Oh, tänane päev oli väga kummaline. Esiteks oli mul täna hästi kiire, mul oli vaja üks 14,8 leheküljeline dokument päeva jooksul ära teha ja kuna see ei olnud just kõige loogilisemate killast, andis mul sellega ikka hambaid murda. See oli suisa Alice'i imedemaa vääriline, tegelikult - igasuguseid kilde ja ebakõlasid täis. Näiteks itsitasin ma veerand tundi päeva pärli üle, milleks oli "obesity and other health-related illnesses". Natuke lahjemaid pirne leidsin aga igast teisest lõigust. Igatahes, ma olin päev otsa hirmus asine ja sain töö lõpuks valmis ka. 15 lehekülge ühe päevaga! Arvake ära, kas ma olen veidi rahul endaga või mitte :-D? Aga noh, sellele tööle on mul vaja veel pisut lisaaega panustada, ega ta niimoodi ei kõlba. Ega's midagi, saan ka mina siin ühe korra ületundide tegemise ära proovida :).
See selleks, päeva nael oli hoopis see, kuidas täiesti suvalisel ajahetkel vajus meie kontorisse üks kentsakas paarike. Mees ütles, et tema naine on eestlane, naine ütles "tjere-tjere" ja rääkis meile edasi õnnetu näoga ja inglise keeles, et temal on väike mure. Keerutas näpu vahel üsna kortsus A4 ümbrikku ja pajatas, et tal on vaja mingeid pabereid tõlkida ja tema ei tea, kuidas see käib. Meie ei saanud millestki aru, niisiis teatasin ma neile, et oleme kõigest praktikandid ja suunasin nad kõrvalkabinetti päristõlkija juurde. Sellele rääkisid nad sellist juttu, et neil on vaja politseiraport ja politseipaberid eesti keelde tõlkida ja Eestisse saata. Et pikk jutt lühidalt ära rääkida, siis kõrvalkabinetist saadeti nad linna tõlkebüroosse. Kui mina seda juttu aga pärast paarile kolleegile edasi rääkisin, tuli välja, et sama paarike oli seejärel käinud meie peaterminoloogi juures, kelle samasisulisi kinnitusi nad samuti uskuma ei jäänud, sest pärast tema juurest lahkumist läksid nad tema kõrvalkabinetti meie assistentide juurde ja rääkisid neile, et neil on vaja lahutuspabereid tõlkida. Ilmselt ei saanud nad sugugi aru, et kui torn on tõlkijaid täis, miks siis keegi nende õnnetuid dokumente tõlkida ei võta. See viimane assistent soovitas neil Brüsselis asuva saatkonnaga ühendust võtta. Kas nad pärast seda veel kellegi poole pöördusid, seda ma ei tea. Mind sugugi ei üllataks, kui nad kõik lahtiste ustega kabinetid ette võtsid :-). Võib-olla nad isegi teadsid, et ega siin tegelikult keegi seda teha ei tohi (ega saa, sest selleks on ju vandetõlki vaja), aga proovisid siiski igas kabinetis õnne? Või ma ei kujuta ette... Kallikesed, kas teie tuleksite selle peale, et astuks õige Euroopa Parlamenti sisse ja pakuks politseiprotokolli/lahutuspabereid tõlkida? Ilmselgelt pidi vähemalt see mees parlamendis töötama, sest muidu poleks nad esiuksestki sisse saanud... aga geniaalne ju?
Novat. Aga ma arvan, et aitab kah praeguseks. Hakkan asjalikuks.
Homseni :)
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar