Puhh, ma jõudsin eile hommikul vara juba Tallinnasse, aga sellest saadik on kuidagi nii palju tegemist olnud, et ma pole veel piltegi jõudnud arvutisse tõmmata... Isegi ei tea, kuidas mul selline möll nüüd tekkinud on... Või noh, tean kah - esiteks on mul reedel lõpetamine. Kuulu järgi kell 16.00 Rüütelkonna hoones, aga see leiab kinnitust homme. Noh ja eelnevalt on loomulikult vaja saada tohutu hulk allkirju (et ma ikka olen ühika üürid ära maksnud, et mul pole käes laenutatud tehnikat ega raamatuid, et mul pole kooli ees rahalisi võlgu, et ma olen üürilepingu lõpetanud, et mul on kõik ained tehtud...), nii et ma siis nüüd olen neid mitu päeva taga ajanud. Teiseks on mul esmaspäeval raamatu tõlke tähtaeg, aga teha veel pisut üle saja lehekülge... Täna olin ma näiteks jõle tubli - tõusin kell 8 üles ja juba südapäevaks oli 30 lehekülge tõlgitud. Kokku olen täna teinud ligi 60 lehekülge... ja noh, ikka on veel sada ees... Niimoodi täpselt nibin-nabin saan tähtajaks valmis ühesõnaga, kui nüüd veel homme ja nädalavahetusel ka kõvasti pingutan. Brr... aga ega siin nalja küll pole ja luuserdamist ei saa endale mõned päevad veel lubada. Kolmandaks tuleb teisipäeval Emilia ja peaks mõtlema, mis siis temaga tehtud saab - kuhu minna jne. Algus on kindel - jaanipäev ja Hansapäevad, aga mis edasi, see on veel lahtine. Noh, Eestit tuleks näidata talle ju... Aga mida, seda ma veel ei tea :-D.
Aga Hiinast siis.
Grupp oli tore, reis läks hästi, ise sain kõvasti targemaks ja üleüldse oli vahva. Peking mulle seekord eriliselt sügavat muljet ei jätnud - peale selle, et hotell oli ägeda küla moodi tänava peal suisa kesklinnas, ei jäänud mulle rohkem ühtegi eredat mälestust. Varasemast mul oli nagu rohkem eksootikat meeles... Isegi Wangfujingi tänava poed olid nüüd ainult peened kallid kaubamajad, neid poode, kust ma paar aastat tagasi kümne krooniga riideid ostsin, polnud enam pea üldse alles. Nagu ma juba korra varem maininud olen - linnad muutuvad järjest igavamaks. Sealgi olid rivis Zarad ja Guccid, Lacoste'id ja Rolexi esindused. Äh... Ainult see toidutänav oli endine... eksootikat otsides üritasin ma siis seal toidutänava ühes sööklas hiinlase moodi süüa... Sellega sai nalja, sest see oli reisi teine päev ja mu pulkadega söömise oskused olid veel pisut roostes. Nii ma siis saingi hirmus pikad nuudlid ja hirmus peeneks lõigatud mingi kastmega sealiha... ja kogu söökla naeris mu püüdlike katsete peale midagi suhu saada. Kõik ettekandjad olid hirmus mures ja pakkusid mulle lusikat, aga ma olin kindlameelselt otsustanud pulkade kasuks ja lõpuks olid mõlemad taldrikud enam-vähem tühjad ka. Siis selgus aga, et see sealiha oli toodud millelgi, mida mina olin pidanud kasutatud nõudelapiks, aga mis tegelikult osutus söödavaks maisileheks... Et sellepärast siis ei saanudki ettekandja aru, miks ma tahan nuudleid - ja veel ilma supita nuudleid!
Suzhou oli päris tore - selline väikelinlik ja puha. Aiad olid seal tõesti ilusad - ja Suzhous saime me kokku juba oma Shanghai giidiga, kes oli selline armas nooruke tütarlaps, hästi püüdlik ja sõbralik. Peakolus tal suurt midagi ju polnud, aga ta oli muidu hästi sümpaatne... Aga millegipärast ei ole mul JUBA enam Suzhoust ühtegi muud mälestust. Ahjaa, paadisõidul käisime sealsetel kanalitel - see oli küll ka vahva, hirmsasti oleks tahtnud pilti teha ja palju, aga kuidagi ei saanud... kõik kogu aeg vaatasid. Ja noh, mida teie arvaksite pildistavast giidist? Sellest johtuvalt võin ma juba ette öelda, et tegin heal juhul kogu reisi jooksul paarsada pilti - ja needki põhimõtteliselt kolmes kohas: Shanghai öisel laevasõidul, Shanghai loomaaias pandade juures ja lõpuks Hong Kongi valgusshowl. Niisiis - peamiselt öösiti.
Shanghai oli hullult äge, mulle väga meeldis - kõige rohkem nendest linnadest. Ma isegi ei tea, miks nimelt... aga arhitektuur oli kõige vahvam seal. Ja kuidagi... öösel käisime me seal mõnede tahtjatega lisavõimalusena öisel laevasõidul jõe peal. See oli hästi äge. Ja Shanghaid olin ma reisi ette valmistades kõige põhjalikumalt õppinud ka, nii et ma suutsin kõige rohkemate asjadega suhestuda. Ja Xintiandi prantslaste linnajagu oli hästi sümpaatne, selline inimmõõdulisem vahelduse mõttes. Ja Bund oli tore. Aint ma oleks hirmsasti tahtnud Nanjingi tänaval ka šopata pisut... See paistis nii lõpmata palju toredam olevat kui Pekingi kaubatänav. Ahjaa, teletorn... näeb väljast hullult äge välja, aga sees on mitmetunnised sabad, et üles pääseda... ja siis üleval on selline klaasist platvorm, kus käiakse ringi ja vaadatakse alla. See oli hirmus jube, kuidagi ei tõusnud jalg sinna peale astuma - käisidki nagu klaasi peal ja alt paistis kogu linn... Brr. Mõnes kohas oli nagu nalja pärast veel mingid teibiribad peale tõmmatud klaasile, et umbes nagu parandatud on... Uhh...
Hong Kong... oli täitsa OK. Hong Kongis oli meil kõige targem kohalik giid üldse, tema rääkis toredat ja asjalikku juttu, ma tundsin kohe suurt kergendust. Aga kuidagi... Hong Kongi linnas me nagu ei jõudnudki olla, sellest on nats kahju. Me käisime pigem seal Hong Kongi saare eri nurkades ringi ja isegi mäe otsast linna vaadata püüdes tabas meid täielik nurjumine, sest me olime nii paksu pilve sees, et ninaotsagi ei näinud, rääkimata viiesaja meetri kaugusel allpool olevatest pilvelõhkujatest. Ühesõnaga, seal jäi ajast natuke väheks, seal Hong Kongis. Ja reisi kõige parem söök ootas meid ka Hong Kongis. Sealsete kreveti-virsiku-majoneesiga täidetud friteeritud taskud olid nagu unistus...
Macau oli aga seevastu minu meelest täiesti mõttetu. Sealne kohalik giid oli ka täielik loodusõnnetus - kõigepealt jäi ta sadamasse hiljaks ja kui me lõpuks mingi teise umbkeelse hiinlase abiga oma bussi leidsime, pidime me talle kuskile järele sõitma. Siis ei osanud ta õieti inglise keeltki - mina küsisin puu kohta, tema rääkis treppidest, mina küsisin treppide kohta, tema rääkis puudest, mina küsisin lootosefestivali kohta, tema rääkis pruutkleidist... Ja lisaks sellele ei öelnud ta mitte midagi tarka. Ma olin küll loomulikult ise ka valmistunud, aga no neetud, tema peab ju ka oma töö ära tegema ja palga välja teenima - ja see oli mul seal siiski esimene kord! Siis kadus ta isegi keset ekskursiooni mitu korda ära - tulime ühest kirikust välja ja keda pole, on tema. Ja ühel korral andis ta vaba aja, aga kui me juba kõik kogunenud olime, oli temal vaja pissile minna. No tra küll, ma olin tige ta peale. Karistuseks jätsin ta jootrahast ilma ja andsin tema osa Hong Kongi giidile... Paras siis talle. Kontorisse peaks raporti ka neile kirjutama. Ainus tore asi Macau puhul oli see, et me käisime kasiinos seal - seal on ainsana Hiinas need lubatud. Ja siis kõik olid muidugi minu ümber kobaras koos, et kuidas see mängimine siis käib (loodusõnnetus tõmbas uttu ja mängis ise kuskil nurgas salaja vähemalt sada doltsi maha). Mina ainult, vaadake, pole päriselt mänguhai, aga oma grupi nimel söötsin ma siis masinasse kakskümmend Hong Kongi dollarit sisse ja hakkasin suvalisi nuppe klõpsima. Ma ausalt ei tea, mida ma tegin, aga kui see masin mulle ütles, et olen võitnud 359 dollarit, võtsin ma tšeki välja ja olin üldiselt päevaga rahul. Aga mu turistidest julges sellegipoolest pärast mängida ainult üks...
Ja siis oligi kõik. Tagasilend. Tagasilennul ma isegi magasin, sinna minnes ei suutnud aga kuidagi uinuda... ja oi, see esimene Pekingi päev oli raske. Aga üldiselt... noh, ma isegi šoppasin märkimisväärselt vähem, kui olin arvanud ja oodanud. Ma ütlen, kõik on nii kalliks läinud seal Hiinas, et isegi kõvasti tingides saad lõpuks sama hinna, mis Eestist saaks. Aga kui väga ei tingi, maksad veel kõvasti pealegi. Isegi täikal. Arumaisaa. Ja tegelt selle kahe aastaga, mis mul eelmisest käigust saati vahele on jäänud, on hiinlased hakanud palju rohkem tüssama. Vanasti andsid kõik ausalt raha tagasi ja küsisid õiglast hinda, aga nüüd ostsin kirsse, millel oli kiri 10 jüaani kilo, aga maksma pidin nii, nagu oleks hind olnud 50 jüaani kilo. Ja veel mitu säärast seika oli - ühe jalamassaaži eest maksin ka umbes kaks korda rohkem, kui oleks pidanud - aga 75 minutit ja väga hea massöör olid seda lõppkokkuvõttes väärt, ega Eestist odavamalt poleks kindlasti saanud. Järgmistel kordadel olin targem - ja kokku käisin vist 3-4 korda massaažis. Aga ühesõnaga nats nagu halva meki jätsid hiinlased sedakorda mõnikord suhu. Ja ostudest - ainult ilusa teekannu (ja jasmiiniteed) ostsin endale ja siis ilusa peene päevavarju, sest ma ju ei tohi see suvi päikese käes olla, aga sealne päike oli ilgelt ere. Nende kahe ainsama asja pärast ongi mul hea meel :-D. Mõned harvad riidehilbud soetasin ja rohkem TÕESTI ei saanudki midagi. Uskumatu!
Söök oli megahea - ja ma otsustasin seekord julge olla ja lisaks hinna sees olevatele söögikordadele paaril korral ka hästi kohalikes sööklates mekkimas käia. Pulkadega nuudlisupi söömine tekitas mulle küll kõikidel kordadel pisut peavalu, aga lõpuks, pean raporteerima, sain triki kätte. Ja hiinlaste kohvi on suhteliselt jäle - ma olen küll muidu globaliseerumisvastane, aga seal olin ma tõeliselt tänulik Starbucksi eest...
Ahjaa, ja mis mind tõeliselt üllatas - kõik hiinlased, kellega ma juttu tegin, teadsid Eestist nii mõndagi. Et pisike on ja kus asub ja millal iseseisvus ja puha... Esimese giidi puhul kandsin ma selle kõik selle arvele, et ta oli õppinud rahvusvahelisi suhteid. Aga ülejäänud inimesed, kellega juttu sai aetud, ka kõik teadsid. Ütlesid, et NL ja Hiina olid ju vennad ja puha, et nad loomulikult teavad kõiki riike, mis sinna kuulusid - ja millega need riigid tegelesid ja millal ja miks iseseisvusid... Peenike värk, ma ütlen! Ja pooled prantslased pole Eestist kuulnudki...
Hästi, aga ma nüüd pöördun oma tõlke juurde tagasi ja katsun täna veel 11 lk ära teha... Pilte panen kunagi, kui rohkem aega on.
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar