Hansapäevad

Jajah, mul on siia Hiina pildidki üles panemata, aga samas on siinpool sood kogu aeg nii palju käimas, et Hiina reis ise tundus olevat seitse aastat tagasi. Ja pilte on ka sellest värskemaidki juba palju... aga ma panen praegu siia lihtsalt kirja, mis tehtud on ja kunagi üritan siiski piltideni ka jõuda...

Nojah, et siis... jaanipäev oli vahepeal - möödus suhteliselt välismaalaste tähe all. Kogemata kombel õnnestus mul vahetult enne Emilia tulekut Christine'ile - mu magistritöö juhendajale, kes vahepeal Saksamaale elama kolis - otsa sattuda ja nii kutsusin ma tema ja ühe ta sõbranna ka enda juurde. Noja nii siis läkski - saunatasime, grillisime, tegime lõket ja käisime Are pargis jaanitulel.

Novat ja eile õhtul hakkasid Hansapäevad pihta - avatseremooniat sai kodu juurest garaažide katustelt vaadatud ja siis öösel ka natuke ringi trambitud. Kõigepealt vaatasime keskaegseid tantse ja mõõgavõitlust, aga see nägi suhteliselt niru välja - valgustus oli jõle halb ja üldse käib mulle nüüdse Vallikääru juures närvidele see, et seal on ekraanid... ma kohe automaatselt vaatan ekraani, mitte esinejaid endid... No igatahes, pärast üritasime minna teatraliseeritud jalutuskäigule Pärnu vanalinna, aga seal oli hirmus palju rahvast ja näitlejad rääkisid jube tasa... Niipalju oli sellest kasu, et nägin oma põhi- ja keskkooliaegseid klassiõdesid päris mitut... hiiglama tore oli tegelikult. Meil ei olnud toona eriti ühtne klass, aga nüüd oli täitsa muhe niimoodi juttu puhuda pisut ja kuulda, millega nemad tegelenud on ja puha... Sellegipoolest, jalutuskäik nii kütkestav ei olnud, et me seda kaua oleks kannatanud, mistõttu sai mindud ka Jõmmu lotja otsima ja varjuteatrit jahtima. Varjuteater oli tegelikult hirmus äge, aga mina ei tea, miks mind see aasta kõik sääsed nagu eriti armastavad... ma ei suutnud seal kaua paigal istuda, vaid juba mingi poole ühe paiku sai koju rettu tuldud. Jalad on mul nüüd nagu mingitel leetreid põdeval jõmpsikal - üleni punasetäpilised ja sügelevad hullumoodi.

Täna oli aga palju toredam - laadad olid juba pihta hakanud ja igasuguseid kontserte oli ka ägedaid. Näiteks üks oli hästi tore - rahvariiete lugu. Ma enam ei mäleta, mingid näitlejad tegid seda. Põnev, ma sain kohe päris palju targemaks - ma polnud nimelt kunagi suuremalt juurelnud, miks me rahvariided just sellisteks kujunenud on. Nüüd sain teada! Tansuansambel Tuurit-Tuurit oli ka hästi äge, hirmus hästi tantsisid - ja sellise mõnuga kohe, et lust vaadata. Homme on nad ka mingis tantsuetenduses osalised, kindlasti lähen vaatama kohe. Viiulikoor (hmm, viiulikoor?) oli täitsa OK asi - see oli tore, et igasuguseid tantse ka õpetati - reilenderit ja puha! Öölaulupidu oli kuidagi... lühike :D. Lodi osutus seest üllatuslikult avaraks. Noorkuu kontsert oli muidugi hea nagu alati. Nuumenist oli mul enne tänast kontserti kuidagi parem arvamus - too esimene kord, kui ma neid kuulsin, oli neis kuidagi rohkem särtsu, täna olid nad seevastu kuiski tuimemad ja kõik lood olid ühesugused ka mu meelest. Aga võib-olla ei olnud nad veel Vallikääru suuruse lava jaoks küpsed või sobivad lihtsalt väiksemale lavale paremini. Hmm... Siis nägin ma veel umbes kolme inimest, kellega mul õnnestus pikad jutud ära rääkida, aga ma ainult oletan, kes need küll olla võisid - no see on see häda, kui ma liiga paljudega koos reisil käinud olen. Ahjaa, vana trennikaaslast tema kuuvanuse titega nägin ka. Ja juba mitu päeva olen ma järjest Sütevaka direktorit näinud, lisaks veel me kunagist muusikaajaloo õpsi, põhikooli matemaatikaõpsi ja igasuguseid muid tegelasi, kelle olemasolugi ma olen jõudnud ära unustada. Nii vahva iseenesest... Tekitab kohe tahtmise sügisesele Sütevaka vilistlaste kokkutulekule piletid ära osta :-D.

Hästi, aga kell on pool kaks läbi ja mina tahtsin juba kümneks jälle minekuvalmis olla, nii et tuttu ruttu...

Pakaa praegu,

M .

Kui palju plaane

Ma olen küll mitu päeva hullunult oma tõlke kallal rabanud, aga hämmastaval kombel see isegi edeneb - tavaliselt võtab see teistkordne läbilugemine praktiliselt sama palju aega kui tõlkimine ise - trükivigade luubiga taga otsimine ja sõnastuse kohendamine (seejuures sageli mitu korda) on uskumatult aeganõudev ettevõtmine. Aga seekord on mul käsil nii vahva raamat, et ma isegi väga ei pane tähele, kuidas aeg lendab. Vähemalt selle raamatu kallal olen ma päriselt motiveeritud terve öö ka istuma, kui vaja - ja üleüldse, homme on tähtaeg ja siis saab selle mure ka kaelast ära. Nii lühikese aja kannatan ikka veel ära...

Aga mitte seda ei pidanud ma plaanide all silmas. Kui see ükskord (homseks) tehtud saab (ja kuhu ta pääseb?), lähebki lahti. Homme torman ühesõnaga Tallinnasse kirjastusse seda ära viima ja pärast lähme peaaegutoanaabriga mõningaid kortereid üle vaatama. Teisipäevaks jõuab Triin tagasi ja siis pidime õhtul temaga kokku saama... Teisipäeva hilisõhtul saabub ka Emilia ja esialgu jäi nüüd siis jutt nii, et me tuleme kohe keset ööd Pärnusse tagasi, et kolmapäeva hommikul enne jaanipäevatamist Põltsamaal surnuaial ära käia - mitte et teda surnuaed hirmsasti huvitama peaks, aga Põltsamaa keskus on ju tore! Nonii, igatahes on plaan sealt ruttu tagasi jõuda ja siis vanaema juures jaanituletama hakata. Seekord paistab kohe suurem hulk rahvast kohale tulevat, nii et väga põnev... ma ei jõua kohe kuidagi ära oodata :-P.

Veelgi toredam on see, et neljapäeval lähevad Hansapäevad täie hooga lahti! Nii palju vahvaid asju on kavas - igasugused laadad ja ägedad kontserdid, teatraliseeritud öised jalutuskäigud Pärnus ja muud säärast. Ma leidsin ühe Hansapäevade kava ja värvisin selle üleni roosaks - idee oli, et ma tähistan ära ainult need asjad, mida väga näha tahaksin. No igatahes... vahva! Tähendab, eelmisel aastal toimunud minipäevad olid juba überägedad, ma lihtsalt sellest johtuvalt eeldan, et sellel aastal tuleb veel kümme korda ägedam üritus! Et saab palju ägedaid pilte teha ja puha! Ja üks eelmisel sügisel minuga reisil käinud tore tütarlaps organiseerib nüüd Pärnus säärast asja nagu Pärnu free tour - ma kohe tahaksin sellele ka pilgu peale heita! Sellel pole muidugi Hansapäevadega midagi pistmist, aga kui ma nüüd juba mõned päevad Pärnus veedan, siis võiks ju - lisaks oleks Emilial ka kindlasti põnev... kuigi ma lihtsalt eeldan, et nad seda inglise keeles teevad :-D. Hansapäevade aegu on aga muidu ka igasuguseid ägedaid Pärnu ekskursioone kavas, kuhu ma minna tahaks...

Emilia paari nädala plaanid on nüüdseks enam-vähem ka paigas - kahekümne kaheksandani Pärnus, siis mõneks päevaks Tallinnasse - Tallinnast oleks tore teha üks päevane väljasõit Tartusse, rongiga muidugi. Ja siis on plaan käia Rakveres ja Viljandis (loodetavasti mõlemal pool ikka öömaja ka saada). Noh, ja siis ongi... peaaegu aeg täis.

Ja siis kerkis juuli alguseks üles ühe potentsiaalse Kreeka reisi võimalus, mis tegelemist ootab... See oleks ka väga tore! Ma oleks überõnnelik, kui üle pika aja jälle Kreekasse pääseks.

Novat, pärast on nii, et augusti alguseks orgunnime praegu koorilaagrit, sellega seonduvalt on palju põnevat mõtlemist ja planeerimist! Ainult et kooris on tegevus muidugi suve algusega seoses jõle vaikseks taandunud...

Ja korterit otsime ka, sest ma pean hiljemalt neljandaks augustiks ühikast kadunud olema. Ühte käisime vaatamas ka juba reedel Tallinnas, aga meie tingimused on säärased, et toad peavad olema eraldi, pesumasin, külmkapp ja pliit peavad olemas olema ja asukoht peaks olema kesklinnas, et jala käidud saaks... Ja talvised kommunaalid peaks mõistlikud olema. Novat, see üks, mida me äsja vaatasime - seal oli üks tuba läbikäidav ja mööbel kole, aga muud tingimused olid justkui täidetud :-D. Aga kuna see oli esimene korter, mida me vaatamas käisime, otsustasime me siiski kohe mitte kompromissile välja minna.

Vot... ja ma muidugi üldises plaanis loodan kirjastusest homme uue raamatu ka saada. Ja üldse... midagi toredat võiks veel ette tulla, ma ainult ei tea isegi, mis see olla võiks. Ootame ja vaatame siis...

Aga nüüd tuleb mul tõesti oma raamatu juurde naasta.

Järgmise korrani ja head jaani ette ka juba,

(ahjaa, homme panen Hiina pildid üles, kui jõuan!)

M.

Täitsa lõpp

Jah, nüüd on selge: homme, reedel, 18.06.2010 on siis Rüütelkonna hoones kell 16.00 see pidulik hetk, mil mulle ametlikult sellekohane paber kätte antakse, et ma enam kooliõpilane pole. Hurraaa... Tegelikult mul ei olnud tükk aega kohe üldse mingit tunnet, et ma peaks tahtma sinna minna - kaitsmisest on juba NIIIIIIIIIII palju aega möödas. Aga selle pika allkirjade kogumise ja igasuguste avalduste kirjutamise protsessi peale tuli vastav tunne ikka sisse... (muidugi paberid andsingi ära nii, et ühte allkirja ei saanudki kätte... pärast tuleb välja, et ei antagi homme diplomit :-D). Nüüd juba tahaks - ja tahaks ühte ägedat pidu ka kohe!

Aktuse juures on sedakorda üks kurb asi ka - see kevad me nimelt kooriga ei laula seal :-(. Nukker... Üldse pole tore niimoodi passida seal aktusel, et mul midagi teha pole. No mis teha...

Aga igatahes, et homme siis... Ma nii vihje korras võin öelda, et mulle väga meeldivad lilled :-D :-D :-D.

Pakaa praegu,

M.

Hiinast ja muust. Õigemini muust ja Hiinast.

Puhh, ma jõudsin eile hommikul vara juba Tallinnasse, aga sellest saadik on kuidagi nii palju tegemist olnud, et ma pole veel piltegi jõudnud arvutisse tõmmata... Isegi ei tea, kuidas mul selline möll nüüd tekkinud on... Või noh, tean kah - esiteks on mul reedel lõpetamine. Kuulu järgi kell 16.00 Rüütelkonna hoones, aga see leiab kinnitust homme. Noh ja eelnevalt on loomulikult vaja saada tohutu hulk allkirju (et ma ikka olen ühika üürid ära maksnud, et mul pole käes laenutatud tehnikat ega raamatuid, et mul pole kooli ees rahalisi võlgu, et ma olen üürilepingu lõpetanud, et mul on kõik ained tehtud...), nii et ma siis nüüd olen neid mitu päeva taga ajanud. Teiseks on mul esmaspäeval raamatu tõlke tähtaeg, aga teha veel pisut üle saja lehekülge... Täna olin ma näiteks jõle tubli - tõusin kell 8 üles ja juba südapäevaks oli 30 lehekülge tõlgitud. Kokku olen täna teinud ligi 60 lehekülge... ja noh, ikka on veel sada ees... Niimoodi täpselt nibin-nabin saan tähtajaks valmis ühesõnaga, kui nüüd veel homme ja nädalavahetusel ka kõvasti pingutan. Brr... aga ega siin nalja küll pole ja luuserdamist ei saa endale mõned päevad veel lubada. Kolmandaks tuleb teisipäeval Emilia ja peaks mõtlema, mis siis temaga tehtud saab - kuhu minna jne. Algus on kindel - jaanipäev ja Hansapäevad, aga mis edasi, see on veel lahtine. Noh, Eestit tuleks näidata talle ju... Aga mida, seda ma veel ei tea :-D.

Aga Hiinast siis.

Grupp oli tore, reis läks hästi, ise sain kõvasti targemaks ja üleüldse oli vahva. Peking mulle seekord eriliselt sügavat muljet ei jätnud - peale selle, et hotell oli ägeda küla moodi tänava peal suisa kesklinnas, ei jäänud mulle rohkem ühtegi eredat mälestust. Varasemast mul oli nagu rohkem eksootikat meeles... Isegi Wangfujingi tänava poed olid nüüd ainult peened kallid kaubamajad, neid poode, kust ma paar aastat tagasi kümne krooniga riideid ostsin, polnud enam pea üldse alles. Nagu ma juba korra varem maininud olen - linnad muutuvad järjest igavamaks. Sealgi olid rivis Zarad ja Guccid, Lacoste'id ja Rolexi esindused. Äh... Ainult see toidutänav oli endine... eksootikat otsides üritasin ma siis seal toidutänava ühes sööklas hiinlase moodi süüa... Sellega sai nalja, sest see oli reisi teine päev ja mu pulkadega söömise oskused olid veel pisut roostes. Nii ma siis saingi hirmus pikad nuudlid ja hirmus peeneks lõigatud mingi kastmega sealiha... ja kogu söökla naeris mu püüdlike katsete peale midagi suhu saada. Kõik ettekandjad olid hirmus mures ja pakkusid mulle lusikat, aga ma olin kindlameelselt otsustanud pulkade kasuks ja lõpuks olid mõlemad taldrikud enam-vähem tühjad ka. Siis selgus aga, et see sealiha oli toodud millelgi, mida mina olin pidanud kasutatud nõudelapiks, aga mis tegelikult osutus söödavaks maisileheks... Et sellepärast siis ei saanudki ettekandja aru, miks ma tahan nuudleid - ja veel ilma supita nuudleid!

Suzhou oli päris tore - selline väikelinlik ja puha. Aiad olid seal tõesti ilusad - ja Suzhous saime me kokku juba oma Shanghai giidiga, kes oli selline armas nooruke tütarlaps, hästi püüdlik ja sõbralik. Peakolus tal suurt midagi ju polnud, aga ta oli muidu hästi sümpaatne... Aga millegipärast ei ole mul JUBA enam Suzhoust ühtegi muud mälestust. Ahjaa, paadisõidul käisime sealsetel kanalitel - see oli küll ka vahva, hirmsasti oleks tahtnud pilti teha ja palju, aga kuidagi ei saanud... kõik kogu aeg vaatasid. Ja noh, mida teie arvaksite pildistavast giidist? Sellest johtuvalt võin ma juba ette öelda, et tegin heal juhul kogu reisi jooksul paarsada pilti - ja needki põhimõtteliselt kolmes kohas: Shanghai öisel laevasõidul, Shanghai loomaaias pandade juures ja lõpuks Hong Kongi valgusshowl. Niisiis - peamiselt öösiti.

Shanghai oli hullult äge, mulle väga meeldis - kõige rohkem nendest linnadest. Ma isegi ei tea, miks nimelt... aga arhitektuur oli kõige vahvam seal. Ja kuidagi... öösel käisime me seal mõnede tahtjatega lisavõimalusena öisel laevasõidul jõe peal. See oli hästi äge. Ja Shanghaid olin ma reisi ette valmistades kõige põhjalikumalt õppinud ka, nii et ma suutsin kõige rohkemate asjadega suhestuda. Ja Xintiandi prantslaste linnajagu oli hästi sümpaatne, selline inimmõõdulisem vahelduse mõttes. Ja Bund oli tore. Aint ma oleks hirmsasti tahtnud Nanjingi tänaval ka šopata pisut... See paistis nii lõpmata palju toredam olevat kui Pekingi kaubatänav. Ahjaa, teletorn... näeb väljast hullult äge välja, aga sees on mitmetunnised sabad, et üles pääseda... ja siis üleval on selline klaasist platvorm, kus käiakse ringi ja vaadatakse alla. See oli hirmus jube, kuidagi ei tõusnud jalg sinna peale astuma - käisidki nagu klaasi peal ja alt paistis kogu linn... Brr. Mõnes kohas oli nagu nalja pärast veel mingid teibiribad peale tõmmatud klaasile, et umbes nagu parandatud on... Uhh...

Hong Kong... oli täitsa OK. Hong Kongis oli meil kõige targem kohalik giid üldse, tema rääkis toredat ja asjalikku juttu, ma tundsin kohe suurt kergendust. Aga kuidagi... Hong Kongi linnas me nagu ei jõudnudki olla, sellest on nats kahju. Me käisime pigem seal Hong Kongi saare eri nurkades ringi ja isegi mäe otsast linna vaadata püüdes tabas meid täielik nurjumine, sest me olime nii paksu pilve sees, et ninaotsagi ei näinud, rääkimata viiesaja meetri kaugusel allpool olevatest pilvelõhkujatest. Ühesõnaga, seal jäi ajast natuke väheks, seal Hong Kongis. Ja reisi kõige parem söök ootas meid ka Hong Kongis. Sealsete kreveti-virsiku-majoneesiga täidetud friteeritud taskud olid nagu unistus...

Macau oli aga seevastu minu meelest täiesti mõttetu. Sealne kohalik giid oli ka täielik loodusõnnetus - kõigepealt jäi ta sadamasse hiljaks ja kui me lõpuks mingi teise umbkeelse hiinlase abiga oma bussi leidsime, pidime me talle kuskile järele sõitma. Siis ei osanud ta õieti inglise keeltki - mina küsisin puu kohta, tema rääkis treppidest, mina küsisin treppide kohta, tema rääkis puudest, mina küsisin lootosefestivali kohta, tema rääkis pruutkleidist... Ja lisaks sellele ei öelnud ta mitte midagi tarka. Ma olin küll loomulikult ise ka valmistunud, aga no neetud, tema peab ju ka oma töö ära tegema ja palga välja teenima - ja see oli mul seal siiski esimene kord! Siis kadus ta isegi keset ekskursiooni mitu korda ära - tulime ühest kirikust välja ja keda pole, on tema. Ja ühel korral andis ta vaba aja, aga kui me juba kõik kogunenud olime, oli temal vaja pissile minna. No tra küll, ma olin tige ta peale. Karistuseks jätsin ta jootrahast ilma ja andsin tema osa Hong Kongi giidile... Paras siis talle. Kontorisse peaks raporti ka neile kirjutama. Ainus tore asi Macau puhul oli see, et me käisime kasiinos seal - seal on ainsana Hiinas need lubatud. Ja siis kõik olid muidugi minu ümber kobaras koos, et kuidas see mängimine siis käib (loodusõnnetus tõmbas uttu ja mängis ise kuskil nurgas salaja vähemalt sada doltsi maha). Mina ainult, vaadake, pole päriselt mänguhai, aga oma grupi nimel söötsin ma siis masinasse kakskümmend Hong Kongi dollarit sisse ja hakkasin suvalisi nuppe klõpsima. Ma ausalt ei tea, mida ma tegin, aga kui see masin mulle ütles, et olen võitnud 359 dollarit, võtsin ma tšeki välja ja olin üldiselt päevaga rahul. Aga mu turistidest julges sellegipoolest pärast mängida ainult üks...

Ja siis oligi kõik. Tagasilend. Tagasilennul ma isegi magasin, sinna minnes ei suutnud aga kuidagi uinuda... ja oi, see esimene Pekingi päev oli raske. Aga üldiselt... noh, ma isegi šoppasin märkimisväärselt vähem, kui olin arvanud ja oodanud. Ma ütlen, kõik on nii kalliks läinud seal Hiinas, et isegi kõvasti tingides saad lõpuks sama hinna, mis Eestist saaks. Aga kui väga ei tingi, maksad veel kõvasti pealegi. Isegi täikal. Arumaisaa. Ja tegelt selle kahe aastaga, mis mul eelmisest käigust saati vahele on jäänud, on hiinlased hakanud palju rohkem tüssama. Vanasti andsid kõik ausalt raha tagasi ja küsisid õiglast hinda, aga nüüd ostsin kirsse, millel oli kiri 10 jüaani kilo, aga maksma pidin nii, nagu oleks hind olnud 50 jüaani kilo. Ja veel mitu säärast seika oli - ühe jalamassaaži eest maksin ka umbes kaks korda rohkem, kui oleks pidanud - aga 75 minutit ja väga hea massöör olid seda lõppkokkuvõttes väärt, ega Eestist odavamalt poleks kindlasti saanud. Järgmistel kordadel olin targem - ja kokku käisin vist 3-4 korda massaažis. Aga ühesõnaga nats nagu halva meki jätsid hiinlased sedakorda mõnikord suhu. Ja ostudest - ainult ilusa teekannu (ja jasmiiniteed) ostsin endale ja siis ilusa peene päevavarju, sest ma ju ei tohi see suvi päikese käes olla, aga sealne päike oli ilgelt ere. Nende kahe ainsama asja pärast ongi mul hea meel :-D. Mõned harvad riidehilbud soetasin ja rohkem TÕESTI ei saanudki midagi. Uskumatu!

Söök oli megahea - ja ma otsustasin seekord julge olla ja lisaks hinna sees olevatele söögikordadele paaril korral ka hästi kohalikes sööklates mekkimas käia. Pulkadega nuudlisupi söömine tekitas mulle küll kõikidel kordadel pisut peavalu, aga lõpuks, pean raporteerima, sain triki kätte. Ja hiinlaste kohvi on suhteliselt jäle - ma olen küll muidu globaliseerumisvastane, aga seal olin ma tõeliselt tänulik Starbucksi eest...

Ahjaa, ja mis mind tõeliselt üllatas - kõik hiinlased, kellega ma juttu tegin, teadsid Eestist nii mõndagi. Et pisike on ja kus asub ja millal iseseisvus ja puha... Esimese giidi puhul kandsin ma selle kõik selle arvele, et ta oli õppinud rahvusvahelisi suhteid. Aga ülejäänud inimesed, kellega juttu sai aetud, ka kõik teadsid. Ütlesid, et NL ja Hiina olid ju vennad ja puha, et nad loomulikult teavad kõiki riike, mis sinna kuulusid - ja millega need riigid tegelesid ja millal ja miks iseseisvusid... Peenike värk, ma ütlen! Ja pooled prantslased pole Eestist kuulnudki...

Hästi, aga ma nüüd pöördun oma tõlke juurde tagasi ja katsun täna veel 11 lk ära teha... Pilte panen kunagi, kui rohkem aega on.

M.

Hiina filmidest

Seekord lähenesin ma asjale uudselt ja huvitavalt - mu selleks Hiina reisiks ettevalmistumine toimus paljuski filmide ja videote kaudu. Tean-tean, ameeriklased on ammu kohustuslikku kirjandust eelistanud filmide kaudu "lugeda" [USAs olles viidi mind actually linna raamatukokku, mis osutus olevat videolaenutus. Selle seinal oli "Tuulest viidud" filmi poster ja siis mulle uhkusega räägiti, kui kuulus FILM see on...], aga üldiselt eelistan mina siiski iga kell filmidele raamatuid. Aga ma otsustasin, et kui keskmine dokfilm kestab kolmveerand tundi ja keskmise raamatu läbilugemine võtab mul vähemalt päeva, on ajavõit seekord filmidele keskendudes tohutu. Hiina on ju ise nii übersuur lihtsalt, et siin tuleb "massiga" lüüa :-D.

Ühesõnaga, ma üritasingi parajasti sotti saada, mida ma siis kõik ära olen vaadanud ja siin on tulemused (äkki keegi tahab ka kunagi selle riigiga pistmist teha):

Kõigepealt tuli telekast kuueosaline lühisari Wild China. See oli päris äge, aga see keskendus pisut liiga loodusele - mingitele veidratele looma- ja taime- ja linnuliikidele, mida me suurima tõenäosusega niikuinii ei näe. Noh, pandasid Shanghai loomaaias siiski. Aga jah, minule meeldisid eelkõige viimased paar osa kõige enam...

Edasi tuli telekast neljaosaline lühisari esimees Mao elust. Ma nime ei mäleta, eesti keelde tõlgiti Esimees Mao. See oli natuke liiga ajalooline ja uimane, inimest kui sellist eriti ei portreteeritud, ikka poliitikat ainult. Aga minu meelest oli sellest filmist saadud infist kõige toredam see, kuidas Mao otsustas ühel aastal kuulutada rahvavaenlasteks pääsukesed, sest need sõid põldudelt vilja ja viljasaak polnud siis Mao meelest piisav. Saatis pool miljonit intelligenti linnast maale ja käskis neil elavaid hernehirmutisi mängida. Need keksisid põllul niikaua ringi, kuni pääsukesed kurnatusest surnult maha kukkusid. Hurraa, plaan täidetud. Aga siis selgus, et sitikad, keda pääsukesed eelnevalt hävitanud olid, sõid palju rohkem vilja ära kui pääsukesed. Mis siis järgmisel aastal tehti? Kuulutati rahvavaenlasteks lutikad... Noh, hindeks üldiselt 3,5.

Siis vaatasin ma Lonely Planeti mitmeid filmie: Beijing City Guide - see oli muidu päris tore, aga mulle see tüdruk eriti ei sümpatiseeri, kes Hiinat tutvustab. Aga kõik olulisemad kohad käis ta läbi ja rääkis suhteliselt asjalikku juttu. Ultimate China - seda vaatasin ma üsna alguses, aga pärast selgus, et see on kokku pandud kõikide teiste LP Hiina dokfilmide lõikudest. Petekas natuke seega. Aga kordamine olla tarkuse ema ja ega see paremate lõikude ülevaatamine mul kindlasti mööda külgi maha ei jookse. Järgmine oli igatahes South-West China - see puudutas mind suunitluselt kõige vähem, aga sellel oli teine nö saatejuht, tema meeldis mulle rohkem. Ja see, kuidas nad mööda Yangtse jõge käisid, oli päris tore. Siis vaatasin ära Central China - seal räägiti natukene Shanghaist hästi huvitav Xi'ani lõik oli selles filmis... Ahjaa, ja Lonely Planeti oma oli veel ka Hong Kong & Taiwan, aga see oli selline mittemidagiütlev - poleks ma märkmeid teinud, poleks mul isegi meelde tulnud, et ma seda ka näinud olen. Ühesõnaga, kõige ebahuvitavam LP filmidest. Aga muidu on LP kvaliteet kõrge nagu alati. Tasub vaadata :P. Hirmus tore oleks, kui ETV hakkaks nende neid reisifilme iganädalaselt telekas näitama - nad vist on 13 hooaega juba teinud 45-minutilisi reisifilme igast maailma nurgast ja need on hästi põnevad...

OK. Siis võtsin ma ette National Geographicu tehtud filmid. Nende Hong Kong: Megacities oli päris põnev - päris tore oli näiteks teada, mida Jackie Chan kõike oma kodulinnas teinud on ja puha. Ja see HSBC pangahoone lugu... Muuseas, ma pean ausalt tunnistama, et mul ei olnud aimugi, te HSBC tähendab Hongkong & Shanghai Banking Corporationit. Ma olin kogu aeg olnud õndsas veendumuses, et see on näiteks mingi UK pank... Võta näpust! OK, aga siis National Geographic oli veel teinud filmi Chinese Megabridges, mis oli selles mõttes kasulik, et rääkis Shanghai sildadest... Tuleb tunnistada, et hiinlased on hiigelsildu, supertorne ja muid superasju ehitanud nii palju, et pea hakkab valutama, kui nendele mõelda, aga tore üritus on NG-l neid siis pisut üksteisest eristada püüda. NG-lt pärines ka Forbidden City: the secrets, mis oli, huuuuuu, nagu ajalooõpik. Hästi sisutihe ja põhjalik - aga konkreetselt väga kasulik ka! Sellel peaks kuulu järgi olema teine osa veel hiljutistest restaureerimisprotsessidest ja -leidudest, aga seda ei õnnestunud mul kuskilt leida... Siis on NG-l selline sari nagu Megastructures - selle raames oli üks seeria pühendatud Shanghai linnale (China's ultimate port) - rääkis sellest, kuidas hiinlased jälle ühe superehitusega hakkama said ja Shanghai külje alla maailma suuruselt teise konteinersadama rajasid, selleks kunstliku saare ehitasid ja maailma pikima silla ka veel tegid. Oeh... nendest superehitistest on mul tegelikult suhteliselt kõrini juba... Kui nüüd päris aus olla, on sellest sarjast mul üks osa veel vaatamata - Shanghai supertower, aga ma ükskord juba alustasin seda ja see oli hirmus jama. Noh, ühesugused pilusilmad igas osas, kes räägivad, kuidas nad täpselt tegid maailma kõige suurema asja... eks ma katsun täna öösel ära vaadata. Magamise aega niikuinii vist täna ei jää...  Aga üldiselt olgu öeldud, et mulle meeldivad LP filmid rohkem kui NG omad, kuigi neil pole ka mitte vähimatki häda ja kasuks tulid kindlasti. Ahjaa, megastruktuuride sarja Building Green Beijing on mul ka veel vaatamata, aga millegipärast ei näe ma sellel pilti, ainult heli kuulen... Eks ma kuulan selle ka läbi millalgi, aga... tahaks ju pilti ikka ka näha.

Nii. Discovery film oli teinud suure pika filmi nimega The Great Wall, mis oli vahva. Ainus häda oli see, et nad rääkisid konkreetselt müüri viimasest ehitusfaasist Mingide ajal, aga müüri on ehitatud palju varasemast ajast alates. Et jättis nagu veits vale mulje. Aga kui seda teada, siis väga kõnekalt saab selgeks kogu värgi, mis ja kes ja miks ja kus jne.

Siis oli hästi megaäge dokfilm Legendary Sin City: Shanghai. See oli tegelikult kolmeosaline seeria, teised osad olid pühendatud Pariisile ja Berliinile, neid tahan ma ka kunagi vaadata, kui rohkem aega on. Aga oh, see viis täiesti kohe sellesse linna pahelisuse kõrgaega sisse, nii olustikuline oli - ja samas hästi huvitavad intervjuud olid ja... Oi, see oli vahva!

Neljaosaline sari Hiinast oli ka tehtud koomik Paul Mertoniga - ma alguses mõtlesin, et koomiku tehtud, niikuinii pole midagi väärt, aga tagelikult tuli välja, et hirmus hea huumorimeel oli lihtsalt tüübil ja muidu käis ta igati huvitavaid pisiasju vaatamas ja proovimas... Väga meeldis! Esimene osa oli Pekingist, neljas osa Shanghaist, vahepealsed on veel vaatamata - need räägivad Kesk- ja Loode-Hiinast.

Ja siis tuli telekast paar päeva tagasi Shanghai akrobaatide koolist rääkiv dokfilm, mis oli ka hästi huvitav, aga hästi jõle. Vaesed lapsed... Mis rõõmu nemad peaks elust saama, kui neid juba seitsmeaastaselt niimoodi treenitakse, et nad saavad sõimata, et nad süüa tahvad, et neid koju ei lasta, sest nad söövad seal endale 1,5 kilo juurde ja et nad hommikust õhtuni niimoodi trenni teevad, et pangedena higi tilgub... Juhtumisi lähme meie ka Shanghais nende esinemist vaatama. Enam väga ei tahagi... :-D.

Nii, nüüd vist on dokfilmid ammendatud. Ma muidu plaanisin hulka Hiina mängufilme ka vaadata, aga üldse pole aega olnud. Suzhou Creek oli hästi hea film - selline tõsine-hea, kurb ja natuke nagu realistlik muinasjutt. Eile vaatasin seda hommikuni. House of the Flying Daggers ootab järge ja The Last Emperor ka - toda viimast ma olen kunagi tegelikult näinud, aga mõtlesin mälu värskendada ja uuesti üle vaadata. Miks ta ainult peab 3,5 tundi kestma??? Mul hakkab oma uneajast kahju sellele mõeldes :-D.

Aga vot nii... mingi kolmekümne ringis vist tuli kokku seda kraami, kui doksarjade iga osa eraldi filmiks võtta (ja 40-50-minutistena nad seda ju on) ja neist umbes viis on veel vaatamata, aga mul on kuri plaan need enne pühapäeva hommikut jõuda läbi käia... Et siis jah... Aga väga äge oli! Päris toredaid filme on ikka tehtud!

Ma nüüd sünnipäevale...

Pakaa,

M.

Man Fuk Road

Ma lihtsalt ei või, uurisin siin Hong Kongi kaarti ja avastasin, et meie sealse hotelli eest algab tänav nimega Man Fuk Road. Eks igaüks mõtleb oma rikutuse astmele vastavalt, aga mina olin küll mõnda aega naerust kõveras... Oeh, aga äge oleks juba kohale jõuda ja mööda Hiina suurlinnu ringi tatsata. Mõni päev veel kannatust...

Samas otsustasin ma täna kindlalt ära, et lähen ikka Türile laupäevaks - ma siiani kõhklesin pisut, sest polnud kindel, kuidas sealt õhtul tagasi saada. Seal on nimelt suur segakooride laulupäev, kuhu me ammu enda koori kirja panime... Aga ma kahtlesin ikka sellepärast, et vaat, kui pühapäeva hommikul on vaja lennujaamas olla, siis tuleb sealt kindlalt kuidagi õhtul tagasi pääseda. Nüüd lahenes see mure autoga liikleva D näol, kes sealt õhtul tagasi tuleb. Hurraa... Papa Carlo laul on kavas... ja loomulikult minu igavene ja alatine lemmik Tuljak. Wuuuhuu... See on kõige geniaalsem koorilaul, mis üldse kirjutatud on!

Aga üldiselt nüüd... ma lähen teen järgmise kohvi ja asun jälle tööle, küll juba lulli löödud.

M.

Tasa sõuad, kaugele jõuad

Vähemalt räägitakse nii. Ma ainult ei tea, kas see siis ka ikka paika peab, kui see tasa sõudmine lihtsalt süüdimatut venitamist tähendab, aga loota ju võib. Selles mõttes, et... pühapäeval sõidan juba ju ära, aga raamat tuleb enne ära tõlkida... Hmm, mul on vist "ainult" 250 lehekülge veel jäänud. Ja tõele au andes - ma võiksin ju tõlkimisele pühendada iga oma vaba hetke, aga selle asemel magan ma ikka kaua ja vaatan hoopis Hiinast rääkivaid dokfilme. Häbiväärne suisa. Ja siis tahan ma veel reisieelse päeva Türi laulufestivalil veeta... Ja mõned raamatud tuleks ka veel läbi töötada. Hirmus, hirmus.

Ja ma olen endiselt masenduses, sest ei tea, mis minust saab, kui mulle nüüd diplom lõpuks kätte antakse. [Sellest rääkides - ha-haa, sellel aastal ei kaitse meie osakonnast ka keegi oma magtööd! No saate nüüd aru, kui metsas võib see asi olla!] Aga ma olen ikka veel justkui seitsme heinakuhja vahele sattunud eesel...

Ega muud vahepeal jutunud olegi. Või siiski, Mali seltskonnaga tegime nädalavahetusel kokkutuleku ja grillisime liha ning vaatasime õhtu otsa pilte ja filmi. Hästi tore ja positiivne oli neid kõiki näha, see oli ikka täiesti hämmastav grupp - selline ühtne, hea huumorimeelega... ja kõik veel meditsiiniinimesed ka. Märkimisväärne. Vot, nii et ma sain lisaks veel mõned toredad pildid, mis nemad minust olid teinud. Kui ma ükskord peale Hiinat jõuan selle Mali fotoraamatu lõpetamiseni, saan sealt ka mitu tükki kohe kaante vahele panna... Mõistagi ma enne kokkutulekut seda valmis ei saanud... Kahjuks.

Aga hästi, praeguseks aitab. Ma nüüd lähen tõlkimise asemel hoopis vanni :-D.

M.

Ma võiks midagi ju öelda

Häda on ainult selles, et mul pole juba mitu päeva mitte ühtegi mõtet peas. Mõtete eri osad on eri asjade vahel laiali ja ühegi terviklikku ideed seetõttu kokku ei saa - ei Hiinast, raamatust, mu elust laiemas plaanis, reisimistest ega kohe üldse mitte millestki.

Oleks vaja mõtted liikuma saada. Ja siis oleks mingisugustki plaani vaja!

Mul on nüüd suur palve :)

Otsin juulis rännukaaslasi nimelt. Tulge reisile, inimesed, palun!

Juulikuus lähen mina isiklikult näiteks kõigepealt ühe grupiga Türki, kus saab ära näha Istanbulist alates ja igasuguste rahvusparkide ning tähtsate kohtadega lõpetades igasugust põnevat kraami - sinna tahaks kangesti kedagi tuttavat kaasa leida, et toredam oleks... Minu viimane Türgi reis oli teatavasti üsna ammu ja katastroofiline, igas mõttes kohe väga katastroofiline. Ma vandusin toona, et ma enam kunagi Türki ei lähe - aga näib, et tuleb minna... Aga moraalset tuge kuluks küll ära :-D. Ja seltskonda, kellega kohvikus vesipiipu popsutada ja teed juua :-D.

Igatahes, kohe pärast seda on Pariis-Prantsusmaa reis - see Põhja-Prantsusmaaga variant, kus on mitmele Pariisi päevale lisaks Loire'i lossid, Mont St. Michel ja Amiens ka sees. Ja see (nagu ka Türgi) on üleni lennureis, kohe varsti muudetakse see netis ka ära - praegu on veel üks ots bussiga, aga tegelt tulevad mõlemad otsad lennukiga. Ja Pariis on ju lihtsalt NII ÄGE!

Muuseas, lihtsalt nii äramainimise huvides - ma nüüd juunis lähen Hiinasse, selleks korraks on juba hilja, aga septembris on uuesti sama marsruut tulekul... Peab ju olema keegi, kes tahaks näha Pekingit, Hongkongi, Shanghaid, Suzhoud ja Macaud, nautida vapustavalt head hiina sööki ja kümnekrooniseid ägedaid riideid šopata.

Ning täiesti uus asi on Jordaania ning puhkus Siinai poolsaarel - see tuleb ka sügisel, aga selle programm sai alles äsja valmis. Hästi äge... Surnumeri ja Petra kaljulinn ja igasugust muud vahvat kraami.

Ja noh, need on ainult valik selliseid erilisi reise, kuhu ma mitte nii kauges tulevikus minemas olen ja kuhu ma tahaks sõpru kaasa meelitada... Aga ma saan aru, et raha ei kasva puu otsas. Odavamast klassist on näiteks pakkuda  Leedu Klaipeda-Palanga-Nida reise ja Põhja-Poolasse saab [kusjuures Gdansk-Sopot ja sealne ümbrus on ilgelt huvitav...), Ahvenamaa on tore... Horvaatia-Sloveenia pole ka väga kallis... Tahtke ometi reisida, pliiiiiiiiiz!!!

Appi, sääsed!

Ma väga ei uskunud seda sääsejuttu - Pärnus pole veel ükski sääsepoeg ja end mulle näole andnud, räägitagu Terevisioonis ja lehtedes mida tahetakse... No aga täna läksime Eesti tuurile ja käisime muuhulgas Kolga-Jaanis surnuaial. Ja see oli pöörane, ma pole kunagi sellist kogust säherdusi sääski näinud. Täiesti ilmvõimatu oli hetkekski paigale jääda, isegi sörkides hakkasid nad massiliselt külge [jaa, mina, lombakas, üritasin neil eest ära joosta - tulutult]. Ropult suured ja paksus parves. Kui ma korra vastu jalga laksasin, hukkus neid ühe löögiga keskmiselt 4, sest neid oli lihtsalt nii paksult koos. Minu jalad said ära söödud, emme selg oli pärast üleni punane ja musttuhat sääske sai ka seal kalmistul kohapeal maha löödud... Aga üsna koomiline iseenesest, ma katsusin rehaga hauda riisuda ja emme vehkis sellel ajal kilekotiga paaniliselt ümber meie rapsida, sest lihtsalt polnud võimalik muudmoodi. Ja vahepeal läks ikka pööraseks ahastustantsuks meil - nagu kuskilt multikast võetud stseen, kuidas mesilas- või herilasparv kellelegi kallale läheb... Nii lühidat surnuaiaskäiku pole meil veel kunagi ette tulnud.

Reisimise kunst

Amsterdami Kalverstraati raamatupoes (kust ma muide peaaegu iga kord mingi ülitoreda ja seni minu jaoks täiesti tundmatu üllitise avastan) sattusin ma täiesti poolkogemata peale ühele imelisele teosele - autoriks Alain de Botton ja pealkirjaks "The Art of Travel". Ma muudkui kandsin seda kaasas ja lugesin teda üha uuesti ja uuesti, aga päris lõpuni ei jõudnud - sellel lihtsal põhjusel, et siin oli minu meelest nii palju geniaalseid mõtteterasid, mis tahtsid välja kirjutamist, et ma ei jõudnud sellega nii kiiresti edasi, kui oleksin tahtnud. Aga nüüd lõpetasin ma selle ära ja minu meelest on see maailma kõige geniaalsem reisiteemaline raamat üleüldse! Mul on suisa kahju, et tema selle kirjutas, ma oleksin tahtnud ise sellise autoriks olla!

Ta ei kirjuta ühest konkreetsest reisist, vaid pigem reisimise filosoofiast... Üldistest tõdedest, millest nii mõnegini ma olen isegi jõudnud, aga mis tema sõnastuses nii kenasti kõlavad. Ja lisaks nendele mõnedele, mille peale ma teinekord mõtisklenud olen, tõi ta välja veel nii mitmeidki sääraseid, mis minu jaoks üsna uudsed olid - kuigi takkajärge mõtlema hakates on need igati loogilised. Ja pigem enda kui teie jaoks tahaks ma need nüüd koos mõningate kommentaaridega siia kirja panna, et mul teinekord enda jaoks hea lühike ja samas põhjalik ülevaade asjast silme all oleks. Ja et autoriõiguste osas kahtlust ei oleks - suurem osa siin on minu sõnastuses tema raamatu ideid. Pluss veel mõned minu read mõtete täienduseks.

1) ENNE REISI

• 
  
  Me ootame reisidelt alati konkreetseid asju, aga ei kujuta samas ette, et neid ümbritseb palju muud - ettekujutus lihtsustab asju (ja mälu samuti). Me näeme pilti kenast Hollandi tütarlapsest, kel on puukotad jalas ja tanu peas, põll ees ja Delfti portselankauss käes, aga me ei kujuta ette, et päriselus on selle tütarlapse ümber nii palju muud tegemist ja infi ja asju, et Hollandi üldmulje võib olla hoopis teistsugune. Sellest johtuvalt võib meid koha peale jõudes tabada pettumus ja isegi viha, et lubatut ei olegi... On küll, aga sellist lüpsineiut on ehk üks, samas kui on palju liiklust, tänavasilte, karvaseid ja sulelisi, kallab vihma ja üleüldse ollakse geide linnajaos, kus on peaaegu kõik mehed... Ja Kairo püramiidid ei seisa tühjas lagedas kõrbes, vaid on turistide massist ümbritsetuna Kairosse sisse kasvanud. Ja Sinise Niiluse kosk ei ole enam suur võimas kosk, vaid väike nire, sest elektrijaama jaoks on vesi kõrvale juhitud. Ja Mona Lisa on pisike ja tal on klaas ees. Jne, jne, jne.
• 
  
  Lisaks ei kujuta me endale enne reisi ette, et me ei jälgi kogu seda ettevõtmist kõrvalt, vaid et meil tuleb kogu reisi jooksul teha tegemist oma kapriisse keha vajaduste rahuldamisega (tühi kõht, hõõruvad kingad, väsinud jalad, valutav pea või selg, liiga külm konditsioneer, liigne palavus ja higistamine) ning kõigele lisaks mõtleme me alailma millelegi muule kui oma ümbrusele ja ei taju seega täiel määral oma uut keskkonda. Õnn ja rahulolu mingi kohaga ei kesta seetõttu kunagi enam kui kümme minutit ja üleüldse tundub imelik, et reisil oleme me ikka meie ise kõigi oma tavaliste probleemidega - kui me oma kuskil maandume, ei panda meile roosasid prille pähe ja miski ei muutu. Sama mure, mis meid enne lennuki peale istumist ja lennu jooksul valdas, on meil nüüdki peas. Samad tegemist vajavad asjad tahavad ikka tegemist. Tuju on ka suurima tõenäosusega sama. ERGO: kui me oleme üldiselt õnnetud inimesed, oleme me ka reisil õnnetud, kui me aga oleme üldiselt rõõmsad, siis oleme me ka reisil rõõmsad. Koht üksi ei tee meid rõõmsaks, kui me muidu purupessimistlikud oleme, ning ilm, mida me tihti oma halvas tujus süüdistame, ei tee üksi meie tuju pahaks.

2) REISI AJAL

• 
  
  Reisimise eriline õhkkond jätab meile paljudest asjadest teistsuguse mulje kui muidu. Isegi lennukitoit tundub parem - samamoodi nagu piknikul on sai, mis meile muidu ei maitseks, ka väga hea.
• 
  
  Võõras rahvarikkas kohas on palju parem üksildust tunda ja nukrutseda, sest seal on tavaliselt veel keegi, kes parajasti samamoodi tunneb - ja see pakub ikka mingit seltsitunnet.
• 
  
  "Journeys are the midwives of thought - few places are more conducive to internal conversations than a moving plane, ship or train" - no tõesti, paremini poleks seda võinud sõnastadagi. Vanasti ei meeldinud mulle lennureisid just seetõttu, et nii ruttu läks kõik ja üldse ei saanud mõelda... Vaat, kui sa ikka bussiga kolm päeva läbi Läti-Leedu-Poola-Saksamaa sõidad, jõuab nii palju filosoofilist mõttetööd arendada, et kohe tore. Jõuab kõik läbi mõelda, kuhu, miks ja mismoodi lähed, mida seal näed ja mida ootad... Mõnikord tunnen ma sellest ikka veel puudust. Ja igatahes - de Botton väidab, et mõtlemine tuleb meil paremini välja, kui osa me mõistust muusikat kuulab või eriti aknast välja vaatab - sellistel puhkudel ei mõtle me igapäevaste praktiliste asjade peale, vaid ka sellele, millele mõtlemist me muidu väldime. Eriti head on tema meelest rongid (mina lisaks siia ka bussi), sest lennukilt või laevalt avanevad liiga monotoonsed vaated. Ja ta on tabanud ära ka selle, et kui me pikkade sõidutundide järel kuskile kohale jõuame, tuleme me oma kehasse tagasi nagu kuskilt teisest maailmast... Ja ma pean tõesti nentima, et sellistel puhkudel on tõesti tunne, nagu oleks vahepeal hoopis teises dimensioonis olnud - ja siis lööb keegi reaalsusega pähe ja sunnib oma kehasse tagasi hüppama ning asjalik olema.
• 
  
  Põhja-Aafrika riikide inimesed oleksid üllatunud, kui oleksid kuulnud, et nende maa on kellegi jaoks saanud kõige hea sünonüümiks (räägiti sellest, et Flaubert'il oli Egiptuse kinnismõte - ta jälestas Prantsusmaad ja armastas Egiptust ja tema jaoks oli Egiptuses kõik hea - pudrumägede ja piimajõgede maa)... Aga üldistatumalt, noh, küllap on kuskil riigis elades tõesti raske aru saada, miks väljaspool elavad inimesed seda paradiisiks peavad... Ma arvan, et erinevus on ilmselt skaalades... põliselanik näeb palju pisikesi probleeme, millest võõramaalane üle vaatab.
• 
  
  See, mis meile võõral maal meeldib, on tihti see, mille järele me oma kodumaal kõige enam puudust tunneme. Ning täpselt nii nagu me mõnda inimest mõne konkreetse iseloomujoone pärast armastame, armastame me ka teatud kohti näiteks teatud tüüpi akende või kohvitasside pärast. Ja kui me inimeste puhul armastame neid eelkõige nende iseloomujoonte pärast, mida me imetleme ja endas kasvatada tahame, armastame me teisi kohti samuti sellepärast, et meie enda kultuuris pole teatud väärtused meie meelest piisavalt olulised, nii et me tunneme end mõne muu maa teatud väärtustega tihedamalt seotud olevat.
• 
  
  Meil on oma huvide poole pürgimiseks vähem võimalusi kui vanadel uurijatel ja maailmaavastajatel - neid ei piiranud uusi kohti avastades miski, aga nüüd on juba liiga palju giidiraamatuid ja arusaamu, mis sellel maal või selles linnas vaatamist väärt on ja mis mitte. Vaatamisväärsustele pannakse isegi tärne. Ja psühholoogiliselt on meie jaoks seega valik ette tehtud - me ei lähe ju oma vähese võõral maal veedetud ajaga vaatama midagi, millele on antud ainult üks tärn või poolteist, ikka seda, mis on 5*.
• 
  
  Kui inimesel on huvi, on ka nähtud objekt tema jaoks huvitav, aga kuna meie huvid arenevad koos meie vanuse ja iseloomuga, juhtub paraku tihti, et me näeme asju liiga vara ning ei hinda neid seega piisavalt... See peab hästi paika küll - kui inimest pole tõesti kunagi huvitanud näiteks kirikud, miks neid ehitati, mismoodi uskumused ja arhitektuur eri maanurkades erinesid, miks nad eri stiili olid ja kuidas stiilid arenesid, tunduvad neile tõesti kõik kirikud igavad (ja linnaekskursioonil käiakse raudselt alati vähemalt paaris kirikus, eks, nii et neil on ekskursiooni jooksul mitu korda igav). Sellegipoolest tunnevad nad kohustust neid kirikuid vaadata, sest 1) nad on ju nii kaugele tulnud 2) alati käiakse kirikutes ja räägitakse kirikutest 3) kui me kirikus ei käi, poleks nagu õiget ekskursiooni olnudki. Ja tegelikult peaksin mina suutma äratada neis HUVI nende kirikute vastu... Aga Allah ja kõik mu kolleegid teavad, kui raske on üldistada kogu maailma ja antud koha ja antud teema ajalugu lihtsasse, arusaadavasse ja HUVITAVASSE keelde, nii et see haaraks ka kõiki neid, kes asjast midagi ei tea ja keda antud objekt vähimalgi määral ei morjenda. See ei takista mind muidugi üritamast. Mõnikord tuleb paremini välja kui teinekord.
• 
  
  Ta kirjutas ka terminist SPOTS OF TIME (tegelikult oli see Wordsworthi mõiste) - need on seigad, mis meile kogu eluks meelde jäävad ning meid aeg-ajalt oleviku raskustest helgesse minevikku tagasi viivad. Minul on küll neid, terve posu. Kõige varasem on üks hommik, kui ma väike olin ja hüppenööriga Võhmas õue läksin. Päike paistis, aga hommik oli selline karge, mul oli valge ja pisikeste puna-siniste lilledega kleit seljas ja kaks hiiresaba peas, mitte ühtegi hingelist ei liikunud, aga linnud laulsid ja me pidime emmega kuskile minema, aga ta jäi veel tuppa midagi toimetama. Ja siis ma hüppasin...
• 
  
  Sõna meeliülendav - mainiti esimest korda umbes aastal 200, aga laialt tuli käibele 18. sajandi alguses, mil see eelkõige maastiku puhul üheks väärtushinnangute kriteeriumiks võeti. Lisaks esteetilisele ilule, praktilistele võimalustele ja majanduslikule otstarbekusele hakati paika nüüd hindama ka selle võime järgi tekitada meeliülendavat tunnet. Hildebrand Jacobi sõnul peaks säärast tunnet tekitama eelkõige ookeanid, päikeseloojangud, koopad, Šveitsi mäed ja järsakud. Ja üldiselt - kui meid alandab inimene, on see meile solvav, aga kui seda teeb loodus, teame me oma sisemuses, et ta ei tee seda vihaga ega pahatahtlikult, nii et säärase vägevuse tunnistamine võib meid hoopis inspireerida ja isegi jumalasse uskuma panna. (traditsiooniliselt on lihtsalt inimesest vägevamat jõudu kutsutud jumalaks). Keegi Thomas Gray ütles juba aastal 1739 nii ilusasti, et "There are certain scenes that would awe an atheist into belief without the help of any other argument" - ja ma olen temaga üpris nõus.  Igatahes, sobivalt tekkiski meeliülendava looduse kummardamine umbes samal ajal, kui linnaelu ja teadlikkuse tõus traditsioonilist usku kahandama hakkasid. Need, kes piiblitekste enam nii tõsiselt ei suutnud võtta, leidsid seni kiriku tekitatud ülevaid emotsioone nüüd loodusest. Ja päriselt, mõni koht on kohe selline, et võtab hingetuks. Minu meelest mõni ehitis ka - ma olen ikka öelnud, et võimsas katedraalis nagu Notre Dame või Sacre Coeur võiks küll niisamagi uskuma hakata, aga meie Eesti uuemad õnnetud käkk-kirikud ei tekita veerand grammi jagugi mingit ülevuse tunnet (keskaegsed kirikud on meil siiski üpris ägedad, aga ma kahtlustan, et nende puhul tekitab seda erilist aurat siiski pigem nende vanus kui eriliselt võimas arhitektuur).
• 
  
  Me hakkame asju sümpaatseteks või ebasümpaatseteks pidama ühe silmapilguga - umbes samamoodi nagu me avastame, et lumi on külm või suhkur magus. Meil on oma sümpaatiaid võimalik mõjutada aga detailidele tähelepanu pööramisega. Isegi tavaline Provence'i taevas võib meile meeldima hakata, kui meile öeldakse, et siin on see unikaalse värviga. Ja selles mõttes on meie maitse eriti tõhus kujundaja kunst, sest kunstiteos on juba kunstniku poolt läbi mõeldud, kontsentreeritud ja rõhutab paiga või objekti teatud kõige iseloomulikumaid jooni, mis meil muidu ülejäänud prügiinfo sekka ära kaoksid. Oluline on siiski samas mitte ära unustada, et kui meile mingi töö meeldib, siis suurelt jaolt sellepärast, et meie meelest on kunstnik rõhutanud ja esile toonud meie meelest kõige olulisemad jooned ja seega on kunstnik olnud "meie lainepikkusel" ning osanud asja meie jaoks hästi serveerida.
• 
  
  Kui meile mingi koht meeldib, kui see meis emotsiooni tekitab, on kõige levinumad viisid seda emotsiooni hoida püüda a) pildistamine b) enda sellele jäädvustamine (graffiti) c) osta suveniire, mis meile kaotatut meelde tuletaksid. Tegelikult on aga ainus võimalus seda ilu hoida seda mõista, teadlikult mõista ning seda ise kunstis või sõnas väljendada püüda. Väljendamine on vajalik sellepärast, et ainult siis, kui me tahame oma imetluse objekti sõnadesse panna või nt joonistada, vaatame me seda tõeliselt ja põhjalikult. Näiteks pildistamine on tegelikult needus - ja nii arvas juba Ruskin. Needus sellepärast, et selmet kasutada fotosid põhjalikule vaatamisele ja paiga kogemisele lisandiks, muutub pildistamine paljudele hoopis vaatamise alternatiiviks ning fotograafia leiutamisest saadik on inimesed hakanud üha vähem ja vähem asju tegelikult märkama. MIS minu peelest peab äärmiselt paika - kõik need hordid turiste, kes klõpsivad meeletult pilte teha, unustavad üldse ära, et nad peaksid hoopis võimalust kasutama ja seda kohta kogema - nuusutama lõhnu ja vaatama puid tuules liikumas, uurima, kust kuhu läbi pääseb ja mismoodi asjad üksteise suhtes asetsevad... neile ei jää meelde mitte midagi ja pärast kodus otsivad nad mu üles, et küsida, mis koht see siin pildi peal on... Filmimine on veel hullem - fotode vahepeal võib ikka üht-teist märgata ka, aga filmi tehes neelab kaamera meid nii ära, et ümbrust ei pane üldse tähele - hea, kui esimese ettejuhtuva kivi otsa ei komista. Aga kui me oleme VAADANUD, TAJUNUD ja MÕISTNUD MIKS mingi paik meile meeldib, pole meil tegelikult vaja ei pilti ei suveniiri, see mälestus jääb meile alles. Kui sa istud heas seltskonnas nimetamata riigis pärapõrgukülas meeletult suure jõe ääres mangopuude all, jood tulist, magusat ja kanget teed, kuulad, kuidas kauguses eeslid karjuvad, vaatad erksaid tähti ja Orioni vööd ning jälgid ühe mehe ponnistusi jõepõhjast muulavankrile liiva tõstmise osas... ning seda kõike endale teadvustad, mõistad, kui haruldane see on... siis tekibki sellest üks "spot of time". Ja kui sa seda seal kogenud ei ole, ei tekita fotod ega video sellisest stseenist sul mitte iialgi, mitte ilmaski sääraseid tundeid...
• 
  
  Nauding, mis me reisilt saame, sõltub pigem meie meelestatusest ja suhtumisest kui sihtkohast - see kordab põhimõtteliselt sedasama, et kui me oleme üldiselt õnnetud inimesed, oleme me igal pool õnnetud - ka reisil. Ja kui me otsime alati positiivseid elamusi, naudime me ka iga reisi. Ja oh seda õnnetust, kui reisile tuleb inimene, kes mitte kunagi mitte milleski head ei näe...
• 
  
  Meie maailmataju sõltub väga suures osas sellest, kellega me parajasti koos oleme: me suuname oma huvisid alati teiste ootustega kompromisse leidma. Jajah... Nende pärast, kellega ma kunagi neis kohtades koos pidin olema, mulle enam Türgi ja Iirimaa ei meeldigi, aga Malisse või Mehhikosse oleksin ma valmis peaaegu jalapealt kolima. Ja ma saan mõistusega aru, et Türgi ega Iirimaa pole milleski süüdi, aga sellegipoolest nad mulle enam ei meeldi.

VARIA: üle kogu raamatu leitud killud

• 
  
  Kunstiteose või brošüüripildi järgi mingisse kohta reisimine ja selle endale eelnevalt ette kujutamine on sama, mis teatris mõne puu järgi end Sherwoodi metsa kujutamine. Need pildid on ju nii lihtsustatud, ometi ehitame me endale nende põhjal üles terve maailma.
• 
  
  Esimene asi, mis meil reisilt tagasi jõudes meelest läheb, on see, kui palju me reisil olles hoopis koduste asjade peale mõtlemisele aega raiskasime.
• 
  
  We may best be able to inhabit a place when we don't have to face an additional challenge of being there - mõnikord on tõesti lihtsam mingit kohta nautida või ette kujutada hoopis kodus tugitoolis, sest seal koha peal olemine tähendaks kindlasti lärmi, tunglemist, väsinud ja valutavaid jalgu, võib-olla peavalu või mõnda tüütut kaaslast, näiteks tühja kõhtu, pindu näpus ja liiga rasket kotti, halba ilma ja kõike muud, mis meid vinguma võib panna. Sest paraku sõltub meie võime ilu ja eripära nautida sellest, kas terve skaalatäis meie teisi emotsionaalseid ja/või psühholoogilisi vajadusi on rahuldatud või mitte - ja kui mõni neist pole, ei suuda me mõelda mitte millelegi peale selle. Oi, kuidas ma tean, kui raske on midagi imetleda, kui jalad on nii väsinud, et tahaks ainult istuda - ükskõik kuhu. Umbes kaks tundi pärast mahaistumist tekib taas huvi...

Ja siis on veel igasuguseid häid mõtteid. Aga kuna ma ei taha sugugi kogu raamatut ümber kirjutada - ja nagu ma juba ütlesin, sõltub meie võime ilu ja eripära nautida sellest, kas terve skaalatäis meie teisi vajadusi on rahuldatud, nii et tuleb tõdeda, et kuna mina tunnen praegu suurt vajadust duši alla minna, sest ma tunnen, et juuksed on rasvased ja käed kleepuvad, ei suuda ma enam kaua oma tähelepanu selle asja juures siin hoida. Aga igatahes on tegu niiiiiiiiiiii geniaalse raamatuga, et ma tegin midagi, mida ma ammu teinud pole... kirjutasin nimelt selle autorile kirjakese, et ma imetlen seda trükist :-D. Vanasti kogusin ma oma lemmikkirjanike autogramme, et te teaksite. Ega ma neid eriti palju saanud, aga mõned saatsid siiski tänulikule lugejale autogrammiga raamatuid ja muud nännigi... Vat nii.

Aga järgmise korrani,

M.

Turbotöö

Oh-oh-oo, ma lõin terve eelmise nädala lulli, aga nüüd oli mul vaja lihtsalt suure uhkusega kuulutada, et olen kahe päevaga selle kõik tasa teinud - 282-leheküljeline käsikiri toimetaja kommentaaridega on üle vaadatud, 340-leheküljeline Hiina töölistüdrukute elust ja elutingimustest pajatav raamat läbi loetud ja 40 lehekülge tõlgitud ka veel... Haa, tehke järgi :-D. Ja õhtu ei ole isegi veel käes, kena paarkümmend lehekülge jõuab veel ära tõlkida ja siis vaadata ära mõne nendest Hiina filmidest, mis ma vahepeal soetasin endale ka... Kui nii edasi läheb, ei ole mul mingit põhjust muretseda, kuidas enne Hiinat järele jäänud ajaga kõik pooleliolevad tööd tehtud saada ja mõistlikul määral inimestega ka veel suhelda suuta... Kui tore.

Jõle palav on...

M.

Hiinast, linnadest ja muust

Kuidagi on nii välja kukkunud, et nüüd, kus Hiinasse minek ukse ees on, on kõik telekanalid täis Hiinast pajatavaid saateid - mingi päev sattusin ma peale Hiina metsikust loodusest rääkiva doksarja esimesele osale; eile tegi oma debüüdi Maost jutustav doksari... Väga teretulnud muidugi - mul on terve kirjutuslaud ka Hiina materjalide all lookas [kuigi ma peaks kiiremas korras tegelema hoopis ühe raamatu tõlkimise ja teise mitmendat korda toimetamisega], aga telekast visuaalse materjali kõrvale kontsentreerituna nähtuna saab palju kiiremini palju parema ülevaate.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Või noh, kaudselt siiski - neid Hiina raamatuid lugedes hakkab mind nimelt kerge klaustrofoobia tabama. 1,3 miljardit inimest on ikka liig mis liig! Ja arvestades, et Pekingis, Shanghais ja Hong Kongis on igaühes 15-25 miljonit elanikku... uff, milline trügimine ja massid. Mulle ei meeldi massid. Kummaline küll - ma olen urbanist, aga mida aeg edasi, seda tüütumaks linnad minu meelest muutuvad. Nende isikupära kaob - nüüd saab igas vähegi suuremas linnas käia täpselt samades poodides, juua täpselt samasugust kohvi, süüa täpselt samasugust sööki ja näha täpselt samasugust rahvaste paabelit. Muidugi, mõnel ägedal ja tihedalt poode täis peatänaval šopata on mõnikord ikka ilgelt tore, aga ma juba Londonis tõdesin, et hirmus mõttetu on, kui kõik käivad ühtmoodi mustades või hallides kontorirõivastes ringi, kohvitops käes ja kõrvaklapid peas... Krt, ma isegi tõstsin selle peale ainult sammu, sest mul oli pidevalt tunne, et ma jään kellelegi jalgu. Ei mingit isikupära, ei mingit huvi ümbritseva vastu... Aafrikas või Eestis on ikka palju parem :-D.

Ei, ega mulle tühjad vaiksed eeslinnad ka ei meeldi. Sinna on nii nõme ligi pääseda - ühistransport enamasti sakib ja on tüütu, auto oleks muidugi mugav, aga samas on see kallis ja üleüldse on autoga ka üks pidev jama kogu aeg - kuhu teda parkida, millal teda tankida, kui vara enne tööleminekut aknaid puhtaks pühkima minna jne. Lisaks on ainult elamurajoonid kuidagi õõvastavad mu meelest... Mina küll ei tahaks pimedas õhtul mööda purupaljast elamurajooni kakerdada, kus kõik vaikne ja kuss on ja kus mõni järsku nurga tagant välja hüppav inimene võib su oma erakordsusega lihtsalt koha peal surnuks ehmatada. Ühesõnaga, minu ideaallinn on selline normaalne, kus on piisavalt valikuvõimalust, elu ja tegevust, aga mitte mingit pidevat tunglemist ja ülemäärast anonüümsust... Kui jube oleks elada Hiinas mõnes anonüümses megalinnas, kus mitte kedagi ei morjenda, kes sa oled, mis sa teed, kust sa tuled ja mis sulle meeldib. Seal pälvivad tavalised inimesed teiste tähelepanu küll vist ainult siis, kui neil on õnne surra samaaegselt koos kümne tuhande inimesega... Väga kurb...

Tjah, aga niipaljukest siis sellest... Ühesõnaga, sellest moraal: aeg-ajalt säärastes hiidlinnades käia on äge, aga ma ise küll enam ei tahaks/viitsiks sinna kolida...

Muidu jõudsin ma täna Tallinnasse - sain kirjastusest ühe tõlke toimetajalt tagasi, pean selle üle vaatama ja pärast ikka end kätte võtma ja tõlkima hakkama. Esmaspäeval peaks koolist ka läbi astuma... Kevad on käes, sess on peaaegu läbi - nüüd võiks inimesed juba mulle osata öelda, millal see kaua tehtud kaunikene magistridiplom mulle lõpuks pihku pistetakse. Lähen kontrollin igaks juhuks üle, kas sellega on ikka kõik kombes - terve kooliaasta on ju mu kaitsmisest saadik mööda läinud, mine tea, võib-olla on nad seal midagi huvitavat välja mõelnud. Kool ju säherdune...

Aga ma nüüd kohviga tõlkima...

M.

Pahur

Tahan üksi metsa kuuse otsa kolmeks päevaks... Eelkõige tahaks lahti saada arvutist.

Kõik ajab täna närvi.

Tuhapilvedest ja igasugustest muudest asjadest

On ikka nüüd välja mõeldud - tuhapilved. Liisi juurest lahkuda tahtes vaatasin veel netist järele, kas lennud väljuvad - ja millegi järgi polnud võimalik isegi kahtlustada, et probleeme võiks tekkida. Hästi... Jõuan lennujaama, seisan ära hiigelpika saba kassas Check in for all EasyJet flights ja kui ma letini jõuan, öeldakse, et tegelikult ei tehta hetkel Tallinnasse registreerimisi, sest nad ei tea, kas lend väljub või mitte. No tere-tore. Kästi minna ja teadet oodata... Umbes täpselt siis, kui ma kassa juurest minema kobisin, kuulutati loomulikult valjuhääldist, et alustame registreerimist ka Tallinnasse. Selle ajaga oli ainult saba kolm korda pikemaks kasvanud - hurraa! Teist korda terve saba ära seistes ja letini jõudes ulatati mulle pardakaart ja kohvrile pandi silt ka külge, aga... öeldi, et kohvrit me ära ei võta, asjad ei ole väga paljutõotavad, me ei ole kindlad, kas lend ikka läheb... Voilà... Alles pool tundi enne määratud väljumiskellaaega tuli teade, et tooge ruttu kohvrid ära ja jookske väravasse... Ja noh, lõppkokkuvõttes siin ma nüüd olen, kohale jõudsime ja lend ei jäänud isegi väga hiljaks. Aru ma ainult ei saa, kuidas kõikide eelnevate vulkaanipursete puhul säärast meedia- ja transporditsirkust tehtud pole... Seda ma ka ei mõista, kuidas kõigil ümberringi sellega nii palju probleeme on olnud, aga minul peale paaritunnise teadmatuses ootamise on niimoodi vedanud, et kõik vajalikud sõidud on tehtud saanud... Keegi kuskil kõrgemal hoidis jälle. Aitäh :-).

Tallinna kodus ootas mind ees tore üllatus - vahepeal elas mu toas kaks soomlast ja mina mõtlesin endamisi, et huvitav, kas mul toas kõik ikka alles ka on... Ega varastada poleks sealt peale päikesepatarei ja raamatute suurt midagi olnudki, aga ma küll mõtlesin, et mu külmkapis olnud asjad ja kohvi on kindlasti otsas ja puha... Selle asemel oli kõik alles (mul oli reaalselt süüa, kui ma reisilt tulin!) ning kõigele lisaks leidsin ma laua pealt kaktusepoti, šokolaadi ja kirja "Thank you so much for the opportunity to stay in your room for a week. We slept well!" Kui armas... Niimoodi võivad võõrad mu juures teinekordki elada!

Igatahes, aga kohvri jõudsin lõpuks tühjaks (mitte ümber!) pakkida, täna sain üle teadmata aja poole päevani magada, arsti juures käisin ja ruttu lugemist ootavad raamatud said pakilisuse põhimõttel kolme torni kuhjatud (ja nagu alati, alustan ma raudselt kõige vähemtähtsamatest raamatutest, sest need on kõige huvitavamad), rattaga käisin sõitmas ja tõlkimist ootavat raamatut olen ka süüdlaslikult kaks päeva jõllitanud. Suuremalt jaolt paraku selle kaanepilti, kuigi - tõele tuleb au anda - pool lehekülge tõlkisin ära ka! Esimesed pool kolmesaja kuuekümne kahest... Homme hakkan tubliks... Ja kahe ja poole nädala pärast lähen Hiinasse, nii et enne peab kõik tehtud olema ja Hiina ka selge :-D!

Puhtalt ajaloo huvides tuleb veel kirudes ära mainida, et minust saab nüüd jälle mõneks ajaks purukaine inimene :-(. Milline ebaõiglus... Nagu ema ütles, hoolitsevad arstid alkoholiga sobimatute tablettide välja kirjutamise näol selle eest, et minust joodikut ei saaks... Võib-olla tõesti...

Hästi, Nubluke tahab nüüd pissile. Ma tõin tibule Hollandist sellise kaelarihma, mille küljes on kelmikas punane kolmnurkne kaelarätt... Talle tehti täna jõe ääres komplimentki selle puhul - et suvi tuleb ja neiukene tahab ilus olla :-D.

Järgmise korrani,

M.

Ja homme juba koju

Naljakas mõelda, et juba on see nädal ja natuke veel ka möödas ja homme olen juba kodus tagasi. Hirmus ruttu läks see aeg siin Londonis küll. Palju sai tehtud ja hästi tore oli, aga kuidagi ikka polnud piisavalt :-D. Need asjad, mida ma kavatsesin teha, said siiski kõik ära tehtud ka. Ainus muuseum, kuhu ma oleks tõesti tahtnud veel minna, oli Cabinet War Rooms, aga seal oli nii pikk saba, et ma lihtsalt ei viitsinud seal passida... Noh - ja nagu mainitud, tuleb mõndadesse muuseumidesse tagasi minna, sest nende külastused jäid poolikuks. Ongi mida jägmine kord teha :-D.

Lõpuks oli aga nii, et eilse päeva lonkisime Smaragdiga ringi - käisime Kensingtoni kandis jalutamas, tema lasi oma juuksed ära lõigata ja siis käisime hiinakat söömas. Lõppeks läksime teatripileteid nillima - olime küll enam-vähem otsustanud, et umbes 20-25 naela võiks piiriks olla, aga kui selgus, et kõik odavad pakkumised on niikuinii üle kolmekümne naela, tundus kolmekümnene pilet ka päris heana ja saigi ruttu otsustatud Palladiumi teatrisse Sister Acti vaatama minna - jajah, "Nunnad hoos" on selle eestikeelne nimi. Hullult äge oli - selles mõttes, et laulud olid vahvad (teine muusika oli kui filmis), tegelased laulsid suurepäraselt, natuke oli tükk filmist erinevaks ka tehtud ja üleüldse... Teater ise oli ainult pisut rabav - saal oli nii kõrge ja pingiread nii järsud, et päris hirmus oli. Istmevahed olid ka nii kitsad, et minulgi oli otse istumisega raskusi, rääkimata siis neist, kes minust pikemad... Pimeduse varjus silkasime me parematele istmekohtadele (pool saali oli tühi - huvitav, ega ometi tavaliselt 60-naelastel piletidel selles süüd pole?) ja lõpptulemusena ei saanud mina vähemalt kurta... Ja etendus oli ikkagi nii äge, et see kompenseeris kõik ebamugavused :-D.

Täna oli aga nii õnnetu ilm, et peale Liisi-Erkini vanas lemmikkohvikus inglise hommikusöögi nautimist ja üürikest linnas ringijalutamist ei saanudki midagi suurt tehtud. Väss oli peal ka niikuinii... Aga jah, noh, õhtul tegid alumised naabrid kehvast ilmast hoolimata grilli (mm, selle aasta esimene minu jaoks!) ja nüüd on kõht liha ja salatit täis. Tegelikult tuli Elleniga unelaulu kuulamisest mulle ka tukk peale, aga pildid tahtsin ju üle vaadata... Ja kui juba siis juba, riputan mõned siia ka... Küll pärast jõuab magada.

SCHERLOCK HOLMESI MUUSEUM

BRIGHTON

See oli üks ulmeline kirik, mis nägi välja nagu laohoone ja kus altar oli hoopis pikilöövi suvalise kaare all, mitte idaotsas apsiidis...

Inglismaa vanim tegutsev kino

Soovitan lugeda, mis selle 1884. aastal surnud toakoera hauakivile kirjutatud on...

Vanaaegne tolmuimeja :-D

TAGASI LONDONIS

Londonis oli mingi elevantide festival - iga nurga peale oli toodud kipsist elevante, üks kirjum kui teine...

Tegelikult ei tohtinud loomulikult teatris pildistada, aga ma varruka varjust siiski paar pilti tegin - ega nad tühjad suurt kvaliteetsed pole ja nagu näha, oli vaade meil isegi saali keskele ümber kolides pisut piiratud - taustal oleva neitsi Maarja pea on poolik ja puha, aga lihtsalt hullult ägedad lavakujundused olid neil kogu aeg. Ja need vahetusid sõna otseses mõttes sada korda - meil on need teatridki tegijad, kus üks pöörlev lavaosa on, aga seal oli lava võimalik mitmes eri osas tiirlema ja pöörlema panna ja kogu aeg miski muutus seal... Ja jube nutikalt oli kõik lahendatud - need vitraažid olid täiesti geniaalsed mu meelest. Ja koreograafia oli ka super. Ja lauluhääled ja -oskus. Ahjaa, ja eritrikid olid ka hämmastavad - näiteks hullult efektselt õnnestus neil kogu aeg rõivaid vahetada. Üks tüüp muundus näiteks seal poole laulu pealt äkki äpust võmmist tegijaks valges ülikonnas elumeheks ja laulu lõpus jälle kõikide silme all äpuks võmmiks tagasi. KUIDAS see täpselt juhtus, jäi minul aru saamata - ta lihtsalt oli kogu aeg lava keskel, aga ühel hetkel olid tal kõmmdi lihtsalt teised riided seljas. Arumaisaa...

Hästi, aga pead pesema nüüd.

Ööd,

M.

Sellest, kuidas mu jalad nüüd mitu sentimeetrit lühemad on

Et kõik lihtsalt ära seletada, pruugib vaid öelda seda, et eile-täna massisime me Triinu sammulugeja väitel maha kaksteist kilomeetrit ja täna ligi kaheksa... Seejuures panin ma loomulikult jalga algselt mugavaks peetud jalavarjud (mis suhteliselt ruttu pigistama hakkasid) ja nagu kiuste sattusime me just eile Triinuga raamatupoodi minema (kust ma loomulikult ilma sisseostudeta lahkuda ei suutnud, nii et ülejäänud eilse ja tänase päeva käisin ma ringi hunniku raamatutega - mõned olid mul juba tee peale lugemiseks niisama kaasa võetud, mõned ostsin raamatupoest, mõned pärast veel pennide eest antikvariaadist ka...). Lühidalt - marsitud sai palju, raamatukotiga seejuures... ja nüüd ongi jalad kõvasti lühemaks kulunud.

Brighton osutus aga igati toredaks... Me üritasime ikka kogu linnale võimalikult kompaktselt eile tiiru peale teha.  Prestoni mõisas käisime - see oli selline hästi lahe koht, kus jooksis ringi kohutavalt palju vanamoodsas rõivas lapsi. Kui me piletit ostsime, öeldi meile nii: "Te võite siin ise ringi vaadata. Tehke, mis tahate, aga ärge ainult lastega rääkige!" Pisut kummaline või mis? No üks jutukas tädi (kelle minia ei usu, et kartulikrõpse tehakse kartulitest ja kes üleüldse juur- ja puuvilju ei tarbi) pärast seletas meile, et neil käivad seal kooligrupid, kellele nad korraldavad ümberkehastumispäevi - lastele tehakse selgeks, et nad kandideerivad vanasse mõisa toapoisteks/toatüdrukuteks ja siis peavad nad hästi vara kohale ilmuma, kool annab vanaaegsed kostüümid selga ja siis on seal vastavad töötajad, kes õpetavad lastele igasuguseid vanu töid alates kingade viksimisest lõpetades limonaadi pressimisega. Vanadest kommetest ja eluviisist räägitakse ja meie ei tohtinud nendega rääkida, et neid mitte sellest reaalsusest välja tuua. Päris äge igatahes...

Siis käisime mitmes kirikus (professionaalne kretinism), sõime mehhiko kraami, käisime vanalinna kitsastel tänavatel ringi ja raamatupoes, jalutasime ranna ääres ja uudistasime Brightoni muuli, ma ahhetasin Brightoni lossi üle ette-taha, lõpuks tegime kohalikus araablaste eliitkohvikus majakatusel ühe vesipiibu ning läksime siis Triinu juurde filmi vaatama (American Beauty - hullult äge film, mida ma siiani näinud polnud). Ja arvestades seda, et Brighton on veel selline künklik linn ka ja igale poole minnes tuleb vähemalt kaks korda mäest üles-alla käia, olid need kaksteist läbitud kilomeetrit veel tegelikult pisut kaalukamad ka kui muidu võiks arvata.

Täna tulime varakult Londonisse tagasi, käisime mitu tundi Camdeni turul ringi ning kui see end meie jaoks ammendas (me ei ostnudki eriti midagi - kõik ägedad rõivad olid kas liiga gooti stiilis või liiga väikesed), võtsime jalad selga ja suundusime Londoni linnamuuseumi. Mul oli hullult kahju, kui välja tuli, et pool nende kollektsioonist on parajasti renoveerimisel ja avatakse alles kahe nädala pärast... Aga noh, olemasolevad ekspositsioonidki olid šeffid (eriti tore oli Rooma-aegse Londoni osa), mis siis, et lõppesid ära Londoni suure tulekahjuga aastal 1666. Mina olin just kõige enam tahtnud näha neid hilisemaid osasid, sest ma lugesin, et neil on näiteks Victoria-aegse Londoni tänav sinna taasloodud ja kaasaegse East-Endi agulimiljöö... Ah, noh, eks jääb siis teiseks korraks. 

Aga et kultuurikümblus eriti korralik oleks, jalutasime me pärast veel rahvuslikus portreegaleriis ka ringi oma poolteist tundi - sellel oli täna hiline õhtu, nii et oli kaua lahti teine. Ooooo, mu vaesed õnnetud jalad... Aga huvitav oli loomulikult ka, kuigi tuleb tunnistada, et vanad kuulsad inglased nägid enamasti erakordselt inetud välja... Aga jah, kolmest korrusest suutsime me läbida siiski ainult ühe, nii et sinnagi tuleb teine kord veel kunagi tagasi minna. Selle peale ütleks ma ainult niipalju, et vähemalt olid mõlemad muuseumid tasuta :-D.

Ja ega rohkem poleks ühe päevaga ära teha jõudnudki. Võtsime surmväsinuna lõpuks galerii kõrval pubis ühe siidri ja tulimegi tulema - Triin peaks ka hakkama nüüd Brightonisse tagasi jõudma ja mina olen juba tunnikese kodus arvuti taga istunud... Kuigi, kui järele mõelda, oleks minust hirmus mõistlik minna pea ära pesta ja magama kobida, homseks sai jälle üsna tihe ja pikk graafik kokku klopsitud

Aga ma ei panegi ikka täna pilte, liiga palju sai neid, tõesti ei viitsi möllata...

Ööd,

M.