Delfi

Valjas on monusalt soe. Kohvikus uurgab mangida mingi Kreeka popplaul. Kuskilt tuleb sigaretisuitsu lohna. Telekas mangitakse jalgpalli - Prantsusmaa versus Jaapan vist. Hehee. Koik on ammu ara majutatud ja nuud on ohtu vaba. Koht hakkab vaikselt tuhjaks minema. Igav hakkab ka tasapisi ning isegi netis pole suurt midagi ajada / nadala ajaga pole just eriti palju juhtunud, selles mottes, et uudiseid eriti pole, keegi pole suurt kirjutanud ka ja 85 meilist mu postkastis omas motet tervenisti umbes 5 voi 6. Geniaalne, ah? Noh, tegelikult oleks mul internetis tegemist kull, aga ma ei viitsi praegu. Vot. Lahen vist hoopis kain vahetan riided ara ja siis lahen otsin midagi hamba alla. Voi uritan Joannise ules leida, kellega triktrakki mangida. Uhte kebabi tahaks iseenesest. Ah, jah, olgu, ma ei suuda antud hetkel piisavalt keskenduda, et teile midagi asjalikku raakida. Eks homme ohtul kirjutan.

Monus on, mulle ilgelt ikka meeldib Kreeka.

Tõeline tõhususe etalon

No jee, mida ma kõike täna ära pole teinud - miljon pisikest asja. Kaks ja pool tundi on veel isegi aega enne rongi peale minemist - see kulub kohe varsti ära päeva esimesele söögikorrale, peapesule, kulmude kitkumisele ja säärasele tränile. Hii. Põnevus on sees jälle. Sedakorda isegi mitte eriti närvi, kuigi taevas ainult teab, et õppinud ma küll eriti ei ole... aga see on ju Kreeka :D Ma olen seal vist juba ziljon korda käinud... Oeh. Ainult kuidagi ei tahaks seda öökest seal lennujaamas veeta... Homne õhtu saab Ateena linna peal kooserdades küll raskevõitu olema. Hihii, ja naerukrambid ähvardavad, kui ma meenutan seda viimast korda, kuidas me H-ga sealt tantsuetenduselt koju vantsisime grupi eesotsas :D Hihiiiii. Kreekas on alati lõbus.

Ahjaa, ma unustasin teile ütlemata eile, et mul on nüüd uus äge soeng. Päriselt ka. Palju ägedam kui enne :D Ja mis puutub eilsesse postitusse, siis see on tingitud sellest, et lihtsalt on nii sürreaalne, et siis, kui enam eriti aega ei ole, ilmuvad seltskonda eriti ägedad inimesed. Noh. Murphy seadused eksole, siis võib lasta inimestel tuttavaks saada küll, kui niikuinii enam varsti aega suhelda pole :D Aga mulle ei meeldi suitsetajad tegelikult.

OK, aga see selleks, ma nüüd lähen ja panen söögi soenema ja torman pessu.

Nädala pärast näeme jälle :P

Kurat küll

Eksam ei olnud kurat küll. Eksam oli Pariisi ajaloost. Täpsemalt Pariisi urbanismist Rooma ajast kuni industrialiseerumiseni. Ehk siis ülimalt lai teema. Kui ma tõepoolest miskipärast juhuslikult teemast mööda ei kirjutanud, peaksin saama suurepärased punktid.

Kurat küll käib selle kohta, et oli siis nüüd vaja oodata seda aega, kuni ma kuu aja pärast Eestisse tagasi tulen. No põrgusse, ma ei või. Ajastused on kõigil kohe päris möödas. Urr.

Aga olgu, eks me homme näe, mis edasi saab.

Ja siis saab kohe Kreeka. Millest ma ei tea endiselt, kuidas ma lennujaama saan. Ilmselt homme õhtul viimase rongiga, mis tähendab mõnusat lennujaamas veedetud ööd.

Kurat küll. Ikkagi ma ei saa üle ega ümber sellest, et ajastused on kõigil päris möödas.

Jabur.

Napakas.

Nähh.

Ma ei või.

Vahet pole.

Vist.

Aga ma ei tea.

Üldiselt võttes.

Ma ikkagi ei tea, mida arvata.

Miks nüüd???

Ah, eks homme näis.

Vist.

Aga ma ikkagi ei tea.

Põrgusse.

Aga ma panen telefoni laadima siiski.

Eks siis homme õhtul näis.

No kurat.

Oli seda nüüd siis vaja.

Ah, kaua ma ikka niimoodi.

Eks homme näis...

POSTSCRIPTUM! tuletage mulle meelde, et ma teile kunagi peale homset ja peale Kreekat prantsuse koertest räägiksin.

PPS! Ma ikkagi ei või, kurat, mul oli aega üheksa kuud, eksole. Miks nüüd?

Kaks seitsmest ja siis veel pool

Njah. Päris tore. Kaks kohta neist seitsmest sain täna ära käidud - nimelt Montparnasse'i surnuaia ja St. Sulpice'i kiriku. See pool seal juures on St. Germain-des-Près' kirik, kus ma tegelikult korra või kaks käinud olen, aga kus ma siiani polnud pilte teinud. Täna tegin pilte ka siis :P Muidu surnuaias otsisin üles hunniku kuulsusi - Sartre'i ja Beauvoir', Charles Baudelaire'i, Serge Gainsbourg'i, Bartholdi ja Maupassant'i jne jne jne jne. Sellegipoolest pean ma tõdema, et Montparnasse'i surnuaed pole üldse nii äge kui meie oma - st Père Lachaise. Seal on palju vähem puid ja üldmulje on palju kivisem ja kõledam. Ainult et valvurid on seal üle prahi - seisin ühe kaardi juures ja üritasin meelde jätta, kes kuskil asub, kui üks äkitselt üle surnuaia hõikab mulle, et mademoiselle, tule siia. Läksin siis sinna ja tema ulatas mulle naeratades isikliku kaardi, et siis on lihtsam orienteeruda. Muuhulgas arutas minuga veel ilusat ilma ja soovitas, kuhu poole kõndida jne. Väga kena temast. Niisiis, kõndisin edasi ja jalutasin niisama haudade vahel, otsisin Maupassant'i... Üks surnuaia koristajakutt piidles mind natuke ja tuli siis uurima, et keda ma õige otsin, ta võiks mind ju juhatada... No ja juhataski... Tore.

Muidu ütleks ma, et täna on kõva äikest tulemas. Hirmus palav oli päev otsa - praegu kell on kuus ja varjus on endiselt 29 kraadi sooja, aga veerand tundi tagasi läks äkitsi pilve ja tuuliseks, juba müristas ka korra. Juhhuu. Õigel ajal jõudsin koju, ütleksin ma. Aga ma arvan, et see äike kulub vägagi ära, ehk läheb nüüd lahedamaks. Siin on muidu hullem kui kuskil kõrbes - siin ju õhuniiskus päris suur, nii et siinne 30 kraadi on palju hullem kui 40 kraadi Egiptuses. Uff.

Siis käisin veel tagasiteel kingapoodides ja avastasin mitut-setut sorti ägedaid kingi, mida kõiki tahaks. Ainult et sedakorda valisin ma kõik säärased kingad, mis maksid kõik keskmiselt 40-50 eurot paar. No ei raatsinud alustuseks ühtegi osta :D Eks vaatame, kas mõni neist nädala pärast ka veel kripeldab... :D Aga siin on ikka kingadega lood palju paremad kui Eestis :D

OK, aga ma nüüd asun sööma :P

PS: ja hakkaski kallama.

Ei olegi nagu midagi öelda - järelikult lihtsalt latran

Jah, selline värk on, et kui kõik on kõige paremini, siis justkui polegi millestki eriti rääkida :D Aeg muudkui läheb ja mina tegelen peamiselt rekreatsiooniga :D:D:D Eile võtsin näiteks lõpuks jälle julguse kokku ja laenutasin jalgratta, et parki sõitma ja päevitama minna. Meie kodu juures on ka kohe üks jalgrattapeatus ja siit viib sinna parki tee äärt mööda kulgev, selline eraldi ja kividega eristatud jalgrattarada ka. Sellisel spetsteel ma julgen sõita küll, keegi ei kakerda ees, autod ei sõida tagant sisse ega midagi. Noh, ja pargis - seal on suisa lust ja lillepidu, eks. Nii et eile ma siis väntasin ja väntasin ja tundsin end eriliselt hästi. Praegu juurdlen, et huvitav, kas peaks täna sama tegema...? Kannikad on eilsest ainult harjumatult valusad, see sadul oli jõle pikakoivalisele inimesele seatud :D

Tegelikult tuleks täna veidi mõtteid koondada. Mul on nimelt homme hommikul eksam :D Linnaajalugu. Majasokuga. Noh, ei, selle koha pealt on mu seisukoht selline, et ma ILMSELT suudaksin mingi suht hea tulemuse ka täitsa ilma konspekte läbi lugemata saavutada... Tähendab, tema linnaajalugu tähendab siis peamiselt Pariisi ajalugu (ja ma olen piisavalt ülbe, et mõelda, et seda peaksin ma ometi tundma kui oma taskut), millele ta igal võimalikul juhul toppis paralleeliks kõrvale ühe iidammuse keltide asula Bibracte'i ja tema enda tillukese koduküla arengusamme. Me pidime ideaalis läbima kogu teadliku klassikalise ajaloo esimestest linnadest kuni 20. sajandini... ja jõudsime omadega kõigest Louis XIV aega. Aga kuna tema avastas alles nüüd, et näiteks Notre-Dame'i ees sillutise all on krüpt ja et Louvre'isse saavad kunsti- ja arhitektuuriõpilased tasuta sissepääsukaardid... ja ta üritab kogu seda infot tulutult mittehuvitunud prantsuse tudengitele pähe määrida... siis arvan ma, et ma teen loomulikust intelligentsist ka eksamil prantsuse tibidele silmad ette (noh, mis teed, see lihtsalt on nii, et kohalikud ei huvitu kunagi piisavalt OMA maast ja ajaloost ja asjadest, eksole; lisaks on nad need teadmised kunagi omandatud kohustuse tõttu, aga mina näiteks Pariisi puhul puhtalt huvi pärast, eksole, mistõttu need mul ehk pisut paremini ka peas on püsinud ja seoseid tekitanud, kui neil. No tõesti, kammoon, mu prantsuse koolikaaslased ei tea isegi seda, kuidas nende kuningate nimesid õigesti kirjutatakse!!!). Ja üleüldse, lisaks faktile, et ma tõesti-tõesti seda ainet väga hästi tean, ei usu ma, et arvestades seda entusiasmipuudust, mis prantslased selles aines välja on näidanud, ta ootused eriti kõrged oleksid :D Eks me näe. Ma igatahes luban, et loen õhtupoole oma konspektid läbi. Uued kollased markerid ostsin ka selleks puhuks :D Ja homme kell 10 on siis dissertation - ehk siis järjekordne kirjandivormis eksam. Muuseas hoian ma ka pöialt, et eelmiste eksamite tulemused homme väljas oleksid, tahaks ju tulemusi teada ja lisaks sellele näib mulle, et IFU-sse mul nüüd enam pärast homset asja pole. Võib-olla kord-kaks pabereid ajama. Aga ma ei usu hästi - ei seda, et ma sinna tegelikult ka minema peaksin (jee, st edaspidi saan vähemate transporditsoonidega läbi) ega ka seda, et hinded väljas oleksid. Vahepeale jäi ju tervelt viis päeva pühasid ja nädalavahetust, nii et kõigil oli vabandus mitte töötamiseks. Ah, eks homme näeb.

Ma ei saa aru, mulle näib, et keegi otsustas täna hommikul seitsmest saadik meie tänaval asfalti üles hakata võtma. Hommikust saadik on kostnud vahetpidamatut sellist jõledalt kõva puurimist ja plärinat - teate küll, nagu need asfaldilõhkumisasjad ikka teevad. Meil oli ööseks aken ka lahti, sest siin on endiselt kole palav.... ja nüüd on selline tunne, et mul on endal juba rähn peas... Peaks vist välja minema kuskile, ära siit :D Värsket õhku hingama, päikese käes kümblema ja kuskile muuseumi. Mu kunagi koostatud lehekülgedepikkusest nimekirjast, mida ma kõike selle aasta jooksul Pariisis näha ja teha ja külastada tahan, on veel tervelt seitse objekti järgi, kuhu ma pole veel jõudnud ja kus tahaks ära käia. Ja siis muidugi need Pariisist väljaspool asuvad kaks lossi... Nendega on aga niisugune lugu, et ma just vaatasin uuesti neid rongipileteid - ja need on ikkagi üüratult kallid. Ma ei teagi siis, mida nüüd teha... Päris 80 Euro eest ma sinna ka sõita ei taha, eks... Enne vaheaega olid täitsa normaalse hinnaga, aga siis oli meil Roueni minek plaanis... ja pärast olid piletid laes. Kurb. Ja teise lossi neist kahest saab minna ainult nädalavahetusel, sest siis liigub sinna transport... No eks me vaata... Mingi vaba nädalavahetuse päeva ma kindlasti veel leian... Kui muidu ei saa, siis Liis, hihii, ma tirin su Fouquet' lossi - jah, sinnasamasse, kus mingis "Kolme musketäri" järjes kirjeldatud supervinge pidu oli ja kus Louis XIV Fouquet' peale ta imekauni lossi ja maavalduste tõttu nii kadedaks sai, et lasi tolle vangi pista... .:D

Aga jah, olgu pealegi. Ma arvan, et ma nüüd panengi õige riidesse ja teen siit vehkat, enne kui mu kõrvad päriselt virtsavett hakkavad jooksma. Kohvitoop sai ka sobivalt tühjaks, nii et enam ei hoia mind miski kinni.

Läks... MITTE nii nagu alati...

Läksin täna linna. Mõtlesin, et pole ammu šopanud ja et tegelikult oleks mul vaja paar paari kingi soetada. Tahtsin saada musti madalaid jalatseid ning valgeid poolkõrge kontsaga rihmikuid. Peale paaritunnist proovimist, kaalumist ja mõtlemist ostsin hoopis valged, lahtised ja ilma kontsata, aga kõrged... peaaegu varbavahed - ühesõnaga, täpselt sellised asjad, millest ma poodlema minnes mõtlesin, et neid mul küll kindlasti vaja ei lähe. Tähendab, iroonia on selles, et mina ja varbavahed ei käi üldse kokku, mulle pole need pea elu seeski meeldinud. Mitte ei tea, mis mulle nüüd sisse läks. Huvitav.

Olgu. Soetasin veel natuke pudi-padi, trini-träni, nipet-näpet ja õhtu möödus Triinu ja tema emaga ühes mõnusas hubases tänavarestoranis Normandia eskaloppi ja crème bruléd süües. Kõht on siiani kohutavalt täis ja mõnus olla. Kui ma nüüd viitsiks, siis vaataks ühte Jean Marais' filmi, aga ma arvan, et ma vist siiski ei viitsi... See võtaks ju kohutavalt palju energiat, et arvuti õigesse positsiooni seada, kõrvaklapid pähe seada ja enterile virutada :D Muuseas, kas keegi tuletaks mulle meelde, kes oli see näitleja, kes mängis pikka blondi meest ühe kingaga? Ta nimi läheb mul järjekindlalt selle moelooja Pierre Cardin'iga segi ja ma ei tea teda ealeski...

Kuumalaine

Tõesti - nii palav on, et isegi hingamine on raske :D Vau. Sellegipoolest sai täna ka linnas päris suur tiir tehtud. Õigemini kõigepealt jalutasime pea kaks tundi Père Lachaise'il ja ma tegin Emiliale ühe korraliku tuuri: ära said vaadatud kõik kuulsaimast kuulsad, alates Bizet'st ja Wiiraltist ning lõpetades mingite rumeenlastega, keda ma enne ei teadnudki. Tore. Selles mõttes, et ma tõdesin, et isegi see tohutu ja sigri-migri ülesehitusega surnuaed hakkab mulle lõpuks päriselt pähe jääma ja Emiliaga, kes seal enne polnud käinud, oli hea mälu karastada, et kas ma suudan kaardita orienteeruda, kes kuhu siis maetud on...

Edasi närisime parajasti Henri IV kuju all Cité saarel võileibu, kui meil tuli pähe täiesti loll mõte: läheks õige paadiga sõitma - loll selles mõttes, et eks ma oma gruppidega ole sõitnud ka juba üksjagu ja saan ilmselt edaspidigi sõita, aga noh, nii oma lõbuks tundus asjal hoopis teine mekk olevat. Seal pargi juures oli ka nimelt üks neist turistide paadisadamatest ja laevad voorisid me ees edasi-tagasi kogu aeg... Noh, ja mõeldud, tehtud. Läksimegi, soetasime endale pileti ja veetsime siis tunnikese mööda jõge kimades. Päris äge oli. Jalad said jälle pruunimaks ja mõned huvitavad faktid jäid ka kõrva - näiteks väidetakse, et Pariisi kõige väiksem maja asub kohe jõe ääres, Louvre'i vastas. Tegelikult ega ikka ei asu küll. Oli väike tõesti, seda pean ma tunnistama, ainult et ma tean, et on veel üks pisem hoone... üsna meie kodu juures. Aga noh, mis siis, tore oli.

Pärast lontisime niisama ringi ja tõdesime, et nii pagana palav on, et terve Pariis on välja surnud. Kui me kohvikusse istusime, nägime me tunni ja veerandi jooksul mööda käimas tervelt nelja neegrit, kahte pilusilma, kahte araabia jõmpsikat ja ühte prantsuse vanatädi; kohvikus istus peale meie veel tervenisti kaks mösjööd. Ja see oli nagu PÄRIS-PÄRIS kesklinnas, kus tavaliselt on tänaval laveerimisega raskusi. Ma ei saa aru. Tavaliselt on prantslastel puhkus juulis-augustis. Kuhu nad nüüd siis kõik kadunud on? Isegi turiste oli vähevõitu, ometigi on pühapäevane päev... Kummaline.

Igatahes, aga kuna iga liigutus on tõesti äärmiselt raskendatud ja võtab sada korda rohkem energiat, kui muidu, siis ega me väga kaua jaksanudki jalga jala ette tõsta. Nagu näha, jõudsin ma nüüd koju ja kavatsen täna kahe raamatuga, mida ma tegelikult majanduseksamiks õppides alustasin, lõpparve teha. Jee. Tore. Mulle meeldivad need mõlemad, aga ma ei jõua ära oodata, kui saan järgmisi ka alustada... Mul on nimelt palju põnevaid trükiseid käepärast, aga ma üritan korraga mitte üle nelja raamatuga tegeleda :D

Aga üleüldises plaanis peab mainima, et ma olen tõeliselt rõõmus, et keegi mulle actually tõesti näiteks majandusgeograafiast loenguid pidas. Selles mõttes, et see oli tõesti väga huvitav ja ma sain kõvasti targemaks ka - iseseisvalt poleks mul kunagi olnud piisavalt viitsimist, tahtmist ja julgust sellega tegeleda. See on ikka piisavalt keeruline, et sellest iseseisvalt mingit ülevaadet saada, lisaks on raske tegelikult arugi saada, kui oluline see teatud aspektidest on. Nii et ma lõpetan praegu suurima heameelega neid raamatuid ja olen jube õnnelik, et mul nüüd globaliseerumisest, finantsvoogudest, igasugustest ülemereettevõtetest, maakasutuse printsiipidest, kinnisvaraturu põhimõtetest, investeeringutest ja kasvõi tervishoiu, hariduse ja hügieeni seisukohalt võetuna maailma hetkeolukorrast ja selle kujunemisest mingigi aim on. Palju loogilisem näib nüüd kõik. Vahva! Sama kiidukõne käib loomulikult kasvõi näiteks selle keskkonnaloengu kohta, aga see on märkimisväärselt loogilisem ja sellest räägitakse ka üsna palju - vähemalt siin (alles eile avastasin suure bioturu, biopoode on üksjagu ja alles hiljuti oli terve développement durable'i kuu, mille jooksul olid ajalehed rohelist juttu paksult täis) - nii et see ei pakkunud mulle siiski NII palju üllatusi.

Kui jutt juba sellele läks, siis veel üks asi, mis mulle siin Prantsusmaal võetud ainetest kohutavalt palju uusi teadmisi andis, oli eelmise poolaasta ruumianalüüs. Ja siis loomulikult too Prantsuse kultuuri aine on ületamatu infoallikas - seda siiani. Ma poleks ilmselt ealeski elus NII palju prantsuse filme ära vaadanud ja prantsuse 20. sajandi poliitikast, sündmustest, rahutuste telgitagustest - ja loomulikult STREIKIDEST nii palju teada saanud, kui ma poleks seda aastakest siin Pariisis veetnud :D Streikidest rääkides, järgmine nädal on jälle üks. Osad loengud jäävat väidetavalt ära ja St. Denis kavatsetakse blokeerida. Minu ained peaksid siiski toimuma (parem oleks) ja neljapäevane eksam on IFU-s, mis tavaliselt on siiani streikidest kõrvale jäänud... Hihii. Prantslased.

OK. Aga ma nüüd siis pöördun oma raamatute juurde. Triin asutab end lennujaama emale vastu minema, nii et ma arvan, et mul on umbes kaks tundi segamatut keskendumisaega. Pärast seda on mingi tõsisema kirjanduse lugemisega ilmselt kergeid probleeme... Õhtuks on mul seega ette nähtud neli prantsuse filmi, mis tahaks ära vaatamist :D:P

POSTSCRIPTUM: palju õnne kõikidele emmedele - minu enda emmele ja siis kõikidele värsketele mammadele ja varsti emaks saajatele ka!

Palav on

Kurat, terve talv otsa oli meil kodus nii külm, et me kütsime vahetpidamata, teipisime aknad kinni, tihendasime uksi ning magasime täies mundris... NÜÜD on siis nii palav, et kogu aeg on selline vastikult kleepuv tunne, hingata nagu midagi ei ole, aken on pärani ja radiaator juba nädalaid tagasi välja lülitatud - aga kasu ei midagi. Tähendab, üks põhjuseid on ilmselt selles, et akna lahtitegemisest on teoorias kasu ainult siis, kui väljas külmem oleks...

Miks ei võiks inimeselaps mõnikord millegagi rahul olla? :D Ei, tegelikult ma ei vingu. Vist. Eriti vähemalt mitte. Ma konstateerin fakti. Ja ma olen jube rõõmus, et meil on palav, aga teile lubas lumelörtsi :D

Ja siis veel: küll mulle mõnikord käib närvidele verbaalne kõhulahtisus!

Lallud on vässu

Oeh. Küll sai täna palju kilomeetreid läbi marsitud :D Viimasel ajal olen ma üldse jube palju kõndinud. Versailles's tuuritasime neljapäeval ikka kilomeetreid ja kilomeetreid eksole. Noh, täna jälle. Aga sellegipoolest oli tore päev.

Kõigepealt selgus, et République'i platsi ümbruses on mingisugune antiigilaat ja täika. Läksime Triinuga sinna patseerima ja itsitasime kenasti pihku kõige selle üle, mida prantslased müüvad ja ostavad. Näiteks oli neil seal terve lett erinevaid korgitsere. Teine lett vanu portselanist uksenuppe - selliseid, mida keerates nagu link lahti läheb, eks. Üks onu müüs sadade kaupa Maod kujutavaid propagandaplakateid - originaale, selliseid, mis kuskil Hiinas seina peal on rippunud - neil oli riiklik pitser peal ja vihm oli neid siit-sealt räsinud jne jne jne. Heheh. 40 euro eest oleks endale Mao ja punaarmee seinale saanud soetada :D Aga selle asemel tegin ma diili ühe juveeliäriga, kus lõpuks üks tädi nõustus mu sõrmusele, millest ma kunagi ühe kivi ära kaotasin, uue kivi panema. Ta oli küll kergelt pettunud, kui ma ütlesin, et ei taha teemandit, vaid lihtsalt klaasi, aga no see selleks :D Järgmisel nädalal saan siis sõrmuse kätte. Selle teo üle olen ma igatahes ülimalt uhke - ma olin juba mitu kuud mõelnud, et peaks mõnesse juveeliärisse sisse astuma.

Siis võtsin kätte ja tahtsin Fragonard'ist endale kreemi osta. Puhh. Enam kunagi ei lähe ma sinna üksinda laupäeva hommikul. Terve see pood oli vene prouasid täis, kassasaba ulatus pea uksest välja ning ükski müüjanna ei teinud minuga tegemist, kuna suured rahakotid vajasid esmatähelepanu. Urr. Nii läkski, et ma tegin sealt nördinult ilma kreemita sääred. Ise teavad! :D

Edasi liikusin Citroeni parki - see on vana Citroeni tehaste koha peal Lääne-Pariisis ja selline ultramoodne - väidetavalt. Kuskilt raamatust lugesin ma kunagi eriti uhket definitsiooni, et see kombineerivat nimelt suurepäraselt ultramodernset aiakujundust prantsuse klassikalise pargistiiliga. Hihii. Noh, minu meelest oli see tõeline Pärnu rand - nagu see meil seal muuli kandis on. Ainult liiva ei olnud. Oli võsa, mis koosnes enamasti bambusest ja pilliroost, üksikutest kibuvitsapõõsastest ja mõnedest suurematest puudest... ja siis olid suured muruväljad, mis olid paksult päevitajaid täis. Ja kui senini olen ma Pariisi parkides näinud vaid siiski riiete väel päikese käes lebavaid inimesi, siis seal oli tõesti nagu rand - bikiinid ja puha. Üks suur sillutatud plats oli ka, kust umbes 30 purskkaevujuga välja paiskus - ning hoolimata suurest keelusildist, oli nende vahel oma paarsada trikoodes jõmpsikat, kes seal jooksid, hüppasid, palli mängisid ja üksteist veega pritsisid. Ühesõnaga - neil tundus äärmiselt lõbus olevat. Aga üldmulje oli siiski 99% rannalik.

Mis veel - selles pargis asus suur õhupall, millega kõik soovijad 10 euro eest sõita saavad ja õhust Pariisi vaadet nautida võivad. Minu meelest jube geniaalne! Täna oli tuul ja seega olid sõidud tühistatud, aga ükskord tahaksin ma sellega siiski sõitmagi minna! Õhupalliga, mõtelge!!!

Citroeni park asub muide Javeli RER-i peatuses. Hiljutisest keskkonnaeksamist mäletan ma seda, et mingi tüüp avastas seal 1834. aastal kloorivee - mis prantsuse keeles ongi javel. Huvitav, eh? :D Rääkides avastustest, mina avastasin seal, mis vahe on sorbetil ja jäätisel. Einoh, loomulikult ma tean, milline nende maitsevahe ja väljanägemise vahe on, aga PÕHIMÕTTELISELT... Ühesõnaga, kui ma parajasti sorbetisabas seisin, tuli minu taha üks kena elegantne neegritädi kahe pisikese tüdrukuga, kes tema käest muuhulgas küsisid, et mis see sorbett siis õigupoolest on. Tema siis vastas lastele nii: "Sorbett on külmutatud maiustus, mis ei ole tehtud piimast ega koorest, nagu jäätis, nii et see pole südamele nii kahjulik ega rasvane; see on tehtud päris tõelistest puuviljadest ja marjadest ning juurde on lisatud suhkruroost pressitud vett." Ma ei tea, kas lapsed sellest päriselt aru said, aga minu jaoks oli selline ÕS-i definitsioon küll päris valgustav :D Igatahes... aga jäätis maitseb mulle siiski rohkem.

Olgu. Edasi kõndisin ma veel pool Pariisi läbi - täpsemalt öeldes Boul'Michi juurest jala koju - pool teed seejuures veel toidukottidega, sest ma tahtsin vahelduse mõttes teisest supermarketist süüa osta (ja nagu alati, kui minna poodi ühte asja ostma, tuleb sealt lahkuda kahe kotitäiega...). Kokku sai täna marsitud... oma 10 kilomeetrit ehk ikka. Aga endiselt on ilgelt ilus ilm ja ma tegin oma jalutuskäigul üksjagu tähelepanekuid, nii et lõbus oli :P Hurraa.

Nüüd kavatsen ma mõnda raamatusse süüvida.

Lubatud pildid

Niisiis, siit tuleb nüüd hunnikus pilte. Paluks ainult täheldada, et Emilia käest saan enda fotod kätte alles siiski järgmisel nädalal, seega saate te suurema osa neid pilte, mis puudutavad emme külaskäiku, Egiptust ja võib-olla midagi muud ka, natukene hiljem. Siin on teile seniks aga fotojäädvustused Rouenist, Pariisi eri nurkadest ja Versailles'st.

Ahjaa, seda tahtsin ka veel mainida, et täna selgus, et ilmselt lõpeb mu kool 20.juunil. Mis on päris tore, siis saab 21. juunil käia linnas viimast korda ringi ja pakkida, süüa viimane kebab, juua lemmikkohvikus viimane vein, tõmmata viimane vesipiip, viimased rahad laiaks lüüa jne jne jne :D Kurb. Nuuks-nuuks.

Et alustada algusest: kaks pilti on mul teile praegu siiski ka sellest, kuidas emme siin oli. Ehk siis: filmiplakat meie kriminaalsest käigust Eiffeli torni tippu ning meenutus mõnusast ägedast ilusast Väike-Ameerikast...

Siis, tolle käigu ajal surnuaeda, kus ma seda iidset vanatoid kohtasin, kes mulle seal pika tuuri korraldas lõppeks... Noh, sellele hauale sattusime me just toona peale. Mõni on ilmselt vampiiridesse ja zombidesse päris kõvasti uskunud :D Pimedas oleks sellisele hauale küll vist päris hirmus peale sattuda...

Edasi: ROUEN

Seda ma juba mainisin ka kuskil, et Rouenis saime me tõelise vahvärgimürgituse. Aga iseenesest on see ju ilus. Mulle meeldib. Eriti veel ilusate lilledega ja suurepärase ilmaga :D

Ja lisaks vahvärgile on neil rabavas koguses gootikat. Tähendab, neil on lisaks katedraalile veel kolm uhket gooti kirikut, mis kõik kuskil mujal linnas tõeliseks kassahitiks osutuks ja mis on kõik ka väärt katedraalid olema... aga kuna nad on Rouenis, siis on nad lihtsalt kõrvalisse rolli taandunud. Tegelikult ei tahtnud ma aga mitte sellest rääkida. Tahtsin rääkida sellest, et lisaks neile gooti kirikutele, mille olemasolust mul loomulikult elav teadmine oli, avastasime me mingisuguseid gooti varemeid ka nii, et tapab...

Sihuke asi oli muuseumis. Põhimõtteliselt nagu liikluseski need ümmargused peeglid, ainult et siin oli terve käänuline koridor triibuliseks võõbatud ja peeglisse vaadates tuli sellest säherdune spiraal välja. Geniaalne minu meelest.

Olgu. Roueniga saime ühele poole. Niipaljukest, kui mu ettenähtud üles laetavate piltide arv lubab.

Edasi siis Pariis. Rääkisin teile mitut puhku lesilatest. Siin teile jutu kinnituseks Buttes-Chaumont'i park ühel kenal laupäevasel pärastlõunal paar nädalat tagasi:

Ja sama päeva õhtu päädis Montmartre'il. Hihii. Peale umbes kolmekümnefotolist katsetuste seeriat, kuidas kergelt vindisena ja ise ühe käega pilti tehes kolm tüdrukut ja ühe kiriku kaadrisse saaks, jõudsime säärase tulemuseni (polegi väga hull, peate tunnistama!):

Hmm. Siis rääkisin teile, et käisin ükspäev botaanika- ja loomaaias. Heh, küll on tore, nad on siin ikka kõik asjad jube pisiasjadeni läbi mõelnud. Kui muidu on nende karussellide nimi reeglina Verne'i karussellid ja neil on Jules Verne'i raamatutest võetud tegelased ja aparaadid sõidukiteks (à la Nautilus jne), siis on ka erandeid. Loomaaias oli näiteks säärane erand :D

Ühes teises pargis jalutades jäime Emiliaga ammuli sui vahtima. Sihukene paarikene tegeles agaralt ilmselt fokstroti õppimisega. Ilma muusikata. Aeglaselt ja mõnuga.

Siis turnisin Sacre-Coeuri tornis, mäletate? Sealt avanes selline vaade. Väike-Ameerika on see seal keskel siis. Hihii. Nummi.

Ja suurest autoportreede pildiseeriast jäi nii minu kui Liisi valik lõpuks nende kahe peale:

Araabiamaade kultuurikeskusest ainult üks pisitillukene fassaadidetail teile praegu (seest tehtud, saate isegi aru):

Ning lõpetame siis Versailles'ga.

Piknikku pidasime koos mustmiljoni prantsuse perega suure kanali ääres. Lossi poole ei saanud pildistada, see pagana päike jäi ette :D Aga üldiselt oli terve kanali äär mõlemas suunas säärane: kõik sõid-jõid, päevitasid, käisid paatidega sõitmas... ja oi, kui palju jõmpsikaid seal oli. Enamik neist olid väga hästi kasvatatud ja nunnud; üks pooleteiseaastane südametemurdja käis meiega tutvust sobitamas ja puha... Kohe aru saada, et prantslane - juba hällist saadik asub tüdrukuid jahtima.

Ja meie kõrvale seadsid end sisse üks pisike õde-venda, kellest võis arvata, et nad see kevad esimest korda õue lasti. Küll nad jaksasid mürada ja oma issi otsas trampida :D Too vaeseke oli nendega mõnikord ikka väga hädas. Aga väga lõbus oli neid vaadata :D ja tõele tuleb au anda, see issi oli ka pühaku kannatusega :D

Akendest sai korraks juttu tehtud:

...ning purskkaevudest ja muust ka:

See siin on siis Emilia:

Siin on tegu Emilia päikeseprillidega, millel oleme mina ja Ramona - ainult et no ma ei saanud midagi parata, mul oli ju vaja näha, mida ma pildistan, eksole :D

Võrdluseks, kui palju tüütum koht välja näeb, kui purskkaevud EI TÖÖTA: siin on samast kohast tehtud pilt ajast, kui ma veebruaris Versailles's käisin - ning teine eilsest päevast...

Ja lõpetuseks üks vikerkaar Neptuni purskkaevu kohal :P:D

Korstnapühkija

Ma ei saa aru. Eile hommikul kell pool seitse meie aja järgi helistas mulle keegi mees ja küsis, kas mina olen Ardo. Kui ma talle unise peaga vastasin, et tal on vale number, seletas tema veel täie kindlusega, et ei-ei, see peab ju Ardo telefon olema. Daa, geenius :D

Täna hommikul kell pool seitse meie aja järgi helistas mulle keegi mees (hääle järgi võis ka sama eilne tegelinski olla) ja ütles, et ta tahaks ikkagi lõpuks seda korstnapühkijat kätte saada. Selle peale sain ma küll tigedaks. No palju võib! Kurat, kell pool kaheksa Eesti aja järgi helistada on ka kergelt varavõitu, aga kell pool seitse mind juba teist päeva maast lahti kupatada...

Kui keegi mulle homme helistab ja ütleb, et öökull tegi ta korstnasse pesa ja tal on ruttu korstnapühkija Ardot vaja, siis ma selle vaese isiku trummikilede seisukorra eest küll vastust ei tahaks võtta.

Aga korstnapühkija mainimine andis mulle mõtte. Vat, mu läpakas on viimasel ajal eriti tihti hakanud üle kuumenema ja end välja lülitama, eksole. Noh, ma otsustasin ka siis lõõripuhastajat mängida ja puhusin hommikul käepäraste vahenditega selle ventilaatori ise läbi. Puhtamaks ta sai, sest meeletult suur tolmupahvakas lendas sealt lõpuks välja. Ja ta enam nii palju ei mühise ja muusika kuulamise peale ei läinudki meeletult kuumaks. Ma ei julge veel väga rõõmustada, aga iseenesest kõlab päris hästi...

Kuid et täita eile antud lubadus, lähen ma nüüd ja lasen pildid plaadi peale panna, siis ootab mind ees paar tundi raamatukogus, õhtune loeng ja pärast kõike seda võite mõningaid illustratsioone ka näha saada :P

Purskkaevudest ja Depardieu'st

Mõeldud, tehtud. Peale mõningasi hommikusi asjatoimetusi saime Emilia ja Ramonaga kokku, istusime rongi peale ja tuiskasime Versailles'sse. Ilm oli pööraselt soe ja lisaks tuleb välja, et täna oli riigipüha ka. Euroopa päev nimelt. Poed olid kinni, koolid ka. Prantsuse värk. Esmaspäeval on ka püha, teadmata puhul.

Noh, hurraa. Kui muidu on Versailles' parki tasuta sissepääs ja ainult lossi külastamiseks tuleb seista paaritunnises sabas, siis riigipühadel ja suvistel nädalavahetustel on parki ka pilet vaja lunastada - teate miks? Sest siis pannakse teatud kellaajal purskkaevud tööle. Neid on seal pargis teatavasti ropult palju. Noh, ja saateks mängitakse kohutavas koguses klassikalist muusikat. Louis XIV ajast, eks. Niisiis... Üllatus-üllatus. Aga ega me ometi tagasi hakanud tulema, ostsime siis kuue euro eest pileti ja läksime asusime oma piknikku pidama. Sõime, jõime ja olime rõõmsad. Avastasime, et rääkigu statistika, mis ta räägib, aga pole võimalik, et Prantsusmaa iive negatiivne on. Terve see hiiglasuur park oli täis pisikeste lastega perekondi. Kõigil oli kaks-kolm titte kaasas... ja loomulikult kohutavas koguses mänguasju, et neil lastel tuju ülal hoida. Ei ole ikka kerge lapsevanem olla.

Kui kõht täis, mõtlesime, et lähme jalutame siis sinna kuninganna talumajapidamise juurde ka uuesti. Tegimegi seda... oma kena tunnikese jalutasime sinna, see ju kaugel pargi otsas. Ja siis selgus, et kahe eesli ja kolme sea nägemise eest tahavad nad veel lisaks 9 eurot. Täitsa hull värk. Lisaks sellele, et niikuinii parki üldtasu oli, on nad suvisel perioodil aia eri nurgad ka maksustanud. Pagana majanduslik mõtlemine. Noh, jäigi meist siis sinna minemata. Käisime seeasemel hoopis mööda parki ringi ja pildistasime kõik purskkaevud üles. Eriti vinge oli küll, tõesti šeff. Päike oli ka hästi intensiivne, nii et igal pool oli vikerkaar... Jube ilus. Ma tean, ma luban seda tihti, aga ma homme lasen kaardilt pildid plaadile panna, siis panen teile siia pilte ka. Mul on juba igavesti palju kogunenud neid pilte, mida ma tahaks näidata nimelt :D Emme siinkäigust ja siis Montmartre'i tornist, koolist ja tänasest Versailles'st, Rouenist ja igasugustest asjadest :D Aga ma luban, et ma homme teen seda :P Vaatasin just selle filmi ära, mis vaja oli, nii et selle arvelt on mul nüüd homme enne kooli aega fotopoest läbi käia. Homme õhtul saate suuremas koguses pilte. Arvatavasti kogu mu maikuu üleslaadimise limiidi jagu :D

Filmist rääkides - Depardieu jah. Noh, ei, hoolimata mu (kuulujuttude tekitatud) esialgsest vastumeelsusest selle filmi vastu ("Buffet froid") pean ma selle lõpuks ära vaadanuna tunnistama, et see oli hullult äge. Sürr film jah, aga see oli jube vahva. Tõeline must huumor ja lahe dialoog. Ja laipu lendas ees ja taga. Täiesti süüdimatult. Hihii. Ja Depardieu oli noorena täitsa kompu :D Mähh. Aga tegelikult lootsin ma arvuti mälu juurde saada ja selle filmi ära kustutada, aga see oli nii vahva, et mulle näib, et ma ei raatsigi seda ära kustutada kohe. Nätsasiisnüüd. Pagan. Noh, mida iganes, Kui keegi prantsuse keelt jagab, siis ma võin lahkelt seda filmi soovitada. Põnev on. Tegelikult on mul inglisekeelsed subtiitrid ka. Aga nojah.

OK. Aga ma siis nüüd asun sellest esseed kirjutama. SEE ei ole just eriti lihtne sellise filmi kohta, aga tant pis.

Bonne nuit ja homseni siis.

PS: ja hilinenult head Euroopa päeva teile kõigile. Mida see siis iganes ka tähendama ei peaks.

28

Täna oli jälle 28 kraadi. Niiiiiiii tore! Ja ma tegin ära ilgelt palju asju, mida ma pikemat aega olin edasi lükanud ja mida ma lihtsalt veel polnud teinud. Näiteks käisin üle pika aja postkontoris igasuguseid asju ajamas (meie nuka peal olev postkontor on remondist lahti juba mõnda aega, päris mugav) ja paljundamas/printimas, saatsin mitu-setu asja laiali, koristasin kapi ära, eksisin jälle Odéoni metroopeatuses ära (krt, ma ei saa aru, mitte ükski jumala kord ei õnnestu mul sealt kuskile normaalsesse kohta jõuda, kuigi ma olen mingi tosinajagu kordi seal juba õnne proovimas käinud. Ma lihtsalt EI SAA ARU, kuidas pagana päralt see platsikene kogu ülejäänud Pariisiga seotud on. Tähendab, loomulikult jõuan ma välja kuskile, kust ma aru saan, kuhu edasi minna, aga ma lihtsalt ei suuda sealt mitte kunagi kohe algusest peale õiges suunas liikuda ja teada, kuhu ma lähen), vaatasin Luxembourg'i pargis fotonäitust kolmekümnest maailma viimaste aastakümnete kõige emotsionaalsemast hetkest (väga äge näitus!), siis jäin metroosse kinni, sest keegi hoidis puupüsti täis rongis kogemata käsipidurist kinni, rong jõnksatas, tema tõmbas seda pidurit... ja siis jäi rong tunnelisse seisma ning jebla oli nabani! Geniaalne.

Homme pidime Emilia ja Ramonaga minema Versailles'sse - ilmselt viimast korda, sest siis on seal kõik aastaajad ära nähtud. Nojah ja Emilia sõidab üleüldse järgmise nädala lõpus juba Rumeeniasse tagasi, sest IFU loengud lõppesid ju ära, St.Denis'st ta midagi ei võta, aga tema vaeseke peab seevastu hakkama Rumeenias ka eksameid tegema ning suvel seal baka ära lõpetama. Edu, pole midagi öelda.

Aga ma lähen hakkan jälle aktiivseks. Kõht on tühi, üks raamat tuleb reedeks läbida, paar teksti tuleks üle käia ja üks film tuleb ära vaadata, millest ma pean reedeks essee vorpima. Depardieu'ga sürr film pidi olema. Oh seda õudust... Ma ei ole just sürruse fänn...

Õhtu nagu filmis

Njah. Peale erinevaid kogunemisetappe maandusime me lõpuks viie eesti tüdruku suuruse kambaga ühes Montmartre'i kohvikus, mida ma küll alati vaadanud olen, aga kuhu ma veel kunagi sisse ei olnud astunud. Üks eestlane käivat seal nimelt aeg-ajalt laulmas ja sedakorda kutsus ta meid publikuks kaasa. Noh, tegelikult oli nii, et seal ei ole ühtegi lauljat, aga osad püsikunded, kelle nad on ammu välja valinud, kelle nad siis lihtsalt klaveri juurde nurka laudadesse paigutavad ja siis käib mikrofon nende vahel kogu ringi, kaks pianisti on ka ning käib pidev šansoonide üürgamine. Ei, päris äge oli! Kuna see E tundis praktiliselt kõiki neid baaritegelasi, siis need käisid kõik meiega juttu rääkimas, pannkook oli hää, vein ka (kuigi lõppeks juhtus nii, et me jõime terve õhtu peale viie peale kolm klaasi veini! Ei tea, mis juhtus... :D) ja miljöö oli selline hästi äge. Stepptantsu tehti seal vahepeal laudade vahel ja vahepeal laulsid need ettekandjad tüübid ka, neil oli kõigil selline mõnus sametine hääl, et kohe vinge. Eriti ühel mingil araabia päritolu kutil. Ja kõik nägid välja nagu kuskilt vanast prantsuse filmist. Enamasti vanamehed - ja üsna inetud, selliste suhteliselt prantslaslike grotesksete rõhutatud näojoontega, aga jube sõbralikud ja intelligentsed... Üks meenutas kohutavalt Jeremy Ironsit, nagu too seal "Lolitas" oli. Üks teine meenutas mingit iidset prantsuse filmitähte. Ühesõnaga, äge oli.

See on nüüd möödas

Päris riigieksami tunne tuli lõpuks peale. Kuus tundi järjest kirjandivormis eksameid kirjutada jutti. Võõras keeles. Jõle minu mõistusega mittehaakuvatel teemadel. Pea auras lõpuks otsas ja ma ei suutnud enam üldse üheski keeles mõelda. Euthropisation või euthropation või euthropitation või euthropie või euthropatisation või euthropition või kuidas - isegi sõnakujud ei tulnud enam meelde. Päris naljakas :D

Ei, tegelikult arvan ma, et majandusgeograafia läks enam-vähem hästi vist. Tekstipõhine kommentaar ja polnud nagu väga hull, kuigi samas kõik pärast ohkisid, et oi kui jube. Huvitav, kas ma sain millestki valesti aru ja tegelt oli nii keeruline???

Muuseas, see õppejõud ei olnudki kätte saanud mu seda ülesannet, mis ma talle kooli postkasti jätsin. Ta nüüd käskis selle välja printida uuesti ja talle POSTIGA koju saata. Triin pidi juba mingi aeg tagasi oma õppejõududele postiga esseesid saatma, nüüd on siis minu kord. Ülim!

Teine eksam... Oi, hull värk. Krt, see keskkonnaonu oli teinud kümme küsimust, millest tuli teatud alustel valida 6. Ja kõik need kuus olid väga hirmsad.

Lihtsalt teile aimu andmiseks: mina vastasin järgmistel küsimustel:

1. Poliitilikute väljapakutud lahendused kliima soojenemise vastu võitlemiseks - poliitilised ühendused, seadused ja eesmärgid globaalsel, Euroopa ja riikide tasanditel - erinevad poliitikad ja põhisuunad (Nagu tõesti, mis aastal kes mida seadustas... Urr)
2. Vesi ja urbanism: Kuidas suurendab urbanism üleujutuste ohtu? Kuidas uued urbanistlikud lahendused seda riski vähendama peaksid? Kuidas võiks veekogude kohta käiv seadusandlus generaalplaanil välja näha? (No anna olla, no enam jaburamat küsimust ei saa olla...)
3. Prügi: erinevate territoriaaljaotuste osakaal ja tegevusalad prügikäitluses (kommuunid, kommuunidevahelised organid, departemangud, regioonid)
4. Müra: Mis on müra, miks see subjektiivne on - näited. Mida kehtestas 2002. aasta Euroopa direktiiv kommuunidele ja kuidas see ellu viiakse? (No see oli kõige normaalsem küsimus üldse)
5. Õhusaastus: Õhusaastuse erinevad skaalad. Kirjelda eri mehhanisme ja põhilisi pollüante ning nende tekitatavaid põhihädasid. (Ma vihkan keemiat. Endiselt.)
6. Quartiers durables: millised on printsiibid? Näited. Millised on nende kvartalite piirid?

Ülejäänud küsimused olid lihtsalt üldse võimatud. Masendav. Noh. Ja suurim probleem oligi tegelt see, et ma ei suutnud enam lõppeks õigeid termineid välja nuputada. Eks ma siis kirjutasin naljakaid asju kokku. Ja see vee küsimus oli üleüldse neetult segane, muudest ma veel midagi oskasin öelda, aga seal sai küll puhast möla aetud vist... Jõõõõõõõõleeeeee.

OK. Aga me lähme nüüd siis kohvikusse seltskonnaga.

Juhtus see, mis juhtuma pidi

ALATI, kui ma õppima hakkan, saab mul kollane marker tühjaks. Kui tüütu!

Aknainimesed

Jah, näha on, et ma peaksin õppima :D Tegelen absoluutselt kõige muuga, mis aga distraktsiooni pakub :D

Ei, ma olen lihtsalt juba mitu päeva mõelnud, et prantslased on ikka tõelised aknainimesed. Eile istusime Emiliaga ühel pisikese platsi kohvikuterrassil ja sõime jäätist, samas kui selle platsikese kohal oli alati vähemalt kolme akna peal keegi lösutamas ja välja vaatamas. Noored inimesed seejuures, mitte naabrivalve- ja klatšieesmärgil aknast välja põrnitsevad vanamammid. Või näiteks viimati, kui piibutamas käisime - sama lugu - kohviku taga oleva kortermaja eri korrustel oli päris arvukalt siluette, kes üksinda nukralt aknast välja passisid. Pikalt ja kaua. Ning kui näiteks kolmanda korruse tibi ära läks, tuli neljandal korrusel keegi aknale... jne jne jne. Kuna kodus on mu voodi ka nii paigutatud, et sellest paistab 25 vastasmaja akent - ja siis veel kuus, kui ma end natuke liigutan - tuleb tõdeda, aknad on prantslaste jaoks megaolulised. Esiteks sebivad nad kogu aeg nende luukidega. Meil on ka ideeliselt allalastav luuk, aga mina pole seda küll kunagi puutunud - esiteks ma ei saaks siis kuidagi hommikul üles, kui toas kottpime oleks, teiseks on see üks igavene tüütus :D Aga nemad ikka ja alati - hommikul lahti, pärastlõunal päikese eest koomale, siis uuesti lahti, õhtul päriselt kinni... Siis, prantsuse aknad on hästi kõrged, eks, nagu rõdud põhimõtteliselt - igal hommikul näen ma konstantselt kahte vanatädi rõdule tulemas (asi on selles, et nemad on ainsad, kes tõusevad sama hilja kui mina; ülejäänud prantslased teevad seda kõike kell pool seitse) ja lilli kastmas, ringutamas, siis hääääästi kaugele tänava kohale kummardumas ja midagi uurimas. Päeva jooksul teevad nad veel miljon korda akna peale asja - küll tolmutuusti tolmutama, küll riietudes taevasse vahtima, küll ma ei tea, mida tegema. Ja siis teevad nad veel pidevalt akent lahti ja panevad kinni. Lihtsalt ilma mingi põhjuseta.Vähemalt viis korda päevas. Näed, praegugi pani üks tädi jälle oma akna kinni ja passib nüüd seal akna taga, telefon käes. Ja vahib mulle otsa. Alles ta tegi selle lahti, nii et kardinad lehvisid, ma nägin küll :) Ahjaa, ja nad pesevad ka aknaid vähemalt kord nädalas. Eriti aknapesuline on päris kohe vahetult meie akna vastas oleva korteri vanapaar - nad teevad seda näiliselt peaaegu kordamööda ja minu meelest on neil võistlus, kes saab nädalas tihemini aknaid pesta... Praktiliselt iga kord, kui ma aknast välja vaatan, on nad jälle selle kallal ametis. Aga ma arvan, et tädi on vist võistlust võitmas, tal on õnnestunud mulle mõned korrad sagedamini silma jääda... Kardinaid prantslastel ka peaaegu pole - või kui on, siis sellised mitte tüllist, aga pigem nagu hästi kergest valgest musliinist või ma ei tea millest - sellised voogavad, õhukesed, läbikumavad... Noh, ühesõnaga, sellised, et need võimalikult uhkes kaares lendleks, kui aken lahti on! See on minu meelest nende kardinate mõte, sest muud nad küll ei tee - läbi näeb neist päris hästi. Pimendamiseks on neil luugid, selleks pole kardinaid tarvis.

Aga olgu, ma nüüd pööran oma pilgud aknalt uuesti konspektidesse...

Sink

Oi, ma olen sõnatu.

Ajasin Triinule ka singiisu peale. Sellel tuli eile üks sõbranna külla Eestist (jälle jah :-S) ja Triin lasi siis oma emal sellele sinki kaasa panna. Noh, meie siis unistame, et saaks korralikku kodust sinki käntsaka. Lõpuks raporteeris ema Triinule, et pani kuus sinki tüdrukule kaasa, mille peale meie läksime näost kaameks... Ettekujutuse järgi pidi seda päris palju olema. Aga noh, mõtlesime, et olgu, sööme end singist roheliseks, et enam ei tahaks enne kojuminekut.

Noh. Kuus sinki tähendab siis kuut vaakumpakki viilutatud fileedega, mis on VEEEEEEEEEEL pisemad ja õhemad ja mõttetumad kui siinsed. No tule taevas appi. Nagu mis mõttes!?!?

Pettumus.

Olgu, asi ei ole nii hull, et ma ei saaks ilma singita veel kaks kuud hakkama. Saaks küll, vabalt. Aga vaadake, kui juba on tekkinud LOOTUS... Äh, no ei, tore nali küll ikka :D Olgu. Mis siis ikka. Ei, ah, põrgusse, ma ei ole singiisusse suremas, eksole, nii et pole hullu :D Aga lihtsalt naljakas on :D No tõepoolest noh...

Oi, jälle olen ropult palju targemaks saanud :P

Ossa raibe, kus ma täna jälle arenesin. Ma ei või kohe...

Esiteks sain ma teada, kuidas üleüldse laevad kanalitel sõidavad, kui neil kanalitel eri juppides veetase erinev on ja mingid lüüsid või väravad või whatever imeasjad seal vahel on. Oma silmaga nägin, kuidas üks suur lõbusõidulaev St. Martini kanalist Seine'i jõkke kimas, kuigi kanali veetase oli oma paar meetrit jõe omast kõrgemal. Aga vot, ühest otsast pandi väravad kinni, teisest lasti vesi välja, kuni veetase oli ühekõrgune, siis tehti väravad lahti ja läkski... No ma saan aru, et loogiline võib-olla, aga vaadake, mina olen humanitaar. Ma alles hiljuti käisin piki seda kanali äärt jooksmas ja mõtlesin, et misasja need kuradi raamatud kõik patravad, siit ei saa ükski laev sõita... Näed, aga tuleb välja, et saabki. Äge.

Siis käisime me Emiliaga Araabiamaade kultuurikeskuses. Raamatupoodi tahtsime ja katusele vaadet vaatama ja niisama ka maja nurgataguseid uurida, sest see on Jean Nouveli tehtud. Päris äge oli. Raamatupood oli suur... aga mitte eriti asjalik minu meelest. Igatahes ei tekkinud mul seal mitte vähimatki kiusatuseraasu, mis, nagu te kõik teate, on minu puhul märkimisväärne. Hmm, keskuse katuserestoran oli nii šikk, et me tegime ruttu vehkat - ikka valged tärgeldatud maani linad, neli kahvlit, kaks lusikat, kolm nuga, viis klaasi ja kogu kupatus keset lauda jne... Lihtsalt vaateks mõeldud katuseterrass oli loomulikult meie saabumise puhul kinni. Aga natuke nägi sellegipoolest ja ikkagi oli äge.

Avastasime sellise toreda asja, et... Vaadake, mööda Seine'i jõge läheb igal kaldal kaks teed. Ülemine, põhitee, ja alumine, päris kaldapealne tee. Mõlemat mööda sõidavad tavaliselt autod ja mõlema ääres on kõnniteed. Aga nädalavahetusteti on alumine üldse autoliiklusele suletud ja see on terves pikkus jooksjate, koerajalutajate, päevitajade, piknikupidajate ja muidu toredate inimeste päralt. Tõsiselt äge. Minu meelest see on päris õige mõte. Niikuinii on nädalavahetusel liiklus hõredam ja siis on jooksjatel ja niisama kohalikel ka kuskil patseerida - normaalsed tänavad on juba paksult turiste täis. Me kõndisime Emiliaga ka päris pikalt mööda jõge, sest me otsisime nimelt ühte tundmatut vabaõhuskulptuurimuuseumi, mis pidi KUSKIL jõe ääres olema. Lõpuks leidsime ta üles ka, aga ega ta suurem asi polnud. Selgus, et ma olin seal juba enne käinud, aga ma ei teadnud toona, et see muuseum peaks olema.

Oot, ja üks asi oli veel, mis minu meelest väga äge ja põnev oli... Kurat, nüüd läks korraks meelest ära. Noh, igatahes. Siis ma käisin esimest korda Hägen Dazsis jäätist söömas (või kuidas iganes seda ka ei kirjutata). Siiani olin ma seda ketti lihtsalt põhimõtte pärast vältinud; edaspidi väldin ilmselt rahakoti pärast, aga jäätis oli igatahes päris hea. Kas nüüd nii palju parem kui mujal, et selle eest topelthinda maksta, aga no siiski... Banaanidega ja karamellkreemiga iirisejäätis, millel olid mingid krõmpsuvad asjad ja vahukoor ka veel peal... Jesver, ma ei taha mõeldagi, kui palju kaloreid selles kausitäies oli :D

See selleks. Siis oli mul üks eriti meeldejääv kohtumine metroos. Üks pisike Hiina (või muu pilusilmse rahvuse) vanaemakene seisis nõutu näoga keset metroojaama tunnelit ja pöördus kõigi poole küsimusega "eksküüüüüzzzzzzeee muaaaa" ja näitas mingit äranätsutatud paberilipikut. Paberilipikutega on siin sihuke lugu, et kuna pool linna on täis jõle ülbeid kerjusetšikke, kes käivad ringi ja küsivad, et "'scuse me, do you speak English" ja kui talle vastu öelda, et jah, siis pistavad nad sulle nina alla kirja sellega, et tal pole süüa ja ta tahaks raha. Jõle ropud on, kui ei anna - ükskord ma nägin, kuidas üks inglane tüdrukule midagi nähvas, et mis sellel inglise keelega pistmist on ning tüdruk hakkas kohe turja talle selle peale. Ja kuna neid tibisid on terve armee (ma arvan, et see on terve mustlashõim, kes on täielt okupeerinud Jumalaema kiriku esise ja Gare du Nordi ümbruse, mujal liigub neid ka - vähem, aga siiski; täna tabas üks mu näiteks Süütute purskkaevu juures), siis kohe oli kümme ülejäänud tšikki ka kohal ja see vaene poiss oli nii jandis, kui üldse olla saab. Noh, et üldiselt ma olen sihukeste paberiga inimestega jõle ettevaatlik. Aga see tädi oli nii kahjutu õnnetukene ja, heitnud pilgu paberile, selgus, et keegi hea hing oli talle sinna vigases prantsuse keeles trükitähtedega kirjutatud: "Ma tahan minna RER liini A peale ja sõita Nanterre Ville'i". Ise ei osanud vandaam mitte sõnagi prantsuse keelt. Sellest tulenevalt ei suutnud ma talle kuidagi sõnutsi selgeks teha, kuhu ta minema peaks. Muidu poleks ju keeruline olnud (noh olgu, tegelikult natuke siiski), aga neil neetud RER-idel on sada ja viis lõppjaama, nii et kuidas sa teed talle selgeks, et isegi õigele perroonile jõudnuna ei tohi ta iga rongi peale istuda, vaid peab kavast vaatama, kuhu parajasti ette tulev rong suundub jne jne jne... Lõpuks ma võtsin ta siis sleppi, viisin õige perrooni peale ja näitasin näpuga tema rongi kätte. EHK ta sai vähemalt sellest aru, et tal on vaja 5 peatust sõita. Issand küll, kuidas selliseid vanaemasid küll suurlinnas üksi lahti lastakse? Ja pagana julge tädi ikka, ma olen oma reisidel näinud ka selliseid (palju nooremaid seejuures), kes ei julge viiese kambagagi koos hotelliuksest välja minna, et äkki eksivad ära ja ei oska keelt... No taevas, halasta!

Ja ega muud jäägi üle, ma pean nüüd töösse sukelduma jälle. Õigupoolest eksamitesse. Kui kole. Nuuks-nuuks. Õnneks saan Emilia käest vähemalt puuduolevad materjalid... mis on pooleldi rumeenia keeles, aga seegi asi... :D Samas - mõneti päris tore, et nad ühel päeval on, saab kahest kõige hullemast eksamist kohe ühe hoobiga lahti, ei pea muretsema. Ülejäänud asjad on kergemad, nende pärast ei pea nii palju paanitsema...

Ja, just for the record, täna oli ka umbes 26 kraadi sooja ;)

Suurepärane, lihtsalt suurepärane

Heh. See on ikka nii naljakas, kuidas Prantsusmaa senati ees on tõeline lesila. Ma juba mainisin, et prantslastel on muuseas super ilmapoliitika - nädalavahetusteti on võrratu ilm, samas kui nädala sees on tööd soodustav pilvisus. Noh, kasutasin tänast suve jälle edukalt ära. Käisin looma- ja botaanikaaias lõpuks ära (olgu, valetan, loomaaia poole pääsemiseks oli kassas nii pikk saba, et ma ei viitsinud seista, aga botaanikaaia pool ja park on tasuta, seal lonkisin ja piilusin niisama võre vahelt loomi :D), siis peesitasin kaks ja pool tundi raamatute ja konspektidega Luxembourg'i aias ning ostsin endale juunikuuks lõpuks selle ooperipileti ka ära, mida ma tükk aega olin juba mõtteis veeretanud. "Sevilla habemeajaja" oli tõesti välja müüdud - ei, tähendab, 130 eurose pileti oleks saanud. Ja üks pintsaklipslane minu ees ostis silmagi pilgutamata kaks 150 eurost pääset... Aga mina läksin selle hinna peale näost kaameks, haarasin väriseval käel letist ja ütlesin luksatades, et andku siis parem 20-eurone pilet Verdi "Don Carlole". Selle esietendus tuleb alles millalgi mai lõpus vist... Aga no ma tahan lihtsalt kasvõi põhimõtte pärast Bastille' ooperis ka ära käia, pluss Verdi mulle ka tegelikult üsna meeldib. Kui nüüd õnnestuks saada veel 15-eurone pilet "Kameeliadaami" balleti esietendusele 19. juunil, oleks päris hästi. 19. juuni on muuseas selle "Kameeliadaami" esietendus, aga see on ka minu ainus võimalus seda näha, sest ma ostsin kojusõidupiletid ka ära. 22. juuni. Jaanipäevaks olen siis kodus. Noh, ma küll ei tea, kas mul selleks ajaks viimane intensif päriselt ka läbi on - ilmselt mitte, aga parem oleks. Aga piletid hakkasid nii ruttu kallinema, sest kõik tahavad juuni lõpus koju... Mitmed lennufirmad pakkusid juba 16 000 krooniseid pileteid noh... Jälle võttis mu näost roheliseks. Ja siis, kui ma nägin kahe tuhandest piletit, ostsin ma selle nii ruttu kui võimalik ära.

Ma vist sain täna selle imeilusa päikese peale päikesepõletuse :D Istusin kaks ja pool tundi pargis, nüüd on rinnaesine ja õlanukid täitsa punased. Noh, tegelikult tahtsin ma väga, et hoopis mu sääred pisut pruunimaks saaksid, aga kas see ka õnnestus, ma veel ei tea. Ei saa aru küll, vähemalt selles valguses mitte.

Muuseas, siinsed raamatupoed on ikka ägedad. Selles mõttes et nad müüvad sulle raamatu ja võtavad selle kolme nädala jooksul loetud kujul tagasi, kui tahta. Siis nad maksavad küll tagasi kõigest 80% raamatu hinnast ja panevad selle teose seejärel kasutatud raamatuna samade raamatute kuhja peale müüki - ka 80% hinnaga. Et kui sa tahad konkreetselt just seda raamatut ja sul on kama, et keegi on selle enne sind läbi lugenud, siis saad sa selle endale põhimõtteliselt soetada ka uuest originaalist odavama hinnaga. Kui tahad originaali, saad selle ka samast kohast... Minu meelest igati normaalne! Enamasti on need täiesti korralikus seisus, ainult mõnikord võib juhtuda, et keegi on sinna harilikuga mineid märkmeid teinud või nii...

Errr... Mul on teisipäeval kaks eksamit. Majandusgeograafia ja linn ning keskkond. Urr. Päris kole. Ma olen kevadise haiguse ja mitmete reisite tõttu mõlemast üksjagu puudunud ka (ehk õppejõud ei märka seda, sest tegelikult ei ole lubatud üle kahe korra puududa, siis alandatakse hinnet) ja mu konspektid on seega ka üsna lünklikud. Niisiis tabas mind täna seal Luxembourg'i aias oma märkmeid üle vaadates kerge paanikahoog. Keskkond ei olegi väga hull, see on vähemalt loogiline, aga majandus - no kurat, 80 % kogu selle loengu teemast käis üle minu pea... Kuidas ma sellest pudrust ja kapsastest ühe terve loogiliselt üles ehitatud kirjandi välja võlun? Sest jaa, nende süsteem on ju kirjandid eksole - et õpid kõik materjali, mis tunnis anti, pähe ning siis öeldakse sulle küsimused ja sina vastad neile kirjandivormis, toppides sisse kogu infi oma konspektist. Aga samas pole see mitte nagu meie mõistes normaalne kirjalik eksam, vaid ikka nii, et on sissejuhatus, teemaarendus ja kokkuvõte, lopsakas keelekasutus, faktitäpsus ja ma ei tea, mida kõike veel. Hmm...

Aga üldjoontes, ma arvan, et ma hakkangi nüüd õige õppima. Täpsemalt öeldes süüvima ettevõtluse globaliseerumisse, kinnisvaraturu põhimõtetesse, innovatsiooni ja ma ei tea, millesse kõigesse veel...

Heh, andke mõistust...

Sigrimigri

Njah. Täitsin eile siia kirja pandud plaani. Läksin Montmartre'ile - muuseumi ja kirikutorni jne jne jne... Täheldasin seejuures rõõmuga, et tänavakunstnikud takseerivad mind nüüd pika pilguga ja otsustavad mul siis endast niisama mööda kõndida lasta - tähendab, et ei hakka enda pilte pähe määrima. Järelikult näen ma suhteliselt Pariislase moodi välja [loe: ei käi, kaart või Pariisi giidiraamat näpu vahel; ei vahi pea laiali ringi; ei jää järsku keset tänavat seisma, et keegi mullen tagant selga jookseks; ei hoia kotti kõhu peal ning kümne küünega kinni ega joo käigu peal purgist Coca Colat]. Äge. Mustad niidijuppidega vennad Montmartre'i jalamil käivad kahjuks ikka veel pinda...

Üks tüdruk tahtis kuskil tänaval minuga intervjuu teha mu mobiilside operaatorist. Ma ütlesin, et mul ei ole seda. Noh, valetasin jah, ei viitsinud. Tema ikka, et kuidas ei ole, et kuidas sa ilma telefonita elad... Mina siis seletasin, et kle, ma olen välismaalane ja mul on välismaa pakett. Ja uskuge või mitte, ta oli tõeliselt hämmeldunud, et ma välismaalane olen. Põnev... Tegelikult on mul kindlasti mingisugune aktsent, ma olen suht kindel ikka, aga samas on siin ka nii palju immigrante, et tegelikult on pariislased vist igasuguse prantsuse keelega ja väga mitmesuguste aktsentidega nii harjunud, et ei pane väga tähele...

Ah, poogen, mul lihtsalt pole vist midagi asjalikku öelda. Kõht on mõnusalt täis. Kalkunieskaloppi kooreses seenekastmes ning riisi ja türgi ubadega, millele ma veel mõnusalt võid peale panin. Normandia õunasiider läks kõrvale; kaks pehmet nektariini ja üks mesimelon magustoiduks... :P Aga tahaks ühte normaalset singikäntsakat ikkagi. Sellist taist ja mõnusat, mille küljest saab ise lõigata sellise viilu, et kohe hamba all ikka tunda on, et viil on. Kurat, ma ükspäev ostsin siit isegi ühe paki seda nende sinki... prantslased müüvad sinki teatavasti viilu kaupa - saad kas kaks või neli viilu, mis on nii õhukesed, et tegelikult ei saa neid üksteise küljest lahtigi ilma, et nad ei rebeneks... ning need maksavad umbes skaalal üks viil = üks euro ja mõni sent peale. Urr. See kaob isegi hambaauku ära ja kui seda võisaia peale panna, siis käib saia maitse singist üle :D Nuuks. Nii et tahaks ühte mõnusat suurt singijuppi. Värskekapsasuppi tahaks ka tegelikult, kui järele mõelda... Endiselt :D Ja peekoniga Layse. Hihii... Olgu, õnn on, et mul kõht täis on, muidu ajaks kõik need asjad praegu suu hullult vett jooksma - ma lihtsalt just täna kokates mõtlesin hea vana Eesti toidu peale ja noh... Heh, ning Triin leidis kuskilt väikese vene toidupoe. Ütles, et oli sinna jube entusiastlikult sisse astunud, aga polnud lõppeks raatsinud sealt mitte midagi osta ning oli selg ees välja tagasi tulnud. Pelmeenid olid tundunud nagu lukskaup, maksnud mingi seitse eurot etc etc etc. Pelmeeniisu on ka küll... Äkki peaks ikka minema ja ka üles otsima selle. Siinsed laialt levinud ravioolid on kõik nii kohutavalt tervisliku sisuga - spinat või juust või misiganes, aga lihaga tahaks ju... Liha enda on nad ka tavaliselt alati millegiga nii ära garneerinud, et pole maitsest peaaegu arugi saada, et liha on. Või siis on küll päris puhas liha, aga toores, seest punane... Oijah. Ja punane lihasalat... Mmmmmm... Aga, nagu ma ütlesin, õnneks on mul kõht praegu ilgelt täis, ma lihtsalt mäletan, et siis, kui ma kokkama hakkasin ja nälg suur oli, tundus mõte neile delikatessidele ilgelt roosiline :D Hmm, aga varsti saab Kreekasse, mis tähendab, et prantsuse köögile vahelduse mõttes sekka ülimegahästi süüa...

No tegelikult mul vist ei ole ikka tõesti midagi öelda. Võib-olla ainult seda, et ma olen välja arendanud tõeliselt vapustava unetuse. Igal õhtul kella kahe paiku asun ma voodis usinalt külge keerama. Üleeile jäin magama kella nelja paiku. Eile - või noh, pigem täna siis - hommikul poole kaheksa paiku. Kui tüütu. Aga kuna täna vedasin ma end siiski kangelaslikult juba üheteistkümne paiku voodist välja - peale mõnetunnist und - siis NÜÜD on mul lõpuks ka uni. Suurepärane.

Guess what? I'm free...

Ma olingi uskumatult tubli. Tähendab, tegelikult üldises plaanis küll mitte - ärkasin pool üks ja olen siiani vahelduva eduga vaid molutanud ning tõlkinud... Aga lõppeks jõudsin ma ikkagi kogu selle toortõlke täna ära teha, kuigi ma seda eriti ei lootnud. Ainult paarkümmend mõistatust ongi veel vaja ära lahendada ja siis kogu tekst korraks uuesti üle lugeda ning natuke toimetada. Juhuuu. Seda teen ma ülehomme õhtul või millalgi nii. Et pisutki vahet sisse jääks ja mõistus selgemaks muutuks, nii et lollid vead ja lonkav grammatika pärast silma jääks.

Homme lähen ma preemiana lõpuks Montmartre'i muuseumisse ja ronin Sacre Coeuri kiriku torni pildistama, pärastlõunal maandun konspektide, raamatute ja kohvi-koogiga kuskil pargis ning peesitan paar tundi... Pärast võiks endale ühe mõnusa koorese eskalopi ka lubada :P Oleks täispäev :D Ja homme peaksid ooperisse ilmuma mai-juuni mängukavad, tuleks minna vaatama, millal nad Rossinit mängivad - ja piletid ära osta... Ja Emilia jõudis eile õhtul Rumeeniast tagasi, temaga peaks kokku saama, tema arvutist oma pildid kätte saama ning eksamitest rääkima - ja ehk õhtul temaga uuesti Montmartre'ile minema...

Hihii. See oli mu apsaluutselt (ja ma kirjutan meelega apsaluutselt!) päriselt tõeliselt viimane käes ja pooleliolev töö ning tähtaeg! Ma olen nüüd täiesti lõplikult ja viimse poorini vaba. Tähendab, ma ei pea silmas kooli - eksamid on loomulikult kohe tulemas, esseesid päris mitu tükki vaja teha ja pärast kõike seda on veel ports intensiivkursuseid... ja veel Kreeka jne jne jne... Aga mul ei ole enam ühtegi TÖÖkohustust ega tähtaega, selle eest on vaid mõningane kogus raha :D Kõlab nagu muinasjutt!

Niisiis olen ma õnnelik. Nii õnnelik, et kallistan kõiki! Suur kalli seega Sulle ka!!!

Unetusest põhjustatud ehk tõenäoliselt poliitiliselt ebakorrektne postitus

Njah. Ma olen alati täheldanud, et kui mul und ei tule, hakkavad igasugused veidrad mõtted peas ringi liikuma. Nüüdseks on kell 1:23 ja ma olen üritanud mõnda aega tulutult magama jääda, aga ma olen taas sunnitud tõdema, et need A le Coq'i tüübid tegid Une Matile otsa peale. Ja mõtted muudkui arenevad.

Mille suunas? Täna kõigepealt Volbriöö, siis ebausu, siis religioonide ja igasuguse säärase suunas. Veider? Jah, on küll, ise ka tunnistan. Võib-olla on asi selles, et ma just süüvisin pikalt ka eri usundite pühakodadest pajatavasse raamatusse...

Noh, tähendab, mind on üritatud päris mitmesse usku värvata mu lühikese (või pika?) elu jooksul. Ja iga kord, kui keegi seda proovib, tekib mul millegipärast no säärane tõrge, et kole kohe. Tegelikult on see üldse kergelt jabur, et mu hingekene kõikidele suurtele religioossetele institutsioonidele nii väga korda läheb. Aga nojah... Muuseas, enne kui ma jätkan - mul on absoluutselt kama, mis usku mu sõbrad-tuttavad on! Minu poolest võite te kõike teha ja mul on päris mitut-setut usku väga häid sõpru ka, alustades kristlastest ja moslemitest ning lõpetades hindudega. Ma olen teie puhul kõigega nõus - senikaua, kuni keegi ei ürita mulle midagi kaela määrida. Sest no mida ei ole, seda ei ole! Ma lihtsalt ei usu, noh! Kui ma kunagi peaksin ka tahtma mingisse religiooni ümber asuda, saaks see toimuda ainult vale kaudu, sest ma lihtsalt ei usu... [Edit: tähendab, ma usun ilmselt, et on olemas mingi kõrgem jõud. Aga mida ma uskuda ei suuda, on see, et keegi kunagi sellega isiklikult tegemist on teinud ning et - veelgi parem - asi siis kenasti kirja pandi ning et see kõrgem jõud nii defineeritav on nagu seda enamik pühakirju või ilmutusi või whatever asju kujutavad.] Mida pole, seda pole. Ja ega ma loomulikult usu tekitamise nimel eriti vaeva ka ei näe. Ega tahagi näha. Minu jaoks on religioon üks nendest teemadest (nagu ka poliitika jms), mida ma eelistan üleüldse pigem vältida. Tegelikult tundub mulle, et ma ilmselt kuulutan selle postituse ka homme "protected" versiooniks, sest mul on isegi seda kirjutada kergelt imelik. Sest on olemas inimesi, kes seda solvavaks võiksid pidada ja see pole asja mõte. Asi pole üldse sellena mõeldud! Ma lihtsalt üritan sotti saada religioonidest ja endast :) Andke andeks, kui keegi end puudutatuna tunneb.

Tähendab, mis mind üleüldse võiks iseloomustada - ... Olgu, tegelikult ma ei tea. Ma olen ilmselt midagi pagana ja ateisti ja ebauskliku tõpra vahepealset :D Tähendab, jaa, mõnikord ma panen kirikusse küünlaid, aga vahet pole, millisesse - katoliku, luteri, anglikaani, ortodoksi vms. Ma keerutan ka budistlikke palverulle, kui ma mõnes Buddha templis käin, eksole. Kirikutes käin ma siiski tegelikult ilmselt rohkem, kui nii mõnigi aus kristlane - aga sellepärast, et ma olen lõppeks ju kunstiteadlane, eksole. Kristlikus kultuuriruumis elav kunstiajaloolane ei saa kirikutest ega kiriklikust kunstist mitte kuidagi mööda... Ja ma leian, et on olemas väga ägedaid kirikuid. Montmartre'i Sacre Coeur on minu isiklik lemmik. Millegipärast see on kuidagi eriline. Ja siis kuskil Šotimaal oli üks vana mahajäetud katedraal, mis oli pooleldi lagunenud, aga ka hästi piktoreskne - ainult ma ei mäleta nime... Elgin äkki? Olgu, aga nüüd ma vist kaldun oma mõttelõnga juurest kõrvale. Aga ei, võib-olla ei kaldu ka. Pühakojad mängivad ilmselgelt ka päris suurt rolli... No mingis paljaste seintega kaasaegses ruumis ei ole ju ÜLDSE mitte mingit vaimsust, samas kui mingid vanad ja / või spetsiaalsed kohad suisa õhkavad seda välja... Eestis on igatahes pühakodadega üsna nigelad lood minu meelest.

Minu meelest on äärmiselt tänuväärne asi, et meile keskkoolis õpetati säärast asja nagu usundilugu. Religioonide võrdlus on minu meelest üks põnev asi. Aga pigem nagu psühholoogia küljest. Mulle näib, et religiooniga saab väga paljude inimeste väga erinevaid käitumisviise ja ajaloolisi sündmusi selgitada. Selles mõttes just. Aga noh, karmilt kõlab... aga religioon on minu meelest ka tohutu nõrkus. See on nii palju õnnetusi ja häda ja viletsust provotseerinud. Aga tõelised usklikud ajavad kõik juhtunu kõrgemate jõudude kaela. Loomulikult, inimesed on surelikud ja kindlasti on olemas mingi jõud, mis meie elu ja tegevust reguleerib ja otsustab, millal meie aeg on... Aga minu meelest on mõttetu elu peksupoiss olla ja siis ise märterliku näoga öelda, et nii oli ette määratud. Ise peab ka püüdma ja tahtma, keegi pole öelnud, et elu peaks kerge olema. Aga vähemalt tuleb ise ka midagi teha, et siis pärast öelda, et ma tegin kõik endast oleneva... Aga samas on religioon küll nõrkade lohutaja, seda peab nentima. Tõesti, suures õnnetuses on kindlasti lohutav mõte, et ju see pidi siis nii minema ja kellelgi on ka sinu jaoks kindlasti plaan. Aga samas on see ka nõrkus, sest selle kaudu võib inimest ikka nii ropult provotseerida, et see on suisa masendav...

Minu isiklikud sümpaatiad? Noh, teate, päris huvitav... Ma olen mõnikord küll juurelnud, et kui ma peaks valima, mis ma siis valiksin. Tegelikult ma arvan, et kõige enam imponeeriks mulle siis üleüldse budism või hinduism. Nende religioon ei ole mõneti niivõrd religioon kui pigem eluviis - ja seejuures mitte piirav, vaid vaba - ise tead, kas, millal, kuidas, keda, kunas ja kuskohas kõrgemaks pead. Hihii, Hindude Ganeša on minu meelest üks sümpaatne tegelane. Ei, aga see on tõesti nagu pigem eluviis, eksole, selles mõttes on asi teine. Protestantismi välistan ma ka kohe igal juhul - ma tunnen küll Piiblit, noh, ütleme keskmiselt hästi ühe kunstiajaloolase kohta, aga gospelkooriga antud kontserdite ajast saadik tean ma kohe pääääääääääääris kindlalt, et ei suudaks mina istuda külmas paljas kirikus ja kuulata lõputut jutlust... Selleks on mul endal liiga palju mõistust peas, et lasta kellelgi teisel endale maailma asju läbi omamoodi prisma jutustada, seda pealegi veel jõle ebamugavas kohas - külmas kiviruumis kole vastikult kõva tooli peal. Katoliku kirik - noh, see on kergelt huvitavam - selles mõttes, et see pakub kasvõi midagigi sensoorset ka täiesti uskumatule nagu mina seda olen... Vanad riitused ja kuld-kard, uhked rõivad, palju altareid, ladina keel... See on justkui huvitavam. Kõrvaltvaatajana. Õigeusu kirik - veelgi huvitavam. Seal on kirikud kohutavalt vahvad. Ikoone täis ja pisikesed, mesilasvaha küünalde järgi lõhnavad ja neis on totaalselt teistsugune pildiprogramm ning ülesehitus kui mujal. Selles mõttes on põnev... Ja nemad laulavad ka teistmoodi. Aga näiteks kogu see ikoonide suudlemine käib mulle natukene üle mõistuse. Islam? No võtku mind pagan, kui ma peaksin sealihast, veinist ja oma juuste näitamisest loobuma... Tähendab, siinkohal pean ma mainima, et kindlasti on kõikides neis eelpoolmainitud religioonides oma vägagi tugevaid ja häid külgi ja igastühest võiks midagi kasulikku üle võtta, eks. Lihtsalt ma ei suuda ette kujutada, et ma piiraksin end, valides mingi konkreetse ühe. Kõige parem on võtta kõigest enda jaoks kõige parem ja olla nii, nagu oled. Eriti veel, kuna kõik arvavad, et neil on õigus... Ja kõigil ei saa ju õigus olla, nii et kui niikuinii pole ühtegi õiget, siis milleks??? Ja kas siis niimoodi ei saa olla hea ja moraalne inimene, kui ei kummarda mingit jumalat? Sest mulle näib niikuinii, et religioonide üks mõte on pigem nagu mingi moraalinormide loomine ja ühiskonna suunamine...

Igatahes, jätkame... Ebausk? Ma ei ole eriti ebausklik, aga natukene siiski. Ma ikka sülitan kolm korda üle vasaku õla, kui ma ei taha midagi ära sõnuda; kui must kass üle tee läheb, siis mõtlen ma ikkagi paratamatult selle peale, kuidas me Liisiga pisikesena alati sellisel puhul ütlesime: "must kass, nõiarist" ja leian, et kui ma seda mõelnud olen, on ikka kuidagi julgem; Pühale Ritale panin ka viimati küünla, lihtsalt igaks juhuks :D Võimatuste pühak siiski... Reedet ja kolmeteistkümnendat ma ka päriselt ei karda, aga pean tunnistama, et ma alati vähemalt teen endale mentaalse märkuse, et on reede ja 13. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi.

Mida veel? Ma tahtsin veel kuhugi suunas mõtet edasi arendada, aga kuna Xanga tegi mingeid imelikke asju, läks mul nüüd mõttelõng segi...

Ei, ühesõnaga, religioon on üks kurioosne nähtus. Veider, et selle pärast nii suuri asju tehakse. Ja hulle. Hmm. Ja ma olen alati juurelnud, et kuidas näiteks kuskil kirikus teenistust organiseerivad inimesed mõtlevad. Näiteks Montmartre'i kirikus teenistust korraldavad nunnad. Huvitav, kas nende jaoks on see missa aeg seonduv mõttega, et "kui tore, see algab, ma saan jälle Teda kummardada" või hoopis "niisiis, see algab. Olgu, hakkame siis pealegi pihta, aga uni on... Saaks see juba ruttu läbi" Ühesõnaga, kas nad tõesti usuvad elavalt, aktiivselt ja veendunult, või on see töö nagu töö ikka?

Niisiis, aga kuna Xanga ajas tõesti mu mõttelõnga sassi, siis eks ma katsu nüüd hoopis magama jääda. Kell on 2.08 ja oleks vast aeg ka, eks.

Mulle näib tegelikult, et ma kuulutan selle parem kohe protected versiooniks. Võib-olla kukkus liiga isiklik välja. Ja ma tõesti üritan tegelikult alati iga hinna eest religiooniteemasid vältida. See on nii subjektiivne asi, iga inimese isiklik asi, et ma eelistan selle kohta mitte isegi arvamust avaldada - sest tahes-tahtmata tekitab see minu kohta ka igasuguseid arvamusi, eksole. Mõni võib-olla leiab, et normaalne, teine, et olen ikka loll värdjas küll...

Noh, et siis... Selle terviseks, et uskuge, mida tahate ja kuidas tahate. Mul ei ole selle vastu midagi. Mina usun ka kindlasti midagi ja mul on ka päris igasuguste teemade kohta oma arvamus, aga see jääb mulle ning kui keegi üritab seda hakata kavakindlalt muutma, siis... Noh, ma eelistaks lihtsalt, et ma võiksin olla selline, nagu ma olen. Ärge parem proovige!