Amsterdami Kalverstraati raamatupoes (kust ma muide peaaegu iga kord mingi ülitoreda ja seni minu jaoks täiesti tundmatu üllitise avastan) sattusin ma täiesti poolkogemata peale ühele imelisele teosele - autoriks Alain de Botton ja pealkirjaks "The Art of Travel". Ma muudkui kandsin seda kaasas ja lugesin teda üha uuesti ja uuesti, aga päris lõpuni ei jõudnud - sellel lihtsal põhjusel, et siin oli minu meelest nii palju geniaalseid mõtteterasid, mis tahtsid välja kirjutamist, et ma ei jõudnud sellega nii kiiresti edasi, kui oleksin tahtnud. Aga nüüd lõpetasin ma selle ära ja minu meelest on see maailma kõige geniaalsem reisiteemaline raamat üleüldse! Mul on suisa kahju, et tema selle kirjutas, ma oleksin tahtnud ise sellise autoriks olla!
Ta ei kirjuta ühest konkreetsest reisist, vaid pigem reisimise filosoofiast... Üldistest tõdedest, millest nii mõnegini ma olen isegi jõudnud, aga mis tema sõnastuses nii kenasti kõlavad. Ja lisaks nendele mõnedele, mille peale ma teinekord mõtisklenud olen, tõi ta välja veel nii mitmeidki sääraseid, mis minu jaoks üsna uudsed olid - kuigi takkajärge mõtlema hakates on need igati loogilised. Ja pigem enda kui teie jaoks tahaks ma need nüüd koos mõningate kommentaaridega siia kirja panna, et mul teinekord enda jaoks hea lühike ja samas põhjalik ülevaade asjast silme all oleks. Ja et autoriõiguste osas kahtlust ei oleks - suurem osa siin on minu sõnastuses tema raamatu ideid. Pluss veel mõned minu read mõtete täienduseks.
1) ENNE REISI
Me ootame reisidelt alati konkreetseid asju, aga ei kujuta samas ette, et neid ümbritseb palju muud - ettekujutus lihtsustab asju (ja mälu samuti). Me näeme pilti kenast Hollandi tütarlapsest, kel on puukotad jalas ja tanu peas, põll ees ja Delfti portselankauss käes, aga me ei kujuta ette, et päriselus on selle tütarlapse ümber nii palju muud tegemist ja infi ja asju, et Hollandi üldmulje võib olla hoopis teistsugune. Sellest johtuvalt võib meid koha peale jõudes tabada pettumus ja isegi viha, et lubatut ei olegi... On küll, aga sellist lüpsineiut on ehk üks, samas kui on palju liiklust, tänavasilte, karvaseid ja sulelisi, kallab vihma ja üleüldse ollakse geide linnajaos, kus on peaaegu kõik mehed... Ja Kairo püramiidid ei seisa tühjas lagedas kõrbes, vaid on turistide massist ümbritsetuna Kairosse sisse kasvanud. Ja Sinise Niiluse kosk ei ole enam suur võimas kosk, vaid väike nire, sest elektrijaama jaoks on vesi kõrvale juhitud. Ja Mona Lisa on pisike ja tal on klaas ees. Jne, jne, jne.
Lisaks ei kujuta me endale enne reisi ette, et me ei jälgi kogu seda ettevõtmist kõrvalt, vaid et meil tuleb kogu reisi jooksul teha tegemist oma kapriisse keha vajaduste rahuldamisega (tühi kõht, hõõruvad kingad, väsinud jalad, valutav pea või selg, liiga külm konditsioneer, liigne palavus ja higistamine) ning kõigele lisaks mõtleme me alailma millelegi muule kui oma ümbrusele ja ei taju seega täiel määral oma uut keskkonda. Õnn ja rahulolu mingi kohaga ei kesta seetõttu kunagi enam kui kümme minutit ja üleüldse tundub imelik, et reisil oleme me ikka meie ise kõigi oma tavaliste probleemidega - kui me oma kuskil maandume, ei panda meile roosasid prille pähe ja miski ei muutu. Sama mure, mis meid enne lennuki peale istumist ja lennu jooksul valdas, on meil nüüdki peas. Samad tegemist vajavad asjad tahavad ikka tegemist. Tuju on ka suurima tõenäosusega sama. ERGO: kui me oleme üldiselt õnnetud inimesed, oleme me ka reisil õnnetud, kui me aga oleme üldiselt rõõmsad, siis oleme me ka reisil rõõmsad. Koht üksi ei tee meid rõõmsaks, kui me muidu purupessimistlikud oleme, ning ilm, mida me tihti oma halvas tujus süüdistame, ei tee üksi meie tuju pahaks.
2) REISI AJAL
Reisimise eriline õhkkond jätab meile paljudest asjadest teistsuguse mulje kui muidu. Isegi lennukitoit tundub parem - samamoodi nagu piknikul on sai, mis meile muidu ei maitseks, ka väga hea.
Võõras rahvarikkas kohas on palju parem üksildust tunda ja nukrutseda, sest seal on tavaliselt veel keegi, kes parajasti samamoodi tunneb - ja see pakub ikka mingit seltsitunnet.
"Journeys are the midwives of thought - few places are more conducive to internal conversations than a moving plane, ship or train" - no tõesti, paremini poleks seda võinud sõnastadagi. Vanasti ei meeldinud mulle lennureisid just seetõttu, et nii ruttu läks kõik ja üldse ei saanud mõelda... Vaat, kui sa ikka bussiga kolm päeva läbi Läti-Leedu-Poola-Saksamaa sõidad, jõuab nii palju filosoofilist mõttetööd arendada, et kohe tore. Jõuab kõik läbi mõelda, kuhu, miks ja mismoodi lähed, mida seal näed ja mida ootad... Mõnikord tunnen ma sellest ikka veel puudust. Ja igatahes - de Botton väidab, et mõtlemine tuleb meil paremini välja, kui osa me mõistust muusikat kuulab või eriti aknast välja vaatab - sellistel puhkudel ei mõtle me igapäevaste praktiliste asjade peale, vaid ka sellele, millele mõtlemist me muidu väldime. Eriti head on tema meelest rongid (mina lisaks siia ka bussi), sest lennukilt või laevalt avanevad liiga monotoonsed vaated. Ja ta on tabanud ära ka selle, et kui me pikkade sõidutundide järel kuskile kohale jõuame, tuleme me oma kehasse tagasi nagu kuskilt teisest maailmast... Ja ma pean tõesti nentima, et sellistel puhkudel on tõesti tunne, nagu oleks vahepeal hoopis teises dimensioonis olnud - ja siis lööb keegi reaalsusega pähe ja sunnib oma kehasse tagasi hüppama ning asjalik olema.
Põhja-Aafrika riikide inimesed oleksid üllatunud, kui oleksid kuulnud, et nende maa on kellegi jaoks saanud kõige hea sünonüümiks (räägiti sellest, et Flaubert'il oli Egiptuse kinnismõte - ta jälestas Prantsusmaad ja armastas Egiptust ja tema jaoks oli Egiptuses kõik hea - pudrumägede ja piimajõgede maa)... Aga üldistatumalt, noh, küllap on kuskil riigis elades tõesti raske aru saada, miks väljaspool elavad inimesed seda paradiisiks peavad... Ma arvan, et erinevus on ilmselt skaalades... põliselanik näeb palju pisikesi probleeme, millest võõramaalane üle vaatab.
See, mis meile võõral maal meeldib, on tihti see, mille järele me oma kodumaal kõige enam puudust tunneme. Ning täpselt nii nagu me mõnda inimest mõne konkreetse iseloomujoone pärast armastame, armastame me ka teatud kohti näiteks teatud tüüpi akende või kohvitasside pärast. Ja kui me inimeste puhul armastame neid eelkõige nende iseloomujoonte pärast, mida me imetleme ja endas kasvatada tahame, armastame me teisi kohti samuti sellepärast, et meie enda kultuuris pole teatud väärtused meie meelest piisavalt olulised, nii et me tunneme end mõne muu maa teatud väärtustega tihedamalt seotud olevat.
Meil on oma huvide poole pürgimiseks vähem võimalusi kui vanadel uurijatel ja maailmaavastajatel - neid ei piiranud uusi kohti avastades miski, aga nüüd on juba liiga palju giidiraamatuid ja arusaamu, mis sellel maal või selles linnas vaatamist väärt on ja mis mitte. Vaatamisväärsustele pannakse isegi tärne. Ja psühholoogiliselt on meie jaoks seega valik ette tehtud - me ei lähe ju oma vähese võõral maal veedetud ajaga vaatama midagi, millele on antud ainult üks tärn või poolteist, ikka seda, mis on 5*.
Kui inimesel on huvi, on ka nähtud objekt tema jaoks huvitav, aga kuna meie huvid arenevad koos meie vanuse ja iseloomuga, juhtub paraku tihti, et me näeme asju liiga vara ning ei hinda neid seega piisavalt... See peab hästi paika küll - kui inimest pole tõesti kunagi huvitanud näiteks kirikud, miks neid ehitati, mismoodi uskumused ja arhitektuur eri maanurkades erinesid, miks nad eri stiili olid ja kuidas stiilid arenesid, tunduvad neile tõesti kõik kirikud igavad (ja linnaekskursioonil käiakse raudselt alati vähemalt paaris kirikus, eks, nii et neil on ekskursiooni jooksul mitu korda igav). Sellegipoolest tunnevad nad kohustust neid kirikuid vaadata, sest 1) nad on ju nii kaugele tulnud 2) alati käiakse kirikutes ja räägitakse kirikutest 3) kui me kirikus ei käi, poleks nagu õiget ekskursiooni olnudki. Ja tegelikult peaksin mina suutma äratada neis HUVI nende kirikute vastu... Aga Allah ja kõik mu kolleegid teavad, kui raske on üldistada kogu maailma ja antud koha ja antud teema ajalugu lihtsasse, arusaadavasse ja HUVITAVASSE keelde, nii et see haaraks ka kõiki neid, kes asjast midagi ei tea ja keda antud objekt vähimalgi määral ei morjenda. See ei takista mind muidugi üritamast. Mõnikord tuleb paremini välja kui teinekord.
Ta kirjutas ka terminist SPOTS OF TIME (tegelikult oli see Wordsworthi mõiste) - need on seigad, mis meile kogu eluks meelde jäävad ning meid aeg-ajalt oleviku raskustest helgesse minevikku tagasi viivad. Minul on küll neid, terve posu. Kõige varasem on üks hommik, kui ma väike olin ja hüppenööriga Võhmas õue läksin. Päike paistis, aga hommik oli selline karge, mul oli valge ja pisikeste puna-siniste lilledega kleit seljas ja kaks hiiresaba peas, mitte ühtegi hingelist ei liikunud, aga linnud laulsid ja me pidime emmega kuskile minema, aga ta jäi veel tuppa midagi toimetama. Ja siis ma hüppasin...
Sõna meeliülendav - mainiti esimest korda umbes aastal 200, aga laialt tuli käibele 18. sajandi alguses, mil see eelkõige maastiku puhul üheks väärtushinnangute kriteeriumiks võeti. Lisaks esteetilisele ilule, praktilistele võimalustele ja majanduslikule otstarbekusele hakati paika nüüd hindama ka selle võime järgi tekitada meeliülendavat tunnet. Hildebrand Jacobi sõnul peaks säärast tunnet tekitama eelkõige ookeanid, päikeseloojangud, koopad, Šveitsi mäed ja järsakud. Ja üldiselt - kui meid alandab inimene, on see meile solvav, aga kui seda teeb loodus, teame me oma sisemuses, et ta ei tee seda vihaga ega pahatahtlikult, nii et säärase vägevuse tunnistamine võib meid hoopis inspireerida ja isegi jumalasse uskuma panna. (traditsiooniliselt on lihtsalt inimesest vägevamat jõudu kutsutud jumalaks). Keegi Thomas Gray ütles juba aastal 1739 nii ilusasti, et "There are certain scenes that would awe an atheist into belief without the help of any other argument" - ja ma olen temaga üpris nõus. Igatahes, sobivalt tekkiski meeliülendava looduse kummardamine umbes samal ajal, kui linnaelu ja teadlikkuse tõus traditsioonilist usku kahandama hakkasid. Need, kes piiblitekste enam nii tõsiselt ei suutnud võtta, leidsid seni kiriku tekitatud ülevaid emotsioone nüüd loodusest. Ja päriselt, mõni koht on kohe selline, et võtab hingetuks. Minu meelest mõni ehitis ka - ma olen ikka öelnud, et võimsas katedraalis nagu Notre Dame või Sacre Coeur võiks küll niisamagi uskuma hakata, aga meie Eesti uuemad õnnetud käkk-kirikud ei tekita veerand grammi jagugi mingit ülevuse tunnet (keskaegsed kirikud on meil siiski üpris ägedad, aga ma kahtlustan, et nende puhul tekitab seda erilist aurat siiski pigem nende vanus kui eriliselt võimas arhitektuur).
Me hakkame asju sümpaatseteks või ebasümpaatseteks pidama ühe silmapilguga - umbes samamoodi nagu me avastame, et lumi on külm või suhkur magus. Meil on oma sümpaatiaid võimalik mõjutada aga detailidele tähelepanu pööramisega. Isegi tavaline Provence'i taevas võib meile meeldima hakata, kui meile öeldakse, et siin on see unikaalse värviga. Ja selles mõttes on meie maitse eriti tõhus kujundaja kunst, sest kunstiteos on juba kunstniku poolt läbi mõeldud, kontsentreeritud ja rõhutab paiga või objekti teatud kõige iseloomulikumaid jooni, mis meil muidu ülejäänud prügiinfo sekka ära kaoksid. Oluline on siiski samas mitte ära unustada, et kui meile mingi töö meeldib, siis suurelt jaolt sellepärast, et meie meelest on kunstnik rõhutanud ja esile toonud meie meelest kõige olulisemad jooned ja seega on kunstnik olnud "meie lainepikkusel" ning osanud asja meie jaoks hästi serveerida.
Kui meile mingi koht meeldib, kui see meis emotsiooni tekitab, on kõige levinumad viisid seda emotsiooni hoida püüda a) pildistamine b) enda sellele jäädvustamine (graffiti) c) osta suveniire, mis meile kaotatut meelde tuletaksid. Tegelikult on aga ainus võimalus seda ilu hoida seda mõista, teadlikult mõista ning seda ise kunstis või sõnas väljendada püüda. Väljendamine on vajalik sellepärast, et ainult siis, kui me tahame oma imetluse objekti sõnadesse panna või nt joonistada, vaatame me seda tõeliselt ja põhjalikult. Näiteks pildistamine on tegelikult needus - ja nii arvas juba Ruskin. Needus sellepärast, et selmet kasutada fotosid põhjalikule vaatamisele ja paiga kogemisele lisandiks, muutub pildistamine paljudele hoopis vaatamise alternatiiviks ning fotograafia leiutamisest saadik on inimesed hakanud üha vähem ja vähem asju tegelikult märkama. MIS minu peelest peab äärmiselt paika - kõik need hordid turiste, kes klõpsivad meeletult pilte teha, unustavad üldse ära, et nad peaksid hoopis võimalust kasutama ja seda kohta kogema - nuusutama lõhnu ja vaatama puid tuules liikumas, uurima, kust kuhu läbi pääseb ja mismoodi asjad üksteise suhtes asetsevad... neile ei jää meelde mitte midagi ja pärast kodus otsivad nad mu üles, et küsida, mis koht see siin pildi peal on... Filmimine on veel hullem - fotode vahepeal võib ikka üht-teist märgata ka, aga filmi tehes neelab kaamera meid nii ära, et ümbrust ei pane üldse tähele - hea, kui esimese ettejuhtuva kivi otsa ei komista. Aga kui me oleme VAADANUD, TAJUNUD ja MÕISTNUD MIKS mingi paik meile meeldib, pole meil tegelikult vaja ei pilti ei suveniiri, see mälestus jääb meile alles. Kui sa istud heas seltskonnas nimetamata riigis pärapõrgukülas meeletult suure jõe ääres mangopuude all, jood tulist, magusat ja kanget teed, kuulad, kuidas kauguses eeslid karjuvad, vaatad erksaid tähti ja Orioni vööd ning jälgid ühe mehe ponnistusi jõepõhjast muulavankrile liiva tõstmise osas... ning seda kõike endale teadvustad, mõistad, kui haruldane see on... siis tekibki sellest üks "spot of time". Ja kui sa seda seal kogenud ei ole, ei tekita fotod ega video sellisest stseenist sul mitte iialgi, mitte ilmaski sääraseid tundeid...
Nauding, mis me reisilt saame, sõltub pigem meie meelestatusest ja suhtumisest kui sihtkohast - see kordab põhimõtteliselt sedasama, et kui me oleme üldiselt õnnetud inimesed, oleme me igal pool õnnetud - ka reisil. Ja kui me otsime alati positiivseid elamusi, naudime me ka iga reisi. Ja oh seda õnnetust, kui reisile tuleb inimene, kes mitte kunagi mitte milleski head ei näe...
Meie maailmataju sõltub väga suures osas sellest, kellega me parajasti koos oleme: me suuname oma huvisid alati teiste ootustega kompromisse leidma. Jajah... Nende pärast, kellega ma kunagi neis kohtades koos pidin olema, mulle enam Türgi ja Iirimaa ei meeldigi, aga Malisse või Mehhikosse oleksin ma valmis peaaegu jalapealt kolima. Ja ma saan mõistusega aru, et Türgi ega Iirimaa pole milleski süüdi, aga sellegipoolest nad mulle enam ei meeldi.
VARIA: üle kogu raamatu leitud killud
Kunstiteose või brošüüripildi järgi mingisse kohta reisimine ja selle endale eelnevalt ette kujutamine on sama, mis teatris mõne puu järgi end Sherwoodi metsa kujutamine. Need pildid on ju nii lihtsustatud, ometi ehitame me endale nende põhjal üles terve maailma.
Esimene asi, mis meil reisilt tagasi jõudes meelest läheb, on see, kui palju me reisil olles hoopis koduste asjade peale mõtlemisele aega raiskasime.
We may best be able to inhabit a place when we don't have to face an additional challenge of being there - mõnikord on tõesti lihtsam mingit kohta nautida või ette kujutada hoopis kodus tugitoolis, sest seal koha peal olemine tähendaks kindlasti lärmi, tunglemist, väsinud ja valutavaid jalgu, võib-olla peavalu või mõnda tüütut kaaslast, näiteks tühja kõhtu, pindu näpus ja liiga rasket kotti, halba ilma ja kõike muud, mis meid vinguma võib panna. Sest paraku sõltub meie võime ilu ja eripära nautida sellest, kas terve skaalatäis meie teisi emotsionaalseid ja/või psühholoogilisi vajadusi on rahuldatud või mitte - ja kui mõni neist pole, ei suuda me mõelda mitte millelegi peale selle. Oi, kuidas ma tean, kui raske on midagi imetleda, kui jalad on nii väsinud, et tahaks ainult istuda - ükskõik kuhu. Umbes kaks tundi pärast mahaistumist tekib taas huvi...
Ja siis on veel igasuguseid häid mõtteid. Aga kuna ma ei taha sugugi kogu raamatut ümber kirjutada - ja nagu ma juba ütlesin, sõltub meie võime ilu ja eripära nautida sellest, kas terve skaalatäis meie teisi vajadusi on rahuldatud, nii et tuleb tõdeda, et kuna mina tunnen praegu suurt vajadust duši alla minna, sest ma tunnen, et juuksed on rasvased ja käed kleepuvad, ei suuda ma enam kaua oma tähelepanu selle asja juures siin hoida. Aga igatahes on tegu niiiiiiiiiiii geniaalse raamatuga, et ma tegin midagi, mida ma ammu teinud pole... kirjutasin nimelt selle autorile kirjakese, et ma imetlen seda trükist :-D. Vanasti kogusin ma oma lemmikkirjanike autogramme, et te teaksite. Ega ma neid eriti palju saanud, aga mõned saatsid siiski tänulikule lugejale autogrammiga raamatuid ja muud nännigi... Vat nii.
Aga järgmise korrani,
M.
Tõesti väga head mõtted. Nõustun kohe mitmega.
VastaKustutaSuper! Selle postituse eest kohe ekstrasuur aitäh!
VastaKustuta