nemad selleks ööks Braunschweigi välja, nii et nad rallisid päris hoogsalt...

Hästi, tegelikult sai post nüüd hästi pikk, ehkki asjalikku juttu sai kuidagi vähevõitu. Aga vähemalt on üks suur võlg nüüd jälle kustutatud ja mina võin täna õhtul südamerahuga magada. Kusjuures magama lähen täna uude kohta - õhtupoolikul jõuab Airi oma pikalt reisilt tagasi ja mina võtan siis oma kohvri näppu ning põrutan Kirchbergile. IRW. Mul õnnestub ikka järest parlamendile lähemale kolida :). Kas viimane peatus saab olema parlament ise? 

Elame, näeme... 

Ilusat pühapäeva, 

M.