Kuidagi on nii välja kukkunud, et nüüd, kus Hiinasse minek ukse ees on, on kõik telekanalid täis Hiinast pajatavaid saateid - mingi päev sattusin ma peale Hiina metsikust loodusest rääkiva doksarja esimesele osale; eile tegi oma debüüdi Maost jutustav doksari... Väga teretulnud muidugi - mul on terve kirjutuslaud ka Hiina materjalide all lookas [kuigi ma peaks kiiremas korras tegelema hoopis ühe raamatu tõlkimise ja teise mitmendat korda toimetamisega], aga telekast visuaalse materjali kõrvale kontsentreerituna nähtuna saab palju kiiremini palju parema ülevaate.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Või noh, kaudselt siiski - neid Hiina raamatuid lugedes hakkab mind nimelt kerge klaustrofoobia tabama. 1,3 miljardit inimest on ikka liig mis liig! Ja arvestades, et Pekingis, Shanghais ja Hong Kongis on igaühes 15-25 miljonit elanikku... uff, milline trügimine ja massid. Mulle ei meeldi massid. Kummaline küll - ma olen urbanist, aga mida aeg edasi, seda tüütumaks linnad minu meelest muutuvad. Nende isikupära kaob - nüüd saab igas vähegi suuremas linnas käia täpselt samades poodides, juua täpselt samasugust kohvi, süüa täpselt samasugust sööki ja näha täpselt samasugust rahvaste paabelit. Muidugi, mõnel ägedal ja tihedalt poode täis peatänaval šopata on mõnikord ikka ilgelt tore, aga ma juba Londonis tõdesin, et hirmus mõttetu on, kui kõik käivad ühtmoodi mustades või hallides kontorirõivastes ringi, kohvitops käes ja kõrvaklapid peas... Krt, ma isegi tõstsin selle peale ainult sammu, sest mul oli pidevalt tunne, et ma jään kellelegi jalgu. Ei mingit isikupära, ei mingit huvi ümbritseva vastu... Aafrikas või Eestis on ikka palju parem :-D.
Ei, ega mulle tühjad vaiksed eeslinnad ka ei meeldi. Sinna on nii nõme ligi pääseda - ühistransport enamasti sakib ja on tüütu, auto oleks muidugi mugav, aga samas on see kallis ja üleüldse on autoga ka üks pidev jama kogu aeg - kuhu teda parkida, millal teda tankida, kui vara enne tööleminekut aknaid puhtaks pühkima minna jne. Lisaks on ainult elamurajoonid kuidagi õõvastavad mu meelest... Mina küll ei tahaks pimedas õhtul mööda purupaljast elamurajooni kakerdada, kus kõik vaikne ja kuss on ja kus mõni järsku nurga tagant välja hüppav inimene võib su oma erakordsusega lihtsalt koha peal surnuks ehmatada. Ühesõnaga, minu ideaallinn on selline normaalne, kus on piisavalt valikuvõimalust, elu ja tegevust, aga mitte mingit pidevat tunglemist ja ülemäärast anonüümsust... Kui jube oleks elada Hiinas mõnes anonüümses megalinnas, kus mitte kedagi ei morjenda, kes sa oled, mis sa teed, kust sa tuled ja mis sulle meeldib. Seal pälvivad tavalised inimesed teiste tähelepanu küll vist ainult siis, kui neil on õnne surra samaaegselt koos kümne tuhande inimesega... Väga kurb...
Tjah, aga niipaljukest siis sellest... Ühesõnaga, sellest moraal: aeg-ajalt säärastes hiidlinnades käia on äge, aga ma ise küll enam ei tahaks/viitsiks sinna kolida...
Muidu jõudsin ma täna Tallinnasse - sain kirjastusest ühe tõlke toimetajalt tagasi, pean selle üle vaatama ja pärast ikka end kätte võtma ja tõlkima hakkama. Esmaspäeval peaks koolist ka läbi astuma... Kevad on käes, sess on peaaegu läbi - nüüd võiks inimesed juba mulle osata öelda, millal see kaua tehtud kaunikene magistridiplom mulle lõpuks pihku pistetakse. Lähen kontrollin igaks juhuks üle, kas sellega on ikka kõik kombes - terve kooliaasta on ju mu kaitsmisest saadik mööda läinud, mine tea, võib-olla on nad seal midagi huvitavat välja mõelnud. Kool ju säherdune...
Aga ma nüüd kohviga tõlkima...
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar