Sellest, kuidas ma Indias leiba tellisin

Indias on mustmiljon eri sorti leiba - chappathisid, rotisid ja naane teab igauks, aga siis on veel parathad ja pappadid ja igasugused muud asjad. Koik neist on enamasti vaga head, aga igas restoranis on uks, mis neil eriti hasti valja kukub (ja ulejaanud tulevad neil enamasti valja hambaidmurdvalt hirmsad).

Tanaseni polnud me meie hotelli resto leivanumbrit veel avastanud. Koik leivad, mida siin siiani pakuti, olid sellised linoleumi moodi, nii et ei votnud neid ei hammas ega ka nuga. Tana tulime aga geniaalse motte peale, et ehk telliks hoopis pappadit, seda on koige raskem ara rikkuda. Papad ehk pappad on selline kromps ja krobe, hasti ohuke ja hirmus namma kartulivahvli moodi asjandus. Selle laatsejahust leiva "toorikuid" muuakse poes paberohukeste liistakatena, mis siis kuumas kookoseolis ara praetakse, nii et need puhvi lahevad. Need on alati natukene vurtsikad ka, monikord on neil paris suured pipratukid veel sees - ja no uldse on need nammad.

Igatahes - moeldud, tehtud. Algatuseks tuleb oelda, et leiva tellimine tuli mulle meelde alles siis, kui toidud juba laual olid. Ma olin korduvalt rohutanud, palunud ja pea polvili anunud, et pandagu seekord toidu sisse vahem vurtse, nii et toidud olidki taiesti imelised, selles joudsin ma juba veenduda. Aga kui ma siis toidu korvale pappadi leiba palusin, loi poisil nagu sarama nagu paike, ta jooksis minema ja tuli tagasi suure pipratoosiga. Ma vajusin naerust koverasse ja utlesin, et eiei, sorri, aga palun pappadi leiba. Poiss ei saanud mitte midagi aru. Kutsus teise ettekandja. See ei taibanud ka, mis imeasja ma tahan. Kutsuti kolmas ettekandja. See motles-motles, laks siis kooki ja tuli tagasi kolme rasvas ara praetud saiakuubikuga.

Korvallauas soid inimesed papadit, nii et ma palusin ettekandjatelt sama leiba, mida nemad seal soovad. Paraku pistsid korvallaua inimesed viimase killu enne suhu, kui kelner sinnapoole joudis vaadata. Tema nagi seal laua peal ainult biryani nime kandvat vurtsikat kastet, nii et tema sai aru, et ma vajan veel uhte toitu.

Kuna selleks ajaks oli leiva tellimine kestnud juba veerand tundi, ei tahtnud ma enam alla ka anda. Tousin pusti ja tulin hotelli vastuvottu, kusisin, et kas nemad ikka teavad, mis papad on. Noh, motlesin, et akki on sellel kohalikus keeles siin mingi muu nimi voi nii. Minu kusimuse peale said koik, kes parajasti hotelli fuajees viibisid, naerukrambid. Mulle kinnitati, et nad loomulikult teavad, et papad on paberi moodi piprane leib.

Suureparane, laksin restorani tagasi, noudsin ikka PaPadit. Keegi ei saanud minust endiselt aru, lopuks kutsuti kohale ka kokk ja restorani juhataja. Keegi polnud sellisest PaPadist kuulnudki. Mulle pakuti endiselt pipart.

Lopuks noustusin ma parathat tellima, sest sook hakkas juba vaikselt otsa saama... kui jarsku oskasid needsamad kelnerid, kel polnud aimugi, mis on papad, teise naaberlauda terve pesukausitaie PaPadit tuua. Ma siis kargasin pusti, tormasin seal lauas istuvate meeste juurde, vabandasin ette ja taha ning kusisin, et mis selle leiva nimi ometi on. Koik, sh kelnerid vastasid kooris, et papAAd.

Alles siis, kui ma sormedega nipsu loin ja neile silma tegin, hakkas neil koitma.
Magustoiduks saime lopuks papadit kah :). Aga parathad olid siin ka taiesti esmaklassilised.

Muidu on nii, et juba homme istume paatmajja ja hakkame mooda Kerala jogesid ja kanaleid ringi aerutama, seejarel veedame aga kaks idullilist rannapuhkusepaeva Kovalamis. Oi, ma juba nii pikisilmi ootan seda kookospalmide vahel vorkkiiges vedelemist. Esiteks kavatsen ma lounani magada. Seejarel kavatsen ma India ookeanis soolakalaks liguneda. Ja kus ma siis loen! Teate, ma olen oma lugerist ikka veel taiesti sillas. Ma olen muidugi kolm paberraamatut siit ka vahepeal soetanud, muuhulgas The Twilight in Delhi, aga ma vist loen esialgu nii ohina mottes labi need e-raamatud, mis mul koik kotis kaasas on.

Hasti, aga ilmselt oleks minust kena jalle hotelli vastuvotus tootavad poisid nende tooarvuti taha tagasi lasta...
Kuulmiseni siis
Maris.